Inimene, kes kasvatas mõrtsuka

“Hullunud rotveiler tappis oma peremehe,” kuulutab Postimees laia lõuga. Loom väidetavalt läinud peremehele jalutuskäigu ajal lambist kallale ja murdnud teise maha.  

Ausaltöelda ma ei kujuta ette, kuidas selline asi saab juhtuda. Meite Kuriloom, kes on ka päriselt kuri loom, ei ole kunagi üritanud meile agressiivselt vastu hakata. Üks ainus kord, kui elukal oli voodisse teki alla peidetud kont, kostis minu kondile lähemise peale korraks madal põrin, aga seegi lõppes, kui ma kondi lihtsalt välja urgitsesin. Ja kui ta näiteks võõrastele ärasöömise häält teeb, võin mina ometi ta lärisevad lõuad lihtsalt kokku vajutada, ilma et mul oleks ohtugi ise näksatud saada. Täiesti mõeldamatu oleks, et ta meid heast peast ründaks.

Koer, kes peremehele kallale läheb, peab ikka täiesti metsas psüühikaga olema. Ainult et kuidas ta selliseks muutub? Iseenesest? Ei, ikka inimese “suurepärase” kasvatustöö tagajärjel. Ja ma ei taha mõelda, kuidas seda looma kasvatatud oli. 

Seega, ma arvan, võiks taolisi uudiseid edaspidi pealkirjastada mitte nii, et koer ründas inimest, vaid näiteks “Inimene, kes kasvatas mõrtsuka.”  Oleks täpsem ja õiglasem info.