Reetmise anatoomia

jaanuar 27, 2008 at 3:04 p.l. 20 kommentaari

Nad arutavad ühes foorumis, mis on reetmine.

Üks arvab, et, äh, te peate reetmiseks seda, kui kõiges teie tahtmist ei tehta. Teine ütleb, et reetmine on, kui sõna ei peeta ja lubadusi murtakse.

Mõtlen nüüd, et otse reetmisena ei tundu mulle üks ega teine.

Jeeh, muidugi ma vihastan teinekord, kui minu tahtmist ei tehta, et mis kurat siis ja miks te mu ootustele ei vasta. Aga reetmisetunnet see ei tekita.

Samuti mitte sõnapidamatus. Lubaduste ära unustajat pean ma pigem jobuks, keda ei saa tõsiselt võtta või, kui ta ei pea sõna teadlikult, siis ka pahatahtlikuks altvedajaks, aga veel mitte reeturiks.

Reetmine on ikka äraandmine, võõrastele või vaenulikele välja andmine. Mingis mõttes on kogu reetmise olemus koos selles 5b „miks sa mu saladuse edasi rääkisid“ skeemis.

Vähemalt mina isiklikult tajun reetmisena just seda, kui keegi avaldab mingi minuga seotud info, omaduse, oleku, mis on mõeldud teadmiseks ainult talle, kolmandatele isikutele. Ja hoidku jumal, kui ma kuulen, et ta on mind sealjuures veel kuidagi naeruvääristanud. Ära tapan!

Tähendab, reaalselt muidugi ei tapa, aga hetkeks vist tahaks küll, ja andeks anda on mul sellist tegu jube raske.

Teine asi, mida ma reetmisena tajun, on kui silme ees tehakse head nägu, aga seljataga asutakse mustama ja ussitama. Need kahe persega rebased, nagu mu vanaena sihukesi kutsus, tekitavad mus igatahes himu esmalt jälestusest oksendada, siis sisiseda nimelt: „Sssa rreeturrirraissssk.“

Poliitiline reetmine, mis kõnealuses foorumis samuti jutuks tuleb, on mu meelest üldse üks jube keeruline värk. Kes on reetur, kes kangelane, sõltub nii kuradima palju poolest, kes hinnagut annab. Ühel pool reetur, on teisel truuduse kehastus.

Ühe psühholoogiliselt väga põneva ja veenva reeturiportree esitab mu meelest Günter Grass raamatus „Minu aastasada“.

Peatükis aastanumbriga 1974 istub minajutustajast spioon Köln-Ossendorfi vangimajas ja vaatab kongis telekast Ida- ja Läänes-Saksamaa vahelist jalgpallimatši, tundes end sealjuures kahestuvat.

Kelle poolt inimene oli? Kelle poolt olin mina või mina? Kumma poolt võis inimene volilt hõisata? Kumb Saksamaa võitis? Mis, missugune sisekonflikt puhkes minus, missugused jõuväljad rappisid mind hetkel, kui Sparwasser värava lõi.“

Edasi, nüüd juba oma varasemat vangimajani viinud käitumist õigustades leiab ta, et see oli Saksamaa kaksikriiklusest tingitud, oli kahekordne kohustus. Referendina oma kantsleri taga nuhkimine polnudki mitte konflikt, vaid harmooniahetk, kus temaga olid rahul nii kantsler kui Keskus ja seltsimees Miša Berliinis. Kumbki pool lihtsalt osutas teisele teeneid.

Ja taas jalgpalli juurde naastes…

“1:0 Saksamaale? Minu omale või minu omale? Jah, küllap ma oma kongis „värav, värav, väääraaav!“ röökisin, ent ühtaegu tegi teise Saksamaa kaotusseis mulle hinges haiget. /…/ Ja oma kantslerile, keda ei kukutanud loomulikult mitte meiesugune /…/, väljendasin ma postkaardil mängu lõppresultaadi suhtes kahetsust, nõnda nagu ma olen kirjutanud talle hilisemal ajal riigipühadel ja 18. detsembril, tema sünnipäeva puhul. Aga ta ei vastanud.“

Grass ei maini konkreetseid nimesid, aga selletagi on selge, et minajutustaja on idasaksa spioonike Günter Guillaume ja kantsler on Willy Brandt.

Guillaume oli teadupoolest mees, kes Brandti karjääri konkreetselt põhja lasi. Sealjuures olevat Brandt tema jaoks olnud päriselt omamoodi imeteldav isakuju. Ta vist tõesti mingil äraspidisel moel armastaski oma kantslerit ja mine tea, ehk uskuski teda nuhkides hoopis mingil moel aitavat või vähemalt mitte otse reetvat.

Jah, ja Ida-Saksamaal võeti vangist välja lastud Guillaume mõistagi vastu kui kangelane.

Ja kui nüüd küsida, et mis paneb inimese reetma, siis, lisaks igasugu halbadele omadustele, nagu raha- ja auahnus, väiklus, solvumine, kadedus, upsakus jms, ilmselt ka ideaalid.

Inimene, kes on õrnatundeline, tugeva abstraktsioonivõimega ja mäekõrguste ideaalidega, on teinekord palju paremini manipuleeritav, kui see, keda huvitab vaid kõhutäis. Tal ei ole ükskõik, ta ei adu kõverusi, ja nõnda võib ta oma üllaste ideaalide nimel teha midagi, mis, juhul kui see oleks vaid kuiv kaasus eetikaõpikust, ajaks ta jälestusest jalgu trampima.

Aga, stopp, see on nüüd vist juba üks teine teema.

 

Advertisements

Entry filed under: mõte kiusab.

Kuradi loll rahvas, ei tahagi muru süüa Nii lolli müügikõnet EI TOHI teha, ausalt

20 kommentaari Add your own

  • 1. kaja  |  jaanuar 27, 2008, 6:50 p.l.

    jah, mulle tundub ka reetmisena see kahe näoga joonase stiil…et ees nagu mesi, ja selja taga…ja see seljatagune pask tuleb äkki ja tavaliselt alati kogemata välja ja avalikuks, vöi ei suuda reetja ise oma imalat maski säilitada, ja siis on sellised inetute olukordade nädalad, nagu mul juba paar nädalat erienevate inimestega on olnud..nii et siinkohal ma saan vaid konstateerida, et “ma tean, nõiake, millest sa räägid…”

    Vasta
  • 2. Kati  |  jaanuar 27, 2008, 7:36 p.l.

    mul õnneks viimasel ajal pole selliseid tüüpe ette tulnud, aga mu elu esimeses töökohas üks tibi oma edustrateegia sellisele ussitamisele rajaski.

    nimelt oli kollektiiv uue peadirektoriga totaalselt riius ja see mimm siis
    a) klatšis peadirektori teistele
    c) klatšis teistelt kuuldud infi peadirektorile
    d) rääkis uut pedirektori taga vana peadirektoriga
    e) ja, vastupidi, kirus vana peadirektorit ja tema kurje kavatsusi uuele.

    sealjuures pidasid kõik osapooled teda miskipärast ilmnaiivselt omaks ja usaldusväärseks. kohati oli mul tunne, et kraabiks seina ja röögiks, et kuidas saab olla, et te keegi teda läbi ei näe.

    nüüdseks on see moor sealt ametist läinud, aga kuna mina läksin hulka varem, siis ma ei teagi, kas seepärast, et kord läbi nähti…

    Vasta
  • 3. Mirri  |  jaanuar 27, 2008, 7:44 p.l.

    Nojah, eks see reeturivärk ole määratluse küsimus.
    Mina ei pea suu ees sussutajat ja selja taga sõimajat reeturiks. See on lihtsalt valelik inimene.

    Reetur on minu meelest inimene, kes_ poolt vahetab_. Et on sinu sõber ja ikka tõeliselt aga mingil omakasu või hirmu või jumal teab mille pärast loobub sõprusest ja läheb vaenlase poole üle. Spioonid pole tavaliselt reeturid. Nad on algusest peale kellegi teise teenistuses olnud. Noh, erandeid on siin muidugi küllaga.

    Vasta
  • 4. heli  |  jaanuar 27, 2008, 7:59 p.l.

    Mina ei pea neid näo ees sõbramaskiga, aga seljataga susisejaid mitte reeturiteks, vaid labasteks silmakirjateenriteks. Reetmise mõõtmed võtab asi siis, kui mingeid selliseid asju, mis peaksid jääma kahe inimese vahele, kolmandaga jagama minnakse… eriti kui seda tehakse teist naeruvääristavalt. Või kui seljataga teist lausa sel moel kahjustatakse, et see võtab intriigi mõõtmed ja pole tegu enam lihtsalt ühe inimese pahameelega teise madalate tegude vastu vaid keegi konkreetselt kannatab seetõttu.
    Ja siis veel et… mitte lubaduste täitmatajätmine ei ole reetmine, vaid tõotuste murdmine. Need on kaks iseasja.

    Vasta
  • 5. Oudekki  |  jaanuar 27, 2008, 8:03 p.l.

    Vaatasin erinevatest sõnaraamatutest järgi ja leidsin, et üldiselt tähistatakse selle sõnaga aktiivset usalduse murdmist. Seega, kuni sa inimese sõna nagunii ei usalda, siis ei olegi probleemi või kui inimene üritab seda pidada, aga ei tule välja.

    Lisaks on olemas veel selline sõna nagu “riigireetmine” ehk inglise keeli “treason”, mis viitab eelkõige püüdele omaenda riigivõimu ebaseaduslikult kukutada või mitteustavust suveräänile. Spioonid võivad olla riigireeturid (spioneerid oma riigi vastu kellegi teise heaks).

    See, kas reetur võib samal ajal ka kangelane olla, sõltub juba meie moraalsetest tõekspidamistest, sellel ei ole otseselt reetmise mõistega seotud.

    Vasta
  • 6. 'ganna  |  jaanuar 27, 2008, 9:16 p.l.

    Reetmine: asi, millega ma saan päris nõtkelt hakkama, kui mul on valida halva & halvema vahel. Ma tean, ma olen proovinud. Usalda, kuni julged.

    Kellegi teise kui iseenda kohta ma seda sõna kasutada ei oska.

    Vasta
  • 7. myself  |  jaanuar 27, 2008, 9:49 p.l.

    ma olen Heliga nõus. aga samas sõltub palju ka sügavusest.
    üldiselt on reetmine väga alatu ja nõme.
    aga maailmas on inimesi, kes on veendunud, et mina olen neid reetnud ka. peamiselt, muide, mõistete erinevuse tõttu.

    Vasta
  • 8. taliesintoomas  |  jaanuar 27, 2008, 9:58 p.l.

    Vot too poolevahetamine on nüüd küll päris huvitav käsitlus – tundub päris sobiv olevat ja samas teeb reetmise kuidagi arusaadavamaks – noh, et inimene sai äkitselt asjadest hoopis teistmoodi aru, vahetas usku, muutus sisemiselt ja ei saanud enam nõnda jätkata ja vahetas poolt – seega reetis. Iseenesest väga huvitav teema. Esimese näitena tuleb pähe Nora “Nukumajas” – et läks mehe ja laste juurest ära, et ennast leida. .

    Reetmise temaatika on mulle alati kuidagi väga põnev tundunud – just sellised reeturid, kes reedavad mitte raha või muude igavate asjade pärast, vaid just sellistel huvitavatel motiividel.

    Vasta
  • 9. Ramloff  |  jaanuar 27, 2008, 10:00 p.l.

    Tihti muutuvad inimesed, kes kardavad reeta, teiste … eriti pahatahtlike jaoks, kergesti manipuleeritavateks.

    Inimene peab reetmise enda jaoks lahti mõtlema ning mõtlema lahti ka selle, millal on vaja reeta.

    Nii räägib inimene, kelle hirmu reeta on varasematel aegadel palju ära kasutatud.

    Vasta
  • 10. heli  |  jaanuar 27, 2008, 10:20 p.l.

    Ma püüan praegu välja mõelda, kuidas saab hirmu reeta kuidagi ära kasutada. Mitte midagi ei tule pähe.

    Vasta
  • 11. ahjualune  |  jaanuar 27, 2008, 11:25 p.l.

    Tjah, mis reetmist puudutab, siis küllap on Sul õigus. Vähemasti olen ma asjadest samati aru saanud.

    Aga mis Guillaume’i puudutab, siis ega ta niiväga spioonike olnudki, ikka pisut suurema kaliibri tegelane, kes küll jah võib-olla ei osanudki arvata, millise jälje saksa ajalukku jättis. Ja vaevalt et ta (või ta traaditõmbajate) eesmärk muidugi seegi oli, et just Schmidt – järgmine särav sots ja Adenaueri ning Brandti kõrval säravamaid kantslereist üldse – võimule aidata.

    Seda Brandti ja Guillaumei suhet on hiljem uuritud üksjagu. Sattusin kunagi ühe huvitava dokumentatsiooni peale, mis väitis, et natuke oli siin sarnasust vaata et Jeesuse ja Juuda loolegi.
    Hoiatajaid Guillaumei ning teiste temasarnaste eest jagus ammu enne, kui asi skandaalseks läks. Sellest on kõnelnud Brandti naine, Schmidt, tema kaasa jne, jne. Brandt pannud silmad kinni ja otsekui otsinud hukku peaaegu söötes oma Juudale kätte kõik tarviliku.

    Vaevalt, et siin Guillaumei pimesi usaldamsiest jutt saab olla. Brandt kannatas väidetavalt pikaajalise raske depressiooni käes, kuigi riigimeeste läbipõlemisest eriti ju ei kõnelda. Selleks ajaks, kui krahh kätte jõudis, olnud Brandt – mees, kelle töövõimet ja vastupidavust peeti legendaarseks – reaalsest valitsemisest üsna eemale tõmbunud, muutunud oma lähikondlastele praktiliselt ligipääsmatuks. Küsitavaks jääb vaid see, miks ta tagasi ei astunud või oma parteile ei toetunud (või-olla vajas SDP tema kuju etteotsa liiga tungivalt või kardeti, et Schmidt ei suuda koalitsiooni liberaalidega hoida. Nii ju hiljem läkski, kuigi rohkem Genscheri reetlikkuse tõttu vist), aga lähikondlased on tõepoolest väitnud, et ta teadis üsna hästi, millele vastu läks. Mine siis tea, kas võttes seda kui ettemääratust või kuidas just.

    Brandt on muidugi üldse üks huvitavamaid kujusid II maailmasõja järgses saksa poliitikas. Pikalt on kõneldud ka tema ja (tegelikult mu meelest tühikargajast) Kohli suhetest. Parlamendis ja meedias peaaegu käsikähmlust pidanud mehed väitsid end tegelikkuses olnud sõbrad. Või on see Kohli versioon asjadest, kes võib praegu väita enam-vähem seda, mida tahab, Brandt on ju ammu juba teispool Jordanit.

    Niisugune uit siis…

    Vasta
  • 12. Ramloff  |  jaanuar 28, 2008, 2:41 e.l.

    Heli

    Igasugust hirmu saab ära kasutada, kui esitada mingi võimalik käitumine piisavalt veenvalt selle hirmu valguses. Sellepärast peakski enda jaoks piiri täpselt paika panema, sest palju on ka dramaatilisi karjatajaid “Oh, sa oled mind reetnud” sellal kui karjatus on vaid vahend manipuleerimiseks.

    Vasta
  • 13. Kati  |  jaanuar 28, 2008, 10:39 e.l.

    heli,
    irratsionaalset hirmu reeta saaks ära kasutada ntx nii, et igasugust ärakasutaja tahtes või arvamusest erinevat mõtlemist või käitumist hakatakse serveerima reetmisena.

    ma arvan, et armukadedad vanemad ntx sõidvad just sellise skeemi otsas, kui laste “ebasobivaid” armastusi kõrvale tõrjuvad. nad kultiveerivad loogikat, kui sa temaga käid, siis sa reedad minu.

    või siis poliitiliselt, kui sa kahtled meie ideoloogias, reedad sa rahvuse, klassi, idee, jne.

    Vasta
  • 14. Kati  |  jaanuar 28, 2008, 11:03 e.l.

    ahjualune,
    huvitav uit, neh.

    Guillaume´i ma nimetasin spioonikeseks küll mitte niiväga seetõttu, et ta oleks olnud sitt luuraja, kui just seetõttu, tema ei olnud ka planeerija ega otsustaja. ses mõttes ta oli mutrike ikka. tõsi küll, et väga oluline mutrike.

    muide, Guillaume olla mingi mälestusteraamatu ka kirjutanud, aga see on ilmunud Ida-Saksaamaal kaheksakümmendate lõpus ja ma ei ole väga kindel, et see jutt seal natukenegi aus saaks olla.

    Brandt on huvitav jah. Mudadeprekale viitaks muidugi seegi, et ta pärast Guillaume´i afääri avalikuks tulekut plaaninud väidetavalt esmalt enesetappu ja alles seejärel otsustanud tagasi astuda.

    Mudadepreka juurde võib muidugi ka kuuluda, et teinekord inimene selles seisundis ei tahagi näha, mis sigadusi ta nina alla tehakse, pigem pigistabki silmad kinni. vahest pole lihtsalt jõudu näha.

    Vasta
  • 15. heli  |  jaanuar 28, 2008, 11:42 e.l.

    Kui seda laused “sa oled mind reetnud” ärakasutamiseks pidada, siis küll. St. sellega on võimalik teisele süümekaid tekitada nii et vähe pole.
    Aga tegelikkuses kui inimene ise ei tunne, et ta oleks kellegi reetnud, siis ei pea ta ju seda karjatajat uskuma ega sellesse kinni jääma.
    Samas jah… kui inimesel on juba sees hirm, et äkki reedan kellegi, siis selline süüdistus teise poolt tekitab kahtlusi ja süümekaid küll, nii et tõsi see ongi.

    Vasta
  • 16. Kati  |  jaanuar 28, 2008, 11:50 e.l.

    nojah, ratsionaalselt maailm ilmselt ei pendelda aint truuduse ja reetmise vahel, aga kui inimesele tundub, et ainult need kaks võimalust ongi (ntx kui lapsest saati on iga ta vanemate ja ülemate jaoks ebasoavitavat tegu just reetmiseks nimetatud), siis ta ilmselt tõesti kardab paaniliselt ja irratsionaalselt reeta.

    “tapa see seal ära, sest muidu sa reedad minu,” võiks sel juhul ka töötada.

    Vasta
  • 17. heli  |  jaanuar 28, 2008, 12:23 p.l.

    Kole küll, aga ilmselt sellisel puhul töötabki.

    Vasta
  • 18. ahaa  |  jaanuar 29, 2008, 1:00 p.l.

    usalduse ränka kuritarvitamist ilmselt pean reetmiseks. samas ka väga aktiivset ja süstemaatilist seljatagust vastutöötamist (kuigi seda ei saa otseselt reetmiseks nimetada, kui näo ees just sõbrukest ei mängita).

    aga komme lugedes tekkis mul üks küsimus: kas siis, kui inimene nö vahetab poolt selle tõttu, et ta ajaga muutub, tema põhimõtted ja vaated elule muutuvad on tegemist reetmisega? kui jah, siis kas nö õigem oleks oma (muutunud) põhimõtete ja väärtushinnangutega vastuolus elada? see puudutab nii olukordi kui ka inimesi

    Vasta
  • 19. Kati  |  jaanuar 29, 2008, 1:12 p.l.

    a arvan, et kui inimene vahetab poolt sirgelt, selgelt ja avalikult, põhjendades, miks ta nüüd valib nagu valib, ja ei hakka sealjuures alatute võtetega kahjustama neid, kelle poolel ta enne oli, ei ole see kindlasti reetmine.

    reetmine on igasugune topeltmäng ja reetmine on ka, mu meelest, kui varem “omadelt” saadud infot kasutatakse hiljem neile ära panemiseks.

    Vasta
  • 20. ahaa  |  jaanuar 29, 2008, 1:50 p.l.

    jaaa, sellega olen ma küll nõus 🙂

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

jaanuar 2008
E T K N R L P
« dets.   veebr. »
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

%d bloggers like this: