Väikese Nõia egoparaad ehk teemaja aasta

Blogosfääris käib ringi üks tont, mis sunnib kodanikke blogiaastast kokkuvõtteid tegema. Otsustasin tondi siinsestki uksest sisse lasta.

Teemaja tegelikult ongi enam-vähem aastane. Päris ametlik sünnipäev oli 21. detsembril. Sestap alustangi oma kokkuvõtet sealt. Mängureegliks on, et tuleb kirja panna iga kuu esimese sissekande pealkiri ja esimesed read.

Detsember

Sõnad viivad keele alla

Mina peaksin blogima? Ei iial, iial, iial. Nii olen ma kõiki käpakesi südamele asetades väitnud küll ja veel.

Jaanuar

Kuriloom kõneleb: koera pühad

Noh, mis nüüd siis? Taevas on tuld täis. Plahvatused, aina plahvatused. Nagu oleks sõda lahti või põleks mets. Põgenen oma elutoa esindusdiivanilt kui keravälk, ehkki mul on käpad haiged ja tavaliselt kulub mul tõusmiseks minut või paar. Aga nüüd on mul kiire. Magamistoa suurde riidekappi.

Veebruar

Blogilugejad kapist välja!

Miks inimesed blogi peavad, on vist niigi selge. Edevusest, edevusest ja veelkord edevusest. Võibolla natuke ka igavusest, eksole. Ja mõnijagu veel õilsusest või asja pärast, tundest, et on vaja midagi öelda. Aga kes oled sina, blogilugeja? Ja miks sa loed?

Märts

Mida head on abielus?

Sirje küsib enda blogis, miks seda abielu õieti vaja on? Et tüütu korraldada ja puha. Meil vanamehega juhtus see kuidagi kogemata. Tähendab, armastus oli muidugi suur ja karvane, aga mingeid hulle pulmaplaane, pika laua igatsemist, orgunni ning rabelemist ei olnud.

Aprill

Minu Vikkar ka

Larko õnnitleb sünnipäeva puhul Vikerraadiot ja teeb mul sedasi südame soojaks, sest minu jaoks on Vikkar lapsepõlvesõber. Ma nimelt ei käinud lasteaias, vaid olin vanaema hoida. Jõlpnesin tal toimetuste aegu sabas ja Vikerraadio mängis ikka taustaks.

Mai

Tööinimestele

Head töörahvapüha kõigile, kellele korda läheb!

Juuni

Ja mis, kurat, on kultuur?

Hommikul pidi üks meeskodanik mu peaaegu oimetuks ehmatama, helistades ja tulistades telefoni küsimuse: “Mis on kultuur?” Noh, et kuidas mina seda defineeriksin või nii? No kust, kurivaim, mina tean.

Juuli

Nostalgilist HUI-juttu.

Eh! See jutt siin ajab ju suisa natuke nostalgiliseks. Sest eks minagi olnud vaiksel viisil ses HUI-ks lühenevas postiloendis. Kusjuures, mida rohkem ma tema hiilgeaegadele mõtlen, seda enam mulle tundub, et see oli tegelikult väga hea asi. Siis me virisesime küll, et üks igavene jutuklubi ja midagi konkreetset ei toimu jne, jne. Nüüd ütleksin ma pigem, et teinekord on sõna sama hea asi kui tegu. Vahest võib olla vajalikumgi.

August

Mina, Larko, teie kõik ja tasuta lõunad ehk sööme jällegi

Nõndaks, auväärsed, me ootame teid siis taas sööma ja lobisema. Virtuaalse söömaklubi teine kogunemine tuleb järgmisel teisipäeval ehk 7. augustil kell 20. 00.
Jututeemaks algatuseks tasuta lõunad.

September

Õpetaja ei ole jumal ega oivik tema prohvet

Isand Toom Õunapuu näikse olevat veendunud, et riigikirjandite hindamisega on tänapäeval kõik mäda.

Oktoober

Kuidas ma kätega luuletamist õppisin

“Laupäeval pärast keskpäeva said möödakäijad Tallinna Jaani kiriku ees näha sellist pilti: hulk rahvast, kõik seletavad midagi omavahel, aga millestki aru ei saa: häält pole, liiguvad ainult käed.” * Ja meie vanamehega nihelesime ka seal kõrval, olles need juhmakad, kes viipekeelest mitte sõnagi aru ei saanud.

November

Rikkad on õndsad ja vaesed on õelad ehk Eesti oma Ameerika unelm

“Ega vaesed, need ei aita kunagi kedagi. Rikkad küll, need ikka, need on head inimesed,” kiitis Põltsamaal hääletanud tuisulumine tädike, kelle me (mina ja mu autostatud sõberpere) peale korjasime.

Detsember

Kes tegi?

Kes varastas koolilapse kotist sinist karva akvarelli? Kes võttis killukese valget guašši? Kes tegi mu akna taha lume ja taeva? Kes tupsutas pilved laiali? Kes joonistas seepiaga puuoksad, kahvatupruunikad, peened?

 

Iseenesest on mul teemajast hea meel. Hea meel, sest see on mulle andnud püsiva põhjuse kirjutada, mis hoiab verbaalselt hästi vormis. Samas on blogimine andnud õiguse kirjutada just seda, mida tahan ja siis kui tahan, luksus, mis eristab teda igasugusest tööst.

Ja et ma kord olen ilmselt ka natuke selline maailmaparandaja tüüp, siis loodan, et mu mõtted ei ole mitte vaid egoparaadiks jäänud, vaid kelleski korrakski kaasa vibreerinud, mida selgemaks, lihtsamaks, helgemaks või lihtsalt lõbusamaks teinud. Lühidalt, ehk on mu lobast ka msikit tulu olnud.

Teemajas lobisemisest on igatahes välja kasvanud virtuaalne söömaklubi, mis on minu meelest hästi vahva viis virtuaalsete inimestega ka natuke reaalsemat kontakti saada. Siinkohal aitüma Larkole, kes minu lõõpimisest tõsiselt tuld võttis ja söömaklubi vaprasti korraldama asus ning seda siiani sama vapralt edasi teeb. Ja aitüma kõigile, kes on viitsinud kölubiõhtuid oma kaasalobisemisega ilmestada.

Tähtsaimad on aga mõistagi teelised, kes astuvad läbi, lonksavad teed, loevad ja avaldavad oma arvamust. Aitäh teile siia tulemast!

Muidugi on toredad ka teiste teemajade pidajad ehk kõik kallid kaasblogijad. Aitäh teile, et olete kirjutanud ja lubanud mul lugejana teie maailmadesse kiigata.