Olen õnnelik, kui…
jaanuar 15, 2008 at 1:34 p.l. 16 kommentaari
“Mis teeb sind õnnelikuks,” küsis pühapäeval mult külaline, kes parasjagu oma tutvustkonda sedasorti eksistentsiaalsete küsimustega “terroriseerib”. ‘
Vist maigutasin lollakalt suud ja vastasin esimese hooga midagi ähmast. Et oleneb olukorrast ja…eee..äää…ööö.
Pärast mõtlesin selle üle siiski veel natuke. Tundub, et on hunnik mingeid välispidiseid asju, mis panevad mind eluga rahul olema. Näiteks armsate inimeste olemasolu, meeldiv mikrokliima tööl, söök jook laual, lemmikloom terve jne.
Ometi, puhast, füüsilist, peaaegu täiuslikku õnnetunnet kogen (olen seni kogenud) hoopiski mingites hajusates hetkedes, habrastes, voolavates seisundites. Olen vahel silmini õnnelik rahul kui…
…saan end vihmase ja halli ilmaga kamina ette tugitooli kerida ja seagamatult raamatut lugeda, leht lehe haaval, mõnusal krabinal ja nina ikka ses raamatulõhnas;
… olen kahekesi merega, selle piiritu veega, mis võib mind uputada või kanda, kui ma oskan teda usaldada, sealjuures on tal minust nii rahustavalt sügavalt pohlad;
… saan lihtsalt Kurilooma ja Vanamehe kaissu võtta;
…võin kolada linnaöös ja peatuda mingis jaburas söögikohas (burksi putka Harkus, kebabikas Helsingis) või lihtsalt mingil pingil; … räägin kellegagi juttu, mis mingil imelisel viisil sujub ja klapib;
… longin suvises pärastlõunas, kus varjud on pikad ja aega küllalt;
… veebruaripäike noolib mu värvilist kappi;
… rong tõmbab end käima, ikka tõka-tõka-tõka, ja mul on ees tund aega mõnusta sooja sõitu koos omaenese mõtetega; …ärkan sügavast unest ja tunnen hetkeks ainult puhast olemasolutunnet, aga mitte veel seda, kes ma olen, või kus.
Siis, jah siis, olen ma õnnelik. Päriselt.
Millal sina oled?
Ja piltidest, Pierre Bonnard on üks neist, kelle loomingus ma puhuti sedasama hetkelist tugevat õnnetunnet arvan tajuvat. Meie oma Pärsimägi on muide ka, aga tema loomingu paremikku ma netist miskipärast ei leia.
Entry filed under: elu (pole vajagi osta), Uncategorized.
16 kommentaari Add your own
Leave a reply to naine Tühista vastus
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
Väike nõiateemaja 
1.
Anneli | jaanuar 15, 2008, 5:40 p.l.
Olen õnnelik siis, kui tajun teise inimese (või ka loomaga, ehk taimegagi) hetkekski nii sügavat teineteisest arusaamist, et piir meie vahel otsekui sulanduks olematusse, mõistmine on pigem tundmine, sa ise see teine ja tema omakorda sina. Kui tundnud oled, saad aru.
Ja ka siis, kui kellegi lähedal olles, kelle suhtes tead, et armastad teda, seda armastust taas korraks nii kõikehõlmavalt tunned, nagu polekski midagi muud olemas. Vaid hetkeks, aga see on eriline.
2.
Kati | jaanuar 15, 2008, 5:47 p.l.
olen vist küll tundnud. vähemalt arvan nii. ja arvan seega ka, et mõistan.
ja siis on veel mingid kummalised hetked, kus on lihtsalt tunne, et kõik ongi ju nii kuradima hästi. tervikuna. üldjoontes. need võivad tulla kuidagi täiesti seosetult, enamvähem puid tassides või nii.
3.
Oudekki | jaanuar 15, 2008, 6:19 p.l.
Mina olen õnnelik ka siis, kui näen tegevust (või satun selles osalema), kus inimesed teevad midagi ühise eesmärgi nimel ja saavutavad koos rohkem kui igaüks eraldi, kui sünnib miski, mis saab sündida vaid koostööst.
Ma olen õnnelik siis, kui ma tajun solidaarsust – inimesed annavad teineteisele “tasuta”, lihtsalt sellepärast, et me oleme koos.
Eriti õnnelik ma olen siis, kui tulevad head mõtted.
Ja siis kui ma tajun enda ümber ilu.
Ja üleüldse – ma olen siis õnnelik, kui ma pole õnnetu. See tähendab, ma olen kogu aeg õnnelik, kui pole mingit head põhjust mitteõnnelik olemiseks. Vastupidi peaks küsima, õnn on normseisund 🙂
4.
Kati | jaanuar 15, 2008, 6:44 p.l.
nujah, kui rääkida õnnest kui põhimõttelisest eluga rahulolust, võiks normseisund olla küll.
aga kui mõelda õnnest kui emotsioonist, seega lühiajalisest, intenssiivsest ja millestki, millel on mingi kindel käivitaja, siis ei saa ta päris püsiseisund olla.
need minu kirjeldatud õnned olid rohkem seda viimast laadi.
aga uued vaatenurgad jutus on alati head 🙂
5.
'ganna | jaanuar 15, 2008, 6:52 p.l.
Kunagi, kui ma endale sõnadest linnamyyri ehitasin, ma arvasin nii:
Õnn
on koht, kuhu ma ei julge jääda
kauemax kui nendex paarix hingetõmbex,
waremkujutlematu, kirjeldamatu, habras
hirmuärataw kindlus, teadmine, weendumus.
Senitundmatu usk, et ka minul on kusagil kodu,
koht, kuhu ma kõigutamatult kuulun; seal
on rahu waremete kohal, rahu kehade wahel,
usaldus keset walu & rõõmulaul yle syy.
Ma olen õnnelik, kui ma olen kodus. Selles kodus, mis mõnikord on mõne mureneva myyri otsas & mõnikord sõnades & mõnikord kellegi poolviltuses pilgus.
6.
Oudekki | jaanuar 15, 2008, 7:02 p.l.
Ei, rahuolu on rahulolu. Rahul olen mina üldiselt just niimoodi raamatuga kerratõmbunult kamina ees.
Üldiselt – kui ei ole mingit jama, ma ei vihasta lolluste peale, ma ei näe kurbi asju, jne jne – olen ma just intensiivselt õnnelik, emotsionaalne, naeratan, sest teisiti ei saa ja kallistan oma kalleid, sest rõõmu tuleb ju jagada. Täiskasvanuna ma olen õppinud, et kogu aeg tänaval keksida ei saa, sest siis inimesed peavad mind hulluks ning ma suunan oma õnneliku energia mõtte- ja loometöösse.
Õhtuks jääb mõnikord õnnest jah rahulolu järele, sest ma väsin ära.
7.
Ramloff | jaanuar 15, 2008, 10:00 p.l.
Minu jaoks on õnn ka ikka selline isiklik asi.
Jah, kõige esimesena tuleb sõnaga “õnn” seoses meelde ikkagi koosolek armastatud inimesega …
Aga veel. Noh, näiteks need hetked, mil lasen end muusikast kanda ja emotsioonid löövad üle pea kokku … või see kui kass mu jalgade peal nurru lööb … või need hetked, kus sõnu pole vaja, sest kõik on niigi selge. Vahel aga seisund peale meditatsiooni, kus tunnen, et maailmas on hoolimata näilisest disharmooniast ja ebaõiglusest tegelikult täiuslik paik, kus iga asi on just nii nagu see olema peab …
8. Riina’s experience » ja nii lihtne ongi | jaanuar 16, 2008, 12:26 e.l.
[…] Paremini mina küll seda kõike täna sõnadesse panna ei oskaks… ja siis on veel mingid kummalised hetked, kus on lihtsalt tunne, et kõik ongi ju nii kuradima hästi. tervikuna. üldjoontes. need võivad tulla kuidagi täiesti seosetult, enamvähem puid tassides või nii. […]
9.
Shadow | jaanuar 16, 2008, 7:31 e.l.
Sellist õletulena leegitsevat kirglikku õnnetunnet on harva, aga tasane koduse õnne koldesoojus hõõgub ja soojendab peaaegu pidevalt. Ehk on erksamad hetked koos naerdes või öösel hetkeks selle peale ärgates, kui kallim unes ja ise oma teguviisist teadmata käe ümber paneb ja kõvemini kaissu tõmbab. Kindlasti olen õnnelik suheldes oma suuremalt jaolt pea paarkümmend aastat noorema sõpruskonnaga või kui parasjagu pole ühtegi muret kaelas ning ma olen endaga rahul. Suvehommikul järve kohale tõusva päikese vaatamine teeb õnnelikuks ja omaenese kodu olemasolu. Kindlasti veel palju, mis esimese hooga meelde ei tule.
10.
taliesintoomas | jaanuar 16, 2008, 11:03 e.l.
Üsna sageli tuleb selline õnnetunne peale sõprade seltsis, noh midagi sellist, nagu laulusalm ütleb:
Ärge valetage, isa, ema, ärge hoidke kinni mind
Need ei ole halvad sõbrad, see on minu vennaskond ja ring
Me ei küsi mida tohib, armastus on kõikelubav vist
Jumal kaitse vennaskonda ja me päevad väärt on elamist.
Istud ja räägid koos sõpradega ja tunned järsku vahetult, et surelikkus ei loe absoluutselt. Et me päevad väärt on elamist, et on elatud kuidagi hästi ja see, et need päevad kunagi otsa saavad, lihtsalt ei loe. Pole oluline. Keegi võiks püstoli kuklasse panna ja tulistada ja sellest poleks hullu.
Oli tore. So long and thanks for all the fish.
Sarnane tunne tuleb vahel mõni muu kord ka pähe, täiesti lambist. Ilu kogemise puhul mõnikord ka – kui on selline, et hoomata ei suuda ja lähed otsekui transsi ja aeg kaob ära ja siis sa lihtsalt oled seal, zeni ajas, normaalajast välja astununa.
Isegi ilus ilm või isegi huvitav ilm võib kah rõõmu täis ajada. (Muide, rõõm ja õnn, kui lähedased/võrdses nood kontseptsioonid on?) Nägu läheb iseenesest naeru täis ja vaatad möödakõndijaid, kellel kõigil on nägu nagu Kaurismäki filmis ja see on maru naljakas ja teeb oleku veel rohkem rõõmsamaks.
11.
Maria | jaanuar 16, 2008, 11:35 e.l.
õnn on see, kui on rõõmus meel – pisiasjad ja suured asjad, mis teevad meele rõõmsaks, moodustavad õnne aluse
kui elus pole enam miskit, mille üle rõõmustada, siis on see üks õnnetu elu
kas pole nii?
12.
naine | jaanuar 16, 2008, 5:29 p.l.
Õnn on 1000-s pisiasjas ja hetkes, mis on justkui täiuslikud iseeneses. Mitte midagi ei taha sinna juurde panna ega ära võtta.
Kui peaks nimekirja hakkama koostama, siis võtaks ikka tublisti aega ja ruumi…:) Ja tihti võtab selle hetke nimetamine ja kirjeldamine ära pool sellest õnnetundest. Tunde kirjeldamine ei jäta tihtilugu tundest endast enam midagi suurt järele…
13.
'ganna | jaanuar 16, 2008, 11:19 p.l.
Rõõmustamine ei vrdu õnnega. Paraku. Rõõmustan ma sageli.
14.
Lermont Lehtmann | jaanuar 17, 2008, 4:04 p.l.
“Jah, kõige esimesena tuleb sõnaga “õnn” seoses meelde ikkagi koosolek armastatud inimesega …”
Just! Koosolek armastatud inimesega, seminar laste ja lastelaste seltsis või väiksem konverents kallimaga!
15.
ahaa | jaanuar 17, 2008, 6:00 p.l.
mul on kombinatsioon kati ja oudekki kirjeldatust – s.t,., seisund nagu kati kirjeldab, aga oluliselt sagedamini – nii, nagu oudekki kirjeldab 🙂
on ka teistsuguseid aegu, aga siis ma teen kõik, et oma loomulik olek – see sisemine õndsus ja valgus – tagasi saada
16.
heli | jaanuar 17, 2008, 9:47 p.l.
Kui panna Anneli ja Oudekki kommentaarid kokku, siis saab selle, mis minu õnnelikuks teeb.
Kuna nad on mõlemad end nii hästi sõnastanud, siis ma ei hakka seda oma sõnadega üldse ümber ütlemagi. 🙂