Raamat – mõttetu luksusese?

jaanuar 2, 2008 at 8:15 e.l. 48 kommentaari

Alles inimesed harjusid, et raamat peabki kallis olema, ja nüüd tulevad nemad oma odava hinnaga,“ kirus hiljaaegu üks härra kirjastaja. Nemad olid Päevaleht oma odavate raamatutega.

Tänapäeva punase sarja raamatud ongi ju ainult kinkekad, kes see mingit Grassi ja mis nad seal on, ikka lugema hakkab,“ arvas seesama härra kirjastaja, ja lisas, et nii ongi OK, las maksavad ilusasjade eest sitaks pappi. Lõppeks, palju sa ikka aastas raamatuid kingid, onju.

Mul tegelikult tuli mõlemil juhul kerge luks kurku. Esiteks, mina loen Grassi ja neid muid. Päriselt ka.

Teiseks, ma ei ole üldsegi kindel, et raamat peaks koguaeg olema ülikallis luksusese.

Jah, ma saan aru küll, Eesti turg on tilluke, me ei saa endale lubada üliodava kaanehinnaga masstoodangut.

Ma saan ka aru, et näiteks Päevaleht saavutab oma odava kaanehinna, sest pakub kordustrükke klassikast. Autoritasusid pole väga vaja maksta, tõlkijale pole ka vaja pappi anda. Kõik ei saa ju nii teha.

Ometi, kas peavad siis kõik väärtraamatud olema nii pööraselt luksuslikus köites ja kenakesel paberil? Peavad nad kõik välja nägema nagu riiuli-ilu, mida ilmaski ei loeta. On`s raamatu peamine funktsioon ollagi vaid kingitus?

Muidugi on ilus, kui raamat on ilus. Aga samas, minu jaoks on raamatud ikkagi ka tarbeesemed, igapäevane leib, kui soovite.

Ma ostaksin neid meelsasti pehmete kaantega ja natuke nirumal paberil ning natuke odavama hinnaga. Täpsustus. Ma ostaksin siis rohkem raamatuid.

Jajah, võib ju öelda, et mis vingud, mine raamatukokku. Aga, esiteks ma tahan mõnd asja tõesti endale, päriselt. Tahan, et saaksin lugeda nii kaua, kui vaja, nii mitu korda kui vaja. Võtta ta riiulist välja, kui vaja. Tsiteerida kui vaja, kontrollida, mida vaja. Jne, jne.

Pealegi, härrased kirjastajad peaksid ju võitma, kui ma neilt raamatu ostan, mitte raamatukogust ei laena, eksole.

Äkki siis ei peakski koguaeg lähtuma sellest, et raamat peabki olema kallis luksusese, vaid silmailuks riiulil? Äkki todaks mõne raamatu ka neile jobudele, kes päriselt loevadki? Vahest neid on mõni peale minu veel?

Illustratsioon: Jessie Wilcox-Smith

PS Härra kirjastaja sõnavõtud meenusid ja ülejäänud jorin vormistus mu peas miskipärast lugedes Nirti kirumist, kuidas enam häid lasteraamatuid pole. Jäin kuidagi lugedes mõtlema, et täiskasvanutele igatahes on head ja paremat, aga et raamatute tootmise poliitika on meil üldse kuidagi imelik.

PPS  Kirjastajad, kes juhtuvad nüüd lugema ja arvavad, et ma olen kõigest valesti aru saanud, võivad mulle lahkesti tappa anda. (:

Advertisements

Entry filed under: mõte kiusab, sotsiaalne närv.

Putin ei huvita meie külas kedagi Tere, Eesti esimene roheline blogi!

48 kommentaari Add your own

  • 1. Nirti  |  jaanuar 2, 2008, 9:19 e.l.

    Kirjastajad… Töötan ise otsapidi selles äris ja võin öelda, et kirjastajaid on kahte tüüpi – on täiesti paadunult nahhaalseid kusikuid ja siis on normaalsed, head, mõistlikud inimesed. Paadunud kusikud otsivad mõne nälgiva inimese tõlget tegema, maksavad talle ülivähe, teevad ülikallite paksude kaantega raamatu ja siis panevad sellise hinna, et ise saaks 30-40% kasumit.

    Tuletan meelde, et nii Pratchett, Rowling kui enamus teisi kuulsaid kirjanikke annab originaalis oma raamatuid välja ainult pehmete kaantega, sital paberil jne. sest nii on lihtsalt märksa odavam ja nad saavad rohkematele inimestele müüa nii. Vaadake poes välismaiseid raamatuid (mis on sisse veetud otse) – pehmed kaaned, niru paber, kehv trükk, kokkupressitud formaat (leheküljed äärest ääreni väikese kirjaga täis trükitud). Kõvade kaantega antakse “väljamaal” välja vähe raamatuid. Igastahes näiteks Inglismaal raamatupoode külastanud inimesed räägivad, et enamus raamatuid olevat olnud pehmete kaantega.

    Ainult meil on läikivad kõvad kaaned, raamatud kohvri mõõtu (ülisuurelt trükitud, et saaks lehtede ARVU SUURENDADA JA SELLE ABIL RAAMATU NÄILISELT MAHUKAMAKS TEHA JA HINNALE JUURDE KEEVITADA – ostja maksab eimillegi eest 50-100 krooni juurde), kuldselt trükitud kirjad, ülikallis lumivalge ja paks & kvaliteetne paber lehtedeks jne. Ja siis ongi keskmise raamatu keskmiseks hinnaks 350-400 krooni.

    350 krooni on minu jaoks suur raha ja seda raamatu eest välja käies tunnen end alati kurjategijana.

    Meeldivaks erandiks on muidugi kas või nt. need Epp Petrone üllitised, mis ei ole nui neljaks iluesemed. Pisikesed, kaas on mittemidagiütlev (ei ole mingit kallist kunstnikku palgatud kujundust tegema sellele), paber on nagu ta on. Aga – odav on. Ja inimesed ostavad. Mis ta oli mingi 100 krooni ringis vist?

    Imelik on näha Terry Pratchetti raamatuid müügil kõrvuti kahes keeles… Eesti keeles üks raamat 300-400 krooni, kõrval Ingliskeelne (ja palju ilusama kaanepildiga), maksab 100-150 krooni… Ärge tulge ütlema, et raha läheb suureks tõlkijale maksmise eest. Sellisel juhul, kui raamatu hinnaks kujuneb 200%, peaks tõlkijad rahas suplema.

    Arvan, et kõik tõlkijad siin võivad kinnitada, et nad suplevad kõiges muus, kui rahas.

    Eestlaslik mentaliteet – apelleerime uusrikaste vajadusele kallist kraami osta. Küllap inimesed jäävad inimesteks – ostavad kalli asja ilusa kaanega, kesse ikka loeb raamatuid!

    Jah, ja mina loen ka Grossi. Ja neid teisi. Ja ostan ka, hambad ristis ja rahatähed silme ees virvendamas.

    Kunagi, kui ma vana ja rikas olen, asutan oma kirjastuse ja annan kõik raamatud paperbackil välja, teen sitale paberile ja panen odavalt müüki. Siis saavad ka normaalsed inemised sisemiste piinadeta endale raamatuid võimaldada.

    N.

    Vasta
  • 2. Kati  |  jaanuar 2, 2008, 9:31 e.l.

    No just.
    Mulle tundub, et meil on selline strateegia, et kui autori nimega saab vähegi müüa ka kirjanduskaugemate inimeste seas, näiteks nagu Grassi ja Grossiga, siis peab raamat olema igal juhul luksusköites, kriitpaberil ja jube kallis. Ainult mõne veel mitte päris kanoniseeritud kohaliku autori võid ka paberkaanega ja saja krooniga saada.

    Muidugi, üks ütlemata meeldiv erand on Loomingu Raamatukogu, ehkki ma ei tea, kui palju nemad peavad kasumlikud olema ja palju nad mingist riigi papist elada saavad.

    Vasta
  • 3. priitp  |  jaanuar 2, 2008, 10:44 e.l.

    Vaadake poes välismaiseid raamatuid (mis on sisse veetud otse) – pehmed kaaned, niru paber, kehv trükk, kokkupressitud formaat (leheküljed äärest ääreni väikese kirjaga täis trükitud). Kõvade kaantega antakse “väljamaal” välja vähe raamatuid.

    Khm, kohalikud raamatumüüjad ostavad sisse pehmete kaantega menukeid peamiselt seetõttu, et kliendid ei jäksa kõvas kõites ramatuid eriti osta, arvan ma. Ja kes jäksab, see ostab või tellib oma raamatu väljamaalt niiehknaa. Noh ja menuki esimene trükk tehakse tavaliselt suures formaadis ja kõvade kaantega niikuinii. Pehmete kaantega peiperbäkid tulevad hiljem…

    Vasta
  • 4. priitp  |  jaanuar 2, 2008, 10:45 e.l.

    Pagan, tag jäi kinni panemata. Jutu esimene lõik oli Nirtilt.

    Vasta
  • 5. Kati  |  jaanuar 2, 2008, 10:47 e.l.

    nojah, aga ega´s nad jaksa ka kalleid tõlkekaid osta sel juhul. nii et miks ei võiks ntx ilus-kallis punase sarja kõrval kasvõi üks odavam ja pehmem tõlkekate sari olla?

    Vasta
  • 6. Nirti  |  jaanuar 2, 2008, 11:11 e.l.

    Loomulikult pidasin ma Grassi silmas, mitte Grossi, masendav. Mõtlesin siin Jaan Krossile kui eesti enamvähem ainsale kuulsale kirjanikule.

    *lähjeb häbeneb nurgas*

    Vasta
  • 7. Nirti  |  jaanuar 2, 2008, 11:13 e.l.

    Oot, kas Priit pidas silmas seda, et menukid trükitakse ka väljamaal esmatrükina kõvadele kaantele? Paluks linki selle info kinnituseks mingitele saitidele siis, ma olen küll vastupidist teadnud alati.

    Välismaise odava kirjanduse sisseostmine, kuna kohalike raamatute ostmiseks pole raha, on nii hale ja kurb…

    Vasta
  • 8. Kati  |  jaanuar 2, 2008, 11:16 e.l.

    eh, nirti,
    mis sa ikka häbened. villem gross on ju ka, ntx. meie vanematele vist üsna kultuslik autor veel. või vähemalt tuntud. kas ka praegu luksusköites saada, ma täpselt ei tea. Kross muidugi küll.

    Vasta
  • 9. Peeter P. Mõtsküla  |  jaanuar 2, 2008, 11:32 e.l.

    @Nirti: “nii Pratchett, Rowling kui enamus teisi kuulsaid kirjanikke annab originaalis oma raamatuid välja ainult pehmete kaantega, sital paberil jne” — tegelikult esmatrükke teevad ka nemad kõvade kaantega; kordused tulevad aga peamiselt paperback’idena. Asja idee on fanaatikutelt, kes lihtsalt peavad kohe ja kiiresti endale uue raamatu saama, papp ära korjata, kuna need maksavad niikuinii.

    @Kati: see sinu Härra Kirjastaja on ära teeninud Statoili stardikomplekti (0,5 liitrit bensiini ja toos tikke). Samas on ja jääb tõsiasjaks, et Eesti turg on niruselt väike, ning et seda mahtu, mis nt ingliskeelses maailmas paperbackide massiturgu tekitab, pole meie kirjastajatel reeglina kusagilt võtta. Ning seda eriti väärtkirjanduse osas.

    Vasta
  • 10. Punane Hanrahan  |  jaanuar 2, 2008, 11:59 e.l.

    @Peeter P. Mõtsküla: Nii et Penguin Booksi taolist fenomeni on Eestisse asjatu loota/tekitada?

    Vasta
  • 11. taliesintoomas  |  jaanuar 2, 2008, 12:15 p.l.

    Nirti, mina tean, et vähemalt mõningad raamatud on inglise keeles küll alguses kõvakaanelised – sulaselge turundusnipp – kui tahad teost nüüd ja kohe ja väga, siis maksa ka rohkem. Umbes poole aasta või aasta pärast jõuab ka pehmekaaneline variant kohale.
    Noh, vähemalt mul on näiteks Pratchettiga selline kogemus.

    Wikipedia ütleb:
    http://en.wikipedia.org/wiki/Hardback
    If brisk sales are anticipated, a hardcover edition of a book is typically released first, followed by a “trade” paperback edition (same format as hardcover) the next year. For very popular books these sales cycles may be extended, and followed by a mass market paperback edition typeset in a more compact size and printed on thinner, less durable paper. This is intended to, in part, prolong the life of the immediate buying boom that occurs for some best sellers. After the attention to the book has subsided, a lower cost version, the paperback, is released to entice further sales.

    Muide, kui on himu odavate raamatute järele, on mul ütelda üks sõna: antikvariaadid

    Olete seal ju täitsa Tallinna külje all, ja antud linn on ju ometi Tartust hea mitu korda suurem, nii et loogiliselt võttes peaks seal ka kordades rohkem antikvariaate olema. Muidugi, antikvariaatide selline regulaarsevõitu läbikammimine, mida mina harrastan (Noh, põikad läbi, etnäha, kas on midagi huvitavat tulnud. Mingi hetk näiteks avastad, et mingisugune absoluutselt geniaalne teos on ubmbes viiekümne raha eest müügis) võtab oma aja, aga vaevalt, et ajakulu tolle peale nüüd nii suur on.
    Pluss võib antikvariaatidest leida raamatuid, mis on ammu läbi müüdud ja mida omal ajal ei taibanud osta. Eks ta muidugi ole selline kannatustnõudev värk – kohe ei pruugi näkata.
    Lisaks sellele on veel selline teatav meeldiv mitteametlik õhkkond, sageli kirjutavad nad läbimüügi vihikutesse, näod võivad meelde jääda, kui on sihuke eraldatum koht ja võib üleüldse müüjatega tuttavaks saada, küsivad, kas on millegi konkreetse vastu huvi ja näiteks soovitavad midagi/kedagi – elik siis kokkuvõttes – külastage antikvariaate.

    Vasta
  • 12. Punane Hanrahan  |  jaanuar 2, 2008, 12:36 p.l.

    No ma ostan suurema osa raamatuist sekkarist enivei, ega see veel totakat kirjastuspoliitikat olematuks tee:)

    Ka “päris” raamatupoodes tasub mingit teost luurama minna umbes pool aastat pärast selle ilmumist – reeglina on hind selleks ajaks juba üks 20 prossa kukkunud, edaspidi kukub veelgi. Aga kirjastuste arusaamad kirjastamisest on sellest hoolimata hädised:)

    Vasta
  • 13. Värviline  |  jaanuar 2, 2008, 12:58 p.l.

    Probleem pole mitte ainult ju raamatu hinnas kahjuks on ta mõnele tõesti ainult kinkimisideena vajalik, mõnele pole sedagi. lugemise teema oli teemaks hiljuti ühe noore mehega (26), kes tõsimeeli rääkis sellest, et lugemine on ajaraisk. head raamatud tehakse filmideks ja uudiseid kuuleb nii telekast kui raadiost. vot nii. ja minu kui lugemissõltlase vastuväited ei suutnud teda kuidagi mõistma panna miks küll panna aega lugemise alla kui nii palju muud on teha. tegelikult ta loeb küll. on fotograafia ja tehnikahuviline ja vastavate artiklite ja kasutusjuhenditega tutvub küll põhjalikult.

    Vasta
  • 14. Kati  |  jaanuar 2, 2008, 1:04 p.l.

    nojah, ega õlut pole mõtet müüa karsklasele ja raamatut ei saa müüa sellele, kes üldse ei loe. 🙂

    aga ma eeldan, et raamatud võiks ikka olla mõeldud raamatuhuvilistele ja see, eks tegelikult midagi ei loe, ei osta neid ka eriti riiuli-iluks. või võibolla vahets ostab ka. aga kas nad just kõige ihaldusväärsem sihtgrupp raamatuturul peaksid olema…

    Vasta
  • 15. Nirti  |  jaanuar 2, 2008, 1:19 p.l.

    Hea küll, siis see esmatrükk esmatrükiks, see las olla fanaatikutele ja kollektsionäärile – aga hiljem on võimalus soetada endale seesama raamat märksa odavama hinna eest.

    Eestis seda võimalust pahatihti pole. On AINULT hardback ja see maksab roppu hinda ka siis, kui see mitu aastat riiulil seisnud on…

    Vasta
  • 16. Nirti  |  jaanuar 2, 2008, 1:21 p.l.

    Mis antikvariaatidesse puutub, siis ma ei taha võibolla mingit teiste poolt äranäpitud raamatut, vaid päris enda oma…

    Vasta
  • 17. Kati  |  jaanuar 2, 2008, 1:25 p.l.

    mina võin ka näpituid võtta küll. aga uudiskirjandust ikka antikvariaadist ei saa. paraku.

    Vasta
  • 18. eva  |  jaanuar 2, 2008, 1:40 p.l.

    Kuidas väljaantava raamatu valimine käib, on pikk ja kurb jutt. Põhiliselt sellest ebameeldivast pisiasjast, et ajudega, lugemis- JA ostuvõimelist eestlast on masendavalt väike kogus. Jagamistehe kõikvõimalikud autoritasud ja trükipressi käimaajamise kulu 100-le annab piisavalt suure summa, sellel konkreetse eksemplari valmistamise pluss müügi kulud otsa ja kisubki üsna astronoomia valdkonda. Aga kogu taustatsirkus juurde — nt minul on kogemus autori abikaasaga, kes on veendunud, et kui armukesel papipuudus, tuleb sama armukese käevangus tulla kirjastaja ukse taha mehe honorarile sularahalist lisa nõudma — jurist siin nurgal; steinfeldid kujutavad ette, et mõni tuttav on neid maininud ja lasevad tiraaži arestida — jurist seal nurgal, ja nii need kulud ja seeläbi ka hinnad kerkivad. Kõik see tuleb ju nendesamade raamatute müügist ää katta, et järgmiste tegemiseks jälle kopik võtta oleks.

    Jah, mind ka häirivad Päevalehe ja Ekspressi ja Äripäeva raamatud. Samamoodi kui koolitajaid häirivad nende üritused. Kuna nende müügikulu on tugevalt alla teiste kulusid, nad tambivad oma kaubanduslikku teadaannet nende jaoks tasuta oleval pinnal, s.t topivad selle igasse auku, kuhu artiklit või tasutud reklaami pole suutnud tekitada. Ja võtavad ka madalamate müügikulude arvelt päris priske kasumi. Äripäev on selles suhtes ausam, et oma jõhkra marginaaliga jätab teistele siiski võimaluse normaalse tegutsemise riske ja kulusid katvat hinnataset säilitada.

    Vasta
  • 19. 'ganna  |  jaanuar 2, 2008, 2:47 p.l.

    Umbes nii see kirjastamise värk siin väikesel maal käib jah. Eestikeelne raamat, igasugune eestikeelne raamat lihtsalt on luxuskaup, noh. & siis on ka tehtud ilus nigu kommikarp.

    Mul on muidugi kogemus, et ka pehmekaanelise võib kommikarbix kujundada. Raamat, mille ma kõvakaanelisena olen nõus ostma, peab ikka väga-väga oluline olema, seda ei saa ju kaasas tassida ega midagi.

    Päevaleha raamatuprojektist ma parema meelega räägin privas . . .

    Vasta
  • 20. Kati  |  jaanuar 2, 2008, 2:54 p.l.

    eva,
    ei saa öelda, et minu härra kirjastaja marginaali ei lüpsa ja autorid üle kuldab. pigem vastupidi. muuhulgas ka seetõttu ei tahaks päris taga kaasa hõigata, et raamat peabki ülikallis olema.

    `ganna
    küllap saab pehmekaanelist kreemitordiks kujundada. ega pehme kaas pea kole olema. sitt paber muidugi mingist piirist kujundamist segab, kui läbi paistab või nii. samas, enamikku ilukirjandust ei pea ju ka neljavärvilisena ja ohtralt illustreeritult välja andma.

    aga privas võiks üldse rääkida millalgi. ma mõtlen päriselus ja ntx napsiga. 🙂

    Vasta
  • 21. 'ganna  |  jaanuar 2, 2008, 3:17 p.l.

    Jaa, me seda privas rääkimist mõtleme juba kui kaua, augustist? Pikad Juhtmed Inc, onju? Ma ka enam ei tea . . . mingid mu kontaktandmed peax Sul ju olema?

    Vasta
  • 22. Kati  |  jaanuar 2, 2008, 3:19 p.l.

    ma ei tea. vanamehel vist on. eks ma togin teda.
    minu juhtmed kokkusaamiste osas ongi viimasel ajal hästi pikad. endal ka imelik juba. aga ega muu ei aita, kui tuleb kokku võtta ja ära teha.

    Vasta
  • 23. eva  |  jaanuar 2, 2008, 4:05 p.l.

    Ega ma ka väida, et raamat peabki ülikallis olema. Ainult seda, et lõpphind sõltub sihtrühmast, ja n-ö respektaabli materjali puhul annab sihtrühma edevusest-riiulitäitjatega veidi rohkem laiendada, kui piiratud-eelarvega-lugejate hinnatundlikkuse arvel ära kaob. Kahjuks.

    Aga ärikombed, nojah, ka raamatukaubanduses on kahjuks Luik oksad harali ajanud ja see mõjutab neidki, kes siiani n-ö peavoolu-kirjastamiskommetest, mis su kirjastajahärra elukeskkond paistab olema, eemale hoida suutsid. Nii et rõvedamaks läheb…

    Vasta
  • 24. oHpuu  |  jaanuar 2, 2008, 6:19 p.l.

    tulevik on alatute ja paksude päralt? jama. samizdati tagasitulek?

    Vasta
  • 25. Ramloff  |  jaanuar 2, 2008, 6:45 p.l.

    Äkki on tulevik ka osaliselt e-raamatute päralt?
    Praegu on jah vähe inimesi, kes viitsivad läpparist raamatuid lugeda, kuid olles sellega ära harjunud, ei oska enam ilma selleta hakkama saada.

    Vasta
  • 26. eva  |  jaanuar 2, 2008, 7:19 p.l.

    oHpuu, ma olen piisavalt paks, et seda isiklikult võtta 😛
    Samizdat baseerus sellel, et kogu töö nii tõlkimise, toimetamise kui lõputu masinkirja tegemisel oli priitahtline ja tasustamata, nii palju kui ma mäletan.

    Ramloff, e-raamatu levikulu on null, paljunduskulu samuti, tekkimiskulu paberraamatuga sama. Ent laiali pääsenud faili pealt ei õnnestu tegijail — mängigu neist siis mõni sidusfaktorit nimega kirjastaja või saadagu ilma hakkama — koju tuua kopikatki. Nii et seda kanalit pidi saab levida sama asi mis mööda nõuka-põranda-alust samizdati: see, mille arvel keegi enam ära elama ei pea.

    Vasta
  • 27. marta  |  jaanuar 2, 2008, 8:01 p.l.

    *ma ei vitsinud kõiki eelnevaid komme läbi lugeda…
    aga – ma tahaks öelda kolm sõna iusa raamatu kaitseks…
    kui mul on valida, kas osta raamat valgel siledal paberil või hallil ja krobelisel – ostan vagel ja siledal (kõik muu paber niisamuti – printeri tarvis, märkmikud jne) – sest ma lihtsalt ei näe teist lugeda – mul väsivad silmad hallist paberist kole kiiresti…

    kui mui on valida, kas ma ostan formaadilt suurema raamatu aga normaalses suuruses šriftiga või kirbukirjas taskuvariandi, siis ma valin esimese – sest kirbukirja lugedees väsivad silmad ära ja ma loen palju jooksu pealt – autos, juhtub, et kõndides jne…

    kaanekujunduse osas mul pretensioone ei ole, pole nagu eriti selle peale tulnudki, seejuures ei ole mu üldse vahet kas on kõva või pehme kaanega… küll aga olen ääretult pretensioonikas kõitmise osas – raamat peab olema korralikult kõidetud ja paraku on seda üldjuhul peamiselt õva kaanega raamatud… ma ei taha endale kju raamatut, millel kukuvad lehed välja peale esimest sirvimist, samuti ei taha ma raamatut, mida ei ole võimalik lauali lati asetada – kokkukleebitud ja seda peab jõuga lahti hoidma…

    mul on tõsiselt hea meel Päevalehe raamatute üle – olen ostnud kõik, mida mul enne kodus ei olnud – väga norm hind, norm paber, norm köide, šrifti suuruse üle võiks mõne puhul viriseda …
    Punased Raamatud kehastavad minu jaoks ideaali sellest, missugune peab olema minu meelest üks raamat…

    tulenevalt oma pretensioonikusest olen nõus raamatu eest pigem maksma veidi enam… raamat on väheseid asju, mille pealt ma ei oska kokku hoida…
    samas – ma külastan väga hea meelega antikvariaate ja tihti ja tihti ostan ka sealt… aga – kui ma saaks valida, siis ostaks ikka tutika ja silmasõbraliku…

    *sry, rohelised, aga see oli aus…

    Vasta
  • 28. marta  |  jaanuar 2, 2008, 8:03 p.l.

    trükivead – sry…

    Vasta
  • 29. priitp  |  jaanuar 2, 2008, 9:28 p.l.

    Leidsin peale mõningast otsimist üles ainsa “punase raamatu”, mis mul kodus on – Jevgeni Zamjatini “Meie”. Tõepoolest ilus asi.

    Naljakal kombel on mul olemas ka see raamat, millest tõlge on tehtud: Azbuka-klassika 2005. aasta väljaanne. See on tüüpiline odav väljaanne: väike formaat, kare kollane paber, kirbukiri, kehv kõide. Mis mulle selle raamatu juures aga väga meeldib on see, et sellel on eessõna ja kommentaarid. Uskuge või mitte, aga nii on. Eessõna on umbes kümnendik raamatu mahust, kommentaare on törts vähem.

    Sellest paarikümneleheküljelisest eessõnast on eestinduses saanud viis lauset tagakaanel. Kommentaaridest ei hakkagi rääkima. Sisu pole viitsinud võrrelda, et kas seal ka kadusid on. Peale Zamjatini eestinduse ostmist tekkis ka mul tunne, et “punased raamatud” pole mõeldud lugemiseks, või vähemalt selliseks lugemiseks, millega käib kaasas loetu mõistmine.

    Nii et keda raamatud huvitavad ja väljamaa keel vähegi kannatab, üritage lugeda originaalis. Kui veab, saate ehk isegi tekstikriitilise väljaande kätte.

    Paperbackis klassikute turg on jah eestis täitmata. “Europeia” sari võinuks ju sinna areneda, aga see suri soojussurma ära. Ja midagi asemele ei ole tulnud 😦

    Vasta
  • 30. marta  |  jaanuar 2, 2008, 10:07 p.l.

    ja veel ilusa raamatu kasuks – raamat peab säilima… ma ju ei osta endale koju raamatut (ok, üldjuhul ei osta), mille ma tõenäoliselt loen vaid korra ja unusan sedamaid… mul on kodus suur riiul “Varamu” sarja raamatuid – sellised halli värvi paberist kaanekattega… võtsin nüüd paar tükki riiulist, juhtusid olema dateeritud aastaga 1982 – st raamat on veidi üle 25 aasta vana, aga ta on seest täiesti kollane, nad kõik on… aga raamatud peaks ju seisma riiulis eluaeg ja edasi… ma kujutan ette, et kvaliteetsem raamat säilib kauem… ma vähemalt loodan, et tema eluiga on pikem… ja siis on vaja vähem kordustrükke ju 🙂 …

    Vasta
  • 31. Oop  |  jaanuar 3, 2008, 2:14 e.l.

    Kirjutasin pika jutu ja panin siis hoopis enda blogisse. Ainus, mida sinna ei pannud, on kurb teade Hanrahanile: ei, Eestis Penguiinid ei kasva. Pingviin tahab Antarktika jääväljade avarust ja meeletut lugejakarja. Ainus lootus on toppida eestlased paljundusmasina vahele ning teha igast veel tosinkond eksemplari. Või veidi rohkem.

    Vähemalt võin mina tuleviku pärast mureta olla. Aitäh, oHpuu.

    Vasta
  • 32. Nirti  |  jaanuar 3, 2008, 4:39 e.l.

    Minu arvates ei tähenda paperback turu loomine seda, et ilusas köites raamatud peaksid ära kaduma kuskile. Lihtsalt kõigil pole raha puuga seljas, et endale osta 3000-4000 eest raamatuid iga kuu…

    Vasta
  • 33. sepp  |  jaanuar 3, 2008, 7:52 e.l.

    Eva, e-raamatust. Tutvu amazoni uue tootega Kindle:
    http://www.amazon.com/Kindle-Amazons-Wireless-Reading-Device/dp/B000FI73MA

    Sama analoogia muusikaga – “muusikat ei saa kuidagi elektrooniliselt müüa, sest see ei too hiljem kopikatki”, rääkisid produtsendid. Ja siis tuli Apple ja tegi oma poe…

    Nirti, isegi Eestis on saada Pratchetti kõvakaanelisi tooteid. vt. nt. Wintersmith – suur ilus kõvakaan ammu riiulis, pehmekaanelised ilmusid paar kuud tagasi. Või võtame Pratchetti uusima raamatu: http://en.wikipedia.org/wiki/Making_Money – hardcover on väljas, paperbackil pole veel ISBN numbritki (ps. Amazon müüb aga selle raamatu elektroonilist vormi juba koos paperpacki ja audioga)

    Vasta
  • 34. sepp  |  jaanuar 3, 2008, 7:55 e.l.

    parandus-täiendus eelmisele:

    loe viimast juppi: “ps. Amazon müüb aga selle raamatu elektroonilist vormi juba koos HARDCOVERi ja audioga, mass-market* paperbacki, millest Nirti räägib, veel pole “letiski””

    * on olemas ka suuremad ja kallimad paperbackid (large print). vat nii rikkad ollakse mujal maailmas

    Vasta
  • 35. oHpuu  |  jaanuar 3, 2008, 10:00 e.l.

    vabandust, kes ennast puudutatuna tundis. alatute ja paksude all mõtlesin muidugi juriidilisi isikuid, mitte fyysilisi.

    samizdati tagasitulek võib e-raamatutega seotud olla. levikulu null, tulu on puhtalt õnne asi – järelikult tuleb töö vabatahtlikult ära teha. luulekogude mõttes täiesti võimalik: kirjutab grafomaan luuletused kokku, paneb kyljele ja teeb PDFiks (või paneb sõber), laseb lendu. kes tahab, loeb. tiitellehe pöördele kirjutab nutikam oma kontonumbri koos maitseka ja veenva yleskutsega teemal ANDKE MULLE RAHA, MA OLEN JU NII ILUS JA ANDEKAS.

    Vasta
  • 36. oHpuu  |  jaanuar 3, 2008, 10:20 e.l.

    ja Martale vastuseks: mina eelistan raamatut, mis mahub taskusse (A6 ja pisemad) ja mis võib veidi vihmavett kaela saada, ilma et see mulle syymepiinu tekitaks. raamat on lugemiseks, kui yhest kohast teise sõidad või kõnnid või voodis pikali oled.

    isegi A4-formaati raamat on pikaliasendis ebamugav lugeda ja kui ta voodi taha kukub (ikka jääd poole lugemise pealt magama), siis võib viga saada tõenäolisemalt kui A4-formaati raamat. kõvad kaaned jäävad jälle seljakotis omadest nurkadest ilma ja yldse on nende ilusamatega seitset sorti jama nii puhtpraktilise tarvitamise mõttes. kaaluvad palju ja puha, sestap on vilets või lihtsalt õhemat sorti paber kasulik (aga liiga õhuke võib jälle rebeneda).

    sõnaga: vaadake kaitseväe määrustikuraamatuid. niukesed mulle meeldivad ja kõik tarvilikud ja toredad võiks sellistena välja anda.

    Priit,
    Zamjatini “Meie” tõlge kannatab täitsa lugeda, Maiga Variku tõlge ja Linda Uustalu toimetus. need punased on reeglina ysna hästi tehtud. kui ma nyyd neid järjest läbi klõpsin, siis mõni yksik kahtlasem (kelle kohta olen kuuld põhjendatud ja argumenteeritud kriitikat) või tundmatum tõlkija on ka hulka sattunud, aga see sari on ysna kindel kvaliteet. (kõiki toimetajaid ei viitsind praegu välja selgitada.)

    see punane sari äratab lausa aukartust yldisel taustal, kus oluliste tekstide peal tehakse mõnikord lausa haletsusväärset haltuurat. suur osa on muidugi vanad tõlked nõukogude ajast, kui tõlkimisvõimelistel inimestel oli aega tõlkida ja nad põld veel kergema ja tasuvama töö peale saand.

    Vasta
  • 37. vikker  |  jaanuar 3, 2008, 12:31 p.l.

    Eks raamatutega on nagu iga toiduga. Sest paljudele on ta Eluks hädavajalik. Nii et on igapäevane toit ja piduse päeva toit. Nii et võiksid olemasolla mõlemad. Ainult et see võiks ikka tasakaalus olla. Igapäev pidupäeva toitu süües, pole ta ju enam midagi erilist ja rituaalset.

    Vasta
  • 38. Kati  |  jaanuar 3, 2008, 3:43 p.l.

    “raamat on lugemiseks, kui yhest kohast teise sõidad või kõnnid või voodis pikali oled,” ütleb oHpuu. nojah, mul üldiselt täpselt sama lugu. ja ma trööpan selle käigus ka kõige kenama raamatu mingi piirini ära.

    ja ega ma ei tahagi öelda, et ilusat raamatut teha ei tohiks. lihtsalt kõik ehk ei pruugiks nii luksuslik olla.

    muide, kodusesest raamatundusest silmi üle lastes avastasin, et nõuka-aegu tehti suht palju paperbacke, mis sealjuures olid üsna ok kujundusega. isegi väga ok mõned.

    priit,
    originaalis lugemine on muidugi originaalis lugemine. aga kõiki maailma keeli ma originaalis ei loe ja üldse on mul kohati loll tunne, et väärtkirjanduse eestindamist põhimõtteliselt tahaks toetada, et kõik see hea meie keelruumis kättesaadav oleks.

    Vasta
  • 39. Keijo  |  jaanuar 3, 2008, 8:32 p.l.

    Nii armas, et raamatud tekitavad elava arutelu. Ma poleks kunagi arvanud, et Punane sari on mingi kinkeraamat. Ma loen neid ise ja mul on neid kodus terve virn, aga mul oleks imelik kinkida Grassi või Camus’ teoseid.
    Mis puutub kõvakaanelisusesse, siis ma poleks nii üheselt pehmeköiteliste poolt. Jah, paperback on mõnus kotis kaasa lohistada, julge vannis või trammis lugeda. Samas laua taga või voodis kõhuli padjahunniku otsas taolist raamatut lugeda ei saa (nii et kätega kinni ei peaks hoidma). Minu kogemus uue välismaa kirjandusega on, et uued asjad ilmuvad kõvakaanelisena, sh Pratchett ja Rowling. Kui ma riiulisse vaatan, siis kõik internetist tellitud esmatrükid on kõvakaanelised. Küsimus ei ole fänluses, esmatrükk peabki olema kõvade kaantega ja raamatukogus säilitatav.

    Vasta
  • 40. Lee  |  jaanuar 3, 2008, 11:03 p.l.

    Aga kas ainult mind häirib see, et uued raamatud on nii suure kirjaga, nagu oleks tegemist aabitsatega? Kuidas neid on võimalik lugeda – nii sageli peab ju lehte keerama ja millega samal ajal võileiba hoida? Paber saab ju rasvaseks ja üldse häirib pidev lappamine lugemist. Hea näide on Musili “Omadusteta mees”, mis on jumaliku Sirkli tõlge, aga mida ostes peab ostma uue riiuli ühtlasi, sest suur trükk on ajanud teose erakordselt paksuks. Milleks selline tarbijavaenulikkus? Kui on argumendiks nõrgema nägemisega inimeste huvid, siis ma muidugi vabandan, aga kui ärihuvid, siis ajab urisema.

    Vasta
  • 41. sepp  |  jaanuar 3, 2008, 11:17 p.l.

    seda et… “Your comment is awaiting moderation.” – äkki kustutaks selle #33 siis koos parandusega juba ära – üks ilma teiseta muutub kergelt anektootlikuks,,

    Vasta
  • 42. Mart  |  jaanuar 4, 2008, 6:17 e.l.

    Mina ei saa küll aru, mismoodi pehmekaaneliste ihalejad siin neid üldse lugeda saavad.

    Mina loen raamatuid igal pool – ühistranspordis, pargipingil, põrandal, voodis ja laua taga. Lisaks veel loen ma paremat raamatut mitte üks vaid ikka mitmeid kordi ning isegi kõvakaanelised kipuvad selle peale ära lagunema. Pehmekaanelisi peab lugedes käes hoidma nagu toorest kanamuna ning sellest hoolimata on ikkagi selg ja kaaned ühe lugemisega koledaks läinud.

    Ma olem mõelnud lasta oma lemmikumad raamatud päris nahka ja rauda köita, et neid ka kümne-kahekümne aasta pärast käes hoida saaks.

    Vasta
  • 43. Kati  |  jaanuar 4, 2008, 8:02 e.l.

    sepp,
    vabanda,ma lihtsalt ei märganud.
    nüüd on esimene ka üleval.

    linke sisaldavate asjadega paraku vahel kipub nii minema, et masin neid spämmiks peab. (-:

    Vasta
  • 44. sepp  |  jaanuar 4, 2008, 8:12 e.l.

    pole hullu 🙂
    mul endal on see linkide hulk, millest alates eelnevale läbivaatusele suunatakse, vist ka 2… või 3.

    Vasta
  • 45. taliesintoomas  |  jaanuar 5, 2008, 2:09 p.l.

    @Mart: Kel janu, sel jalad.

    Vasta
  • 46. best tablet for the money  |  juuni 16, 2012, 10:45 e.l.

    I am actually happy to read this website posts which carries tons of useful facts, thanks for providing these kinds of statistics.

    Vasta
  • 47. best cooking book  |  oktoober 22, 2012, 2:29 e.l.

    It’s very effortless to find out any matter on net as compared to textbooks, as I found this paragraph at this website.

    Vasta
  • 48. Sara  |  aprill 18, 2013, 6:46 p.l.

    I really like your blog.. very nice colors & theme.

    Did you create this website yourself or did you hire someone to do it for you?
    Plz respond as I’m looking to create my own blog and would like to know where u got this from. thanks a lot

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

jaanuar 2008
E T K N R L P
« dets.   veebr. »
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

%d bloggers like this: