Archive for jaanuar, 2008

Mina olen jumal, aga sina ime munni

Nõnda tervitas mind hommikul veel üsna inimtühjal, ent päikesega üleujutatud raeplatsil mööduv meeskodanik. 

Vaatasin kodanikku lähemalt. Oli selline kulunud ja sorgus, juuks kammimata, püks viikimata, hallil türbil jälgi raskevõitu ööst. 

Mõtlesin, et tema jumalikkuse üle pole ma pädev otsustama, aga suhu võtta küll ei tahaks. 

Ütlesingi siis, et tänan pakkumast, aga ei ime mitte. Tal vähemalt. 

“Eks ta ole jah,” nentis kodanik alistunult. 

Küllap on harjunud, et sõna enamasti ikka kivisele pinnale, ohakate keskele langeb.

jaanuar 31, 2008 at 9:35 e.l. 12 kommentaari

Olen lakkekrants

Vähemalt ütleb nõnnamoodu test, mis selgitab välja, kui palju sa õieti alkohoolsetest meelelahutustest tead.   

Minu tulemus:  
79%LUSH

Pole paha.  Üksiti teen ettepaneku Punase Viinakuu Kolhoosi juhatusele: võetagu see küsimustik edaspidi aluseks uute liikmete vastuvõtmisel.

Vastuvõtulävend võiks olla pühapäevanapsitaja (social drinker) koos tingimusega, et aasta jooksul areneb uustulnuk vanemate seltsimeeste hoole all vähemalt korralikuks lakardiks.  

Alkohooliku suurepärasel tasemel viibijale võiks kolhoos aastaks tasuta viinavaru soetada. Samas lasuks alkohoolikul kohustus kord aastas testi täites oma tasemelolekut kinnitada.

Testi leidsin Priidu mant.  Pilt on siit.

jaanuar 30, 2008 at 1:13 p.l. 6 kommentaari

Kas tõesti kotib Eurovisioon tänavu mindki?

Tõenäoliselt juhtub sel aastal absoluutne jumalaime – mina hakkan eurolaulu valimiseks telefoni väntama.

Osalt seepärast, et Iris Vesik on ju tõesti täitsa nunnu laps ja sellest loostki võiks põhimõtteliselt täitsa asja saada.  

Aga peamiselt seepärast, et see jõle Kreisiraadio “Leto Svet”, mis näikse olevat praegu Vesiku loo peamine konkurent, ei võidaks. Sest kui selle looga euroviisule minnakse, tahan mina häbist punastades põrandaprakku peitu pugeda. 

See on lihtsalt nii mage ja labane nali, et naerma küll ei aja ja teised ehk ei saa sellest üldse muud aru, kui et eestlased on päris ogaraks keeranud. Tähendab, annaks jumal, et ei saaks muud aru. Sest kui kogu lõunaslaavi kambale pärale jõuab, et loo peamine mõte on neid mõnitada, siis, ma kardan, nemad oma temperamendiga säärast auhaavamist ei andesta. Ja ongi meil mõnus rahvusvaheline skandaalike.

Belgradi pole eesti turistil enam igatahes mõnd aega asja. Ega vist ka mujale sinnakanti.

Oleks see mõnituslaul siis vähemalt vaimukas, aga ta on, nagu juba öeldud, ilmlabane. Või oleks ta siis, nagu ühe totaka taani lehe nõmedad prohvetikarikatuurid, vähemalt kuidagi sõna- ja arvamusvabadust edendav. Aga pole  ta sedagi. 

Seega, mina ei taha, et see iba meile kuskil euroviisulgi häbi teeb. Ja kavatsen hääletada hoopiski väikse armsa piiga poolt.

PS linkidele klõpsates saab lugude videoid vaadata ja sõnu näeb ka, kui kellegi veel teadmatus on. 

jaanuar 30, 2008 at 12:30 p.l. 39 kommentaari

Inimene, kes kasvatas mõrtsuka

“Hullunud rotveiler tappis oma peremehe,” kuulutab Postimees laia lõuga. Loom väidetavalt läinud peremehele jalutuskäigu ajal lambist kallale ja murdnud teise maha.  

Ausaltöelda ma ei kujuta ette, kuidas selline asi saab juhtuda. Meite Kuriloom, kes on ka päriselt kuri loom, ei ole kunagi üritanud meile agressiivselt vastu hakata. Üks ainus kord, kui elukal oli voodisse teki alla peidetud kont, kostis minu kondile lähemise peale korraks madal põrin, aga seegi lõppes, kui ma kondi lihtsalt välja urgitsesin. Ja kui ta näiteks võõrastele ärasöömise häält teeb, võin mina ometi ta lärisevad lõuad lihtsalt kokku vajutada, ilma et mul oleks ohtugi ise näksatud saada. Täiesti mõeldamatu oleks, et ta meid heast peast ründaks.

Koer, kes peremehele kallale läheb, peab ikka täiesti metsas psüühikaga olema. Ainult et kuidas ta selliseks muutub? Iseenesest? Ei, ikka inimese “suurepärase” kasvatustöö tagajärjel. Ja ma ei taha mõelda, kuidas seda looma kasvatatud oli. 

Seega, ma arvan, võiks taolisi uudiseid edaspidi pealkirjastada mitte nii, et koer ründas inimest, vaid näiteks “Inimene, kes kasvatas mõrtsuka.”  Oleks täpsem ja õiglasem info.

jaanuar 29, 2008 at 1:15 p.l. 14 kommentaari

Nii lolli müügikõnet EI TOHI teha, ausalt

“Tere, mina olen S. Sellest-Ja-Tollest elukindlustusest, me rääkisime teiega, aga te ei tulnud konsultatsiooni…”

“Eee…rääkisime, millal? Kas ma lubasin midagi? Ei meenu?”

“Jaa, 2005. aasta mais.”

“Ah nii ammu, aga, teate, mul on nüüd see Hansapanga elukindlustus laenujäägi ulatuses või kuidas ta täpselt oligi. Ma teist elukindlustust küll ei …”

“Ega ma ei tahagi teile midagi pähe määrida.”

“Tore. Head ae…”

“Aga ma tahaksin teid konsultatsioonile kutsuda. Siis te saate teada, mis see elukindlustus on ja.On teil huvi tulla?”

“Ausalt öelda, ega ei viitsi küll. Ehk tegelete kellegi perspektiivikamaga.”

“No saate aru, ma pinnin teilt praegu välja, et millal ma võin tagasi helistada. Kas ma võin siis helistada?”

“Ei noh, te võite ju põhimõtteliselt koguaeg helistada, aga mis kasu teil sellest, kui ma teie kindlustust ei taha. Ärge raisake oma aega.”

“Ma siis helistan mais, siis on ilmad ka ilusad.” 

Vaat´ selline kõne oli mul justsama. 

Olen seni arvanud, et igasugu müügiagendid on ka inimesed ja teevad lihtsalt oma sitta tööd ning need, kes noid vaesekesi mõnitavad ja sunnivad kiusamiseks mõttetut juttu ajama, on ise ühed väiklased jobud. Aitab ju, kui viisakalt ja konkreetselt ära öelda, et enam ei tülitataks ja teinegi lootusetu kliendi peale oma eluaega ei kulutaks. 

Aga nüüd ma ei teagi, kui ikka konkreetne äraütlemine ei aita, mis siis saab? 

Kui ta tõesti mais taas helistab, ütlen vist küll, et rääkigu edaspidi oma lemmikfilmist või vanaema kassist. Lõppeks, kui tal on vaja mulle ilmtingimata helistada, no rahuldagu siis see himu, aga ka minul võiks sealjuures mingi inimlik lust olla.  

Tegelikult, selliseid müügikõnesid ei tohi teha, kui eesmärk pole just klient seitsme penikoorma saabastega eest ära jooksma panna.

PS Kui sina, kes sa olid too helistaja, peaksid seda juttu lugema juhtuma, siis tea, et ma ei ole sinu peale isiklikult kuri, aga palun, austa teinekord mu tahet ja võta mu konkreetset äraütlemist kuulda. Ma tavaliselt mõtlengi, mida ütlen. Selline loll komme noh.

jaanuar 28, 2008 at 3:12 p.l. 17 kommentaari

Reetmise anatoomia

Nad arutavad ühes foorumis, mis on reetmine.

Üks arvab, et, äh, te peate reetmiseks seda, kui kõiges teie tahtmist ei tehta. Teine ütleb, et reetmine on, kui sõna ei peeta ja lubadusi murtakse.

Mõtlen nüüd, et otse reetmisena ei tundu mulle üks ega teine.

Jeeh, muidugi ma vihastan teinekord, kui minu tahtmist ei tehta, et mis kurat siis ja miks te mu ootustele ei vasta. Aga reetmisetunnet see ei tekita.

Samuti mitte sõnapidamatus. Lubaduste ära unustajat pean ma pigem jobuks, keda ei saa tõsiselt võtta või, kui ta ei pea sõna teadlikult, siis ka pahatahtlikuks altvedajaks, aga veel mitte reeturiks.

Reetmine on ikka äraandmine, võõrastele või vaenulikele välja andmine. Mingis mõttes on kogu reetmise olemus koos selles 5b „miks sa mu saladuse edasi rääkisid“ skeemis.

Vähemalt mina isiklikult tajun reetmisena just seda, kui keegi avaldab mingi minuga seotud info, omaduse, oleku, mis on mõeldud teadmiseks ainult talle, kolmandatele isikutele. Ja hoidku jumal, kui ma kuulen, et ta on mind sealjuures veel kuidagi naeruvääristanud. Ära tapan!

Tähendab, reaalselt muidugi ei tapa, aga hetkeks vist tahaks küll, ja andeks anda on mul sellist tegu jube raske.

Teine asi, mida ma reetmisena tajun, on kui silme ees tehakse head nägu, aga seljataga asutakse mustama ja ussitama. Need kahe persega rebased, nagu mu vanaena sihukesi kutsus, tekitavad mus igatahes himu esmalt jälestusest oksendada, siis sisiseda nimelt: „Sssa rreeturrirraissssk.“

Poliitiline reetmine, mis kõnealuses foorumis samuti jutuks tuleb, on mu meelest üldse üks jube keeruline värk. Kes on reetur, kes kangelane, sõltub nii kuradima palju poolest, kes hinnagut annab. Ühel pool reetur, on teisel truuduse kehastus.

Ühe psühholoogiliselt väga põneva ja veenva reeturiportree esitab mu meelest Günter Grass raamatus „Minu aastasada“.

Peatükis aastanumbriga 1974 istub minajutustajast spioon Köln-Ossendorfi vangimajas ja vaatab kongis telekast Ida- ja Läänes-Saksamaa vahelist jalgpallimatši, tundes end sealjuures kahestuvat.

Kelle poolt inimene oli? Kelle poolt olin mina või mina? Kumma poolt võis inimene volilt hõisata? Kumb Saksamaa võitis? Mis, missugune sisekonflikt puhkes minus, missugused jõuväljad rappisid mind hetkel, kui Sparwasser värava lõi.“

Edasi, nüüd juba oma varasemat vangimajani viinud käitumist õigustades leiab ta, et see oli Saksamaa kaksikriiklusest tingitud, oli kahekordne kohustus. Referendina oma kantsleri taga nuhkimine polnudki mitte konflikt, vaid harmooniahetk, kus temaga olid rahul nii kantsler kui Keskus ja seltsimees Miša Berliinis. Kumbki pool lihtsalt osutas teisele teeneid.

Ja taas jalgpalli juurde naastes…

“1:0 Saksamaale? Minu omale või minu omale? Jah, küllap ma oma kongis „värav, värav, väääraaav!“ röökisin, ent ühtaegu tegi teise Saksamaa kaotusseis mulle hinges haiget. /…/ Ja oma kantslerile, keda ei kukutanud loomulikult mitte meiesugune /…/, väljendasin ma postkaardil mängu lõppresultaadi suhtes kahetsust, nõnda nagu ma olen kirjutanud talle hilisemal ajal riigipühadel ja 18. detsembril, tema sünnipäeva puhul. Aga ta ei vastanud.“

Grass ei maini konkreetseid nimesid, aga selletagi on selge, et minajutustaja on idasaksa spioonike Günter Guillaume ja kantsler on Willy Brandt.

Guillaume oli teadupoolest mees, kes Brandti karjääri konkreetselt põhja lasi. Sealjuures olevat Brandt tema jaoks olnud päriselt omamoodi imeteldav isakuju. Ta vist tõesti mingil äraspidisel moel armastaski oma kantslerit ja mine tea, ehk uskuski teda nuhkides hoopis mingil moel aitavat või vähemalt mitte otse reetvat.

Jah, ja Ida-Saksamaal võeti vangist välja lastud Guillaume mõistagi vastu kui kangelane.

Ja kui nüüd küsida, et mis paneb inimese reetma, siis, lisaks igasugu halbadele omadustele, nagu raha- ja auahnus, väiklus, solvumine, kadedus, upsakus jms, ilmselt ka ideaalid.

Inimene, kes on õrnatundeline, tugeva abstraktsioonivõimega ja mäekõrguste ideaalidega, on teinekord palju paremini manipuleeritav, kui see, keda huvitab vaid kõhutäis. Tal ei ole ükskõik, ta ei adu kõverusi, ja nõnda võib ta oma üllaste ideaalide nimel teha midagi, mis, juhul kui see oleks vaid kuiv kaasus eetikaõpikust, ajaks ta jälestusest jalgu trampima.

Aga, stopp, see on nüüd vist juba üks teine teema.

 

jaanuar 27, 2008 at 3:04 p.l. 20 kommentaari

Kuradi loll rahvas, ei tahagi muru süüa

“Tööõigust ongi avalikul tribüünil väga raske kujundada. Sest rahvas tahab ju saada paremaid ja lihtsamaid sõnumeid. Seepärast ongi täiesti loogiline, et tööõiguse üle vaidlevad spetsialistid,” ütleb Tööandjate keskliidu juht Tarmo Kriis vastates Päevalehe küsimusele, miks reformikad enne valimisi oma tööseaduse muutmise plaanidest ei rääkinud. 

Ei, noh, kuradi loll rahvas, ei tahagi muru närida, ei lasegi nahka üle kõrvade tõmmata. Spetsialistid peavad seda pärast nurga taga tegema.  

Tere, demokraatia! 

Härra Kriis vististi unustab, et Eesti Vabariigis pole kõrgeima riigivõimu kandjad mitte spetsialistid, vaid seesama loll rahvas. Mälu värskenduseks võib põhiseadusest järele vaadata. 

Härrased ministrid ja härrased riigikogulased teevad oma tööd ja palkavad oma spetsialiste ükspäinis selle lolli rahva loal. Järelikult on sel lollil rahval ka õigus enne oma hääle andmist teada, milleks härrased seda luba kasutada kavatsevad.  

Aga üldiselt, kultiveeritagu aga jah suhtumist, et rahvas on jobud, keda tuleb valimiste eeli populistliku ilukõnega uimastada ja pärast nurga taga irvitada, et näh, topskid, jälle saime teid haneks vedada.  

Ainult ärgu siis pärast imestatagu, miks keegi valima ei taha tulla. Ja ärgu nutetagu, et tuleb tulla.  

Milleks, kui lõppeks otsustavad nende elu üle spetsialistid kuskil suletud uste taga?

jaanuar 25, 2008 at 10:41 e.l. 14 kommentaari

Tavaline geniaalne pederast

“Enivei, Freddy Mercury oli ju ka tavaline pederast, aga geniaalne.”

Jumala eest, nädala lause, ma ütlen.

Siit leidsin, kohale vihjas wildik.
Kusjuures, süga kukalt, mis sa sügad, mõtle, mis sa mõtled, naera, mis naerad, tõetera on lauses missugune.

Enamik meist on tavalised … mis või kes iganes.

Aga mõni noist tavalistest on korraga milleski geenius.

On muidugi hullud geeniused, kes teevad pöörasuse pöörasuse otsa, lõiguvad eneselt kõrvu ja surevad hüljatult hullu-või vaestemajas. Moodsamal ajal narkootikumide üledoosist.

Aga teist sama palju, kui mite rohkemgi, on neid, kes elavad oma elu vaikselt ja viisakalt, jalutavad Köningsbergi tänavail ja joovad apelsinimahla. Ei suitsetagi.

Klantsajakirjandus, tädide toimetatud elulooraamatud ja rahvaluule armastavad hullu geeniuse arhetüüpi.

Mingi seos pöörasuse ja loovuse või suisa geniaalsuse vahel kindlasti ongi. Kui defineerida loovust kui võimet ületada olemasolevaid piire, kombineerida tuntud asju enneolematul viisil, siis hullus ja metsik läbu ning laaberdus aitab sellele ilmselt kaasa küll. Mingi maani. Enne kui laaberdajale hävitavaks muutub.

Ometi on olemas ka need täiesti tavalised, igava siivsa eraeluga geeniused. Need, kes elavad nagu eriti väikekodanlikud väikekodanlased, aga loovad nagu noored jumalad või saatanad.

Kust nad tulevad? Mis paneb nende ajus miskid asjad kokku nii nagu nad sajal või tuhandel sama tavalisel tüübil iialgi kokku minema ei hakka?

Mis teeb inimesest geeniuse?

Aju tuli siit

jaanuar 24, 2008 at 6:46 p.l. 6 kommentaari

Frankensteini eine ehk kas geenmuundatud toit sünnib süüa?

Avastasin Epu juurest vaidluse GMO-toidu teemal.

Lugesin ja mõtlesin, et selle värgiga on vist samuti kui tuumaenergia kasutamisega. Üks on poolt ja teine vastu, aga seisukohast hoolimata ikka kirgliselt, mustvalgelt, pooltoonideta.  

Ometi ei saa ka GMO-de kasutamine olla ainult hea või ainult halb. Selleski peaks olema nii plusse kui miinuseid ja neist võiks ju rahulikult rääkida. 

Hea mitu aastat tagasi sattusin sel teemal kiusama geenitehnoloogia professor Erkki Truuvet. Meie jutust lipsas läbi peaaegu kogu see temaatika, mida Epu juures puudutatakse.

Mõtlesin, et panen mõned kõne all olnud väited ja Truve kommentaarid siiagi üles ehk aitab mõtlemisele ja arutlemisele kaasa. 

Geenmuundatud toit päästab (kolmanda) maailma näljahädast.

Truve otse imetegemisse ei usu: “Näljahäda on sageli ikka poliitiline probleem. Võib vaadata kasvõi seda, kui palju toitu mõnes teises maailma nurgas liht­salt ära visatakse.”  

Teisalt, inimeste elu ja tervise sei­sukohast on geenitoidul mõtet siiski eeskätt vähemarenenud ning vaestes piirkondades. Truve toob näiteks riisi­sordi “Golden Rice”. “Riisile on juur­de pandud kolm täiendavat geeni, mis suurendavad riisis A-vitamiini sisaldust. Kagu-Aasias, kus riis on põhitoiduseks, jäävad inimesed sageli A-vi­tamiini puudumise tõttu pimedaks. “Golden Rice” aga rahuldab nende A-vitamiini vajaduse.” 

Geenmuundatud taimede-loo­ma­de kasvatamine ja kasutamine on ohtlik inimese tervisele.

Truve ütleb, ühest vas­tust ei oska keegi anda. “Loo­mu­li­kult ei saa sajaprotsendilise kindlu­se­ga väita, et geenitehnoloogia endas oh­te ei kät­ke. Kuid ohtlik on ju ka autoga sõitmine või vannis käimine. Kõik sõltub ohu suurusest.” 

Kõige tõsisem oht inimese tervi­se­le võib olla uute valkude tekkimine. “Kui oleme mingisse organismi viinud uue geeni, hakkab see ka uut valku tootma. Iga uus valk võib aga inimesel allergiat tekitada.”  Teisalt on ka uue arstirohu või kosmeetikatootega tu­ru­le tulles alati oht, et see võib mõ­ne­de inimeste jaoks allergeeniks osutuda. Ometi see risk võetakse. Geeni­teh­noloogiliselt muudetud toit ei too seega põhimõtteliselt midagi uut kaa­sa. Ohu võimalusest peab lihtsalt tead­lik olema ja toimuvat jälgima. 

Geenmuundatud taimed-loomad on ohtlikud loodusele. Kui näiteks taimed geeni­tehnoloogia abil haigustele ja kahjuritele vastupidavaks muuta, võib sündida nn superumbrohi, mida on väga raske või isegi võimatu hävitada jne. 

“Kui muuta põllul kasvavate taimede 30 000 – 50 000 geenist paari, ei anna see taimele veel mingit eelist metsikus looduses teistest paremini ellu jääda. Kui näiteks inimese geene tohiks muuta ning me lisaksime talle tänapäeva ühiskonnas nii olulist IQ-d ning saadaksime ta see­järel Amazonase ürgmetsa, sureks ta seal ikka ruttu ära. Sama on lugu tai­medega, ” arvab Truve.

Väga karta ei tasu sedagi, et muu­de­tud geenidega taimed põllupeenral met­sikute sugulastega ristuvad. On ju näiteks metsik kartul ja inimese aretatud kultuursordid pidevalt lähes­tik­ku kasvanud ning midagi hullu pole juh­tunud. Sordiaretuse eesmärk aga polegi muu kui paremate geenidega taimi ristates järjest paremaid järglasi saada – niisiis on seegi omamoodi “gee­nitehnoloogia”. 

Epu juurest käib läbi ka eetikaargument. GMO-tootajad suurkontsernid saavad suurepärase võimaluse tarbijaid manipuleerida.

“Nii on põllumajandusse lastud muudetud geneetikaga maisisort, mis on immuunne teatud tüüpi umbrohumürgi suhtes… Ja oh üllatust, seda mürki toodab ainult seesama suurkontsern Monsanto, kellele kuulub maisiseemnete patent, “ kirjutab Epp. 

Tuleb tunnistada, et tookord, kuus aastat tagasi oli ma kas nii rumal või nii pealiskaudne, et selle kohta ei taibanud Truvelt küsida. Praegu tundub see mulle küll kõigist GMO-vastastest väidetest vaat et tõsiseim.

Teisalt pole see ju jällegi vaid geenitehnoloogia mure. Ka ravimitööstusega seoses kostub ju kurtmist, et luuakse ravimeid, mille kõrvalmõjusid saab leevendada vaid sama ettevõtte teiste ravimitega.  Nii et võta kinni nüüd. 

Minu kunagine lugu, kust ka praeguse sissekande pealkirja maha viksisin, on täispikkuses siin.  

Mäletan, et tookord  otsisin kui hull kedagi, kes tasakaaluks kõneleks midagi GMO-de vastu. Aga see ELF-i tšikk, kes justkui asjaga tegeles, ikka ei saanud, tahtnud, julgenud kõnelda. Lubati küll leida mõni muu spetsialist, aga  jäädigi otsima. Tundus, et oligi, nagu Truve ütles, korralikku opositsiooni netu, ja nii see lugu kipakalt ühe allikaga jäigi.  

Nüüd näikse opositsioon end kogunud olevat. Seega olgu siis nüüd tasakaaluks ära toodud see, mida arvab kodanikualgatus “GMO-vaba Eesti.” 

PS Tean, et väljend geenitoit, mis tekstist läbi käib, on tegelikult vale. Igas toidus on geene ja teisalt, see pole ka roog, millega geene toidetakse, eksole 🙂  

PPS Ja tunnistan parem kohe sedagi, et mina olen täielik profaan, kes teab geneetikast umbkaudu seda, mida koolis õpetati. Ja mul ei ole mingit kindlat arusaama, kas olla GMO-de poolt või vastu. Sestap ma loodangi, et tulevad minust targemad ja haritumad ja aitavad seda asja natuke selgemaks rääkida.

Ülemisel pildil on Greenpeace´i aktivistid geneetiliselt muundatud riisi vastu protesteerimas (pilt pärit siit). Alumisel pildil geenitehnoloogia abil A-vitamiinirikkamaks muudetud “Golden Rice´i” terad (pilt siit).

Lisatud: 8. mai arvab ka GMO-dest

jaanuar 23, 2008 at 2:06 p.l. 13 kommentaari

Kui ma oleksin muusa kunstnikekvartalis

Ja kui mind, pärast eeldatavalt tormilist ja kõlvatut elu, pandaks muuseumi, maali peale kinni, siis ehk sellisena.

muuseum

Peaaegu nagu Ole, eksole? Või Vabbe või Veeber. Tahad ka muuseumisse, siis mine siia. Larkolt leitud mäng muidu.  

jaanuar 21, 2008 at 3:55 p.l. 7 kommentaari

Vanemad postitused


On hiljuti kirjutatud

Kalender

jaanuar 2008
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031