Olen õnnelik, kui…

“Mis teeb sind õnnelikuks,” küsis pühapäeval mult külaline, kes parasjagu oma tutvustkonda sedasorti eksistentsiaalsete küsimustega “terroriseerib”. ‘

Vist maigutasin lollakalt suud ja vastasin esimese hooga midagi ähmast. Et oleneb olukorrast ja…eee..äää…ööö.  

Pärast mõtlesin selle üle siiski veel natuke. Tundub, et on hunnik mingeid välispidiseid asju, mis panevad mind eluga rahul olema. Näiteks armsate inimeste olemasolu, meeldiv mikrokliima tööl, söök jook laual, lemmikloom terve jne.  

Ometi, puhast, füüsilist, peaaegu täiuslikku õnnetunnet kogen (olen seni kogenud) hoopiski mingites hajusates hetkedes, habrastes, voolavates seisundites.  Olen vahel silmini õnnelik rahul kui… 

…saan end vihmase ja halli ilmaga kamina ette tugitooli kerida ja seagamatult raamatut lugeda, leht lehe haaval, mõnusal krabinal ja nina ikka ses raamatulõhnas; 

… olen kahekesi merega, selle piiritu veega, mis võib mind uputada või kanda, kui ma oskan teda usaldada,  sealjuures on tal minust nii rahustavalt sügavalt pohlad; 

… saan lihtsalt Kurilooma ja Vanamehe kaissu võtta; 

…võin kolada linnaöös ja peatuda mingis jaburas söögikohas (burksi putka Harkus, kebabikas Helsingis) või lihtsalt mingil pingil; … räägin kellegagi juttu, mis mingil imelisel viisil sujub ja klapib; 

… longin suvises pärastlõunas, kus varjud on pikad ja aega küllalt; 

… veebruaripäike noolib mu värvilist kappi; 

… rong tõmbab end käima, ikka tõka-tõka-tõka, ja mul on ees tund aega mõnusta sooja sõitu koos omaenese mõtetega; …ärkan sügavast unest ja tunnen hetkeks ainult puhast olemasolutunnet, aga mitte veel seda, kes ma olen, või kus. 

Siis, jah siis, olen ma õnnelik. Päriselt.

Millal sina oled? 

Ja piltidest, Pierre Bonnard on üks neist, kelle loomingus ma puhuti sedasama hetkelist tugevat õnnetunnet arvan tajuvat. Meie oma Pärsimägi on muide ka, aga tema loomingu paremikku ma netist miskipärast ei leia.