Kui ma oleksin muusa kunstnikekvartalis

Ja kui mind, pärast eeldatavalt tormilist ja kõlvatut elu, pandaks muuseumi, maali peale kinni, siis ehk sellisena.

Peaaegu nagu Ole, eksole? Või Vabbe või Veeber. Tahad ka muuseumisse, siis mine siia. Larkolt leitud mäng muidu.  

Kes tahab saada Kesknädala peatoimetajaks?

“Kas sina läheksid Kesknädala peatoimetajaks,” küsis mult hommikul hea kolleeg.  

Ei, ei, ta ei paku mulle seda tööd. Meil lihtsalt on kombeks aegajalt üksteist vahel tööpäeva alguses igatmasti eluliselt oluliste ja muidu jaburate teemadega kiusata. Nii me siis räägime feminismist ja lastekasvatamisest ja majanduskriisist jne. 

Seekord püstitus teema kuidagi nii, et kas keegi oleks nõus minema mingi parteilehe toimetajaks. Siis ta küsiski. Et näiteks Kesknädala? Lasin siis kiiresti läbi pea, et kas… 

Mina: “Arvestades, et see oleks mu viimane normaalne töökoht…eee…ei…vist ei läheks. Või … oota? Kui ma suudaksin sealt nii palju pappi teenida, et selle saks mingisse mõistlikku kohta investeerida ja enam iialgi ei peaks tööd tegema, siis…ehk…” 

Tema: “Läheksid või?” 

Mina: “No oletame.” 

Tema: “ Noh, aga siis sa peaks pärast raudselt välismaale ära minema. Vähemalt mõneks aastaks.” 

Mina: “Võiks ju minna, minu poolest või päriseks. Pappi ju on.” 

Tema: “Aga kui nad ei viitsiks ükshetk maksta?” 

Mina: “Kus nad pääseks, ma teaks ju nii mõndagi, ma võiks ju lobiseda, kui nad minuga viisakalt ei käitu… Muidugi kui just mõni rõdurinnatis mulle liiga madalaks ei osutuks või mõni autoratas kogemata sõidu ajal alt ära ei tuleks… Aga ega meil seda vist ikka väga ei tehta.” 

Tema: “Jah, aga mis Arni teeks kui sina Kesknädalat toimetaks?” 

Mina: “Vaat jah, seda ma ei mõelnud. Mingit mõistlikku tööd ta küll samal ajal vist teha ei saaks. No kui just minu teenitavast papist elaks…”  

Tema: “Aga mis sa sõpradele ütleks…” 

Mina: “Mmmma ei tea…eks ta raske oleks ja häbi…” 

Tema. “Ja kas sa endale suudaksid mitu aastat valetada ja midagi julmalt ebaeetilist teha?” 

Mina (pika pausi järel): “Ei, vist mitte. Jääks seega ikka ära see Kesknädala toimetamine.” Nii vastaks, ma usun, lõpuks enamik inimesi. 

Ometi, keegi ju läheb. Kesknädalat toimetama. Ja muid sedasorti asju. Huvitav miks? Siirast usust? Puhtast künismist? Hädavajadusest? Eh, peaks tegema telemängu “Kes tahab saada Kesknädala toimetajaks?”. Saaks teada, milline oleks sealjuures inimeste (siiraste, otse tänavalt) motivatsioon.  Päriselt huvitaks. Ilkumata.