Archive for jaanuar 7, 2008

Kuidas mõõta kannatusi?

Stress sellest et kröösus ei suuda endale kolmandat isiklikku saart osta on täpselt sama suur kui eluheidiku stress leiva ostujõu puudumisest. Mõlemad kannatasid ja samapalju. 

Arvab Mahhatsalka Arni juures. 

Mulle meenus seepeale Stig Dagerman ja tema “Saksamaa sügis.”  

See 23aastane poisiraisk sõitis 1946. aastal Saksamaale. Sõitis mitteametlikult, külastama naise sugulasi, ja nägi ka mitteametlikult. Päris sõjajärgset Saksamaad, mitte propagandatalituste kuvandit.

Tulemuseks oli rida maailma inimlikemaid, hoolivamaid, kaastundlikemaid reportaaže, mida nüüdseks ka raamatukaante vahel ja eelnimetatud pealkirja all lugeda saab. 

Neis kirjeldab temagi kannatust ja viletsust. 

Kannatust ja viletsust Ruhris. Nüri, loomastavat viletsust. Inimesi, kes elavad varemetes, põlvist saadik vett täis kartulikeldrites, kus hädapärast laudamööda ringi ukerdada saab. Inimestest, kes neis urgastes suitsu sisse ajaval improviseeritud küttekehal jumal teab kust ja kui seaduslikult või ebaseaduslikult (pigem ikka viimast) saadud kartuleid keedavad. Inimestest, kes köhivad lapsed rõskest keldrist pigem vihmasesse õue kondama saadavad, sest see tundub natuke tervislikum.  

Aga ta kirjeldab ka üht teistsugust viletsust. Viletsus, mis on tabanud tema sõpra, noort aristokraatliku taustaga kirjanikku. Kirjanikku, kelle perel on õnnestunud sealsamas Ruhri lähistel üürida villa. Lagunev, kütmata, aga omaette ja aiaga. Jah, sealgi majas juuakse ersatskohvi ja müüakse selleks, et õhtusöök lauale saada, kirjutusmasinaid. Võtke veel natuke kapsast, tõstke endale veel paar kirjutusmasina klahvi.   

Nemad seal villas igal juhul tunnevad, et neid on tabanud viletsus ja kannatus. Objektiivselt võttes on ka. Ometi, see viletsus on kunstipärane, peen, õilistatud või õilistatav. See otse ei tapa ega loomasta. 

Kuidas tundub, kas need kaks kannatust on ikka täpselt ühesugused?  

Ja kuidas tundub, kui siia lisada nüüd miljonäri mure ostmata saare pärast? 

Loomulikult, kannatus on teatava piirini psühholoogiline. On see, mida me tunneme olevat kannatuse. Ses mõttes muidugi võib olla kannatus ka, et sukasilmad jooksevad või geelküüned murduvad. Kusjuures päris tõsiselt ja eksistentsiaalselt võib see kannatus olla. Kaks Tallinna koolitüdrukut tapnud end ju kunagi ära just jooksvate sukasilmade pärast, sest kuidas saab elada maailmas, kus kõik laguneb.* 

Aga ma kaldun arvama, et säärase subjektiivse, peamiselt kõrvade vahel valitseva kannatuse ja reaalse nälja, külma, haiguste, valu, surmahirmu jms vahel on ikkagi vahe.  

Kui esimesega vabalt võib ja peabki tegelema eneseanalüüsi korras ja/või psühholoogi rinna naal, siis teine puudutab otseselt seda, kuidas peaks kannatusele reageerima ühiskond.  

Kas inimese peaks mistahes juhul rahus kannatama jätma, sest kogu kannatust me maa pealt ei kaota ja pealegi on kannatus subjektiivne, kõik ju kannatavad? Või on piir, kust maalt kellelgi edasi kannatada lasta on tõeliselt ebaeetiline? 

Mu meelest ei tohi kannatust vaadelda ainult kui kannataja kõrvade vahel toimuvat, millel puudub igasugune objektiivne mõõde. See muudab meid kaastundeta, ebainimlikeks, atrofeerunud sotsiaalse närviga olenditeks, ja külvab  ühiskonda reaalset viletsust. See aga on juba ohtlik.

_______

* seda näidet kohtasin kord mingis Uku Masingu tekstis, millises, kahjuks ei mäleta.

jaanuar 7, 2008 at 1:36 p.l. 27 kommentaari


Inimestele meeldib

Kalender

jaanuar 2008
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031