Archive for detsember, 2007

Eestlased ongi rassistid?

Persse! On jällegi hetk, kus mul hakkab silmini häbi eestlane olla. Ausalt, ma ei oleks tahtnud tulla koju selleks, et lugeda lehest, kuidas Eesti virtuaalsaatkonnas rassistlikult nõmetsetakse.

Ongi siis nii, et kui sa oled mustanahaline ja/või küsid Eesti kohta selliseid lapsesuiseid küsimusi, millele ei saa vastata ümmargust ülespuhutud ametnikujura ajades, saad mõnituste osaliseks ja Eestist (olgugi, et esialgu virtuaalsest) välja visatud? 

See, et seltsimehed kanged eestlased ei suuda Vabadussõja toimumise aega öelda, on jällegi väga kõnekas. On just see, et nad tegelikult ei tunne oma kultuuri ega ajalugu. Aga muudkui hüppavad, silmad võõravihast kilgendamas. Rõve. Ja masendav. 

Üldiselt, vedas muidugi, et praegu sattus nõmetsejate küüsi meie oma ajakirjanik, mitte mõni päris (mustanahaline) välismaalane. Vastasel korral oleks Eesti maine ikka rahvusvaheliselt võimsalt “plusspunkte” saanud, eksole.  

Ja kommetaarid Siku loo juures on ka “head”.  

 

Aafrikasse on vaja kondoome, mitte toiduabi. Goddamn right. Toetan välisministeeriumi töötajaid. Provokaator Sikule aga soovitaks paar kuud neegrite keskel elada ja muljeid jagada, kui tore on.

*

/…/, see teguviis tõstab Eesti positiivsust ja on üldiselt kasulik. Väheneb küll neegriarmastajate poolehoid, aga maailm kuulub ikka veel valgele mehele ja egas japsid-hiinlasedki neegreid salli.

*

Oh jah. Rein Sikk tänagu õnne, oleks ta selliste küsimustega minu poole pöördunud minu kodus, lebaks ta praegu vist koomas.

*

Tülikate provokatiivsete võõraste vihkamine on positiivne nähtus.

Jne, jne, jne.  

Nii et me olemegi siis kuradi ksenofoobid ja rassistid? Vähemalt virtuaalis? Öäkk!

PS Soomemaa muljeid saab ka, aga siis, kui olen suutnud tiba maha rahuneda ja natukenegi ära leppida riigiga, kus ma elan.  

detsember 17, 2007 at 12:26 p.l. 52 kommentaari

Mina olengi kodanlik siga

Khmmm. Sedasinast Sirje juttu lugedes saan ma aru, et olen lootusetu, parandamatu, häbematu kodanlik tõbras. 

Päris kurjajuurt ehk nõudepesumasinat mul küll pole. Seevastu on täiega küljes see toidu õigesti serveerimise kiiks. Ma tõesti ei talu, kui kaste lärtsatatakse keset kartuleid, kui viin on soe, kui jook antakse ette suvalises klaasis jne, jne.  

Mitte et ma tahaksin nüüd nii kohutavalt söömakultuuriliste teadmistega eputada, vaid seepärast, et enamikel juhtudel maitseb valesti serveeritud toit-jook tõesti halvasti. No katsu juua kuiva vahuveini madalast laiast klaasist. See muutub kohe mingiks hapuks solgiks, sest ta lihtsalt puudutab valesid retseptoreid su keelel.  

Ja kui kätte antakse ikka täiesti valed noad, kahvlid, lusikad, taldrikud on süüa tegelikult jube ebamugav.  

Et kust ma tean, kuidas need asjad käima peaksid? Osalt vist on see pärit vanaemalt, kes ikka enamvähem teadis, kuis miski käib. Aga suuremalt jaolt tuleb mu toidukultuuriline haridus küll Paide restoranist.  

Nimelt polnud minu töötaval emal, kes vahepeal rabas tunde anda nii päeva- kui õhtukoolis, nii Paides kui Türil, eales aega mind korraliku sooja söögiga toita, mistõttu ta algul viis mind ise restosse miskit mõistlikku sööma ja hiljem andis niisama raha kaasa, et mine, laps, toitu.   

Nii et, mis parata, ma olen lapsest saati harjunud sööma valge linaga laualt viisakalt serveeritud toitu.  

Loomulikult olen nõus tegema mõistlikke mööndusi. Ma ei ürita kolmekümnele külalisele kolmekäigulist kaunilt serveeritud lõunat pakkuda, sest ma ei tule sellega nii ehk naa üksi toime. Ei eelda ka, et teised mulle sellistel kodustel suurüritustel viimase peal kaetud lauda pakuvad.

Põõsa all istuda, ajalehest silgusaba näksida ja pudelist viina peale juua on juba omamoodi stiilnegi. 

Aga söögikohtades, mis saavadki oma kuramuse kasumi selle eest, et nad mind toidavad, eeldan ma küll, et seda tehakse hästi ja õigesti. Ma ei ole nõus saama tõlkebüroost kirjavigadega tõlget või riidepoest kortsus ja hallitavat rõivast, miks ma peaks siis leppima sellega, et söögikohas serveeritakse toit koledasti ja valesti?  

See, kusjuures, ei tähenda, et ma suhtuksin kelnereisse juba ette kuidagi halvustavalt. Paraku olen küll nii mõnigi kord kogenud hoopis seda, et halvustav hoiak on just söömakoha personalil. Näiteks need pikad nii pikad pilgud, mis tabavad sind, kui sa ei olegi väljamakeelne turist.  

Nojah, muidugi saab ju öelda, et mida sa virised, ole õnnelik, et sul üldse süüa on, mõnel pole sedagi. Aga teisest küljest, kas Aafrika näljahäda väheneb või saab kerjus Viru tänaval paremini söönuks, kui mina seda toitu, mida ma niigi söön, lihtsalt suvalisest plekk-kausist sööksin? Vist mitte.  

Seega, lööge ja pooge või tehke, mis tahate, aga kodanlik siga minus tõstab pead ja röhitseb: “Söömakultuur ausse!”

Pildil kodanliku sea söömaaeg. (:

detsember 12, 2007 at 4:30 p.l. 18 kommentaari

Kuuldused minu blogi surmast…

…on igal juhul enneaegsed, liialdatud ja üldse kergesti ümber lükatavad.

Teemajas on olnud küll  väga vaiksed päevad, sest nõiamoor rahmeldanud nagu kümme Kerberost, kel kolmkümmend keelt vestil. Aga kohe-kohe saab see õudne aeg otsa. Ma luban. Ma vähemalt usun. Või loodan. (: 

Ja täna õhtul me igatahes sööme ja lobiseme. Söömaklubi algab kell 19. 00. Programmis on Kaja ära kuulata ja jõuludest rääkida.  

 nõid

Pildil on üks iseäranis äraaetud nõiamoor hõljumas Maakri tänava kohal. (:

NB! Söömaklubi algab enamvähem kohe. Ainult paar minutit võime hilineda.

Ja läks lahti. Konverentskõnena ehk liitumiskes saada skype sõnum kasutajale unclelarko

detsember 11, 2007 at 9:43 e.l. 10 kommentaari

Eesti filme ma ei vaata, Eesti kirjandust ei loe, muidu olen kõva patrioot

Eesti kirjandust ma küll ei loe! Eesti filme ei kõlba vaadata! Eesti muusika on üks tuim jorutamine! Eesti kunst, mis see veel on? Ilus Eesti loodus ja ilus Eesti loodus, häbi hakkab selle meie soo ja raba pärast, kui kuskil Alpides oled. Eesti köök, see on ju venelastel ja sakslastelt kokku laenatud ja kuidas sa selgitad normaalsele väljamaa inimesele, mis on kama? 

Sedasorti juttu olen ma kuulnud küll ja veel. Ja see tuli mulle meelde, kui Kaja mant lugesin küsimust, miks Soomes integratsioon toimib aga meil nagu mitte.  Kaja ütleb ka, et soomlased oma oma riigi üle uhked.

Mu meelest meil, eestlastel, ongi sagedasti see häda, et meie tegelikult ei ole.  

Meil justkui puudub selline soe, rõõmus ja armastav suhe oma kultuuri, elupaika ja kaaslastesse. Pigem on nagu mingi kummaline kibestunud alaväärsustunne, et, näh, meil siin on kõik väike ja hall ja muidu nõme.  

Eestlane ärkab meis küll, aga ainult millelegi-kellelegi vastandudes. Ehk nagu üks mu tuttav pärast pronksiööd ütles. “Tükk aega pole ennast nii eestlasena tundnud, kui praegu. Nii hea kohe.” Seda, et viimati tundsime end eestlastena laulva revolutsiooni päevil, ja nüüd jällegi, ütlesid aprillirahutuste ajal tegelikult päris paljud.  

Aga, kuulge, see on ju kurb ja nüri, kui see hea eestlase tunne tuleb peale ainult siis, kui keegi meil poeaknad segi peksab või soomukiga õue sõidab. Paraku, kui meilt vaenlane ära võtta, hakkab kohe üks ving ja hala ja põdemine, et Eesti on nõme. Ja ma ei pea selle hala all silmas konkreetsete poliitiliste otsuste või sotsiaalsete olude kriitikat, mis on normaalne ja eluterve, vaid just seda sügavat kultuurilist väärtusetustunnet.  

Noh, ja miks peaksid siis teised tulema ja meie kultuuri hirmsasti armastama, kui me ise seda ei tee?  

Ja veel, ma olen üsnagi veendunud, et nii nagu võime armastada ja mõista teisi inimesi, lähtub võimest armastada ja mõista ennast, sest me oleme inimestena põhiolemuselt ühesugused, nii lähtub võime hinnata ja mõista teisi kultuure soojast suhtest meie eneste kultuuri. 

Ehk siis, kui me oma kultuurist lugu peame, päriselt, selle kultuuri enese pärast, mitte kellelegi vastandumiseks või teistele koha kätte näitamiseks, oleme me palju sallivamad. Meil ei ole siis vaja olla pisikeste siilidena turris ja hirmul, et koledad võõrad (venelased, hiinlased, mustanahalised, eurooplased) selle kohe ära hävitavad, sest see ei ole ju üldse mingi sitt asi, mida nii lihtsalt hävitada saab. Me oleme ju sama väärtuslikud kui teised. Ja teised, järelikult, on sama väärtuslikud, kui meie.  

Nii et, kui Kaja küsib, kas meil on soomlastelt midagi õppida, siis tema enda sissekande valgel ma vastaks, et ehk just seda positiivset uhkust oma kultuuri pärast.  

PS Kuidas siis ikkagi selgitada võõramaalasele, mis on kama? Ma ükskord mõtlesin ja mõtlesin, ja välja mõtlesin. See on kohalik müsli!

LISATUD: et kisub kommentaarides kultuuriteoreetiliseks vaidluseks, siis olgu meenutatud, et siia sai kunagi kirja ports võimalikke kultuuridefinitsioone.

LISA II: Kaja kirjutab ka kultuurist ja selle defineerimisest

LISA III: Ramloff kirjutab ka kultuurist

detsember 5, 2007 at 8:07 e.l. 59 kommentaari

Rohkem mehi lapsepuhkusele? Aga miks mitte?

Naistest ja nende palgast me juba rääkisime. Räägiks nüüd ka meestest. Täpsemalt sellest, miks mehed ei taha lapsepuhkusele jääda?

Päevaleht tutvustab värsket uuringut, mille järgi kasutab vanemahüvitise võimalust vaid kaks protsenti meestest. Kaks protsenti, see on ikka üliväga vähe. Aga miks? Miks ei sünni issil lapsega koju jääda? 

Majanduslik põhjendus ehk kes siis perele raha teenib, jääb sellesama vanemahüvitise tõttu justkui kõrvale.  

Ei usu ka, et isad lihtsalt ei taha lastega tegelda. Mu ümber töötab praegugi hulk noori issisid, kes räägivad särasilmil, mida head ja põnevat ja arendavat nad oma mudilasega teevad. Aga nad räägivad ka, hoopis vähem säravail silmil, et mitte öelda, kustunud pilgul, kuidas töölt koju jõudes on ikka nii põrguväsimus, et kui pisike tähelepanu tahab, siis ei jõua-aaaaaaaa, enam. Ehki ta-ha-aaaaks, eksole. Ometi, titega koju nad ei jää.  

Kas see on sellepärast, et kõik, ka isad ise, usuvad, et lapsega tegelemine on nii naistetöö, et mehed ei saagi sellega hakkama? 

Ma ei oska ju putru keeta, ma ei tea, kuidas last riidesse panna, issand, ma ei oska seda käru lükata, jne, jne, jne. Sellist kaeblemist olen ma ka meeshingedelt kuulnud. Tegelikult ju loll jutt, sest täiskasvanud arukas inimene mu meelest ikkagi suudab putru keeta, riidesse panna (ennast ja küllap siis ka teist)  ja käru lükata.  

Või ei taha mehed lapsega koju jääda, sest tööl seda ei aktsepteeritaks?

Vaadataks viltu, et oled ikka nohik ja tuhvlialune. Ja enam võrdseks ei peetaks, kampa ei võetaks. Vaikselt otsitaks ehk vallandmisvõimalustki.   

Või ei tunne eestlane lihtsalt seadust? Äkki suur osa mehi ei teagi, et nad võiks ka koju jääda ja vanemapalka saada? 

Teiseks, kas meil oleks tegelikult üldse vaja, et isad senisest rohkem lastega koju jääks?

 Ma isiklikult arvan, et sellest oleks küll kasu. Esiteks isale, kes saaks võimalikult vara lapse kasvamisprotsessis osaleda ja teiseks lapsele, kelle jaoks issi poleks  enam onu, kes hilja õhtul töölt tuleb. Lapse (emotsionaalse) arengu jaoks võiks see ju oluline olla.

Teiseks emale, kes ei oleks väga pikka aega kodus lastekarjas, mis ilmselt kogu rõõmu juures on siiski ka kurnav, sotsiaalselt isoleeriv ja halvemal juhul ka tööoskusi vähendav.  

Kolmandaks, see kindlasti korrastaks tööturgu. Jääks ära või vähemalt väheneks suhtumine, et noort naist tööle ei võta, see võib rasedaks jääda ja lapsepuhkusele minna. Samahästi võiks ju mees lapsega koju jääda.  

Ja kui me nüüd otsustame, et isad ikka võiks rohkem lastega koju jääda, siis kuidas seda saavutada? Kas nii, et mingi aja jooksul olekski ainult isadel võimalik lapsepuhkusele jääda? Või kuidagi meelitades, et mingist ajast alates saaksid näiteks isad koju jäädes soodustusi? Paremate tingimustega vanemapalka? Veel midagi? 

Igatahes nüüd tuleb see klassikaline küsimus, et mida teised arvavad?

Pildil on tegelased…noh, arvake ära, mis filmist. (:

detsember 4, 2007 at 3:30 p.l. 15 kommentaari

Lapse väärikusest, peaaegu ainult pilt

Mõeldes veel, kas laps võib olla väärikas, meenub „Surm Veenetsias“ ja filmi-Tadzio. Selles poisis on, lisaks imepeenele ilule, justnimelt ka tohutult väärikust. Kõiges. Vaadetes, poosides, liigutustes, pilkudes.

detsember 1, 2007 at 4:45 p.l. 5 kommentaari

Väärikusest, piltides ja ilma

Üks mees istub Jaagupi poe ees, ja annab hulkuvale külakutsale osa vastostetud leivast. Värkest, veel soojast. „Ma elasin blokaadiegses Leningradis. Nüüd toidan ma iga vastutulevat koera. Tänuks. Sest nemad toitsid siis meid,“ räägib ta.

Üks vana naine istub Mäo bussipeatusepaviljoni kulunud pingil, käed süles koos. Ta ootab. Keskendunult, rahulikult. Peaaegu tardunult nagu skulptuur. Justkui oleks ootamine kogu tema elu.

Üks teine vana naine ei tule iial koduuksest välja, kui ta ei ole suud värvinud ja kõrgeid kontsi alla saanud. Ta on eluaeg olnud selline hoolitsetud seltskonnadaam. Kuidas saaks ta nüüd teisiti, hoolitsemata? Ja ta läheb välja ja vestleb kultuurist ja muudets maailma asjadest. „Ah, et kas jalg valutab? Nojah, eks ta ju natuke, jajah, aga mis me sellest ikka…“

Need pildid jooksid mul silme eest läbi, kui Ingrid küsis vananemise ja väärikuse kohta.

Aga kui te küsite definitsiooni, küsite, mis väärikus on, siis…siis ma vastaksin ehk nõnda.

Väärikus tuleb väärtusest ja selle tundmisest. Väärikas on taibanud, et tema ise on väärtus ja teisedki on.

Väärikas on suuremeelne ja salliv, ta ei alanda ennast ega kedagi teist, sest ta ei pea oma väärtust tõestama teiste pisendamise läbi. Ta teab seda niigi.

Väärikas on enesekindel ja sirgeselge. Kui vaja siis isepäine. Väärikas ei jookse karjaga kaasa ega tee midagi moe pärast või kellegi meeleheaks. Ka mitte sõprade. Väärikas valib teguviisi, mille järel tal endal on hää ja rahulik olla ning peeglisse vaadata.

Väärikas loob, mitte ei hävita. Toetab, mitte ei kisu maha.

Väärikas ei ole väiklane ega kättemakshuhimuline, aga ta ei lase ka end rahus mutta trampida. Kui vaja, kus vaja, seisab ta enese eest kindlalt ent heatahlikult, vastase väärikust riivamata.

Väärikas on helde. Ta jagab, mida tal on ja mäletab neid, kes on jaganud temaga (kasvõi need blokaadiaegsed koerad, eksole)

Väärikas vanainimene teab, et ta on elanud ilusa rikka elu ja ta laseb seda elu, õhtupäikese sumesooja kulda vaikselt ja lahkelt teistelegi paista.

Samas, väärikus vaevalt on seotud vananemisega. Jah, see on ilmsesti sotsiaalne tunne, mida imikul vast ikka ei ole. Aga tõenäoliselt hakkab see vaikselt tekkima koos minateadvuse ja enesehinnagu kasvuga.

Ma usun, väärikus ongi protsess, on miski, mida õpitakse tasahaaval eluläbi. Ega saa väärikalt vananeda keegi, kes ennemalt vääritult elanud.

Vanadus vahest ainult võimendab, lihvib, toob esile, paneb i-dele punkte. Muudab nii väärikuse kui väärituse reljeefsemaks, silmapaistvamaks.

Aga ühiskond, mida see peaks tegema? Pidama iga oma liiget väärikaks ja väärtuslikuks. Hoolitsema, et keegi ei sattuks olukorda, kus on raske end veel midagi väärt olevana tunda ja väärikalt ülal pidada.

Ühiskond ei tohi jätta inimesi nälga ei materiaaselt (toiduta, rahata, tööta, koduta) ega emotsionaalselt (marginaliseerides, välja tõugates, alandades, stigmatiseerides).

Mida enam on ühiskonnas vana head humanismi, seda väärikamad on selle kodanikud. Usun ma. Miskipärast.

Rembrandt, Vana mees punases

detsember 1, 2007 at 1:12 p.l. 8 kommentaari

Kes tegi?

Kes varastas koolilapse kotist sinist karva akvarelli? Kes võttis killukese valget guašši? Kes tegi mu akna taha lume ja taeva? Kes tupsutas pilved laiali? Kes joonistas seepiaga puuoksad, kahvatupruunikad, peened?

Kes maalis mu tuppa hallika valguse? Sellist olevat kõige raskem saavutada, õpetati koolis? Kust tõid nad selle kuumava punase, söepunase, rubensipunase, hõõgumas tizianmustas ahjusuus?

Kes võttis sule ja visandas paarikese? Verinoored, nii viieteistaastased. Poisi ja tüdruku, kes istusid ja suudlesid eile kohvikus, kust mina söömaklubitasin. Nad olid seal enne mind ja jäid pärast mind. Ma kardan, nad suudlesid sulgemiseni. Väsinud ettekandja viimase unise pilguni.

Kes mõtles välja lustliku seltskonna, nii umbes neljakümnesed mehed-naised, kes mängisid andunult lumesõda, kui eile õhtul rongilt tulin.

Ja koera, kes rõõmsalt kaasa klähvis? Kes tema välja mõtles?

Kes tegi külma, mille eest sooja minna? Ja kirjatähed ja muusika? Ja selle ja selle ja tolle?

Kes tegi maailma ja andis mulle vaadata ja elada?

Kes tegi? Tõepoolest, kes? Kes on vastutav? Ah?

detsember 1, 2007 at 11:47 e.l. 3 kommentaari

Aitäh, söödikud ja jutupaunikud

Nõndaks, üks söömaklubi siis jällegi peetud. Seekord geograafilistes piirides Helsingi (Larko), Tallinn (mina, sõber Anneli ja vaikiv laps), Nõmme (Kukupai) New York (Siiri) ja Tartu (Ott ja Taliesintoomas). Mõtteliselt oli esindatud ka Läti, millest rääkis Anneli.

Suur aitäh kõigile klubilistele!

Mina aga pean tunnistama, et mul seekord päris raske teha kokkuvõtet nii, et mingi väga süstemaatiline ülevaade tekkiks. Mõtteid oli palju ja nad jooksid ristirästi, mis on iseenesest hea vestluse tunnus, aga issanda karistus neile, kes tahaksid vestlusringi dokumenteerida.

Mul isiklikult oli väga huvitav kuulata Siiri jutte New Yorgi elust, aga sellest kirjutab ta ise minust viis korda paremini. Aga hästi vahva oli lause, mis kõlas kuidagi nii, et läksin nagu Pärnust Pärnusse ehk siis, et higellinn New York võib olla väikeste majadega ja soojalt suhtlevate naabritega rahulik ja nunnu paik.

Mu enda fantaasiatega haakis kõige enam Taliesintoomase unistus minna kord elama mõnele väikesaarele. Jah, ma tahaksin ka vahel kuhugi saarele või metsa, kuhugi, kus ma olen pärispäris enda oma, kus see, mida teen või kuidas olen, ei oleks kellegi asi.

Selle mõttega, muide haakub teine teema, mis minu meelest koorus Anneli ja Larko jutust. Nimelt, et elada võiks ühtmoodi hästi justnimelt paksus metsas või siis tõelises suurlinnas, sest need paigad tagavad piisava anonüümsuse.

Veel arutlesime, kas Tartu on riik ja jõudsime järeldusele, et see on pigemini planeet. (: Et see lihtsalt üks Eesti linn võiks olla, ei uskunud meist vist keegi.

Läbi lipsas mõte, et lisks sellele, kus elada, on oluline, kellega koos seal elada. Ja selgus, et sageli jäävad paljud kolimisplaanid soiku just seetõttu, et armsaid ei saa mingil põhjusel kaasa võtta.

Aga et kus on siis hea elada? Eh, ei tea. Igal pool, kus on häid inimesi?

Igatahes, härrased klubilised, täiendage ja parandage mind, kus vajalikuks peate, ja on ainult tervitatav, ehkki mitte kohustuslik, kui oma muljeid ja mõttearendusi samuti kirja panete.

PS Kahjuks ei saanud jonniva tehnika tõttu meiega kõnelda Kaja, aga me loodame vägaväga, et ta oma jutu meile järmisel korral ära räägib.

Järgmise korra leppisime praegu kokku 11. detsembriks, aga kui keegi huviline tunneb, et see üldse ei klapi, siis palun kohe valjusti karjuda.

PPS Siiri, täiesti häbemataselt isiklik küsimus, aga ega sa ei ole kunagi raadios töötanud või sellest vähemalt mõelnud? Sul on väga ilus eetrihääl. (:

detsember 1, 2007 at 11:19 e.l. 4 kommentaari

Newer Posts


Kalender

detsember 2007
E T K N R L P
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31