Kus on sallivuse piirid?

Kui sa päriselt salliv oled, ei tohiks sul olla midagi ka neonatside, islamiterroristide, mõrtsukate, vägivallatsejate, varaste ja liiklushuligaanide vastu. Kui sa aga ütled, et nemad sulle ei meeldi on kogu su jutt sallivusest pullikaka.

Sellist väidet kasutavad sagedasti sallimatud demagoogid, kelle eesmärk on nii igasugu jutte tolerantsist ja võrdsest kohtlemisest naeruvääristada.

Paraku arvavad aga mõned inimesed tõsiselt, et sallivus tähendab absoluutselt kõige, ka kaasinimest kahjustava käitumise, vaikset ja viisakat talumist. Või vähemalt, et mugavam on sellele mitte vastu astuda, et mitte jätta endast ebatolerantset muljet.

Tulemuseks võib teinekord olla, et pätid ja mölakad muudkui võimutsevad, viisakad kodanikud aga kannatavad seda hambad ristis või peavad halvemal juhul suisa oma toimetamise koomale tõmbama ning mölakate jalust ära minema, selmet jätkata normaalset elu ja sundida pätid lahkuma.

Nii kurtis Larko mõni aeg tagasi, et miskit peab olema väga mäda Rootsi riigis, kus üks metroojaam pannakse lihtsalt kinni, sest ei politsei ega turvad suuda seal laamendavaid jõmmijõuke taltsutada.

Nõme küll. Aga täpselt sama nõme on ka suhtumine, et igasugune sallivus on saatanast ning kõik probleemid tuleb lahendada rohkem või vähem jõuvõtetega.

See mõtteviis näikse jälle meil Eestis vaikselt juuri ajavat (või taasajavat, sest nõukaajal oli ju ka selge, et üldiselt on elu korraldatud keelan, käsen, poon ja lasen meetodil).

Vähemalt minu meelest tikutakse meil aina sagedamini lahendama ebamugavaid probleeme nii, et veame ära (pronkssõduri kaasus näiteks) või püüame ära keelata (Tallin Pride´i kaasus) või lahendame puhta jõu abil (haridusminister, kes näikse tõsimeeli arvavat, et kui õpetajal oleks õigus lapsi peksta, oleks koolivägivalda vähem).

Teine teema on, kas sallivuse juures on või peaks olema, tohiks olla, mingeid eelistatud gruppe.

Tollesama Rootsi metrojaama puhul on avaldatud arvamust, et politsei ei julge lihtsalt karmimalt tegutseda, sest laamendajad on suuremalt jaolt immigrandid ja neile ütleme kumminuiaga äsada mõjuks ju nii šovinistlikult. Samas, jaama sulgemise all kannatavad peamiselt samuti seal piirkonnas elavad immigrandid, ainult et need viisakad.

On veel kurdetud sedagi, et USAs ei juleta pätti tegevaid mustanahalisi korrale kutsuda, sest see äkki võiks mõjuda diskrimineerivalt. Või jällegi, et Euroopas tikuvad mõned seltskonnad intellektuaalidest ametnikeni iga hinna eest kiitma ja kaitsma moslemeid ka siis, kui nad teevad midagi, mis meie käitumismallide järgi on selgelt kuritegelik ja ebahumaanne.

Teine sein on jällegi need, kes iga hinna eest mustanahalist neegriks sõimavad ja kus võimalik, ka muidu lolliks. Või olukord, kus peksa saanud homo parem ei lähe politseisse, sest seal saab mõnitada pealekauba. Asjad, mis kipuvad jällegi juhtuma meil siin.

Siililegi selge, et kumbki äärmus pole hea. Aga kust tegelikult käivad piirid? Kui palju ja mida peab salliv ühiskond sallima? Mida enam ei tohiks taluda? Kuidas saaks nii, et elu ei muutuks võimutsevate kurjamitega absurdietenduseks ega ka mitte kõvakäeliste juhtidega koonduslaagriks?

Mis sina arvad?

Tule ja räägi meile sallivusest ja selle piiridest aasta esimeses söömaklubis pühapäeval 20. jaanuaril kell 17. 00.

Mees, siga ja kärbeste seks

Mees sõitis kesk püstipakaselist talve sügavale metsa, looduskaitseala piirile, kus auto ei käi ja masside jalad ei astu.

Sõitis selleks, et istuda toas, vaadata seaga tõtt ja lugeda loomakesele Delfist uudiseid kärbeste seksuaalsusest.

Hiljem luges seale Heideggeri ka. Juhatas loomakese nelja jalaga metafüüsikasse.

Siga oli rahul. Mees ka.

Mina lubasin mehele, et kirjutan sellest novelli, kui kaineks saan.

Aga muidu, normaalsed sõbrad mul, eksole?