Tere, Eesti esimene roheline blogi!

Kes veel märganud ei ole, siis Eesti esimene tõsine keskkonnablogi on sündinud. Nimelt esimene tõsine. Sest niisama rohelist juttu on ju siin ja seal aetud, aga see on ikka muu jutu vahel ja enamasti ka väga emo värk. 

Erik Puura pakub läbinisti keskkonnateemat, sealjuures huvitavalt, asjalikult ja ilma igasuguste üliemotsionaalsete hirmulugudeta. Ta ei püüagi meid veenda, et homme läheme kõik hukka ja taevas kukub alla, ega ka, et me päästame riidekotiga poes käies terve maailma.

Saab hoopis ausa ülevaate säästupirnide plussidest- ja miinustest, amalgaamplommide ohutusest või ohtlikkusest. Võib lugeda, kas saab elada Päikeseta või kuidas evakueerida koera.  

Olen sellist arukat ja tervemõistuslikku keskkonnajuttu Eesti mõtteruumis kaua oodanud. Rõõm, et see nüüd blogosfääris olemas on. 

Eks tutvuge ise.

Raamat – mõttetu luksusese?

„Alles inimesed harjusid, et raamat peabki kallis olema, ja nüüd tulevad nemad oma odava hinnaga,“ kirus hiljaaegu üks härra kirjastaja. Nemad olid Päevaleht oma odavate raamatutega.

„Tänapäeva punase sarja raamatud ongi ju ainult kinkekad, kes see mingit Grassi ja mis nad seal on, ikka lugema hakkab,“ arvas seesama härra kirjastaja, ja lisas, et nii ongi OK, las maksavad ilusasjade eest sitaks pappi. Lõppeks, palju sa ikka aastas raamatuid kingid, onju.

Mul tegelikult tuli mõlemil juhul kerge luks kurku. Esiteks, mina loen Grassi ja neid muid. Päriselt ka.

Teiseks, ma ei ole üldsegi kindel, et raamat peaks koguaeg olema ülikallis luksusese.

Jah, ma saan aru küll, Eesti turg on tilluke, me ei saa endale lubada üliodava kaanehinnaga masstoodangut.

Ma saan ka aru, et näiteks Päevaleht saavutab oma odava kaanehinna, sest pakub kordustrükke klassikast. Autoritasusid pole väga vaja maksta, tõlkijale pole ka vaja pappi anda. Kõik ei saa ju nii teha.

Ometi, kas peavad siis kõik väärtraamatud olema nii pööraselt luksuslikus köites ja kenakesel paberil? Peavad nad kõik välja nägema nagu riiuli-ilu, mida ilmaski ei loeta. On`s raamatu peamine funktsioon ollagi vaid kingitus?

Muidugi on ilus, kui raamat on ilus. Aga samas, minu jaoks on raamatud ikkagi ka tarbeesemed, igapäevane leib, kui soovite.

Ma ostaksin neid meelsasti pehmete kaantega ja natuke nirumal paberil ning natuke odavama hinnaga. Täpsustus. Ma ostaksin siis rohkem raamatuid.

Jajah, võib ju öelda, et mis vingud, mine raamatukokku. Aga, esiteks ma tahan mõnd asja tõesti endale, päriselt. Tahan, et saaksin lugeda nii kaua, kui vaja, nii mitu korda kui vaja. Võtta ta riiulist välja, kui vaja. Tsiteerida kui vaja, kontrollida, mida vaja. Jne, jne.

Pealegi, härrased kirjastajad peaksid ju võitma, kui ma neilt raamatu ostan, mitte raamatukogust ei laena, eksole.

Äkki siis ei peakski koguaeg lähtuma sellest, et raamat peabki olema kallis luksusese, vaid silmailuks riiulil? Äkki todaks mõne raamatu ka neile jobudele, kes päriselt loevadki? Vahest neid on mõni peale minu veel?

Illustratsioon: Jessie Wilcox-Smith

PS Härra kirjastaja sõnavõtud meenusid ja ülejäänud jorin vormistus mu peas miskipärast lugedes Nirti kirumist, kuidas enam häid lasteraamatuid pole. Jäin kuidagi lugedes mõtlema, et täiskasvanutele igatahes on head ja paremat, aga et raamatute tootmise poliitika on meil üldse kuidagi imelik.

PPS  Kirjastajad, kes juhtuvad nüüd lugema ja arvavad, et ma olen kõigest valesti aru saanud, võivad mulle lahkesti tappa anda. (: