Inimene, kes kasvatas mõrtsuka
jaanuar 29, 2008 at 1:15 p.l. 14 kommentaari
“Hullunud rotveiler tappis oma peremehe,” kuulutab Postimees laia lõuga. Loom väidetavalt läinud peremehele jalutuskäigu ajal lambist kallale ja murdnud teise maha.
Ausaltöelda ma ei kujuta ette, kuidas selline asi saab juhtuda. Meite Kuriloom, kes on ka päriselt kuri loom, ei ole kunagi üritanud meile agressiivselt vastu hakata. Üks ainus kord, kui elukal oli voodisse teki alla peidetud kont, kostis minu kondile lähemise peale korraks madal põrin, aga seegi lõppes, kui ma kondi lihtsalt välja urgitsesin. Ja kui ta näiteks võõrastele ärasöömise häält teeb, võin mina ometi ta lärisevad lõuad lihtsalt kokku vajutada, ilma et mul oleks ohtugi ise näksatud saada. Täiesti mõeldamatu oleks, et ta meid heast peast ründaks.
Koer, kes peremehele kallale läheb, peab ikka täiesti metsas psüühikaga olema. Ainult et kuidas ta selliseks muutub? Iseenesest? Ei, ikka inimese “suurepärase” kasvatustöö tagajärjel. Ja ma ei taha mõelda, kuidas seda looma kasvatatud oli.
Seega, ma arvan, võiks taolisi uudiseid edaspidi pealkirjastada mitte nii, et koer ründas inimest, vaid näiteks “Inimene, kes kasvatas mõrtsuka.” Oleks täpsem ja õiglasem info.
Entry filed under: koera elu, mõte kiusab, sotsiaalne närv.
14 kommentaari Add your own
Lisa kommentaar
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
Väike nõiateemaja 
1.
ahaa | jaanuar 29, 2008, 1:49 p.l.
jah, eks ta nii ongi.
samas on teatud juhtudel see mõju nö pikema vinnaga – aretustöö tulemusena on rikutud loomade looduslik valik (ja seeläbi parimate geenikominatsioonide alateadlik valik) ning rõhk käib väga ühte väravasse. on päris palju kirjutatud sellest, kuidas see loomade psüühikale mõjub (mõnedel teistel tõugudel jälle teatud füüsilised hädad domineerivad jne). samuti aretustöö puudulikkus ja rahaahnus – ntx räägitakse koerteklubides sellest, et pesakonnast ei sobi iga kutsikas edasiseks tõu edasiviimiseks (ja vahel üldse mitte nö eluks), kuid rahaahnus ei lase sellele piiri panna ja n.ö tõupuhtana (ehk siis tõutunnistusega) müüakse edasi ikkagi kõik kutsikad… kes hiljem annavad sama tõuga omakorda järglasi, mis võimendab neid geneetilisi hädasid jne.
2.
Larko | jaanuar 29, 2008, 1:56 p.l.
Olen muuseas just seoses rotveileritega vastavatest juhtumitest kuulnud ja samuti (oli vist) inglise buldogitega. Viltu läinud tõuarendamise värk nagu eelkõneleja juba nentis.
3.
ahaa | jaanuar 29, 2008, 2:03 p.l.
sama dogide ja dobermannidega, samuti, nii üllatav kui see ka poleks, labradoridega.
4.
Kati | jaanuar 29, 2008, 2:24 p.l.
üldiselt tahavad osad tõud ka keskmisest natuke korralikumat kasvatamist.
ntx on mu sõbrataril austraalia karjakoer, kes ongi tõustandardi järgi väga umbusklik ja muidu juurikas. ja kui teda sitasti kasvatada, saab tast väidetavalt korraliku psühhopaatlooma.
see ei tähenda, et tõud ongi perses, vaid et inimesel tuleb nats vaeva näha korraliku looma saamiseks. kahjuks mõned inimeseloomad ei anna enesele sellest aru.
5.
Sakinah | jaanuar 29, 2008, 2:26 p.l.
Kusjuures sellistes kirjutistes pole kunagi kirjas, kas loomale tehti viiruse analüüs. On olemas viirusi, mis teevad sõbraliku koera agresiivseks.
Tean juhtumit kui koer tahtis rünnata oma perenaist ja pandi seetõttu magama. Ma ei tea, mis olid juhtumi/koerakasvatuse täpsed asjaolud, aga koer olevat varem haige olnud.
6.
ahaa | jaanuar 29, 2008, 3:23 p.l.
jah, mulle ka meenub – mu vanemate naabritel oli koer, kes sai miski viiruse ja ta ründas oma perenaist… koeral oli enne olnud mingi viiruslik kõrvapõletik vmt, mis oli kuidagi asjaga seoses olnud .- täpsemalt ei mäleta.
aga paljude tõugudega on nii, et kui ei kasvatata ega tegelda, siis saadakse närvihaige koer. ntx kui koer nõuab suhtlemist ja tegelemist, kuid pererahval pole tema jaoks aega, siis ongi tulemuseks probleemkoer.
7.
Punane Hanrahan | jaanuar 29, 2008, 3:30 p.l.
aga homo sapiensiga on nii, et kui ei kasvatata ega tegelda, siis saadakse närvihaige inimene. ntx kui laps nõuab suhtlemist ja tegelemist, kuid pererahval pole tema jaoks aega, siis ongi tulemuseks enesetaputerrorist.
8.
Kati | jaanuar 29, 2008, 3:43 p.l.
kle, ega ükski loom ei kasva millekski mõistlikuks, kui kari teda kutsikana ignoreerib.
ainult, et inimesel oma mõistusekesega on võimalik end hiljem ka kasvatada, loom seda teha ei saa.
9.
Wild | jaanuar 29, 2008, 4:37 p.l.
Ei pea olema metsas psüühika – selleks, et oma rotika eest hakata puu otsa ronima, piisab vaid “kena inimene” olemisest, tegemist on küllaltki domineeriva tõuga, kes otsustab su paika panna ja kogu moos.
Üldse on see töö- ja teenistuskoerte pidamine, kes on oma algsest aretuseesmärgist lemmikloomaks ümber kujunenud, siuke kahe teraga mõõk, koera potentsiaali ei suudeta ega osata lihtsalt realiseerida ning hakkavad tekkima probleemid. Nt “taks närib, ülbitseb, ulub üksi kodus” – jahikoer, kellel pole pikad päevad korteris mingit ajutööd ega energiamaandamise võimalust.
Kas Sa oled kindel, et Su koer on kuri, see päris enesekindel ja ohtlik kuri? Äkki on hoopis argusest pahur okaskera, kes ilmutab kaitseagressiooni, lipp e saba pooles vardas…
10.
Punane Hanrahan | jaanuar 29, 2008, 5:22 p.l.
Algselt on enamik koeri töö- ja teenistuskoerad olnud. Näitusemaks puudel oli täiesti tõsiseltvõetav linnukoer – kes seda tänapäeval enam usuks?
11.
Wild | jaanuar 29, 2008, 5:58 p.l.
Nojah, jahikoer kui liht probleemkoera, agressioon pole ainus mure, illustratsioon läks ehk kontekstist välja; neid ei ole kasutatud territoriaal/karjakaitseks ega inimeste “ohjeldamiseks” ning algupärase jahikoera inimmurdmisest on kuulda… ma pole veel kuulnud, erinevalt rotveilerist, pit bullist, cane corsost, mitmest erinevast lambakoerast, bullterjerist jms, kuigi tõenäoliselt kusagil on siukseidki asju juhtunud.
12.
ahaa | jaanuar 30, 2008, 11:31 e.l.
mhmh, mul üks tuttav on aastaid olnud teenistuskoerte koolitaja. tema sõnul on rotikaga väga lihtne toime tulla, kui reeglid on algusest peale paigas. samas on neid reegleid raske kehtestada kellegi, kelle nö.. no ma ei tea mis, nimetagem seda energiaväljaks – on nö nõrgem ja allaheitlikum kui domineeriva koera oma. koer ju tajub alateadlikult seda. seega äkki idee poolest saaks teatud tõuge pidada ilmselt samamoodi domineerivad isiksusetüübid. see ennistnimetatud koerakoolitaja on loomult väga domineeriv (kuigi rahulik ja sõbralik, aga väga selgelt nö alfaisane) ja otse loomulikult koerad kuuletuvad – nad tunnetavad ju vaistlikult, et tegemist on karja juhiga. samas mõni võib võibolla pea peal seista, aga koer ei allu.. ma ei tea, võibolla on see täiesti vale mõte, aga pähe tema tuli 🙂
13.
Kati | jaanuar 30, 2008, 11:58 e.l.
wild
eks see looma potentsiaali rahuldamata jätmine ole ka looma psüühika perse keeramine. kusjuures ma arvan, see ei tule sageli omaniku niiiiiiii suurest headusest, vaid pigem laiskusest ja lollusest. võetakse uhke murdjakuts aga ei leiat aega ega tahtmist teda normaalseks koolitada-kasvatada.
mõnijagu jobusid muidugi tahabki, et neil oleks lõpp hea kuri koer. võtavadki mingi jurakama tõu ja ajavadki veel omalt poolt kurjaks. ja siis on lõppeks jama, kui endal tuleb puu otsa joosta.
aga kurilooma kurjusets ma ei teagi…
ühtpidi ta ei võta rünnates seda saba sorgus poosi, ikka päris kurja koera kehakeel on.
pelaegi, ta on see loom, kes unarusse jäätud tänavakoerte pesakonnast ainsana ellu jäi, sest teistel kogu toidu nahaalselt eest nahka pani. ses mõttes ta pekas igavene dominantne elukas olema.
teisalt, ta ründab ikka võõrastusest ja usaldamatusest, kui tal õnnestub kellegagi natuke harjuda, siis enam ei püüa murda. see nagu räägiks kaitseagressiooni poolt.
14.
oHpuu | veebruar 3, 2008, 7:29 e.l.
detaile saab näiteks siitkaudu:
http://news.google.com/news?hl=en&ned=us&q=aziz+rahman&btnG=Search+News