Südamlik sõjafilm, jõuludeks sobilik

Öelda, et üks sõjafilm võib olla ilus ja südamlik, kõlab vist omajagu kummaliselt. Öelda, et mingi sõjafilmi üks peategelasi on muusika, kõlab sama naljakalt. Aga öelda, et ühes jõulfilmis on sõda ja laibad ja ei mingi tavalist kogupere ninnunännut, ei kõla ka väga ootuspäraselt.

Christian Carioni Häid jõule (Joyeux Noël) on siiski just selline sõjafilm või jõulfilm, kuidas soovite.

Film viib vaataja 1914. aasta talve, otse I Ilmasõja läänerindele. Hetke, kui ilmad on sitad, inimkaotused suured, mehed kõigil pooltel surmtüdinud ja väsinud ning igasuguse sõjavaimustuse minetanud.

Siis tulevad jõulud. Sakslased hakkavad kaevikuid kuuskedega ehtima ja küünlaid süütama ning Püha ööd ja muid üldtuntud jõuluaule laulma. Briti sõdurid vastavad vaikselt oma jõulualudega. Mingil hetkel kobitakse kaevikuist välja, kohtutakse eikellegimaal, surutakse kätt, vahetatakse viskit, sigarette, šokolaadi.

Selliseid spontaanseid vennastumisi nii brittide ja saklaste kui sakslaste ja prantslaste vahel täheldati 1914. aasta jõulude ajal mitmel pool läänerindel. Parimal juhul kestsid need jõululaupäevast 1. jaanuarini. Väidetavalt mahtusid jõulrahu sisse ka ühine langenute matmine ja spontaansed jalgpallimatšid. Ja muidugi kirjad, kirjad, kirjad, mida kõikide osapoolte sõdurid koju saatsid, ja kus nad seda imelist isetegevuslikku jõulurahu kirjeldasid.

Filmis kohtuvad saklased, prantslased ja šotlased. Film, muide on kolmkeelne, ehk kõik osapooled räägivad läbivalt oma keelt.

Nagu elus, nii algab ekraanilgi kõik muusikast. Või siis, kui kaugemalt otsida, hoopis armastusest?

Nimelt ajab taanlannast sopran Anna Sörenson jumal teab mis teid pidi välja loa läänerindel kontsert korraldada ja laulda seal koos oma armastatu, saklasest tenori Nikolaus Sprinkiga, kes parasjagu niigi sõdurina rindel viibib.

Esiti lauldakse staabis, ent siis tahab Sprink ilmtingimata laulda ka oma kaaslastele kaevikuis ja nii nad Annaga seda teevadki. Jõulurahu algab, kui Sprink Adeste fidelest lauldes kaevikust välja astub.

Lisaks muusikutepaarile on filmiloos oluline koht prantsuse ohvitser Aubybertil, kes on tegelikult hirmul ja mures oma saklaste tagalasse jäänud raseda naise pärast.

Talle sekundeerib habemeaja Ponchel, kelle ema elab samuti saklaste tagalas, vaid paar kilomeetrit rindejoonest eemal. Ponchel, kes jõi rahuajal alati koos emaga kohvi, kell üheksa hommikul ja kes seepärast paneb äratuskella alati kella üheksaks helisema, et seda kohviaega mitte unustada. Poncehl, kes lõppeks lipsabki saklaselt laenatud vormis ema vaatama ja sellesamas vales mundris ka maha lastakse.

Ja kolmandaks šotlasest anglikaanipreester isa Palmer, kes peab eikellegimaal jõulumissa kõigile ja aitab matta kõigi laibad, vaenupoolest ja rahvusest hoolimata.

Pidu ei kesta muidugi kaua, ei elus ega filmiski. Kahtlane vennastumine lõpetatakse niipea kui kõigil ülemjuhatustel sellest hais ninas on.

Päriselt ära tappa tekkinud inimlikkusenatukest siiski ei õnnestu. Vähemalt filmis. Idarindele küüditatavad sakslased sõidavad sinna šotlastelt õpitud laulu ümisedes.

Filmi sõnum on igatahes hästi selge. Üks muusika, ühed jõulud, üks Euroopa ja ühtmoodi inimesed. Üksteise mahatapmine on igatahes maailma kõige mõttetum asi.

Muide, minu lemmikdialoog ses filmis on järgmine.

Sakslane: „Ükskord, kui me sõja võidame ja Pariisi vallutame, tulen ehk tõesti ja joon teie külas klaasikese veini.“

Prantslane:“Selleks, et juua mu kodukülas veini, ei pea te Pariisi vallutama.“

Ega ei pea küll.

Ülemisel pildil Saksa, Prantsuse ja Briti ohvitserid eikellegimaal kõnelemas. Alumisel pildil Anna ja Sprink kaevikus.