Kuidas mõõta kannatusi?

jaanuar 7, 2008 at 1:36 p.l. 27 kommentaari

Stress sellest et kröösus ei suuda endale kolmandat isiklikku saart osta on täpselt sama suur kui eluheidiku stress leiva ostujõu puudumisest. Mõlemad kannatasid ja samapalju. 

Arvab Mahhatsalka Arni juures. 

Mulle meenus seepeale Stig Dagerman ja tema “Saksamaa sügis.”  

See 23aastane poisiraisk sõitis 1946. aastal Saksamaale. Sõitis mitteametlikult, külastama naise sugulasi, ja nägi ka mitteametlikult. Päris sõjajärgset Saksamaad, mitte propagandatalituste kuvandit.

Tulemuseks oli rida maailma inimlikemaid, hoolivamaid, kaastundlikemaid reportaaže, mida nüüdseks ka raamatukaante vahel ja eelnimetatud pealkirja all lugeda saab. 

Neis kirjeldab temagi kannatust ja viletsust. 

Kannatust ja viletsust Ruhris. Nüri, loomastavat viletsust. Inimesi, kes elavad varemetes, põlvist saadik vett täis kartulikeldrites, kus hädapärast laudamööda ringi ukerdada saab. Inimestest, kes neis urgastes suitsu sisse ajaval improviseeritud küttekehal jumal teab kust ja kui seaduslikult või ebaseaduslikult (pigem ikka viimast) saadud kartuleid keedavad. Inimestest, kes köhivad lapsed rõskest keldrist pigem vihmasesse õue kondama saadavad, sest see tundub natuke tervislikum.  

Aga ta kirjeldab ka üht teistsugust viletsust. Viletsus, mis on tabanud tema sõpra, noort aristokraatliku taustaga kirjanikku. Kirjanikku, kelle perel on õnnestunud sealsamas Ruhri lähistel üürida villa. Lagunev, kütmata, aga omaette ja aiaga. Jah, sealgi majas juuakse ersatskohvi ja müüakse selleks, et õhtusöök lauale saada, kirjutusmasinaid. Võtke veel natuke kapsast, tõstke endale veel paar kirjutusmasina klahvi.   

Nemad seal villas igal juhul tunnevad, et neid on tabanud viletsus ja kannatus. Objektiivselt võttes on ka. Ometi, see viletsus on kunstipärane, peen, õilistatud või õilistatav. See otse ei tapa ega loomasta. 

Kuidas tundub, kas need kaks kannatust on ikka täpselt ühesugused?  

Ja kuidas tundub, kui siia lisada nüüd miljonäri mure ostmata saare pärast? 

Loomulikult, kannatus on teatava piirini psühholoogiline. On see, mida me tunneme olevat kannatuse. Ses mõttes muidugi võib olla kannatus ka, et sukasilmad jooksevad või geelküüned murduvad. Kusjuures päris tõsiselt ja eksistentsiaalselt võib see kannatus olla. Kaks Tallinna koolitüdrukut tapnud end ju kunagi ära just jooksvate sukasilmade pärast, sest kuidas saab elada maailmas, kus kõik laguneb.* 

Aga ma kaldun arvama, et säärase subjektiivse, peamiselt kõrvade vahel valitseva kannatuse ja reaalse nälja, külma, haiguste, valu, surmahirmu jms vahel on ikkagi vahe.  

Kui esimesega vabalt võib ja peabki tegelema eneseanalüüsi korras ja/või psühholoogi rinna naal, siis teine puudutab otseselt seda, kuidas peaks kannatusele reageerima ühiskond.  

Kas inimese peaks mistahes juhul rahus kannatama jätma, sest kogu kannatust me maa pealt ei kaota ja pealegi on kannatus subjektiivne, kõik ju kannatavad? Või on piir, kust maalt kellelgi edasi kannatada lasta on tõeliselt ebaeetiline? 

Mu meelest ei tohi kannatust vaadelda ainult kui kannataja kõrvade vahel toimuvat, millel puudub igasugune objektiivne mõõde. See muudab meid kaastundeta, ebainimlikeks, atrofeerunud sotsiaalse närviga olenditeks, ja külvab  ühiskonda reaalset viletsust. See aga on juba ohtlik.

_______

* seda näidet kohtasin kord mingis Uku Masingu tekstis, millises, kahjuks ei mäleta.

Advertisements

Entry filed under: Uncategorized.

Soome naised on loomu poolest koledad… Ka kassid blogivad

27 kommentaari Add your own

  • 1. Punane Hanrahan  |  jaanuar 7, 2008, 1:42 p.l.

    See sukasilmade juhtum jookseb läbi ka ühest 30-date Eesti elu kirjeldavast romaanist, kahjuks ei mäleta millisest ja kelle omast just.

    Vasta
  • 2. ahaa  |  jaanuar 7, 2008, 1:57 p.l.

    lühidalt: nõus

    Vasta
  • 3. Wild  |  jaanuar 7, 2008, 2:45 p.l.

    Oliivides on kivid, ka siis kui oled haige või külm on. Muust rääkimata.

    Vasta
  • 4. kaja  |  jaanuar 7, 2008, 7:28 p.l.

    lugesin täna seda uudist, mis rääkis kuidas britny spears end lastega magamistuppa lukustas…ja mõtlesin samal ajal just neid samu mõtteid, mida sina siin kirjutad…kust algab see koht, millest alates me peame hakkama sekkuma ja ise mõõtma, ja kui kaua jaksab kannataja ise mõõta omi kannatusi…ja kas britny kannatab seepärast vähem, et ta ise paheline on?…oi oi oi kui keerulised kysimused….

    Vasta
  • 5. Nirti  |  jaanuar 7, 2008, 10:29 p.l.

    Henry Miller kirjutas, et ükski inimene ei suuda mitte kunagi Kannatusi mõista, kui nad ei ole kogenud neuroose, sest ilma neuroosideta kannatus on roti köha 🙂

    Ise arvan, et kannatused on nii isiklikud, et mitte kellelgi ei ole õigust tulla ja mõõtma hakata. Eriti vaimuvabad ja rumalad on need madalalaubalised indiviidid (või peaks ütlema, et kuskile inimese ja ahvi vahelisele hallile alale arenenud loomakesed, muude inimeste kõrvalt), kes tulevad kellelegi ütlema, mille pärast tema tohib või ei tohi kannatada või kannatusi tunda.

    Mõni naine teeb elus mitu aborti ja ei kaota sekunditki und, vankrites häälitsevad beebid ei tekita neis absoluutselt mitte mingeid emotsioone ning kunagi sünnitavad omale lapse ka ja elavad rõõmsalt ja elutervelt edasi.

    Mõni naine teeb abordi ja selle järel piineldes enesetapu, kuna hakkab hääli kuulma ja õudukaid unes nägema.

    Mõnele piisab kannatuste jaoks kurjast sõnast, teine naerab tervele maailmale näkku…

    Vasta
  • 6. Kalle  |  jaanuar 8, 2008, 8:03 e.l.

    Kohe väga nõus blogi omanikuga ja kohe üldse mitte nõus Mahhatsalka ja Nirtiga.

    Kannatus ellujäämise piiril on ehe, tõeline kannatus, milles on raske inimest ennast süüdistada.

    Kröösuse kannatus sellepärast, et ei suuda endale kolmandat isiklikku saart osta, on näiline.

    Paduosa majanduslikult arenenud lääne ühiskonna kannatustest on näilised. Neuroos on karjuvalt näiline kannatus. Neuroosi saab alguse ebaloomulikus linnalikus eluviisis ja väheses füüsilises töös. Neuroosi on lihtne ravida: mine maale, tee talutööd ja ole loodusele lähemal. Linn tekitab neuroosi.

    Psühiaatrite tööst lõviosa tuleb linnainimestelt.

    Vasta
  • 7. Mari  |  jaanuar 8, 2008, 9:04 e.l.

    Mina olen selle kirjatükiga väga nõus. Mulle pole vastuvõetav see mõtteviis, et kiht minu saabaste all võiks olla teised inimesed ja ise lollid, kes sinna ronisid. Kuigi linnupesas on elukorraldus nii-kes nõrgem, jääb teiste jalge alla ja toidust ilma, võiks see inimeselooma( keda ju eriliseks peetakse) puhul ju veidi teisiti olla. Täisealisel täie aruga inimesel on võimalus ja kohustus ühiskonna asjades osaleda, kasvõi kaasa elades, kui midagi konkreetselt hetkel teha ei oska. Ka mõttejõud on jõud. Olen mitmel korral kogenud, kuidas kabinettides valmishautud projektid, mis paistavad majanduslikult väga kasulikud, aga mis on kuidagi eetiliselt või hingeliselt vastuvõtmatud väga paljudele, millegipärast lörri lähevad-hakkavad venima, venima,venima-igas etapis. Lõpuks muudetaksegi ära.

    Vasta
  • 8. Ramloff  |  jaanuar 8, 2008, 9:21 e.l.

    Seda teemat lugedes tekkis hulgaliselt mõtteid.
    Esiteks see elementaarse ellujäämise teema – et kas on võimalik, et osa inimesi oleks selles viletsuses ometi psühholoogiliselt õnnelikumad, kui mõni neist palju paremas olukorras olevatest.
    Kui jätta päris nälgasuremisoht kõrvale, siis kannatus kipub olema suurem sellel, kelle jaoks kontrast eelnenud külluseseisundiga on suurem.

    Ehk siis kui on kaks samades oludes, sama eluvõitlust võitlevat paari, kellest üks on enne elanud tavalist tööliselu, teine aga supelnud rikkuses, siis füüsilisel tasandil on mõlemate kannatused võrdsed, kuid psüühilisel tasandil on tõenäoliselt teise paari kannatused suuremad, sest ilmajäämise tunnet on rohkem.

    Sel teemal arutledes on üks oht. Ma olen elus kokku puutunud inimestega, kes isegi vestluses (eriti sagedasti aga internetis) kasutavadki väljendit: “teil pole üldse õigustki kannatada ega viriseda, sest vaat aafrika elanikud, kes peavad näljahäda kannatama … ” jne. Varem viis see mind alati endast välja, aga viimasel ajal olen leidnud neile ka vastuse: “teil pole üldse õigustki õnnelik olla, sest Bill Gates …”

    Ühesõnaga. Füüsiline kannatus ja psüühiline kannatus on kaks eri asja ning neid ei saa ühele skaalale asetada, paraku. Seega oleks õigem rääkida eraldi füüsilistest tingimustest ja meeleseisundist, sest need pole sugugi alati korrelatsioonis.

    Vasta
  • 9. Kati  |  jaanuar 8, 2008, 9:27 e.l.

    ma olen ses mõttes küll Nirtiga nõus, et keegi ei saa mõõta kellegi subjektiivset kannatustunnet ja öelda, et seda ei tohi olemas olla. no ei saa öelda, et mis sa nutad, et mees jättis maha, kui kodutud nälgivad.

    samas oleks jabur öelda, et las kodutud nälgivad, kuna mõni nutab ka seepärast, et mees jättis maha ja riiklikku mehe kojutoomise komiteed me ju ei moodusta.

    ma mõtlengi, et on kaanatusi, mis tulevad peamiselt kõrvade vahelt, meie suhtumisest, ja on neid, mis tulevad inimesest sõltumatutest välisoludest. see ei tähenda, et esimesed pole kannatused.

    aga kui neist saab inimene end eeskätt ise (ehkki kindlasti ka nõustajate, sõprade, tugirühmade abil) üle aidata, siis teine pool on, millega ühiskond peaks tegelema.

    Vasta
  • 10. Kati  |  jaanuar 8, 2008, 9:32 e.l.

    ramloff,
    ma kahtlustan, et on siiski üks füüsiline kannatuste piir, kust edasi suhtumine iatab üsna vähe, või isegi kui aitab, siis pole ülejäänutel omet õigust sellega kannatamist õigustada.

    kusjuures, muide, selle sinu näite puhul kahest paarist võib ka olla, et eks-rikkur kannatab vähem, sest tal on kogemus õnnelikust, hoitud elust ja organism on terve ja tugev (veel), samas kui teisel vaesel on lõputu frustratsioon.

    Vasta
  • 11. Kati  |  jaanuar 8, 2008, 9:48 e.l.

    toon selguse mõttes siia ka jutu, mis arni juures Leel ja mul tekkis:

    Lee:
    “Kati ja Mahhatsalka vaidlus on huvitav:). Õigus muidugi mõlemal… Katil eluliselt rohkem, Mahhatsalkal psühholoogiliselt. Ses mõttes, et minu meelest räägib Kati millestki, mis mahub kategooriasse elementaarne elujäämisabi ja Mahhatsalka psühholoogiast. Ja hoolimata piirnemisest ja osalisest kattuvusestki on need siiski erinevad kategooriad. Võiks võrrelda eetika ja meditsiiniga – piirnevad, kattuvadki veidi – ja on ometi erinevad.”

    mina:
    “jah,
    ja ega ma ei vaidlegi vastu, et psühholoogiliselt on iga kannatus ühtmoodi kannatus. aga mul ajab karvad turri, kui arvatakse, et reaalsed, elulist, füüsilist kannatust ei pea vähendama, sest psühholoogiliselt igaüks kunagi millegi pärast kannatab.

    no kui võrrelda tõesti ntx meditsiiniga, siis umbes nii, et elusid ei pea päästma, sest ühel hetkel sureme me kõik.”

    Vasta
  • 12. Ramloff  |  jaanuar 8, 2008, 10:15 e.l.

    Üldsegi ei vaidle vastu üldisele põhimõttele
    Mille üle ilmselt vaidlema jäädaksegi, on see piir, millest alates lõpeb see elementaarne tase, millest allapoole on kannatused vältimatud.
    Ehk siis mis kuulub sinna elementaarsete vajaduste hulka.

    Mulle tundub, et see ei põhine päris Maslowi püramiidil.

    Näiteks kui räägitakse, et riik peab tagama elementaarsete kultuuriliste vajaduste rahuldamise, siis tahaksin tihti küsida, et kui hüpatakse seal vajaduste püramiidis nii kaugele, siis miks mitte postuleerida, et riik peab tagama elementaarsete seksuaalsete vajaduste rahuldamise? Need ju Maslowi püramiidis ka seal baasvajaduste seas, sootuks elementaarsemal tasemel kui kultuurilised vajadused.

    Et siis kuhu tõmmata see piir.

    Ma tean, et ma norin, kuid vahel tundub mulle, et on olemas nö. “õilsad kannatused” (viletsus, haigus, nälg) ja “ebaõilsad kannatused” (igasugused psüühilised kannatused, üksindus, sotsiaalsed probleemid).

    Ühesõnaga, kuna mul on elamine, nälga ka ei ole, töö on – siis peaksin olema optimistlik ja rõõmus ja mitte kaeblema?

    Vasta
  • 13. ahaa  |  jaanuar 8, 2008, 10:40 e.l.

    ma arvan, et igaühel on püha õigus kannatada, kui ta seda tahab. ausalt ja ilma irooniata. just neid meeleseisundeid pean silmas. samas peaks ilmselt kusagilt jooksma see piir, millest alates riik peaks neid kannatajaid aitama ja kustmaalt see obligatoorne pole. selge see, et kui keegi elab vaesuses, näljas ja haiguses, peaks riik midagi ette võtma. samas ei kujuta ma hästi ette, mida riik saaks teha üksinduse ja psüühiliste süü- ja muude taoliste tunnete puhul. s.t. jah, psühhiaatrid meil on, aga ma mõtlesin hetkel natuke üldisemalt ja laiemas laastus.

    Vasta
  • 14. Kati  |  jaanuar 8, 2008, 10:57 e.l.

    ma kardan, et me ei oleks eriti rahul, kui riik hakkaks meie elementaarseid seksuaalseid vajadusi ametlikus korras rahuldama.

    pealegi, kuidas ta peaks seda tegema? otsima meile partneri, aga see on nagu juba laiem lugu kui puhtseksuaalne. korraldama pihkulöömiskursusi? a kas selleks just riiki vaja on?

    kultuurilisi vajadusi on märksa lihtsam riiklikult rahuldada. samas, ega me muidugi ei sure ära, kui ooperisse ei saa. ses mõttes ei ole kultuurilised vajadused muidugi baasvajadused.

    küll aga on ühiskond ilmselt kokkuvõttes tervem ja edukam, kui rahuldada inimeste, eriti noorte, kultuurilisi vajadusi. võta või venetsueela muusikaõpetuse süsteem, mis reaalselt päästab lapsi viletsusest, tõstab vaeste eneseteadvust ja parendab toimetulekuvõimet.

    psüühilised kannatused ei ole kindlasti mitte ebaõilsad vms. küll võib nende kohta öelda, et need on peamiselt kõrvade vahel ja muudetavad noh ütleme kognitiivkäitumusliku terraapiaga.

    füüsilised kannatused ei ole. nälg on nälg ja lõpeb sitemal juhul näljasurmaga, üks kama siis, kuidas sina sellesse suhtud. ja isegi kui sa suudad selle enesele taluta(va)maks mõelda, ei anna see minu meelest ühiskonnale õigust öelda, et las kannatavad. aga mulle tundub, et sageli nii arvatakse.

    Vasta
  • 15. Punane Hanrahan  |  jaanuar 8, 2008, 11:55 e.l.

    A sa kirjuta sellest Venezuela värgist pikemalt, ma kahtlustan, et rahvas ei jaga matsu praegu.

    Vasta
  • 16. Kati  |  jaanuar 8, 2008, 12:01 p.l.

    ma kunagi kirjutangi.
    aga praegu ma teen tööd.
    ja ma oleks häpi, kui keegi leiaks võrgust ka vastava saate.

    Vasta
  • 17. Nirti  |  jaanuar 8, 2008, 6:15 p.l.

    Kui Kröösus ei saa endale kolmandat saart osta, siis see ei ole tõeline kannatus, eksole. Tõeline kannatus paneb nutma, patja rusikatega peksma; see tekitab apaatiat ja jõuetustunnet, see tekitab tahtmise lüüa endale nuga kõrri ja kogu see oma veenides tuiklev vaikne valu ja õudus välja lasta ning lõpuks ometi unele suikuda ning kõik ära unustada.

    Nuia neljaks ajades – kui Kröösus tõesti tunneb midagi sellelaadset, kuna ta endale ei saa kolmandat saart osta, siis ei ole tegelikult mingitel Katidel või Matidel talle õigust öelda, et see ei ole õige, see on teesklus, kannata samade asjade pärast, mis meie kannatame, siis on alles õige ja hea.

    Tähendab, ma olen ise oma elus piisavalt palju kokku puutunud sellega, et “Sa teeskled. Sul pole häda midagi. Sa ei kannata. Sa tegelikult naudid kõike, aga teeskled kannatusi!”- suhtumisega, et ma võin külma südamega väita, et see on täiesti aktsepteeritav kannatuste allikas teatud osale inimestest.

    Ja neuroosid on kannatus. Ja depressioon on kannatus. Ja nii edasi ja nii edasi. Mitte kellelgi ei ole õogust toppida oma räpaseid sõrgasid kellegi teise nii personaalsesse ja ligitungimatusse sfääri ning öelda, et “See kannatus on õigustatud. See on aga mõttetu. Sest mina ütlen nii ja mina olengi, muide, Jumal.”

    Ma ei saa piisavalt rõhutada seda, et senikaua kuniks me kõik oleme tavalised inimesed, ei tohi me mitte mingil juhul öelda, et kellegi kannatus on mõttetu, tühine või lausa olematu. Miks? Tra küll, kõike ei pea seletama ja argumenteerima ja õigustama, on lihtsalt teadud üldinimlikud ja -loogilised teesid, mis on ümberlükkamatud.

    Kes on see, kes ütleb, et temal on õigus kaaluda ja mõõta kannatusi? Aga mis siis, kui keegi teda ennast kaalub ja mõõdab ja siis välja naerab?

    Selle “Su kannatused on tühised!” poliitikaga jõuate te üksnes sinnamaani, et teie lapsed võivad ühel heal hetkel peldikus torude külge kinnitatud nöri küljes rippuda, keel lilla ja silmad pealuust välja tunginud.

    Sest teie, Jumalad, arvasite, et tema kannatused ei ole tõelised ega väärt kannatuseks nimetamist.

    Eestis leiab igal aastal aset ca 600 enesetappu, neist VEERANDI sooritavad alaealised.

    Ju nende kannatused polnud ka mitte kellegi meelest tähelepanuväärivad…

    Vasta
  • 18. Nirti  |  jaanuar 8, 2008, 6:31 p.l.

    Mu jutt siis peamiselt Kallele suunatud, padufilosoofiasse ei viitsi hilisel tunnil laskuda.

    Vasta
  • 19. Kati  |  jaanuar 8, 2008, 6:43 p.l.

    ei, kellegi ei ole õigust öelda, et see kröösus ei kannata.

    aga ma arvan, kellegi pole ka kohustust kröösusele uut saart osta.

    ja kindlasti ei ole õigust arvata, et kellelegi pole vaja leiba osta, kuna ka mõni kröösus kuskil võib ostmata saare pärast kannatada.

    veelkord, ma ei ürita mitte öelda, et mõni kannatus pole päris või et kedagi tohiks välja naerda, kama siis, mis teda kannatama paneb. kindlasti ei tohi.

    ja ma tean omalt nahalt kuradi hästi, kuidas on depressioon ja tunne, et enam ei jaksa hingata ka, ja hirm, et kohe tuleb hirm (sõber paanikahäire, eksole).

    arvan ka, et kui ma ühel hetkel laseks ajsad täiega käest, saaks minust suurepärase katatooniku, kes ei liiguta. püsibki, pea padjast 10 cm kõrgemal või nii. sest ei jaksa, ei jaksa, ei jaksa, raisk.

    ma tean ka, mis tunne oli, kui üks jobupsühhiaater mu esimese selge depreka peale ei saanud aru, et mis mul siis viga on ja miks ma siis ei jaksa eksameid teha. talle sunnikule ei jõudnudki kohale, et mul oli sel hetkel keskendumisvõime vähem kui null.

    aga see, et mina olen end nii tundud ja võin teoreetiliselt veelgi nii tunda, ei ole põhjus öelda, et kellegi teise võiks ilma jätta …ma ei tea…elementaarsetest inimõigustest. lihtsalt, sest mina, kes ma elan ju üldkokkuvõttes hästi, võin ka koledasti kannatada.

    kui ma kuulen, et kröösus kannatab sama palju kui heidik, kes ei suuda leiab osta, tundub mulle, et just seda viimast tahetakse. vahest ma eksin. vahest on see punane rätik, mis mu härjastab. käima mineku koht. ebaadekvaatne reaktsioon. võibolla.

    igatahes, ma ei ole tahtnud kellegi isiklikku kannatust pisendada ega alavääristada ja kui keegi tunneb, et ma olen seda teinud ja seeläbi kedagi haavanud, siis palun vabandust.

    Vasta
  • 20. Kati  |  jaanuar 8, 2008, 6:45 p.l.

    see jutt siis veel kokkuvõtvalt täpsustuseks eksole. et keegi ei tunneks, et ma olen kole koll, kes depressiooni eest maha laseb vms. ma kindlasti ei ole. vähemalt enda meelest 🙂

    Vasta
  • 21. Nirti  |  jaanuar 8, 2008, 7:28 p.l.

    Aga sellele Kröösusele võiks vähemalt pai teha. Sest vaevalt, et see Kröösus kannatab just konkreetselt saare pärast, pigem tahab ta endale rohkem tunnustust, kiitust… Ja kui talle pai teha, et “Ära nuta, väike Kröösus, mulle meeldiksid sa ka ilma saarteta…”

    Siis sellega ostaks sellele Kröösusele võibolla terve arhipelaagi.

    See on üsna pealiskaudne lähenemine, et “Anname inimesele selle, mille järele ta nutab”.

    Millal on enne inimesed teadnud, mida nad tahavad…

    Vasta
  • 22. Kati  |  jaanuar 8, 2008, 7:29 p.l.

    pai ikka võiks teha (:

    Vasta
  • 23. Oudekki  |  jaanuar 9, 2008, 10:58 e.l.

    Mõtlen siin juba tükk aega, mida selle kannatuste-jutu kohta ütelda. Jah, kannatuse suurust ei ole võimalik objektiivselt mõõta. Samas kannatus kui psühholoogiline nähtus on individualistlik, seega ei ole ehk vajagi otseselt ühiskondlikke meetmeid selle leevendamiseks? Siiski, psühholoogid/psühhiaatrid on olemas ja võiksid olla ühisest kassast makstud. Just seepärast, et me kõik võime kannatada ning mõningate kannatuste põhjuseid ei ole võimalik kõrvaldada.

    Samuti me saame oma ühiskonnas väärtustada neid tegevusi, mis on suunatud selle psühholoogilise kannatuse vähendamisele. Muuhulgas, paiga ma oleksin ettevaatlik, mu tutvuskonnas on väga palju inimesi, kelle kannatusi igasugune füüsiline – ja vahepeal isegi verbaalne – hellus ainult suurendab, kes kannatusest vabanemiseks vajavad hoopis ratsionaliseerimist.

    Aga kuidas siis selle näljas ja paljas olekuga on? Siin on minu arvates vähem küsimust kannatuses vaid eluspüsimises. Selles, kas me peame inimelu väärtuseks. See tähendab olude loomist, kus jääks alles ainult psühholoogiline, mitte füüsiline probleem. Seega, kui ühiskondlikult likvideerida, siis ma alustaksin neist keldrielanikest, kes on oma elu kaotamas ja seejärel liiguksin nendeni, kes kirjutusmasina klahve söövad. Mitte kannatuse suuruse tõttu, aga küsimuse elus/surnud tõttu.

    Ühesõnaga, kui keegi kannatab, siis tuleb jälgida, et tema elusituatsioon oleks sel tasandil, et tal on võimalik sirutuda individualistliku kannatuse vähendamise teele. Kui kannatuse põhjus aga ähvardab hävitada inimest ning selle põhjuse likvideerimine on ühiskonna võimuses, siis tuleb meil seda teha.

    Ühiskond ei pea likvideerima kannatusi. Oma kannatusi saab inimene ainult ise likvideerida, aga ühiskond peab jälgima, et inimene oleks positsioonil, kus ta on võimeline tegelema psühholoogiliste probleemide, mitte ainult ellujäämisega.

    Vasta
  • 24. mahhatsalka  |  jaanuar 9, 2008, 12:55 p.l.

    Võeh. Vat siis mis meelde ja keeleletulnud paar lauset põhjustada võivad. Ma nüüd ei teagi kas teha endale pai või anda kaigast.

    Kogu selle pika loo juures kuulub minupoolne pai Oudekki’le kes on suutnud leida midagi lahendusele väga lähedast. Psüühilise kannatuse vähendamise sümpaatseim lahendus kuulub ühele joogaõpetajale kes otsustas narkomaanidele õpetada “vabastavat hingamist” selleks et nad ennast pilve saamiseks ei peaks füüsilist keemiat sisse ajama. See lahendus on hetkel ainus mis mulle meenub kus suudetakse vähendada nii psüühilist kui füüsilist kannatust.

    Kati, see arvamus et jõukas pere peab füüsilisele näruajale paremini vastu on praktikas järgi proovitud ja imho on seal just peamine põhjus suhtumises. Ehk hoolimatta sellest et on kitsas aeg, me sööme noa ja kahvliga (kui see on vähegi võimalik) milleltki taldrikulaadselt, mitte lusikaga plekkkausist praadi ja magustoitu segamini. Ehk sisemine väärikus võimaldab inimesel elada üle füüsilise kannatuse samas kui väärikuse puudumine/kaotamine kukutab inimese ka keset külluseaega füüsiliste kannatusteni.

    Vasta
  • 25. Kati  |  jaanuar 9, 2008, 1:12 p.l.

    mahhatsalka,
    iseenesest ju hea, kui mõtted tekitavad mõtteid. seega pigem võiks endale ikka pai teha.

    ja kindlasti võimaldab sisemine väärikus ja üldiselt positiivne ellusuhtumine ja mis kõik veel füüsilist kannatust paremini üle elada

    samas ma kahtlustan, et on ikkagi üks piir, kust maalt ei aita see kõik enam midagi. piir, kust alates oled ikkagi nüristunud kannatusepundar.

    PS oudekkile nii kümme punkti annaks seekord minagi.

    Vasta
  • […] Mihklile kultuuri tähtsuse kohta 9 01 2008 Kati kommentaarides kirjutab […]

    Vasta
  • 27. Oudekki  |  jaanuar 9, 2008, 3:26 p.l.

    Aitäh 🙂

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

jaanuar 2008
E T K N R L P
« dets.   veebr. »
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

%d bloggers like this: