Kas sina päästaksid naabri või koera?

jaanuar 9, 2008 at 8:22 e.l. 49 kommentaari

Ja siis on need, kes vastavad küsimusele “kui maja põleks ja sa saaks päästa ainult kas oma naabri või oma koera, siis kumma sa valiks?” kõhklemata, et koera ikka, koer on ikkagi oma pere liige. Ma loodan, et mul kunagi selliseid naabreid ei saa olema.

Arvab AbFab siin loomajutu sabas.

Mnjah, ma olen nüüd oma nädal aega mõelnud, et, jumal paraku, mina oleks vist küll see, kes valiks koera. Mitte, et ma oma naabrit vihkaks või midagi, aga koer tõepoolest on pereliige.

Ta on keegi nõrgem, kelle eest ma olen lubanud hoolt kanda, keegi, kelle eest ma olen vastutuse võtnud (loomaga nimelt kehtib see kui oled taltsutanud, siis vastutad, mu meelest eriti).

Pealegi, naaber oskab end ilmselt ise natuke paremini päästa kui koer. Naaber ei roni hirmunult kappi näiteks ega keeldu toast välja tulemas.

Ja kui järele mõelda, siis on koera päästmine ka lihtsalt realistlikum. Oma koeraga ma eeldatavalt viibin ühes korteris, ma saan ta endaga lihtsalt kaasa võtta. Naabrit peaksin ma ekstra päästma minema. Aga mulle õpetati vist küll juba algklassides, et kedagi oskamatult päästma ei tormata, tuleb hoopis päästjad kustuda. Et kui ronid hulljulgelt ja käpardlikult päästma, on tulemusena surnud nii päästetav kui päästja. Karta on, et kui ma läheksin omaalgatuslikult naabrit päästma, oleks tulemus just selline.

Nii et mõistlik on vist ikka koera koos endaga välja vedamise juurde jääda. Naabri tarvis helistan pigem 112.

Muidugi on see lihtsalt mõttemäng. Kuidas me tegelikult kriisiolukorras käitume, ei ole suuremat võimalik ette ennustada, eriti mitte selle põhjal, kuidas me arvame, et oleks kena käituda.

Praktikas võib mõni ronida elu hinnaga päästma mingit telekat, sest ikkagi uus ja järelmaksuga ostetud. Teine aga seisab kui soolasammas oma leekides maja kõrval ja soiub, et teeks suitsu, aga tikud jäid tuppa… Mõlemad näited on elust enesest.

Aga siiski, kui nüüd lihtsalt fantaseerida, siis keda või mida teie kriisi korral  esmajoones päästma tormaksite?

PS Loodan, et see mõttemäng ei riiva ega solva kedagi, kes on päriselt mingi suure õnnetuse üle elanud.

Advertisements

Entry filed under: Uncategorized.

Ka kassid blogivad Väikesed lapsed ja suured seksikiisud

49 kommentaari Add your own

  • 1. Wild  |  jaanuar 9, 2008, 11:33 e.l.

    Ole pai, fantaseeri edasi: kumb enne, naaber või naabri koer ja papagoi?

    Vasta
  • 2. Mutt  |  jaanuar 9, 2008, 11:34 e.l.

    Oma kodu tulekahju puhul haaraksin kaasa kassi , dokumendid ja fotoalbumid. Kõik muu, ükskõik kui kallis, on siiski asendatav.

    Valikus “kass vs naaber” valiksin ilmselt kassi, põhjendused on postituse autor juba kirja pannud.

    Vasta
  • 3. Lee  |  jaanuar 9, 2008, 11:37 e.l.

    Oeh, on teema… Kui veel midagi teha ja valida oleks, siis esimese asjana lülitaks ehk elektri välja – see võib säästa olukorra kiirest hullemaks minekust. Siis elusad välja. Laps, koer ja kass kindlalt enne kui naaber – oma kodus orienteerun ma pimesi ja pimedana, naabri elust ei tea ma vist ruumide paigutustki. Siis hädaabikõne ja siis päästmiskatsed, kui midagi veel päästa peaks olema. Vee ja vaipadega võib suuta olukorda ehk veidigi leevendada – kui vesi ja vaibad veel kättesaadavad on.
    Näide ei kehti juhul, kus oma koeral pole häda midagi ja tulekahju on naabril – siis keskendaks kogu jõu sinna.

    Vasta
  • 4. Kati  |  jaanuar 9, 2008, 11:38 e.l.

    wild,
    ma jääks kogu naabri vahmiili puhul 112 juurde.

    Vasta
  • 5. Oudekki  |  jaanuar 9, 2008, 11:47 e.l.

    Ja kui naaber lamab oma ukse ees poolteadvusetult, aga elusana, siis jooksete temast mööda oma koera ja kassi otsima? Või kui kuulete tema ahastavat abihüüdu – ja uks on lahti?

    Vasta
  • 6. AbFab  |  jaanuar 9, 2008, 11:54 e.l.

    Noh, loodetavasti keegi meist ei ole sellises situatsioonis kunagi olnud ega saa olema, aga kujutle siis sellist situatsiooni, et esiteks on su peni kuskile kapi alla peitu pugenud ja teiseks karjub naabri väike laps kuskilt kõrvalkorterist appi. Need ka ronivad teatavasti kuhuiganes, ainult mitte uksest välja.

    Ma oleks selles mõttes tore naaber, et mul ei ole lemmikloomi, nii et käed-jalad on kohe vabad.

    Aga nagu sa ise ütlesid – kõik on spekulatsiooni tasemel ja me ei tea, mida me tegelikult teeks. Ma olen alati koledal kombel aateline, kui ma kuskil sohvanurgas patjade otsas kummuli vedelen ja vaikselt kohvi larbin.

    Vasta
  • 7. Kati  |  jaanuar 9, 2008, 12:21 p.l.

    oudekki,
    sel juhul on tulekahju eeldatavalt naabri juures. mitte minu. seega minu koduloomad pole enam väga teema.

    aga kui on trepi ees ja teadvusetu, siis kui jaksab, võib ju ta välja lohistada. samas, mina tõenäoliselt puhtfüüsiliselt ei jaksaks.

    kui on toas ja uks on lahti…
    mnjah, aga kui tuba on sirgelt suitsu täis ja nii, siis ilmselt meist, kes me oleme koolituseta ja erivarustuseta, ei õnnestu ilmselt sealt kedagi päästa. ikkagi siis 112 teema.

    kangelast mängida on tõesti jube lihtne sohvaserval, aga praktikas võib sest ka pigem kahju olla.

    Vasta
  • 8. Vassilissa  |  jaanuar 9, 2008, 12:25 p.l.

    Jah, nüansse on tohutult, et mis ja kuidas võiks küll olla… aga praegu nõustun Kati arutluskäigu ja põhjendustega – päästaksin koera. Ma usun, et see tuleks ka üsna instinktiivselt, lihtsalt haaraks ta kaasa, kui ise oma kodust põgenema hakkan.
    Ja noh, ma olen ka aateline ning kangelaslik, kui ma sohvanurgas vedelen, ja siit padjakuhila otsast ma mõtlen edasi nii, et kui ma juba koera olen haaranud ning oma korterist välja jooksnud, siis lippaks võimaluse korral ka naabrite poole ja haaraks sealt lapse kaasa. Ehk et päästaks nii palju kui võimalik ja koer on minu jaoks võrdväärne pereliige, niiet sitta sest koerast, naabri lapsed kus on! ma kindlasti ei mõtleks, aga naabrist ja tema lastest ka ükskõik poleks.

    Tegelikkuses olen ühekorra olnud varases nooruses, nii 10-12 aastaselt põlevas majas koos koera ja õega. Alguse sai tuli elektrijuhtmest, edasi läks põlema sein, kardinad ja telefon sulas ka ära (mobiile ei olnud veel meil). Siis oli hoopis instinktiivne tööjaotus see, et tema lidus elektrit välja lülitama, mina üritasin leeke kustutada ja koer lippas rõõmsalt kaasa igale poole… ehk et hakkasime kodu päästma.
    Pärast alles, kui kõk hästi, hakkas kole.

    Vasta
  • 9. AbFab  |  jaanuar 9, 2008, 12:30 p.l.

    Seda küll, et inimene inimeseks, aga kui endal leegid perses (vabandust), siis minu esimene mõte on, et abiks kiired jalad, mitte et “oi vaene naaber, huvitav, kas ta on praegu vannis või komandeeringus või kapi all?”

    Vasta
  • 10. Kati  |  jaanuar 9, 2008, 12:34 p.l.

    tegelikust elust meenub mulle juhtum rongis, sel kevadel.

    üks nokastanud isik kallas rongi radikasse õltsi, see läks seal natuke kärssama ja radikas sai hakkama väikese leegi ja plahvatusega.

    järgnes stseen, kus arni hakkas automaatselt ära tirima kergetsi süttivas jopes nokastanud kodanikku, mina sama automaatselt arnit.

    nii me naerist tegime, ülejäänud vagunitäis aga istus üldse kangetsunult ja hakkas liikuma kui leek juba maas oli.

    Vasta
  • 11. Nirti  |  jaanuar 9, 2008, 1:21 p.l.

    Mina päästaks koera. Ausalt.

    Koer on sõber, pereliige…

    Naaber on naaber. Ka inimene nagu mina, saab ise uksi lahti ja nii edasi. Koer on abitu.

    Ja ma ei ole piisavalt filantroop, et kangelast mängida ja võõraid inimesi päästa. Kui oleks valida, kas päästa või päästmata jätta, siis ma päästaks. Aga kui valida, kas enda sõber või mingi suvaline võõras, valiks enda sõbra.

    Pooge nüüd üles.

    Vasta
  • 12. oliver  |  jaanuar 9, 2008, 1:49 p.l.

    Ääh, liiga igav…
    Parem küsimus kõlaks: Olete nälga suremas, kelle ära sööte – naabri või koera?

    Vasta
  • 13. Mirri  |  jaanuar 9, 2008, 1:59 p.l.

    Abstaktselt poon jah üles igaühe, kes koera inimesele eelistab. Aga küsimus on õhku püstitatud. Siin ei saa ju mingit ühest vastust olla. Kõik oleneb olukorrast. Maja põleb, aga kus? Pööning, kelder, trepikoda, …? Millises olukorras on naaber ja kus on koer. Kas naaber on ratastoolis, teadvusetu, heas füüsikises vormis inimene, kes ootamatult abi vajab ( ntx on kinni jäänud ukse taha, mida mina saaksin väljast avada) jne, jne…
    Ja ikkagi ma usun, et vaatamata praegusele bravuurile päästaksite te kõik abivajava inimese. Loomad üldiselt tulevad endaga paremini toime. Tean ntx reaalse elu lugu, kus koer vedas tulest välja lapse.

    Vasta
  • 14. Kati  |  jaanuar 9, 2008, 2:05 p.l.

    mirri,
    aga miks sa pood abstarktselt igal juhul koera eelistaja?

    (see küsimus on nüüd ikka veel mäng, eks, mitte mingi rünnak, ütlen ma igaks juhuks).

    ja teiseks, miks sa arvad, et me kõik üldjuhul suudaksime adekvaatselt inimest päästa?

    Vasta
  • 15. Kati  |  jaanuar 9, 2008, 2:09 p.l.

    viimase küsimuse juurde konkretiseerin igaks juhuks natuke olukorda, et üldse vastata saaks.

    ntx võtame olukorra, kus naaberkorter on tuld ja suitsu täis ja seal on teadaolevalt naaber (oletame, et terve täiskasvanu), koerad ja muud loomad jätame kõrvale, sinu korteris ka midgai ei toimu. on põleng naabri juures ja naaber teadaolevalt toas.
    sul on siin mängus ka mobla ja töötab, st helistada sa saad.

    kas sa arvad, et ideaalis peaks ikkagi minema naabrit päästma mitte hädaabinumbril helistama? miks?

    Vasta
  • 16. Vassilissa  |  jaanuar 9, 2008, 2:28 p.l.

    Ei, Nirti, ei poo. Olen sinuga nõus – koer on pereliige ja ma ei kujuta ü l d s e mitte kuidagi ette, et kahjutule korral jätaks tema põlema ja läheks naabrit otsima. Ei. Koer välja ja siis helistaks hädaabisse ja vaataks, mida teha saan.

    Mulle tundub isegi natuke õõvastav see, et inimesed tormaks põlevast kodust minema, mõtlemata, kus on nende loomad… või mõeldes, et oh, küll nood ise hakkama saavad…

    Vasta
  • 17. AbFab  |  jaanuar 9, 2008, 2:41 p.l.

    Vassilissa, õõvastav on see ka, et kui jalkastaadionil tribüün põlema läheb, siis inimesed tallavad teisi surnuks, et ainult ise pääseda. Niipalju siis ligimesearmastusest paanikaolukorras.

    Vasta
  • 18. 'ganna  |  jaanuar 9, 2008, 2:43 p.l.

    Koeral on jalad, naabril on jalad, mu lastel on jalad. Sellel mälupulgal, mille peal mu backup on, ei ole jalad, & ilma selleta ma võixin ise kah sama eduga surnud olla. St mina haarax mälupulga, kui aega jääb, ka telefoni, kõigile teistele röögatax, et tehku eluga, & lidux;)

    Vasta
  • 19. Oudekki  |  jaanuar 9, 2008, 3:05 p.l.

    Minu arvates on ka oluline, kui kaugel see põleng on – s.t. kas üldse mingit lootust kedagi päästa. Kui on siis tuleb päästa see, kelle puhul see on kõige tõenäolisem. Ma hakatuseks läheksin uurima, kui tõsine see situatsioon on ja siis helistaksin kuhugi ja siis tegutseksin oma jõududega – ning muidugi uurimise ajal päästaksin ka vajadusel ja võimalusel kedagi/midagi

    See päästmine on ikka väga konkreetse ajahetke küsimus…. No ja mõni päästaks koera asemel unikaalse Dali maali, kas poome need ka üles? Kui on küsimus selles, et sul on majast välja tormates aega miski üks kaasa haarata, siis tihti on oluline see, mis on kõige lähemal või mis teeb kõige kõvemat häält (okei, emainstinkt ka, aga ka emainstinkt vist päästab selle lapse, kes teeb kõige kõvemat häält, kui too just ise ei liigu?)

    Muide Kati, miks me arvame, et me oleme kõik võimelised adekvaatselt looma päästma? Ausõna, sinu korterist ma päästaksin hakatuseks sinu ja siis Kurilooma, sest ma ei ole kindel, et Kuriloom üldse aru saab, mida ma temast tahan ja kas mitte mina selles jamas süüdi ei ole. Inimesega ma oskan adekvaatsemalt käituda kui loomaga. Okei, väikse kassi viskad veel aknast välja, aga suure koera?

    Vasta
  • 20. Mirri  |  jaanuar 9, 2008, 3:11 p.l.

    Vaata, Kati, mina vastasin ausalt algsele küsimusele,:” Kumma sa päästad, kas naabri või koera”. Valik oli esitatud alternatiivsena ja alltekstiga, et mina pean olema füüsiline pääsjta. Ja trikiga lahendused (hädaabinumbri valimine) ma välistasin.

    Reaalses elus on hädaabinumbrile helistamine minu meelest esimene tegevus, mis normaalne inimene peaks tegema. Olen siin ühel meelel Agatha Christiega, kes väitis, et _tark inimene pöördub alati spetsialisti poole_.

    Seni kuni spetsialistid tulevad üritan mina, kes ülesande tingimuste kohaselt on füüsiliselt võimekas, olukorras kiiresti selgust saada.
    Ja loomulikult päästaksin ma kõigepealt inimesed. Maalapsena kujutan hästi ette, et kui loom on elujõus, siis ta ka päästab enda, kui ta pole kuhugi karpi kinni jäänud. Kui minu võimuses on seda karpi avada, käib see kähku. Hoolitseda tuleb ikkagi vanurite, laste ja vigaste eest.
    Ja ma arvan nii alati, mitte ainult diivaninurgas külitades. Tõsiselt.
    Ja poomine oli naljaks. Mulle lihtsalt ei meeldi jutt looma päästmisest kui naaber hukkuks.

    Vasta
  • 21. Oudekki  |  jaanuar 9, 2008, 3:24 p.l.

    Mirri, see on hea lähenemine. Aga see küsimus tekib ikkagi üldjuhul siis, kui esimese liigutusena pead ennast päästma (ja mitte hädaabinumbrile helistama) ning selle käigus on võimalik päästa miski üks. Kas see on siis sinu mälupulk, ööbima jäänud tuttav, maailmaajaloolise tähtsusega maal või koer?

    Vasta
  • 22. Kati  |  jaanuar 9, 2008, 3:45 p.l.

    oudekki, hea küsimus.

    võõrast looma, ma karda, ei annagi kuidagi adekvaatselt päästa. suure tõenäosusega. oma loom ilmselt laseb end veidi lihtsamalt päästa. ehk kui kuriloom üldse kellegagi tulekahju ajal kapist väljuks, siis minu või arniga.

    see on ka üks põhjus, miks ma arvan, et kui ma saaksin, siis ma peaksin katsuma kõigepealt tema ära päästa. päästjate või naabritega tema ei tuleks.

    Vasta
  • 23. Kati  |  jaanuar 9, 2008, 3:49 p.l.

    kusjuures, mina ei tea, mis siis, kui ma peaksin mõtlema ntx kas arni või kuriloom. kardetavasti istuks sinnasama maha ja ei teeks midagi, sest mina küll otsustada ei suuda.

    tähendab, ma ei suuda praegu ette kujutada, kuidas ma otsustaksin.

    kui olukord oleks aga selline, et peaks valima minu ense või kurilooma vahel, siis ma vist küll röögiks, et võtke esimesena koer.

    aga jah, ptüi, ptüi, ptüi. ehk vahepeal peab vist igaks juhuks küll üle õla sülitama, et meil kellelgi midagi sellist ei juhtuks.

    Vasta
  • 24. Nirti  |  jaanuar 9, 2008, 3:59 p.l.

    Mina näiteks ei saa aru sellest, et miks naabrit peab päästma.

    Kõik me teame kui mõttetud on inimesed. Raiskavad ressursse, reostavad planeeti jne. Aga ometi peaksin ma näiteks oma sõbra ja kaaslase surema jätma ja päästma mingi naabri?

    Kui naaber minu asemel oma koera päästaks, siis ma õnnistaks teda teispoolsusest, ausalt.

    Misantroobi arvamus.

    Mul on inimestest suva, ausalt, aga mu oma loom ei tohi piinelda. Nimetage mind inimvihkajaks või milleks iganes, aga kui praegu mu maja peaks leekidesse lahvatama, siis kassi ja koera ma viskaks koridori, hiirepuurid haaraks üks ühte kätte ja teine teise ja pistaks trepist alla punuma.

    Allla jõudnuna helistaksin hädaabinumbrile või karjuksin niisama appi, kuna telefon on mul jumal teab kus riidekuhjade all.

    Ei tormaks kuskile naabritädikesi vooditest välja kiskuma ja oma loomi ei jätaks surema.

    Vasta
  • 25. Mirri  |  jaanuar 9, 2008, 4:23 p.l.

    Oudekki küsib, kas seemida ma päästaksin on siis minu mälupulk, ööbima jäänud tuttav, maailmaajaloolise tähtsusega maal või koer?
    Mul sellist probleemi ei tule ja kellelgi ei tule, sest need “maailmaajaloolise tähtsusega maalid” on hästi valvatud. Kuna ma oled ülesandes päästmisvõimelisena esitatud, siis päästaksin kahtlemata ööbima jäänud tuttava. Lihtsalt aukartus elu ees.

    Ja koera eluga on nii, et mul on maal vanaema juures olnud üks väga tore ja tubli koer. Tuks oli ta nimi. Ta aimas alati ohud enne meid ära. Ta leidis alati kodutee, kui meie, kolm last, olime eksinud. Ta oli suur saksa lambakoer ja murdis muuseas ka hundi maha. Ja tema mingisse tuleõnnetusse ei jääks. Ta tunneks suitsulõhna juba eos ja lärmaks nii, et kõik oleksid kohal.

    Ei kujuta, et teda päästa tuleks. Ja sellega seoses ei kujuta ma ette vajadust koera päästa. Tema on päästja, mitte mina!

    Vasta
  • 26. AbFab  |  jaanuar 9, 2008, 4:53 p.l.

    Kui nii selgeid jooni vedada, siis Hitler armastas väga oma Saksa lambakoera. Inimesi mitte niipalju. Oli vast monster, vai mis.

    Mirri – ma austan su suhtumist, aga kas sa tead kindlasti, et järgiks seda alati? Oled kuhugi peaaegu et sisse põlenud? Kuni ise selle situatsioonis olnud pole, siis kõik spekulatsioonid, mis vaasi või maali, laptopi, hiirepuuri, mälupulga või vanaema me enne kaenlasse krabaksime ja kes kuhu jookseks, on ainult spekulatsioonid, eksole. Ainus, mis jääb, on põhimõtteline eetiline dilemma – kas oma loom on tähtsam kui võõras inimene? Kas elu on alati elu või on osad elud võrdsemad kui teised.

    Vasta
  • 27. Oudekki  |  jaanuar 9, 2008, 5:30 p.l.

    Kuidas oleks, kui paneks selle eetilise dilemma teise konteksti, kus sa leiad oma koera võõrast inimest ründamas, olukorras, kus teda tagasi kutsuda/kiskuda enam pole võimalik. Kumma sa maha lased, koera või inimese?

    Vasta
  • 28. Mirri  |  jaanuar 9, 2008, 5:46 p.l.

    Ei, ma pole kunagi tuleohus olnud. Üldiselt ma pole paniköör ja suudan kriitilises olukorras emotsioone tagasi hoida. Aga kunagi ei tea, mis võib juhtuda. Elu näitab ju praktiliselt kõikidele, et ära iial ütle iial. :).

    Seni pole ma ohtlikus olukorras oma kaaslasi abita jätnud. No aga need on need lapsepõlve jääsuplused ja kambalkaklused.

    Elude hierarhiat ma ei tahaks koostada. Aga minu meelest isegi mu vanavanematel, kellele näiteks hobune oli midagi enamat kui loom, oli ka võõra inimese elu olulisem kui oma eläja oma.

    Vasta
  • 29. Atacama  |  jaanuar 9, 2008, 5:47 p.l.

    Hehh, Oudekki, väga hea pööre! Minu jaoks tegi see asja väga selgeks. Päästaksin koera ja maha laseksin ka koera – minu koer, minu vastutus.

    Vasta
  • 30. Mirri  |  jaanuar 9, 2008, 5:51 p.l.

    Oudekkile. Koera loomulikult. No kuule, see pole ju dilemma, võõrast inimest ohtlikult ründav koer lastakse alati maha.

    Vasta
  • 31. AbFab  |  jaanuar 9, 2008, 5:56 p.l.

    Mirri, ma olen sinuga nõus. Ma ei poogi enamasti nõusolekutele protsente külge, aga neid protsente on siinkohal palju :p

    Vasta
  • 32. Kats  |  jaanuar 9, 2008, 6:58 p.l.

    Vastuseks Oudekki kommentaarile nr 27:
    Loodetavasti ei tule kunagi sellise dilemma ees olla – aga laskma ma vaevalt hakkaks. Isegi kui ma oleks snaipri-oskustega ei hakkaks ma lähivõitluses inimesega olevat koera sihtima – koer võib hetkega eest ära llikuda ja tabamuse võib saada hoopis inimene. Ma muidugi ei kujuta sellist olukorda üldse ette, et koera enam ära kiskuda pole võimalik, seega teeksin ikka kõikvõimaliku, et koera ära kiskuda, kasvõi enda vigastuste hinnaga. Aga pärast muidugi, kui selline ohtlik rünnak juba toimunud, paneks koera magama.

    Vasta
  • 33. Kati  |  jaanuar 9, 2008, 6:58 p.l.

    oudekki,
    sellisel juhul enda või järele mõeldes enda ja koera.
    sest loom ei saa ilma minuta ju pärast hakkama.

    aga teisalt, miks peaks mina elada tahtma, kui ma olen oma sõbra ära tapnud?

    Vasta
  • 34. Mutt  |  jaanuar 9, 2008, 7:04 p.l.

    Igaüks võiks veel vastuse juurde lisada, kas tal parajasti on omal lemmikloom kodus või mitte.
    Kahtlustan, et kui endal kodus ja südames lemmiklooma pole, siis võib tõesti vabalt mõelda, et sitta sest koerast, inimene on olulisem! Sest siis on koer lihtsalt üks nelja käpaga haukuv elajas. Kui aga sõna “koer” peale kangastub silme ees sinu kõige kallim kutsa oma kurbade pruunide silmadega, siis on ilmselt ka arvamus teine. Päästetakse see, keda armastatakse. Liik või sugu ei mängi siinkohal erilist rolli.

    Vasta
  • 35. Mirri  |  jaanuar 9, 2008, 7:09 p.l.

    Kati, kas sõbrale on kõik lubatud? Et kui sõber, siis olgu või sarimõrvar, sina lähed hauda koos temaga ?

    Vasta
  • 36. Kati  |  jaanuar 9, 2008, 7:13 p.l.

    aga kui mina olen sõbra käitumise eest konkreetselt vastutav? kui mu koer inimest niimoodi ründab, on see igal juhul konkreetselt minu süü ju.

    küsin vastu, kas sa lased oma lapse rahulikult maha, kui ta on sarimõrvar?

    Vasta
  • 37. Mirri  |  jaanuar 9, 2008, 7:22 p.l.

    Ma ei harrasta omakohut.Inimese tapmise õigust mul pole. Aga sarimõrvarid peavad oma karistuse saama. Nende emadel pole kerge aga süü on süü.

    Vasta
  • 38. surnu  |  jaanuar 9, 2008, 7:32 p.l.

    Kui küsimus on kas koer või inimene ja mõlemal juhul oleks risk päästetava mittepäästmise korral tema suremiseks sama, siis mul ei oleks kahtlust – inimene.
    Võimalik, et koer tuleb ise järgi, kui tema peremees välja tuuakse ja palju kergemini kui võõras ta lihtsalt kaasa tiriks. Sest koduloomad jäävad lojaalsusest ju vahel peremehe juurde.

    Vasta
  • 39. 'ganna  |  jaanuar 9, 2008, 8:02 p.l.

    Ei, mul ei ole hetkel looma. Mul on koer olnud. Teist nii juhmi, kuid tigedat elajat . . . Kyrberos, hyyti teda.

    Olukorras, kus lapsed magavad lõunaund, aga naaber teeb ebaõnnestunud keevitustöid, olen ma ka olnud. Mistõttu ma tean, et kolmest unisest & pahurast koolieelikust vanim, nii nelja-aastane, vudib juba väga vapralt ise vingugaasi seest välja, kui tema peale kyllalt valjusti röögatada. Nyyd, kui nad kõik käivad koolis & on pädevad ise köögis syydatud tulekahjusid ise ka kustutama, ma nende pärast yldse ei muretse, nad ilmselt päästaxid ennast efektiivsemalt kui ma ise.

    Vasta
  • 40. Kylli  |  jaanuar 9, 2008, 9:57 p.l.

    Iga olukord on erinev, päästevõimaluste ja ohtude mastaap erinev, sajast nyansistki sõltuvad ja kiirelt muutuda võivad meelesisundidki hästi erinevad sama inimese raames… Need kõik mõjutavad inimese käitumist tuntaval määral konkreetses ekstreemolukorras, millesse in ootamatult satub. Seepärast ei saa vast enamus (vähemalt “eridressuurita”) inimesi vettpidavalt väita, kuidas nad kindlasti käituvad või ei käitu mis iganes laadses tulevases ekstreemolukorras (isegi kui in on 5-s tulekahjus käitunud täpselt samaselt, ei ole kindel, et ta ka 6-s nii käitub). Sellise veendumuseni olen jõudnud oma erinevate kogemuste põhjal, mis elus ette tulnud.

    Saab rääkida mingitest ähmastest tõenäosustest hästi pooliku info põhjal, peamiselt vaid selle põhjal kuivõrd in on iseennast tundma õppinud (arvestamata konkreetset olukorda ja selles oleva võimalusi ja ohte, ammugi oma meeleseisundit, milles in olukorda sattus, arvestamata paljus tugineb ta käitumine konkreetses olus ainult instinktidele, palju tekib ajul “vaba ressurssi” hindamaks ohtude suurust adekvaatselt) ja millised on olnud ta levinuimad käitumisviisid erinevates ekstreemikates.

    Mul põhjalikumat sorti tulekahju kogemus teadliku olendina puudub, seetõttu ei oska adekvaatselt hinnata eneses tekkida võiva hirmu astet. Olen vaid kuulnud, et põlemissurm pidavat yks piinarikkamaid olema ebardliku valu tõttu ja kogenud vaid väikese põletamise tulemusel, et põletusvalust vabanemise/põgenemise reaktsioonile allun imekiirelt ja instinktiivselt. Ei oma aimdust, mis tunne on seista keset põlengut ja tunda, kuidas sukkpüksid jalgadesse sulavad/kõrvetuvad, seljas olev kampsun või juuksed põlevad, kuivõrd in yldse on fyysiliselt võimeline hingama tulekuumuses, mis tunne on tunda kõrbeva inimese lõhna jne.

    Mul ei ole kunagi elus ette tulnud ekstreemikaid, kus pean valima kahe teise elusolendi elu ja tervise vahel ja loodan, et seda iial ei juhtu. Kogetud ekstreemikates on olnud oht vaid minu elule&tervisele või on olnud oht, kellegi teise elule&tervisele, kus on jäänud minu “vabaks valikuks”, mis tasemel teise eest “oma pead pakule panna” + paaril korral ka mu poolt kaasatud inimesed kellegi pääste/kaitse eesmärgil, kuid ma pole kunagi nende eest otsustanud, mil määral nemad olukorras “oma pead pakule peaks asetama”.

    Siis, hästi poolikust infost lähtuvalt ja eeldusel, et mu koera ja naabri päästevõimalus on võrdväärne, on mu käitumise tõenäosusprotsendid umbkaudu sellised:
    – ca 50-75% tõenäosusega aitan naabrit kohusetundest, sest ma tunnen, et see on õige ja nii PEAB käituma;
    – ca 25-35% tõenäosusega aitan oma koera, sest ma TAHAN nii, kuna ta on mu pereliige, keda armastan ja ta omanikuna ja tugevamana&targemana olen ta eest vastutav.
    Mõlemal juhul on tulem see, et ma ei andestaks vist endale iial, kui yks neist ikkagi hukkub. Hukkub mu koer, prevaleerib minus valu, viha, kibestumus jms. Hukkub inimene, on mul igavesti häbi, kuidas ma võisin lubada ja valida vaid OMA TAHTMISE kohaselt, mõtlemata, mis on mu elementaarne kohus.

    On ka võimalus, et saan olukorda nähes “halvatuse” ja ei teegi midagi. See võimalus on hästi väike, vist, aga olemas.

    Vasta
  • 41. surnu  |  jaanuar 9, 2008, 11:35 p.l.

    Oot, mul jäi midagi kahe silma vahele. Jutt käib päästja koerast? Siis loomulikult koer XD Ma ei saa aru, kuidas mul õnnestus välja lugeda, et jutt on naabri omast 😛
    Sellel on minu jaoks ikka suur vahe küll. Oma on tõesti pereliige.

    Vasta
  • 42. Redhead  |  jaanuar 10, 2008, 7:21 e.l.

    Mh, 112 ja siis kõik elavad, selles järjekorras, mis järjekorras nad kas ette satuvad või rohkem ohus on. Kogemus olemas, et on kahte sorti inimesi – need, kes tarretuvad ja enam ei oska midagi teha (keegi peab ütlema, et jookse välja) ning teised on need, kes nagu autopiloodil tegutsevad ning hindavad olukorda, mida enne ja mida pärast vaja teha – kõik vajalik kaasa ning elusolendid välja ja vat siis hiljem, siis hakkab neil alles “KOLE” – st jalad lähevad nõrgaks ja olemine kuidagi vedelaks. Ise kuulun õnneks või kahjuks viimaste hulka – st et olen ühe korra pidanud olema sellises olukorras ning avastasin ennast jagamas korraldusi, et see inimene tassige välja, sellest uksest saab sinna ja elektrikilp on seal ja mis kõige hullem teiselt korruselt saanud maast lahti ka kõige-raskemat-und maganud inimese. Mille puhul olin valmis kasvõi ta välja lohistama, aga õnneks piisas siiski otse kõrva sisse öeldud konkreetsest ja rahulikust kuid sisendavast lausest, et “tõuse üles, maja põleb”. Kujutate ette, kui magate oma parimat ja mõnusamat und ja keegi ütleb teile, et maja põleb. Ise ei tahaks ärgata sellise lause peale.
    Ja seda kõike korraldasin ma T-särgi ja alukate väel. Lahe – maja tuletõrjujaid ja naabreid täis – avastasin hiljem kui jalad juba pehmed, et võiks riideid natuke rohkem selga panna. Üldiselt on hea, kui inimesed ei seisa niisama käed rüpes, et küll 112 päästab – meie puhul oli ületänava naaber see, kes esimesena märkas ja kohale jooksis, sest esimesel korrusel polnud arugi saada, et maja teises otsas pööningul on tuli. Tänu temale saime kiiremini tegutsema asuda. Aga kurat, nüüd ärkan ma igasugu sarnase pragina peale paremini kui äratuskellale ja lõkkehaisu ei kannata üldse.

    Vasta
  • 43. AbFab  |  jaanuar 10, 2008, 9:41 e.l.

    Pingutasin mis ma pingutasin, aga sain aru :p

    Vasta
  • 44. Kati  |  jaanuar 10, 2008, 9:57 e.l.

    vahemärkusena:
    Redheadi täpitähed said korda tehtud, et ka ülejäänud tast aru saaks. Redheadi selgitavad kommentarid said tema enda loal kustutet. AbFabi viimane käib ka kadunud tähtede kohat.

    Vasta
  • 45. Ramloff  |  jaanuar 10, 2008, 10:50 e.l.

    Pole sellises olukorras olnud, aga arvatavasti ma alustaks lihtsalt sellest, kes kõige ligemal.

    Vasta
  • 46. Wild  |  jaanuar 10, 2008, 7:57 p.l.

    “Kallis, käi poes ära!”
    “Aga mu kullake, väljas on selline vihm, et hea peremees ei aja koeragi välja.”
    “Heldeke, mine siis ilma koerata!”

    Vasta
  • 47. Rents  |  jaanuar 11, 2008, 11:17 p.l.

    Lisaksin sellele 27ndale kommentaarile, et kõik sõltub ju kontekstist. Seega, kui ma suvalises kohas väljas avastaksin, et mu koer ründab kedagi, üritaksin ma koera muul viisil eemaldada (ja enamus kasvatatud koeri reageerib ka sellises olukorras käsklusele “ei” – mina ei ole enda koera looduses kunagi piiranud, sest pole vaja olnud, nii et ta ei tule selle pealegi, et seal midagi keelatut võiks olla, aga kui ma avastasin järsku, et tal on elus linnupoeg suus ja röögatasin, pudenes see lind sealt täpselt sama kiiresti maha ka ja paterdas oma jala peal minema), sest tulistamine oleks inimesele ohtlik. Kui see juhtuks aga näiteks minu oma korteris nii, et ma ärkan öösel üles ja avastan, et keegi on sisse roninud ja mu koer on tal kõri kallal, siis teeb ju koer ainult oma tööd, selle eest ta küll kuuli ei peaks saama, vorsti hoopis. Murdvarast ilmselt ka ei laseks, kutsuks politsei hoopis.

    Vasta
  • 48. morgie  |  jaanuar 21, 2008, 9:45 p.l.

    täiskasvanud, elujõuline naaber vaadaku ise, kuidas oma naha päästetud saab. Niipalju ehk teeksin, et klopiksin uksele ja röögiksin hirmsa häälega, kui mahti saaksin.
    Aga kui mu omad lapsed on päästetud, siis naabri laste järele tormaksin vist enne kui oma läptopi järele… Minu kass, eeldan, leiab kah ukseaugu ise üles ja kui ei leia, siis on nõrk isend.

    Vasta
  • 49. morgie  |  jaanuar 21, 2008, 9:47 p.l.

    Koera mul ei ole. Eelistan loomi, kes ise jalutatud saavad.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

jaanuar 2008
E T K N R L P
« dets.   veebr. »
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

%d bloggers like this: