Archive for detsember 27, 2007

Moodne pedemuinasjutt ehk Silla Ivar tantsitab linna

Autentne materjal geikogukonna elust. Nii reklaami raamatupood Silla Ivari „Tantsivat linna.“

Njah, kui sulle öeldakse, eriti Eesti suguses külariigis, et autentne ja isiklik jne, siis on kuradima raske mitte mängida mängu oi-kas-tema-on tema ja oi-kas-ma-äkki-tunne-seda-ja-toda.

Teisalt kui hakata „Tantsivast linnast“ konkreetseid tüüpe otsima, leiaks ilmselt igaüks kiiresti oma. Vähemasti minu tutvuskonnas on päris mitu rohkem ja vähem lillekest koos tüüpiliste lillekesetraumadega, aga on ka nii mõnigi nohikpede, kellele lilletamine tõesti mitte mingil kujul kunagi eriti klappinud pole.

Kõrvaltegelastega on suht sama lugu. Nii mõnigi tuleb justkui tuttav ette, aga kui põhjalikumalt järele mõelda, sobiks kirjeldus vähemasti nelja või viie inimesega.

Seega autentne vahest küll, aga väga isiklike paralleelide otsimine „Tantsivast linnast“ ei ole vist eriti mõttekas. Pealegi peab Ivar ise vajalikuks öelda, et ta pole lähtunud faktidest, vaid fantaseerinud.

Võtkemgi siis teksti tekstina, fantaasiana, eksole.

Sel juhul võib teda kenasti nimetada lihsalt armasturomaaniks või uuestisünniromaaniks või emotsionaalse kapist välja kobimise romaaniks või ka lihtsalt eneseleidmise romaaniks.

Mina miskipärast tahaks aga „Tantsivat linna“ nimetada hoopiski muinasjutuks. Seda hoolimata kogu tema autentsusest või realismist.

Nii õnnelikud lõpud on ju tavaliselt muinasjuttudes? Ja need tagurpidi paralleelid “Dorian Gray portreega” on ka üsna muinasjutulikud või mis? Üldse, lootus, et maailm on õiglane ja näiteks inetus kompenseeritakse võimega saada heaks, kasvada ümber ja sündida uuesti, on ju ka üsnagi muinasjutuomane?

Sel tekstil ongi läbivalt justkui kaks kontrastset tasandit. Mina-vormis kirja pandu on mõlemi peategelase puhul peamiselt hästi avameelset realistlik, kui soovite, siis naturalistlikki. Juuakse ja pannakse ja palju ja kuhu iganes, eksole.

Samas, raamiv tantsutekst, mis noored armunud kokku juhatab, mõjub jällegi just kuidagi väga muinasjutulikult. Kui aus olla, siis see kursiivis osa „Tanstivast linnast“ meenutab mulle just väga konkreetselt üht suhteliselt lilletseva eluviisiga tegelinskit, kes oma hoolega varjatud üksildastel suure armastuse ootamise tundidel kirjutabki umbes selliseid muinasjutte noormeeste kohtumisest.

Kusjuures, ma olen nõus kihla vedama, et Ivar ei tea sellest tüübist ja tema muinasjuttudest suurt midagi. Seega teadlikult vihjata ta neile ei saa. Ilmselt on ta lihsalt sattunud dokumenteerima midagi, mis on täiesti üldiselt õhus.

Nimelt seda, et kõige ringiaelevam pede ja küünilisem prostituut nagu ka kultuurinohiklikeim üliõpilane ei taha lõppeks muud kui suurt ja siirast armastust ja sooja ja nunnut püsisuhet.

Ja ma olen suhteliselt kindel, et see klubides aelev ja ilutsev kamp, kelle Ivar üsna värvikalt kirja paneb, kamp kes oma esteetiliselt alamõõduliseks muutunud sõbra pikemata hülgab, et kogu see kamp näeb märgi unenägusid just nimelt sellisest õnnenatukesest.

Samas tunnistada, et ma tahan ainult natukene õnne, täiesti tavalist, ilma suure raha või plakatliku iluta õnne, on vist hullem enese alasti kiskumine, kui mistahes uppis tagumike ja rippuvate riistade kirjeldamine. Banaalne, salapäratu ja ebapeen, eksole. Aga, kurat, oluline ju tegelikult.

Igatahes on mul hää meel, et üks luuletaja Eestis ei olegi veel päris küüniliseks pekstud. et ta veel niisuguseid õnneliku lõpuga armastuslugusid kirjutada julgeb, avalikult ja ametlikult, kirjanduse pähe, mitte vaid öökapile isiklikuks salamuinasjutuks.

PS. See ei ole nüüd miski pretensioonikas kirjanduskriitika, vaid lihtsalt üks muljendus. Niisiis, Ivar, ära väga valusasti löö, kui tunned, kuidas lugeja permanentselt autori kavatsusi mõrvab vms

detsember 27, 2007 at 12:17 p.l. 3 kommentaari


Kalender

detsember 2007
E T K N R L P
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31