Südamlik sõjafilm, jõuludeks sobilik

detsember 24, 2007 at 12:51 p.l. 6 kommentaari

Öelda, et üks sõjafilm võib olla ilus ja südamlik, kõlab vist omajagu kummaliselt. Öelda, et mingi sõjafilmi üks peategelasi on muusika, kõlab sama naljakalt. Aga öelda, et ühes jõulfilmis on sõda ja laibad ja ei mingi tavalist kogupere ninnunännut, ei kõla ka väga ootuspäraselt.

Christian Carioni Häid jõule (Joyeux Noël) on siiski just selline sõjafilm või jõulfilm, kuidas soovite.

Film viib vaataja 1914. aasta talve, otse I Ilmasõja läänerindele. Hetke, kui ilmad on sitad, inimkaotused suured, mehed kõigil pooltel surmtüdinud ja väsinud ning igasuguse sõjavaimustuse minetanud.

Siis tulevad jõulud. Sakslased hakkavad kaevikuid kuuskedega ehtima ja küünlaid süütama ning Püha ööd ja muid üldtuntud jõuluaule laulma. Briti sõdurid vastavad vaikselt oma jõulualudega. Mingil hetkel kobitakse kaevikuist välja, kohtutakse eikellegimaal, surutakse kätt, vahetatakse viskit, sigarette, šokolaadi.

Selliseid spontaanseid vennastumisi nii brittide ja saklaste kui sakslaste ja prantslaste vahel täheldati 1914. aasta jõulude ajal mitmel pool läänerindel. Parimal juhul kestsid need jõululaupäevast 1. jaanuarini. Väidetavalt mahtusid jõulrahu sisse ka ühine langenute matmine ja spontaansed jalgpallimatšid. Ja muidugi kirjad, kirjad, kirjad, mida kõikide osapoolte sõdurid koju saatsid, ja kus nad seda imelist isetegevuslikku jõulurahu kirjeldasid.

Filmis kohtuvad saklased, prantslased ja šotlased. Film, muide on kolmkeelne, ehk kõik osapooled räägivad läbivalt oma keelt.

Nagu elus, nii algab ekraanilgi kõik muusikast. Või siis, kui kaugemalt otsida, hoopis armastusest?

Nimelt ajab taanlannast sopran Anna Sörenson jumal teab mis teid pidi välja loa läänerindel kontsert korraldada ja laulda seal koos oma armastatu, saklasest tenori Nikolaus Sprinkiga, kes parasjagu niigi sõdurina rindel viibib.

Esiti lauldakse staabis, ent siis tahab Sprink ilmtingimata laulda ka oma kaaslastele kaevikuis ja nii nad Annaga seda teevadki. Jõulurahu algab, kui Sprink Adeste fidelest lauldes kaevikust välja astub.

Lisaks muusikutepaarile on filmiloos oluline koht prantsuse ohvitser Aubybertil, kes on tegelikult hirmul ja mures oma saklaste tagalasse jäänud raseda naise pärast.

Talle sekundeerib habemeaja Ponchel, kelle ema elab samuti saklaste tagalas, vaid paar kilomeetrit rindejoonest eemal. Ponchel, kes jõi rahuajal alati koos emaga kohvi, kell üheksa hommikul ja kes seepärast paneb äratuskella alati kella üheksaks helisema, et seda kohviaega mitte unustada. Poncehl, kes lõppeks lipsabki saklaselt laenatud vormis ema vaatama ja sellesamas vales mundris ka maha lastakse.

Ja kolmandaks šotlasest anglikaanipreester isa Palmer, kes peab eikellegimaal jõulumissa kõigile ja aitab matta kõigi laibad, vaenupoolest ja rahvusest hoolimata.

Pidu ei kesta muidugi kaua, ei elus ega filmiski. Kahtlane vennastumine lõpetatakse niipea kui kõigil ülemjuhatustel sellest hais ninas on.

Päriselt ära tappa tekkinud inimlikkusenatukest siiski ei õnnestu. Vähemalt filmis. Idarindele küüditatavad sakslased sõidavad sinna šotlastelt õpitud laulu ümisedes.

Filmi sõnum on igatahes hästi selge. Üks muusika, ühed jõulud, üks Euroopa ja ühtmoodi inimesed. Üksteise mahatapmine on igatahes maailma kõige mõttetum asi.

Muide, minu lemmikdialoog ses filmis on järgmine.

Sakslane: „Ükskord, kui me sõja võidame ja Pariisi vallutame, tulen ehk tõesti ja joon teie külas klaasikese veini.“

Prantslane:“Selleks, et juua mu kodukülas veini, ei pea te Pariisi vallutama.“

Ega ei pea küll.

Ülemisel pildil Saksa, Prantsuse ja Briti ohvitserid eikellegimaal kõnelemas. Alumisel pildil Anna ja Sprink kaevikus.

Advertisements

Entry filed under: elu (pole vajagi osta), mõte kiusab, sotsiaalne närv.

Jõulumeditatsioon sünnitava vanamooriga Moodne pedemuinasjutt ehk Silla Ivar tantsitab linna

6 kommentaari Add your own

  • 1. Oop  |  detsember 24, 2007, 1:11 p.l.

    Mis mõttes “Inglise …. ja Briti”?!?

    Vasta
  • 2. Oop  |  detsember 24, 2007, 1:12 p.l.

    Aa, ilmselt samas mõttes nagu “sydamilk”. 🙂
    Jõulu.

    Vasta
  • 3. Kati  |  detsember 24, 2007, 1:16 p.l.

    aitüma, oop.

    jõuluks kulub ikka hea keeletoimetaja ära.

    häid pühi sullegi.

    🙂

    Vasta
  • 4. heli  |  detsember 24, 2007, 2:19 p.l.

    Loen ja tunnen, nagu vaataks filmi. 🙂
    Aitäh.
    Ja ilusaid pühi!

    Vasta
  • 5. Kylli  |  detsember 28, 2007, 10:44 p.l.

    Teemaväline… sorry… Aga, et siin jutt filmist, siis connectime teemasse 🙂

    Ootan huviga Kati nägemust ETV-s äsja lõppenud Eesti 2007 toodetud filmile “Klass”, millele järgnes juturing. Teemaks koolivägivald, mis võib lõppeda ka äärmuslikult rängalt.
    Paraku nägin ise kyll filmist vaid viimast kolmandikku, aga… oli siiski muljetavaldav oma adekvaatsuse poolest, imho. Ma ise umbes analoogselt kujutan ette stsenaariumi kulgu, mis päädib disasteriga, mille peale inimesed alustuseks vaid ammulisui hämmelduvad ja peagi lõpuplahvatuse korraldaja selgelt ja sirgelt suureks ainusyydlaseks mõistavad.

    Kati reaktsiooni vastu tunnen huvi eelkõige seetõttu, et oli siin kunagi mingi terrorismiteemaline yllitis Katilt, milles autor väljendas mõtet, et nyydseks tunneb ta pigem piinlikkust, et on kunagi pyydnud mõista äärmusseltskonda a la suitsiiditerroristid jms.

    Asi selles, et ma ise alles jätkuvalt see loll, kes arvab paljudel juhtudel näiva peasyydlase olulisema syyta olevat ning selgelt ja nähtavalt masendavate lõpplahenduste eest tegelike vastutajateringi yldsuse silmis teadmata ja karistamata jäävat.

    Vabanda, Kati, mu syydimatu tormakus siia niimoodi sisse sadada 🙂

    Oli muljetavaldav, et keegi võttis vaevaks nii ausalt ja selgelt avada me yhiskonnas reaalselt ja selgelt eksisteeriva valupunkti tagamaad, teed, mida mööda usinalt kõnnime lõpplahendite suunas, et peatselt kohalejõudnuna sõnatult hämmelduda…
    Ja peale filmi oli suur rõõm näha noori inimesi, kes olid läbi tunnetanud selle tee ohud ja jõudnud tõdemuseni, et see on vale ja nad ei soovi seda teed kõndida, isegi kui lõpplahendus leebem oleks. (Sellist ilusat sõnadelalinat olen muidugi kyllaga kuulnud olemuselt poliitikute ja enese PR-ijate poolt, kes ongi valmis rääkima mida iganes ja tegema mida iganes oma karjääri edendamise, nime ja võimu suurendamise nimel ja vahet pole, milline on sõnade ja tegude kooskõla sealjuures…)

    Sinu, kui analoogsed teemad eneses mingil tasemel läbimõelnud inimese nägemust oleks huvitav lugeda.

    Vasta
  • 6. Kati  |  detsember 29, 2007, 11:57 e.l.

    pean tunnistama, et klassi ei ole ma siiani vaadanud. kogun jaksu, et kord suuta või nii.

    aga koolivägivald on paraku mul omal nahal kogetud, seega, mida ma sellest ja selle lahendamisest vägivaldselt arvan, võiksin ehk ka niisama kirjutada. aga siis ehk eraldi sissekandena.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

detsember 2007
E T K N R L P
« nov.   jaan. »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31  

%d bloggers like this: