Frankensteini eine ehk kas geenmuundatud toit sünnib süüa?
jaanuar 23, 2008 at 2:06 p.l. 13 kommentaari
Avastasin Epu juurest vaidluse GMO-toidu teemal.
Lugesin ja mõtlesin, et selle värgiga on vist samuti kui tuumaenergia kasutamisega. Üks on poolt ja teine vastu, aga seisukohast hoolimata ikka kirgliselt, mustvalgelt, pooltoonideta.
Ometi ei saa ka GMO-de kasutamine olla ainult hea või ainult halb. Selleski peaks olema nii plusse kui miinuseid ja neist võiks ju rahulikult rääkida.
Hea mitu aastat tagasi sattusin sel teemal kiusama geenitehnoloogia professor Erkki Truuvet. Meie jutust lipsas läbi peaaegu kogu see temaatika, mida Epu juures puudutatakse.
Mõtlesin, et panen mõned kõne all olnud väited ja Truve kommentaarid siiagi üles ehk aitab mõtlemisele ja arutlemisele kaasa.
Geenmuundatud toit päästab (kolmanda) maailma näljahädast.
Truve otse imetegemisse ei usu: “Näljahäda on sageli ikka poliitiline probleem. Võib vaadata kasvõi seda, kui palju toitu mõnes teises maailma nurgas lihtsalt ära visatakse.”
Teisalt, inimeste elu ja tervise seisukohast on geenitoidul mõtet siiski eeskätt vähemarenenud ning vaestes piirkondades. Truve toob näiteks riisisordi “Golden Rice”. “Riisile on juurde pandud kolm täiendavat geeni, mis suurendavad riisis A-vitamiini sisaldust. Kagu-Aasias, kus riis on põhitoiduseks, jäävad inimesed sageli A-vitamiini puudumise tõttu pimedaks. “Golden Rice” aga rahuldab nende A-vitamiini vajaduse.”
Geenmuundatud taimede-loomade kasvatamine ja kasutamine on ohtlik inimese tervisele.
Truve ütleb, ühest vastust ei oska keegi anda. “Loomulikult ei saa sajaprotsendilise kindlusega väita, et geenitehnoloogia endas ohte ei kätke. Kuid ohtlik on ju ka autoga sõitmine või vannis käimine. Kõik sõltub ohu suurusest.”
Kõige tõsisem oht inimese tervisele võib olla uute valkude tekkimine. “Kui oleme mingisse organismi viinud uue geeni, hakkab see ka uut valku tootma. Iga uus valk võib aga inimesel allergiat tekitada.” Teisalt on ka uue arstirohu või kosmeetikatootega turule tulles alati oht, et see võib mõnede inimeste jaoks allergeeniks osutuda. Ometi see risk võetakse. Geenitehnoloogiliselt muudetud toit ei too seega põhimõtteliselt midagi uut kaasa. Ohu võimalusest peab lihtsalt teadlik olema ja toimuvat jälgima.
Geenmuundatud taimed-loomad on ohtlikud loodusele. Kui näiteks taimed geenitehnoloogia abil haigustele ja kahjuritele vastupidavaks muuta, võib sündida nn superumbrohi, mida on väga raske või isegi võimatu hävitada jne.
“Kui muuta põllul kasvavate taimede 30 000 – 50 000 geenist paari, ei anna see taimele veel mingit eelist metsikus looduses teistest paremini ellu jääda. Kui näiteks inimese geene tohiks muuta ning me lisaksime talle tänapäeva ühiskonnas nii olulist IQ-d ning saadaksime ta seejärel Amazonase ürgmetsa, sureks ta seal ikka ruttu ära. Sama on lugu taimedega, ” arvab Truve.
Väga karta ei tasu sedagi, et muudetud geenidega taimed põllupeenral metsikute sugulastega ristuvad. On ju näiteks metsik kartul ja inimese aretatud kultuursordid pidevalt lähestikku kasvanud ning midagi hullu pole juhtunud. Sordiaretuse eesmärk aga polegi muu kui paremate geenidega taimi ristates järjest paremaid järglasi saada – niisiis on seegi omamoodi “geenitehnoloogia”.
Epu juurest käib läbi ka eetikaargument. GMO-tootajad suurkontsernid saavad suurepärase võimaluse tarbijaid manipuleerida.
“Nii on põllumajandusse lastud muudetud geneetikaga maisisort, mis on immuunne teatud tüüpi umbrohumürgi suhtes… Ja oh üllatust, seda mürki toodab ainult seesama suurkontsern Monsanto, kellele kuulub maisiseemnete patent, “ kirjutab Epp.
Tuleb tunnistada, et tookord, kuus aastat tagasi oli ma kas nii rumal või nii pealiskaudne, et selle kohta ei taibanud Truvelt küsida. Praegu tundub see mulle küll kõigist GMO-vastastest väidetest vaat et tõsiseim.
Teisalt pole see ju jällegi vaid geenitehnoloogia mure. Ka ravimitööstusega seoses kostub ju kurtmist, et luuakse ravimeid, mille kõrvalmõjusid saab leevendada vaid sama ettevõtte teiste ravimitega. Nii et võta kinni nüüd.
Minu kunagine lugu, kust ka praeguse sissekande pealkirja maha viksisin, on täispikkuses siin.
Mäletan, et tookord otsisin kui hull kedagi, kes tasakaaluks kõneleks midagi GMO-de vastu. Aga see ELF-i tšikk, kes justkui asjaga tegeles, ikka ei saanud, tahtnud, julgenud kõnelda. Lubati küll leida mõni muu spetsialist, aga jäädigi otsima. Tundus, et oligi, nagu Truve ütles, korralikku opositsiooni netu, ja nii see lugu kipakalt ühe allikaga jäigi.
Nüüd näikse opositsioon end kogunud olevat. Seega olgu siis nüüd tasakaaluks ära toodud see, mida arvab kodanikualgatus “GMO-vaba Eesti.”
PS Tean, et väljend geenitoit, mis tekstist läbi käib, on tegelikult vale. Igas toidus on geene ja teisalt, see pole ka roog, millega geene toidetakse, eksole 🙂
PPS Ja tunnistan parem kohe sedagi, et mina olen täielik profaan, kes teab geneetikast umbkaudu seda, mida koolis õpetati. Ja mul ei ole mingit kindlat arusaama, kas olla GMO-de poolt või vastu. Sestap ma loodangi, et tulevad minust targemad ja haritumad ja aitavad seda asja natuke selgemaks rääkida.
Ülemisel pildil on Greenpeace´i aktivistid geneetiliselt muundatud riisi vastu protesteerimas (pilt pärit siit). Alumisel pildil geenitehnoloogia abil A-vitamiinirikkamaks muudetud “Golden Rice´i” terad (pilt siit).
Lisatud: 8. mai arvab ka GMO-dest
Entry filed under: mõte kiusab, sotsiaalne närv.
13 kommentaari Add your own
Lisa kommentaar
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
Väike nõiateemaja 
1.
Marje | jaanuar 23, 2008, 4:28 p.l.
R22kisin eelmisel aastal Kanada eesti teadlase Illimar Altosaarega, kes k2is paar aastat tagasi TTYs innovatsioonialaseid loenguid lugemas. Tema jutust kokkuv6te oleks selline, millest kirjutasin EPLs kunagi.
Innovaatiline professor Altosaar
•• Kuid Illimar Altosaar ongi just selline: lisaks ideedele, kuidas geneetiliselt muundatud toiduainete abil maailma päästa (ta kasutab maailmast rääkides sõna “patsient” ja biotehnilisi toiduaineid nimetab ta “arstirohuks”), teeb ta praegu Austraalias New South Walesi ülikoolis merebakterite metagenoomuuringuid, /…/
Professor Altosaar on inimene, kelle peas on need huvid sulanud üheks tervikuks, üksteist täiendavaks yin-yang’iks, uudishimulikuks maailma avastamiseks. Ta julgeb elada ega karda suurelt mõelda ja tema tegevusraadius ulatub sellepärast ka maakera kuklapoolele.
•• Põllumajandusliku biotehnoloogia arendamist toetab Altosaar kirglikult. Ta teeb enda sõnul “tõesti seda tänuväärset tööd” ja propageerib geneetiliselt modifitseeritud toiduaineid. Ta kurjustab Euroopa Liiduga, et too ei luba importida geneetiliselt muundatud (GMO) toiduaineid, näiteks Kanadas valmistatud rapsiõli.
•• Üht kaalukat GMO-sid pooldavat argumenti kuulsin ma GMO-propagandas esimest korda. Altosaar ütles: “Kui lisada kapsale üht kindlat valku pisikesest bakterist Bacillus thuringiensus, langeb ära vajadus kapsaid kapsausside vastu mürgitada.”
•• Samuti pole vaja väetada geenimuundatud taimi, millele on lisatud ühes väikeses bakteris olevat geeni N20. See geen toodab ensüümi, mis lagundab lämmastikdioksiidgaasi. Väetistest ja põllumajandusmürkidest loobumine vähendab kasvuhoonegaase ja vee saastamist. See kõlab ju nutikalt?
•• “Geenitehnloogia on oma olemuselt roheline mõtteviis, maakera säästev ja hoidev. Me peame seda toetama, sest tervenemis-imed juhtuvad meie silme ees,” seletab Altosaar särasilmil.
/xxx/
Olin v2ga yllatunud, et ta sellisest valgusest GMOdest k6neles.
2.
Sekeldaja | jaanuar 23, 2008, 5:45 p.l.
Bacillus Thuringiensise argumendist.
See argument tähistab seda, et see kapsas on nüüd ise mürki tootev, seda mürki, mida see bakter toodab.
Ta toodab seda mürki ja sisaldab seda kogu aeg, mitte ainult sellel ajal, kui seda pritsiti varasemalt ja siis see mürk lagunes ajapikku ka ära.
selle mürgi mõjud inimesele ei ole üldse selged.
Ma ei usu, et hr. Altosaarele need teadmata on, ta ei räägi neist lihtsalt, need ei ole tema töös olulised, need on segavad faktorid.
Kõik need sojaallergiad, mis on kasvanud näiteks UK-s pärast GM sojade kasutuselevõttu, on kasvanud 50% arvatakse selle probleemiga seotud olevat.
Arthur Koestleri papa muuseas üritas peale I Maailmasõda hakata tootma radioaktiivset seepi. See läks tal nurja ja Koestlerist sai kommunist, millest ta ka loobus. Nii füüsikaga toimunu mõttes on geneetika praegu I Maailmasõja ajas, st. paljulubav avastus on olems, kuid esimesed asjad, mis sellest välja tulevad, s.t. meile, meie lastele ja lastelastele, on suured jamad.
100 aasta pärast äkki hakatakse mõtlema ka sellest, et selle abiga midagi asjalikku korda saata.
Kahju, et selle vankri ette on juba rakendatud hea hulk naiivseid rohelisi, ka säästulambid on selle vankri ees, kuigi nad on elavhõbedaaurudel põhinevad, iga säästupirn sisaldab pool milligrammi elavhõbedat minimaalselt ja see on väga suur probleem, kui see pirn kodus puruneb.
Ka kloneerimisega on nii, kloneeritud liha isegi ei markeerita.
Mite ükski teadmine või oskus ei ole paha iseenesest, inimesed teevad selle, et see avastus enne teeb kahju ja siis alles väga pika aja järel vahest ka kasu.
Praegu koristatakse California ja Alaska kullapalaviku tagajärgi.
See, et rasedad ei tohi süüa kala, on kullapalaviku tagajärg, kättemaks ahnuse eest neljandas põlves.
Kuid ma ei soovi olla katsejäneseks Altosaare globaalse haardega uurimislaboris.
Pigem peaksime jõudma looduse juurde tagasi, sest see, mida me mõtleme, põhineb sellel, mida me sööme.
See on väga tähtis pööre meditsiinis ja bioteaduses, lõpetada tabletitööstuse subsiderimine ja pöörata oma pilk omaenese sisemusse, oma mõtetesse, aga ka oma toidu peale.
ideed on head, aga nende teostus selle teostaja madlala päritolu tõttu jätab soovida. Kommunistid ka ei tahtnud, et parteikoosolekul räägitakse sellest, et midagi süüa ei ole.
Geneetikud ka ei taha rääkida sellest, et nend leiutised senini vähemalt meile tervist ei ole toonud, pigem palju raha väga vähestele siin planeedil ja rohkem võimu, kui enne paljude üle.
3.
Elver | jaanuar 23, 2008, 7:30 p.l.
Monsanto jura on 100% poliitiline probleem. Elusorganismide patenteerimise küsimus. Kõige mõistlikum lahendus tundub olevat selliste patentide piiramine maksimaalselt 10-15 aasta peale. Sama värk ravimitega, et Aafrika riigid ei peaks näiteks hirmkallist AIDSiravimit sisse ostma vaid saaks ise kohapeal odavamalt toota.
Ja muide, geenidega mängimine (ja ka sordiarendus!) on ohtlikumad kui näiteks mürgitamine ja säilitusained.
Aastaid tagasi mõeldi välja üks test kus võeti bakter, mis ei suuda ilma teatud aineta elada. Seda ainet tootev bakterigeen oli kinni keeratud ja talle pidi asja pidevalt söötma. Muidu suri ära.
Paned bakterit 20 taldriku peale, vajalikku ainet ei anna, kõik surevad ära.
Paned bakterit 20 taldriku peale, lisad tilgakese testitavat säilitusainet või taimemürki ning kui tegu on nõrgalt mutageense mürgiga, siis jääb 1-2 taldrikutäit baktereid ellu, sest nemad muteeruvad testitava mürgi mõjul nõnda, et hakkavad ise omale eluks vajalikku kraami tootma. Kui tegu tugevalt mutageense mürgiga, siis jäävad ellu 10 või enam taldrikutäit baktereid.
Niimoodi mõõdetaksegi säilitusainete ja taimemürkide mutageensust — ohtlikkust inimese DNA’le.
Kui esmalt 70ndatel selle testi abil säilitusainete ja taimemürkide mutageensust mõõdeti, siis puhkes tohutu skandaal. Tuli välja, et see kraam on suhteliselt ohtlik. Hakati lisaaineid keelustama ja koguseid piirama.
Mida paljud aga ei tea on see, et mõned aastad hiljem võttis Bruce Ames, testi looja, käsile orgaanilise toidu — täielikult ilma mürkideta kasvanud kraam pluss ilma säilitusaineteta säilitatud. Tuli välja, et orgaaniline toit on ohtlikum kui säilitusainetega toit. Orgaaniline toit on inimese DNA’le ohtlikum kui säilitusainetega säilitatud ja mürkidega kasvatatud toit.
Tegelikult kui natuke mõelda on see suhteliselt loogiline. Selleks, et taim saaks ilma mürkideta kasvada ja pärast noppimist kiirelt roiskuma ei läheks peab ta ise omaenda mürke tootma.
Samas inimene mürgitab taime nii vähe kui võimalik (mürk on kallis!) ja enamasti ainult pealiskaudselt.
See, mida inimene peale pritsib on suuresti maha pestav, aga see, mida taim ise toodab on taime rakkude sees.
GMO on põhimõtteliselt kiirendatud sordiaretus, mille eesmärgiks luua ilma mürgita ja kõikjal kasvav toit. Kui natuke järgi mõelda, siis ega GMO taimed tegelikult sordiaretuse tulemusena saadud ja ilma mürkideta kasvavast toidust suuresti ei erine.
Ehk siis GMO toit peaks olema inimesele ohtlikum kui tehismürkide abil kasvanud toit. Tehismürkide probleem on aga see, et neid ei saa väga palju kasutada, rikuvad põhjavee ära ning kui neid väga palju ühte kohta kokku jookseb rikuvad terve kohaliku toiduahela ära.
GMOst parem alternatiiv oleks ehk leiutada uued mürgid, mis keskkonda sattudes seal ka ära lagunevad. Kompostihunnikus ära lagunev bioplast on juba leiutatud. (Ja isegi sellist kraami eksisteerib, mille lähteained saad oma põllulapil kasvatada ja seejärel köögis vastupidavat bioplastikut valmistada!) Äkki saaks taimemürgid ka selliseks. Oleks vaat et parim lahendus.
GMO või kasvõi sordiaretuse vastaste vapiloomaks sobiks hästi tapjamesilased — loodud inimese poolt kaht mesilaseliiki ristates. Alati ei pea geenidega mängima, et tulemus kontrolli alt väljuks ja väga, väga ohtlik oleks 🙂
4.
Mart | jaanuar 24, 2008, 12:14 p.l.
Sekeldaja ei arvesta sellega, et me ei saa minna tagasi looduse juurde – kui tema plaan just ei hõlma enam kui viie miljardi inimese hävitamist kas alustuseks või plaani vahetu tagajärjena.
Toidu tulevik on katseklaasis ja laboris, mitte alepõllul.
5.
Kati | jaanuar 24, 2008, 12:22 p.l.
elver ja sekeldaja räägivad mõlemad peamiselt GMO-de ja taimekaitsemürkide seosest.
aga kuidas jääb ntx võimalusega toota vitamiinirikkamat või mingit muud vajalikku ainet senisets enam sisladavat toitu?
võiks ju oletada, et perspektiivis see aitab vähemast toidukogusest rohkem söönuks saada ja seega hoiab kokku maad, mida toidutootmise alla panna tuleb.
6.
Elver | jaanuar 24, 2008, 2:33 p.l.
Ma arvan, et vitamiinide tootmine ning inimesteni tarnimine oleks märksa odavam.
Vitamiini lisamise abil väiksemast toidukogusest söönuks vast ei saa. Siin on kalorite arv ikka põhiline, mitte lisaainete olemasolu.
Vähema maalapi peal suurema toidukoguse kasvatamiseks on ikkagi vaja kas sordiaretust (GMOd) või mürke.
7.
Kati | jaanuar 24, 2008, 2:41 p.l.
teoreetiliselt pekas ju saam lisada ka valke, rasvu jms või kuis?
8.
lapsuliblikas | jaanuar 24, 2008, 4:24 p.l.
Inimestel poleks vaja mitte vähemalt põllulapilt rohkem toitu kätte saada, vaid üritada samade kogustega hakkama saada. Kui maalapilt liiga palju tahta, siis kurnab see maa ära. Kurnatud maalt saab hoopis vähem toitu. GMO koos oma kangemate taimmürkidega ainult kiirendab maa kurnamise protsessi. Meil pole superliike. Meil on vaja kontrolli raisatud toidu üle. Vaadake supermarketite, hulgiladude, kiirtoidukohtade ära visatud toidu hulka. See on iga päev meeletu.
9.
Elver | jaanuar 24, 2008, 10:05 p.l.
Kati: Teoreetiliselt saaks GMO toidu kalorikogust tõsta küll. Kuigi ma pole kuulnud, et keegi midagi sellist aretanud oleks. Kipun arvama, et see oleks keerulisem kui näiteks külmakaitseks paari geeni teiselt taimelt kopeerimine.
lapsuliblikas: Samade kogustega ei saa hakkama. Kui hakata Lääne riikidest toitu kolmandasse maailma tarnima läheb see kalliks. Kolmandal maailmal pole piisavalt raha ja näiteks toiduabi Aafrikasse on sealse tärkava majanduse ära laastanud.
Täpseid numbreid ei mäleta, aga see oli vist Ugandas kus alates toiduabi saatmise algusest on puhtalt abist elavate inimeste arv üheksa korda kasvanud.
Teine probleem on sinu näidetega. Räägid, et toitu viskavad ära supermarketid, hulgilaod ja kiirtoidukohad. Pane tähele, et tegu ei ole tootjatega vaid vahendajatega.
Väga raske on ennustada mida inimesed osta tahavad — seega tellitakse alati natuke rohkem kui reaalselt ära müüakse. Ja kui inimene läheks poodi ning avastaks, et riiulid on pooltühjad ning paar vajalikku asja on otsas, siis ta järgmine kord samasse poodi enam ei tuleks. Puhtalt psühholoogiline efekt, aga täiesti reaalne.
Poodide äravisatud toidu kohta ei saa öelda, et tegu on raisatud toiduga. Tegu on jätkusuutliku äri kõrvalnähuga. Mingil reaalsel viisil seda toitu kolmandasse maailmasse saata pole võimalik.
Kui toidu tootjad ka sarnaselt toitu peaks minema viskama, siis võib neid küll ületootmises ja raiskamises süüdistada.
10.
lapsuliblikas | jaanuar 25, 2008, 9:08 e.l.
Ma ei mõelnudki kolmandasse maailma saatmist, vähem raiskamise all. Nende vaheladude meeletu toiduülejääk on kehv ostujuhtimine. Olen selle teemaga lähedalt ise kokku puutunud. Kui tahta, siis saab oluliselt säästvamalt.
Kolmandasse maailma peaks viima oskusi, kuidas minna ise toime tulemise juurde tagasi. Mitte saatma toidupakke. Suur osa sealsest vaesusest suutis mõnda aega tagasi hakkama saada. Kui meie neile ainult toitu saadame, siis me suurendame mitte toime tuleva massi hulka.
11.
Oudekki | jaanuar 25, 2008, 1:05 p.l.
http://8mai.wordpress.com/2008/01/25/kuidas-inglismaal-geneetiliselt-muundatud-taimi-kasvatatakse/
12.
Kati | jaanuar 25, 2008, 1:31 p.l.
tõstsin selel viite ka põhiteksti juurde.
13. Kuidas Inglismaal geneetiliselt muundatud taimi kasvatatakse « Kaheksanda Mai Liikumine | jaanuar 25, 2008, 8:21 p.l.
[…] blogosfääris: Frankensteini eine ehk kas geenmuundatud toit sünnib süüa? (Kati) ja Roheliseks kasvajad, kommentaarium […]