Vabamüürlased ja muud tondid ehk kust tulevad vandenõuteooriad?

Delfis kirjutab isand Amer vabamüürlusest.

Kommentaaride enamik lööb ausaltöelda suu lahti. Mitte sellega, et nad sappi nõrisevad, see on Delfi tavaline reaalsus, vaid sellega, et suur osa kommenteerijaist näikse tõsiselt vajavat ja kultiveerivat usku mingisse üleilmsesse vandenõusse.

Ma ausaltöelda ei usuks, et mingi seltskond maailma valitseb, siis ka mitte, kui nad ise seda valjuhäälselt kinnitaksid.

Pole võimalik, et keegi, ükskõik kes, saaks pikka aega efektiivselt ja salaja kontrollida tervet maailma, erinevaid valitsusi, majanduslikke ja poliitilisi huvigruppe, kodanikeliikumisi jne, jne.

Maailm on selleks liiga suur, liiga kaootiline.

Liiga infomahukas, et prognoosida kuidas ta tervikuna käitub, saati siis veel kogu seda kupatust kui lambakarja ühe värava poole ajada.

Pealegi selleks, et valitseda tervet ilma läheks vaja usutavasti miljoneid inimesi, kes tegutsevad koguaeg äärmiselt lojaalselt, koordineeritult ja lahkhelideta. Salajas muidugi ka veel.

Küllap on kõik kogenud, mis juhtub kui mingis üsna pisikeses, nii mõnekümne liikmega kollektiivis üritavad juhid midagi muuta, saati salaja. Kuulujutud on kohe platsis, keegi mingil põhjusel kõrva puutuvat ikka teistele edasi tilgutab. Erinevad ootused, lootused ja „parteid“ on ka platsis ja peavad suitsunurgas kaklusi. Muutuste tont on varsti seinal nii suur, et ei õnnestu teha ühtki süütuimatki töökorralduslikku liigutust, milles ei nähtaks teab mis õudsate arengute eelmaiku.

Ja kui see on nii juba üsna pisikeses töökollektiivis, mis siis rääkida tervest maailmast.

Need inimesed, kes ideaalseis fantaasiais peaksid üksmeeles ilma valitsema on tegelikkuses piisavalt väiklased, edevad, isekad, ahned või vastupidi liiga ausad, naiivsed, hästi kasvatatud, selelks, et suu pidada ja ühist salajast valitsemismängu mängida.

Ikka tahab üks ühte ja teine teist, ikka tekkivad erinevad huvigrupid, ikka minnakse riidu ja lahku, räägitakse välja ja keeldutakse kaasa mängimast.

Nii et ei tule välja see maailma valitsemine ei vabamüürlastel, juutidel, USAl, kommunistidel, feministidel ega üldse kellelgi, sest kellelgi pole võtta ideaalseid inimesi.

Aga rohkem, kui targutada ilmavalitsemise võimalikkusest, tahaksin küsida, miks inimestele vandenõuteooriad niiväga meeldivad? Mida need annavad?

Tunde, et maailm on tegelikult kontrollitav ja ratsionaalne, mitte mingi kaootiline ja pidevalt kriitiline asjandus?

Hea võimaluse oma ebaõnne põhjendamiseks? Ma pole süüdi, et sitasti läks, sest maailmavalitsejate vastu ei saa?

Parema enesehinnagu? Ma olen nii tark ja läbinägelik?

Või sünnivad vandenõuteooriad inimeste peas, kes on iseenesest väga intelligentsed ja särava abstraktse mõtlemisega, ainult piisavalt väheste teadmistega ja/või ilma taustsüsteemita, kuhu kätte puutuvad faktid asetada?

Niisiis, kust tulevad vandenõuteooriad?