Archive for jaanuar 27, 2008

Reetmise anatoomia

Nad arutavad ühes foorumis, mis on reetmine.

Üks arvab, et, äh, te peate reetmiseks seda, kui kõiges teie tahtmist ei tehta. Teine ütleb, et reetmine on, kui sõna ei peeta ja lubadusi murtakse.

Mõtlen nüüd, et otse reetmisena ei tundu mulle üks ega teine.

Jeeh, muidugi ma vihastan teinekord, kui minu tahtmist ei tehta, et mis kurat siis ja miks te mu ootustele ei vasta. Aga reetmisetunnet see ei tekita.

Samuti mitte sõnapidamatus. Lubaduste ära unustajat pean ma pigem jobuks, keda ei saa tõsiselt võtta või, kui ta ei pea sõna teadlikult, siis ka pahatahtlikuks altvedajaks, aga veel mitte reeturiks.

Reetmine on ikka äraandmine, võõrastele või vaenulikele välja andmine. Mingis mõttes on kogu reetmise olemus koos selles 5b „miks sa mu saladuse edasi rääkisid“ skeemis.

Vähemalt mina isiklikult tajun reetmisena just seda, kui keegi avaldab mingi minuga seotud info, omaduse, oleku, mis on mõeldud teadmiseks ainult talle, kolmandatele isikutele. Ja hoidku jumal, kui ma kuulen, et ta on mind sealjuures veel kuidagi naeruvääristanud. Ära tapan!

Tähendab, reaalselt muidugi ei tapa, aga hetkeks vist tahaks küll, ja andeks anda on mul sellist tegu jube raske.

Teine asi, mida ma reetmisena tajun, on kui silme ees tehakse head nägu, aga seljataga asutakse mustama ja ussitama. Need kahe persega rebased, nagu mu vanaena sihukesi kutsus, tekitavad mus igatahes himu esmalt jälestusest oksendada, siis sisiseda nimelt: „Sssa rreeturrirraissssk.“

Poliitiline reetmine, mis kõnealuses foorumis samuti jutuks tuleb, on mu meelest üldse üks jube keeruline värk. Kes on reetur, kes kangelane, sõltub nii kuradima palju poolest, kes hinnagut annab. Ühel pool reetur, on teisel truuduse kehastus.

Ühe psühholoogiliselt väga põneva ja veenva reeturiportree esitab mu meelest Günter Grass raamatus „Minu aastasada“.

Peatükis aastanumbriga 1974 istub minajutustajast spioon Köln-Ossendorfi vangimajas ja vaatab kongis telekast Ida- ja Läänes-Saksamaa vahelist jalgpallimatši, tundes end sealjuures kahestuvat.

Kelle poolt inimene oli? Kelle poolt olin mina või mina? Kumma poolt võis inimene volilt hõisata? Kumb Saksamaa võitis? Mis, missugune sisekonflikt puhkes minus, missugused jõuväljad rappisid mind hetkel, kui Sparwasser värava lõi.“

Edasi, nüüd juba oma varasemat vangimajani viinud käitumist õigustades leiab ta, et see oli Saksamaa kaksikriiklusest tingitud, oli kahekordne kohustus. Referendina oma kantsleri taga nuhkimine polnudki mitte konflikt, vaid harmooniahetk, kus temaga olid rahul nii kantsler kui Keskus ja seltsimees Miša Berliinis. Kumbki pool lihtsalt osutas teisele teeneid.

Ja taas jalgpalli juurde naastes…

“1:0 Saksamaale? Minu omale või minu omale? Jah, küllap ma oma kongis „värav, värav, väääraaav!“ röökisin, ent ühtaegu tegi teise Saksamaa kaotusseis mulle hinges haiget. /…/ Ja oma kantslerile, keda ei kukutanud loomulikult mitte meiesugune /…/, väljendasin ma postkaardil mängu lõppresultaadi suhtes kahetsust, nõnda nagu ma olen kirjutanud talle hilisemal ajal riigipühadel ja 18. detsembril, tema sünnipäeva puhul. Aga ta ei vastanud.“

Grass ei maini konkreetseid nimesid, aga selletagi on selge, et minajutustaja on idasaksa spioonike Günter Guillaume ja kantsler on Willy Brandt.

Guillaume oli teadupoolest mees, kes Brandti karjääri konkreetselt põhja lasi. Sealjuures olevat Brandt tema jaoks olnud päriselt omamoodi imeteldav isakuju. Ta vist tõesti mingil äraspidisel moel armastaski oma kantslerit ja mine tea, ehk uskuski teda nuhkides hoopis mingil moel aitavat või vähemalt mitte otse reetvat.

Jah, ja Ida-Saksamaal võeti vangist välja lastud Guillaume mõistagi vastu kui kangelane.

Ja kui nüüd küsida, et mis paneb inimese reetma, siis, lisaks igasugu halbadele omadustele, nagu raha- ja auahnus, väiklus, solvumine, kadedus, upsakus jms, ilmselt ka ideaalid.

Inimene, kes on õrnatundeline, tugeva abstraktsioonivõimega ja mäekõrguste ideaalidega, on teinekord palju paremini manipuleeritav, kui see, keda huvitab vaid kõhutäis. Tal ei ole ükskõik, ta ei adu kõverusi, ja nõnda võib ta oma üllaste ideaalide nimel teha midagi, mis, juhul kui see oleks vaid kuiv kaasus eetikaõpikust, ajaks ta jälestusest jalgu trampima.

Aga, stopp, see on nüüd vist juba üks teine teema.

 

jaanuar 27, 2008 at 3:04 p.l. 20 kommentaari


Inimestele meeldib

Kalender

jaanuar 2008
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031