Putin ei huvita meie külas kedagi

Meil Paldiskis tuleb uus aasta ikka kaks korda. Esmalt kell üksteist, kui on kesköö Moskva aja järgi, mil suur osa kohalikke venekeelseid tänavale paugutama valgub, ja siis ka meie keskkööl, kui tänavale roomavad eestlased ja teine osa venekeelseid, kes on otsustanud ikka eesti kella järgi uut aastat tervitada.

Olen üheteistkümnesest kambast miskipärast alati arvanud, et nad on äkki kuidagi venemaameelsemad või nii, et kuulavad ikka viksilt Putini kõne ära ja siis hakkavad laskma. Aga, selgub, eksisin.

Eile nimelt veetsime ise aastalõppu koos Moskva Kultuuriraadioga (nagu Vanamees juba kirjutas), kuid Putini kõnega närve rikkuda ja kõrvu reostada ei tahtnud.

Keerasime raadio seks ajaks siis lihtsalt kuss. Ja siis oligi, et Putin tegi suu lahti, Arni pani raadio kinni ja samal hetkel lahvatas väljas uusaastasaluut.

Mulle tundub, et siit saab järeldada kahte asja. Esiteks, et vene meediaruumis elavad meie kohalikud venekeelsed küll. Egas nad muidu uut aastat Moskva aja järgi tervitaks. Aga teisalt, mingi erilist tsaaritruudust, vabandust putinimeelsust, neil küll ei ole. Keegi ei kuula, selg sirge ja käsi kõrva ääres, mida Vova räägib. Meie külas, vabandust linnas, ei koti see taat kedagi. Parem tulevad teevad tema loba ajal pauku.

See omakorda paneb mind mõtlema, et venekeelne ETV oleks ikkagi päris hea asi. Miski, mis kõneleks inimestega nende omas keeles ja võibolla kodusemas kultuurimärksüsteemis, aga ilma mingi nõmeda Kremli propagandata.

Aa, muide, selle kultuuriraadio juurde korraks tagasi tulles, hästi nunnult kõlas. Tekitas sellise tõsiselt nostalgilise aastalõputunde, särava, sädeleva, südamliku ja natuke lapsepõlvese.

Aga mida ma küll tähele panin, mitte kordagi ei öeldud mitte midagi poliitilist, saati ühiskonnakriitilist. Ka mitte poole suuga ja ridade vahelt, nagu vanasti meil kombeks oli, nagu, olgem ausad, ka Moskvas valmivais tele- ja raadiosaateis kombeks oli.

Ma ei tea, vahest polegi sellise teksti koht mingis kultuuriraadios, saati aastalõpuprorgammis. Vahest on lihtsalt haige nõukaaegne harjumus otsida igalt poolt mingit kasvõi varjatud poliitilist sõnumit.

Või siis kõneleb see nii läbiv apoliitilisus siiski midagi sõnavabaduse järjest Venemaal? Kes ellu tahab jääda, ei mulise, vähemalt mingitel teemadel, või nii kuidagi?

Ei tea. Aga puhtalt kultuuri poolest oli ja on hea jaam.