Tavaline geniaalne pederast

“Enivei, Freddy Mercury oli ju ka tavaline pederast, aga geniaalne.”

Jumala eest, nädala lause, ma ütlen.

Siit leidsin, kohale vihjas wildik.
Kusjuures, süga kukalt, mis sa sügad, mõtle, mis sa mõtled, naera, mis naerad, tõetera on lauses missugune.

Enamik meist on tavalised … mis või kes iganes.

Aga mõni noist tavalistest on korraga milleski geenius.

On muidugi hullud geeniused, kes teevad pöörasuse pöörasuse otsa, lõiguvad eneselt kõrvu ja surevad hüljatult hullu-või vaestemajas. Moodsamal ajal narkootikumide üledoosist.

Aga teist sama palju, kui mite rohkemgi, on neid, kes elavad oma elu vaikselt ja viisakalt, jalutavad Köningsbergi tänavail ja joovad apelsinimahla. Ei suitsetagi.

Klantsajakirjandus, tädide toimetatud elulooraamatud ja rahvaluule armastavad hullu geeniuse arhetüüpi.

Mingi seos pöörasuse ja loovuse või suisa geniaalsuse vahel kindlasti ongi. Kui defineerida loovust kui võimet ületada olemasolevaid piire, kombineerida tuntud asju enneolematul viisil, siis hullus ja metsik läbu ning laaberdus aitab sellele ilmselt kaasa küll. Mingi maani. Enne kui laaberdajale hävitavaks muutub.

Ometi on olemas ka need täiesti tavalised, igava siivsa eraeluga geeniused. Need, kes elavad nagu eriti väikekodanlikud väikekodanlased, aga loovad nagu noored jumalad või saatanad.

Kust nad tulevad? Mis paneb nende ajus miskid asjad kokku nii nagu nad sajal või tuhandel sama tavalisel tüübil iialgi kokku minema ei hakka?

Mis teeb inimesest geeniuse?

Aju tuli siit