Veeuputust siis veel ei tulegi?

No mis sa oskad kosta? Aasta eelviimasel päeval kummub üle Peetrimägede selge ja lopsakas topeltvikerkaar.

Miskipärast ei saa ma kunagi vikerkaart vaadata ilma, et mulle vanatestamentlikult meenuks: „…ma panen pilvedesse oma vikerkaare ja see on lepingu tähiseks minu ja maa vahel. /…/ ja vesi ei saa enam kõike liha hävitavaks uputuseks.“

„Veeuputust siis seekord ei tule, jah,“ ütlen ma seepeale tavaliselt poolmuigega. Ainult poolmuigega. Sest miski sosistab mulle teise kõrva, et vanad õigeusklikud külamutid, kes vikerkaart nähes risti ette löövad, ei eksigi nii hirmsasti.

Et see ongi märk ja leping. Lepituse ja andestuse pakkumine, turvalisuse lubadus. Jumalate sõnumitooja Irise, kelle sümbol vikerkaar samuti on, naeratus või isegi silmategemine.

Midagi stiilis, me näeme ja kui vaja siis müristame.

Umbes nagu ükskord, aastaid tagasi, kui mu Vanamees kord vist elektrihinna tõusu pääle pahandades röögatas, et sa näed ja sa ei mürista. Sekund hiljem kaikus üle Rahumäe sirge ja selge äikesekõmakas. Enne ega pärast seda polnud äikesest mingit märki. Seega, müristas küll. (:

Muidugi võib nüüd öelda, et otsida äikesest ja vikerkaarest muud kui äikest ja vikerkaart on infantiilne, animistlik ja mida iganes. Eks muigav pool minus mõistab seda isegi.

Ometi, nüüd, kus nad, majandusteadlastest turuastroloogideni näikse olevat kokku leppinud, et tulevik ei saa tulla muud kui tume (majanduskriis, kliimasoojenemine jne, jne, eksole), on kuidagi lohutav, et just aasta lõpul nii ootamatult vikerkaar taevasse riputatakse.

Justkui lubataks, et elame üle. Elame seekordki. Veel.

Aga veel meenutab talvine vikerkaar mulle üht lapsepõlve ilusaimat elamust.

Nimelt oli hiline õhtu või pigem varane öö. Isa pidi tulema kuskilt komadeeringust. Ju Moskvast või midagi. Ootasin teda ja käisin ülemise korruse aknast piilumas, kas tuleb juba. Aknasse paistis aga ehitusplats veidi eemal. Platsi valgustas erehele požektor, mille ümber keerutasid suured niisked lumehelbed. Ja ühel hetkel sai neist prožektori valgusvihku vikerkaar. Vikerkaar talveöö pimeduse taustal.

Oli väga ootamatu ja väga ilus.

Varsti saabus isa ja temaga koos mujalt tulemise lõhnad ja kohvrid ja elevus. Lumesadu lakkas ja kui ma uuesti aknast piilusin, oli vikerkaar läinud. Aga mu mälus on ta siiani.

Vahest kunagi juhtub veel, et Iris naeratab kesktalvel, keskööl ja lumesajus.