Jõulumeditatsioon sünnitava vanamooriga

Üks väga vana naine komberdab teed pidi. Sada seelikut lohakalt üksteise peal, kõver kepp käes. Nina pikk, nägu kortsus. Tõeline nõiamoor.

Ometi, see vana naine on rase. Ja enne kui ta sureb (see juhtub pea, veel täna öösel), sünnitab ta poisslapse.

Esialgu äbariku, kõhnukese ja arakese. Ent see kasvab ja sirgub ja kosub. Lihavõtte ajal kepsutab tugev poisu mängida. Mais avastab noormees armastuse. Jaanipäevaks on ta oma parimas eas, tugev ja sirge, täiuslik. Ent mis on täiuslik, ei saa enam kasvada. See hakkab kahanema, kuhtuma, surema.

Jõuluööks on see mees vana ja äbarik. Sant, mis sant. Ja temagi sureb. Ainult et tal on tütar, nääpsuke, haraliste patsidega, päris tita veel. Aga temagi kosub ja kasvab. Aprillis mürab ta poistega põllul, nagu lapsed ikka. Mais on ta häbelik neiu, jaanipäevaks küps naine. Lopsakas. Täiuslik. Ent mis on täiuslik, ei saa enam kasvada. See hakkab kahanema, kuhtuma, surema.

Selline pööripäevamuinasjutt siis.

Ja ega ma pea vist ütlema, et praegu oleme me kahanemise ja suremise ajas. Aga praegu sünnib ka see laps. Päikeselaps, kasvamise ja õitsemise laps. Päev, madalake, hallike, hakkab kukesammu võrra pikema.

Pimedus on võidetud!

Tere, Päike!

Nutikamad irvhambad küsivad nüüd, et kui praegu on valguse võit pimeduse üle, siis mis on jaanipäeval. Kas pimeduse võit valguse üle?

Kui sa eelneva loo läbi lugesid, siis ehk aimad, et…

…et, jah, see ongi õige vastus.

Valgus ja pimedus käivad käsikäes ja vaheldumisi. Nii ongi. Ja üks ei ole halvem kui teine. Kuu pole pahem kui päike, öö pole nirum kui hommik. Nad lihtsalt on.

Aga praegu sünnib päike ja valgus hakkab kasvama.

Tere, Päike!

Willendorfi Venus ehk kiviaegne emajumalanna