Meie, peeniseõgijad
detsember 20, 2007 at 8:53 e.l. 13 kommentaari
Ma vaatan tavaliselt imelikult, kui inimesed räägivad oma loomadest ja lastest meie-vormis. Meie käisime pissil. Meie võtsime rohtu. Meie hüppasime üle tõkete. No mida, ikka koos pissisite ja hüppasite või?
See paraku ei tähenda, et ma reaalses suhtlussituatsioonis ise süüdimatult meietama ei hakka.
Eile kõnelesime teise koeraomanikuga sellest, kas kutsile konti anda või mitte ja mida muud närimiseks anda. Ja mina, tibuke, teatasin särasilmil, et meie järame suure mõnuga pullipeenist.
Hetk hiljem ma vist punastasin kõrvuni ja olin sunnitud parandama, et peenisenärija on siiski koer, et mina isiklikult … khm … mitte.
Ei, ausalt, ma ei põe salajast kastratsioonikirge, aga piinlik on küll siiani. Natuke.
Entry filed under: elu (pole vajagi osta).
13 kommentaari Add your own
Lisa kommentaar
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
Väike nõiateemaja 
1.
Vassilissa | detsember 20, 2007, 10:31 e.l.
hahahaaaaa, päris armas!
no mulle ka üldse see meietamine ei meeldi, aga mulgi seda juhtub.
küll pole nii pikantset lugu vastu panna, kuigi m e i l e ka meeldib pullipeenist närida, oleme me sellest siiani seltskondades vaikinud 🙂
aga see on päris hea nõks, ma hakkasin mõtlema. järgmine kord, kui mõni armas ema hakkab rääkima, kuidas nad juba pissil käivad ise ja kuidas nad juba ilma mähketeta hakkama saavad siis ma põrutan vastu kuidas meie peenist närime ja kuidas meil pärakupaunu puhastatakse…
2.
Kati | detsember 20, 2007, 10:37 e.l.
🙂
selle peale ma ei tulnudki, et võiks hakata teatava meietamisega teisi meietajaid terroriseerima. hea idee.
3.
myself | detsember 20, 2007, 11:07 e.l.
õues käime küll lapsega koos, aga koos pissinud pole. või koos poolt kilo juurde võtnud (vahel oleme kah). või koos keerama õppinud.
aga mingid inimesed lausa solvuvad, kui nende tähelepanu sellele pöörata.
4.
Rents | detsember 20, 2007, 11:08 e.l.
Meie sõime täna teise koera kakat 🙂 Mina olen tegelikult suutnud seda meietamist vältida ja kasutan seda ainult siis, kui me tõesti koos midagi teeme – näiteks “me käisime trennis/jalutamas/vanaema juures” (no igal pool käisime me koos ja trennis treenitakse mind rohkemgi kui koera). Aga mina olen jälle täiesti süüdimatult suutnud üle minna väljenditele “mine issi juurde” (mõeldes tema peremeest, mitte bioloogilist isa) ja üldse suurele nunnutamisele.
5.
Kati | detsember 20, 2007, 11:43 e.l.
meil on ka papa ja mamma ja kallis tütrekoer, kui aus olla. 🙂
6.
Vassilissa | detsember 20, 2007, 12:20 p.l.
nojah. mina olen pigem üksikema 🙂 ja tegelikult ega tütreks ma ei kutsu, pigem vanamutiks. niiet meie vanamutiga lähme nüüd õue pissile ja teiste koertega kaklema 😀
7.
Kati | detsember 20, 2007, 12:31 p.l.
meil on vahepeal ka preilna ja proua ja sonja rontovna ja kuriloom nii ehk naa. heal lapsel …noh, tead küll.
aga ma lähen vist ka varsti koju ja siis lähme meiegi õue ja nuusime teisi koeri ja püüame mitte kahtlase välimusega inimeis ära süüa.
8.
Ester | detsember 20, 2007, 1:22 p.l.
ja mida veel isake freud sellise huvitava keelekasutuse pääle kostaks? freudian slip oli vist siuke mõiste…
9.
marta | detsember 20, 2007, 4:03 p.l.
ja mina olen alati koleimelikuks pidanud, kui naabrinaine tuleb töölt, avab auto ukse ja tervitab juba kaugelt oma koeri sõnadega: “Pojakesed, no tere pojakesed… jne”… minu jaoks kõlab see väga võõralt ja kuidagi ebaloomulikult…
kui mul oleks kombeks oma naabrinaisega rääkida, siis läheksin vist juurde, koputaksin sõrmega õlale ja ütleksin, et: “Halloo, kukkkuu – kuule, ta on sul koer ju, loom, noh, saad aru!”…
samas lapsega meietamine ei näi pooltki nii võõras, eriti kui laps on kõrval ja jutule kuidagi kaasa elab, silmadegavms…
10.
kaur | detsember 20, 2007, 5:14 p.l.
Kati, väikese lapsega ei olegi “tema tegi, mina tegin” mõistetel mõtet. Kui mina tassin lapse süles potile, tõmban püksid-seelikud alla, kuivatan, pärast panen lapse uuesti riidesse, valan-pesen poti puhtaks… siis ongi minul seal tööd rohkem kui lapsel endal ja “MEIE käisime pissil” tundub täiesti loomulik. Kui ma, paberinutsak käes, poti kõrval passin, siis on see ju “koos”, eks? “Laps käis pissil” oleks ka sisuliselt vale – see viitaks justnagu sellele, et ta käiski üksi ja sai ise hakkama.
Sama söömisega, riietumisega, rohu söömisega. Usu, väikese lapse puhul on lapsevanem pärast söömist rohkem väsinud kui laps ise. Ka roomamine, istumine, käimine on alguses tegevused, mida õpitakse ja tehakse koos emme-issiga.
Nii et meietamine ei ole mitte titalik keelekasutus, vaid nii lihtsalt ongi: teatus vanuseni sõltuvad lapsed oma vanematest kõiges, ka elu väikesges pisiasjades, ja keel kajastab seda.
11.
morgie | detsember 20, 2007, 5:18 p.l.
“pissitasin/potitasin lapse ära” oleks vist loogiline, aga olgu pealegi.
12.
Helle | detsember 20, 2007, 9:02 p.l.
Hirmus imelik on ka see, kuidas mõni räägib oma koeraga – umbes nii: “No tule siia, emme annab sulle nüüd süüa!”
13.
myself | detsember 20, 2007, 10:04 p.l.
mina söötsin last ja pissitasin jah. ja vannitasin. ja vahel käisime koos vannis ka. aga ongi vahe, kas vannitada last või käia lapsega vannis.