Archive for jaanuar, 2008

Kes tahab saada Kesknädala peatoimetajaks?

“Kas sina läheksid Kesknädala peatoimetajaks,” küsis mult hommikul hea kolleeg.  

Ei, ei, ta ei paku mulle seda tööd. Meil lihtsalt on kombeks aegajalt üksteist vahel tööpäeva alguses igatmasti eluliselt oluliste ja muidu jaburate teemadega kiusata. Nii me siis räägime feminismist ja lastekasvatamisest ja majanduskriisist jne. 

Seekord püstitus teema kuidagi nii, et kas keegi oleks nõus minema mingi parteilehe toimetajaks. Siis ta küsiski. Et näiteks Kesknädala? Lasin siis kiiresti läbi pea, et kas… 

Mina: “Arvestades, et see oleks mu viimane normaalne töökoht…eee…ei…vist ei läheks. Või … oota? Kui ma suudaksin sealt nii palju pappi teenida, et selle saks mingisse mõistlikku kohta investeerida ja enam iialgi ei peaks tööd tegema, siis…ehk…” 

Tema: “Läheksid või?” 

Mina: “No oletame.” 

Tema: “ Noh, aga siis sa peaks pärast raudselt välismaale ära minema. Vähemalt mõneks aastaks.” 

Mina: “Võiks ju minna, minu poolest või päriseks. Pappi ju on.” 

Tema: “Aga kui nad ei viitsiks ükshetk maksta?” 

Mina: “Kus nad pääseks, ma teaks ju nii mõndagi, ma võiks ju lobiseda, kui nad minuga viisakalt ei käitu… Muidugi kui just mõni rõdurinnatis mulle liiga madalaks ei osutuks või mõni autoratas kogemata sõidu ajal alt ära ei tuleks… Aga ega meil seda vist ikka väga ei tehta.” 

Tema: “Jah, aga mis Arni teeks kui sina Kesknädalat toimetaks?” 

Mina: “Vaat jah, seda ma ei mõelnud. Mingit mõistlikku tööd ta küll samal ajal vist teha ei saaks. No kui just minu teenitavast papist elaks…”  

Tema: “Aga mis sa sõpradele ütleks…” 

Mina: “Mmmma ei tea…eks ta raske oleks ja häbi…” 

Tema. “Ja kas sa endale suudaksid mitu aastat valetada ja midagi julmalt ebaeetilist teha?” 

Mina (pika pausi järel): “Ei, vist mitte. Jääks seega ikka ära see Kesknädala toimetamine.” Nii vastaks, ma usun, lõpuks enamik inimesi. 

Ometi, keegi ju läheb. Kesknädalat toimetama. Ja muid sedasorti asju. Huvitav miks? Siirast usust? Puhtast künismist? Hädavajadusest? Eh, peaks tegema telemängu “Kes tahab saada Kesknädala toimetajaks?”. Saaks teada, milline oleks sealjuures inimeste (siiraste, otse tänavalt) motivatsioon.  Päriselt huvitaks. Ilkumata.

jaanuar 21, 2008 at 10:17 e.l. 40 kommentaari

Räägime suu puhtaks

“Jajah, varsti on nii, et kui sa pole neeger, naine, õigeusklik ja puujalaga, pole sul lootustki viisakalt koheldud saada,” kuulen vahel nende suust, kelle meelest on maailm justkui liiga sallivaks ja/või poliitkorrektseks muutunud. Toon on neil sealjuures muidugi irooniline, mõttega, et sellist eksemplari pole küll võimalik leida.

Jama puha. On küll.

Pildilolevad daamid on Etioopia õigeusklikud. Täitsa olemas sellised. Ja ehkki pildilt ei paista ühtki puujalga, jääb tugev kahtlus, et mõnel mustanahalisel õigeusklikul põhimõtteliselt seegi on.

Seega, hakka ruumi tegema, valge isane! Korja oma kondid kokku!

Ja nüüd, stopp!

Enne kui hakkate mind vasakult ja paremalt peksma ja küsima, mis nii lolli sissekande mõte on ja kas ma pean jälle eestlais fašistideks või olen hoopiski marurahvuslastest ksenofoobide ridadesse astunud, tõmmake hinge …

ja lugege edasi…

See jutt, härrased lugejad, on lihtsalt selleks, et teid natukene ärritada ja meenutada, et on aeg suu puhtaks rääkida.

Eeloleval pühapäeval, 20. jaanuaril kell 17. 00. algab selle aasta esimene söömaklubi.

Teemaks sallivus ja selle piirid.

Üks arvamus mõtete kogumiseks on siin.

Selle vastukajad leiab Wildikalt, Wollilt, Ramloffilt.

Olevil on veel üks varasem sallivuseteemaline mõtisklus.

Igatahes, pühapäeval saab kõik, mis selle kohta meelel ja keelel virtuaalses söömaklubis välja öelda.

Täpsema liitumisinfo leiab ka pühapäeval siitsamast. St klubitamise vahendiks on ikka skype, aga kuidas täpselt, lepiks kokku siis, kui on näha, kuidas tehnika seekord taltub.

Pildi sain siit

LISATUD: Söömaklubi sai enesele ka äsja eraldi blogi. Leiate selle siit.

Edaspidi on söömaklubi kohta käiv info seal koos ja klubitajad saavad blogis ka oma suurepäraseid mõtteid avaldada.

NB! algas, liitumiseks palun saada tsätisõnum Skype kasutajale “unclelarko”.

jaanuar 18, 2008 at 3:15 p.l. 2 kommentaari

Heterod, va ropud…

Eilsel raamatuesitlusel, mis lugupeet autorile kuuldavasti kodumaa imelikes paigus lõppes, sigis meil mingil hetkel hästi jaburnaljakas jutuajamine. 

Üks meeskodanik pinnis muudkui Ivarit, et kas ta raamatus on ikka ropud dialoogid ja kui Ivar vastas, et ei ole nagu, siis pinnis edasi, et miks ikka pole ja milline on üldse suurim roppus, mida üks homo teisele ütleb. 

Mina, olles seks hetkeks tarvitanud juba paari erinevat alkohoolset jooki ning muutunud nende mõjul avameelseks ja sirgjooneliseks, küsisin, et miks ta üldse küsib nii. Et kas nagu tema meelest näiteks heterote dialoogid on tavaliselt mingi mudaroppus või?  

Meeskodanik (ise eeldavalt hetero, eksole) mõtles viivukese ja arvas, et. “Öööh… jah… on vist küll, jah,” 

Noh, mina mõtlen nüüd omakorda, et öööh, on siis või?  Noh, nagu et ma ise kõige aadlipreilisema suuga ja kõrvadega pole just, mõni karvane sõna vahel ikka suust lendab, aga ei saaks öelda, et m-, v- ja p-väljendid mul nüüd ka sidesõnad oleks. 

Ega tuttavatel ka vist pole.    

Tegelikult mulle tundub, et isegi kui räägitakse seksist ja, ütleme, mitte just kõige siivsamast, ehk isegi millestki, mis otse ringitõmbamiseks kvalifitseerub, ei kasutata reeglina eriti roppe sõnu. Pigem hoopis siis, kui miski täiega vihastab, no ikka kohe päris perses on. 

Aga jah, iseenesest päris huvitav, millal me ropendame, kui palju ja mis sõnadega? 

Kas teil, härrased lugejad, tulevad roppused kergesti keelele või mitte? Kui ruttu te karvaseid sõnu kuuldes punastama hakkate? Kas on mingit vahet, kas ropendada emakeelsete või võõrkeelsete sõnadega, st, kas emakeelsed tunduvad hullemad ja võõrkeelsed leebemad? Või vastupidi? Või vahet pole? 

Ja veel – on teil ette tulnud piinlikke olukordi, sest ütlete mõne võõrkeelse roppuse, teadmata, et see sõna pole just kultuurne? Nagu linnalegendis kalakasvatajast, kes kuskil peenel konverentsil kostüümistatult kõnepulti roninud ja kinnitanud, et kalu on neil asutuses “dohuija”. Pärast ajakirjanikud helistanud ja küsinud, et kuidas siis, kui vett on ainult põlvini… Alles siis taibanud vaene kalakasvataja pikkamööda, et see sõna, mida ta kasutas, ei tähendagi lihtsalt “palju”.  

PS Hoolimata diskrimineerivast pealkirjast võivad ka homod kaasa rääkida (:

jaanuar 17, 2008 at 2:53 p.l. 40 kommentaari

Olen õnnelik, kui…

“Mis teeb sind õnnelikuks,” küsis pühapäeval mult külaline, kes parasjagu oma tutvustkonda sedasorti eksistentsiaalsete küsimustega “terroriseerib”. ‘

Vist maigutasin lollakalt suud ja vastasin esimese hooga midagi ähmast. Et oleneb olukorrast ja…eee..äää…ööö.  

Pärast mõtlesin selle üle siiski veel natuke. Tundub, et on hunnik mingeid välispidiseid asju, mis panevad mind eluga rahul olema. Näiteks armsate inimeste olemasolu, meeldiv mikrokliima tööl, söök jook laual, lemmikloom terve jne.  

Ometi, puhast, füüsilist, peaaegu täiuslikku õnnetunnet kogen (olen seni kogenud) hoopiski mingites hajusates hetkedes, habrastes, voolavates seisundites.  Olen vahel silmini õnnelik rahul kui… 

…saan end vihmase ja halli ilmaga kamina ette tugitooli kerida ja seagamatult raamatut lugeda, leht lehe haaval, mõnusal krabinal ja nina ikka ses raamatulõhnas; 

… olen kahekesi merega, selle piiritu veega, mis võib mind uputada või kanda, kui ma oskan teda usaldada,  sealjuures on tal minust nii rahustavalt sügavalt pohlad; 

… saan lihtsalt Kurilooma ja Vanamehe kaissu võtta; 

…võin kolada linnaöös ja peatuda mingis jaburas söögikohas (burksi putka Harkus, kebabikas Helsingis) või lihtsalt mingil pingil; … räägin kellegagi juttu, mis mingil imelisel viisil sujub ja klapib; 

… longin suvises pärastlõunas, kus varjud on pikad ja aega küllalt; 

… veebruaripäike noolib mu värvilist kappi; 

… rong tõmbab end käima, ikka tõka-tõka-tõka, ja mul on ees tund aega mõnusta sooja sõitu koos omaenese mõtetega; …ärkan sügavast unest ja tunnen hetkeks ainult puhast olemasolutunnet, aga mitte veel seda, kes ma olen, või kus. 

Siis, jah siis, olen ma õnnelik. Päriselt.

Millal sina oled? 

Ja piltidest, Pierre Bonnard on üks neist, kelle loomingus ma puhuti sedasama hetkelist tugevat õnnetunnet arvan tajuvat. Meie oma Pärsimägi on muide ka, aga tema loomingu paremikku ma netist miskipärast ei leia.

jaanuar 15, 2008 at 1:34 p.l. 16 kommentaari

Vabamüürlased ja muud tondid ehk kust tulevad vandenõuteooriad?

Delfis kirjutab isand Amer vabamüürlusest.

Kommentaaride enamik lööb ausaltöelda suu lahti. Mitte sellega, et nad sappi nõrisevad, see on Delfi tavaline reaalsus, vaid sellega, et suur osa kommenteerijaist näikse tõsiselt vajavat ja kultiveerivat usku mingisse üleilmsesse vandenõusse.

Ma ausaltöelda ei usuks, et mingi seltskond maailma valitseb, siis ka mitte, kui nad ise seda valjuhäälselt kinnitaksid.

Pole võimalik, et keegi, ükskõik kes, saaks pikka aega efektiivselt ja salaja kontrollida tervet maailma, erinevaid valitsusi, majanduslikke ja poliitilisi huvigruppe, kodanikeliikumisi jne, jne.

Maailm on selleks liiga suur, liiga kaootiline.

Liiga infomahukas, et prognoosida kuidas ta tervikuna käitub, saati siis veel kogu seda kupatust kui lambakarja ühe värava poole ajada.

Pealegi selleks, et valitseda tervet ilma läheks vaja usutavasti miljoneid inimesi, kes tegutsevad koguaeg äärmiselt lojaalselt, koordineeritult ja lahkhelideta. Salajas muidugi ka veel.

Küllap on kõik kogenud, mis juhtub kui mingis üsna pisikeses, nii mõnekümne liikmega kollektiivis üritavad juhid midagi muuta, saati salaja. Kuulujutud on kohe platsis, keegi mingil põhjusel kõrva puutuvat ikka teistele edasi tilgutab. Erinevad ootused, lootused ja „parteid“ on ka platsis ja peavad suitsunurgas kaklusi. Muutuste tont on varsti seinal nii suur, et ei õnnestu teha ühtki süütuimatki töökorralduslikku liigutust, milles ei nähtaks teab mis õudsate arengute eelmaiku.

Ja kui see on nii juba üsna pisikeses töökollektiivis, mis siis rääkida tervest maailmast.

Need inimesed, kes ideaalseis fantaasiais peaksid üksmeeles ilma valitsema on tegelikkuses piisavalt väiklased, edevad, isekad, ahned või vastupidi liiga ausad, naiivsed, hästi kasvatatud, selelks, et suu pidada ja ühist salajast valitsemismängu mängida.

Ikka tahab üks ühte ja teine teist, ikka tekkivad erinevad huvigrupid, ikka minnakse riidu ja lahku, räägitakse välja ja keeldutakse kaasa mängimast.

Nii et ei tule välja see maailma valitsemine ei vabamüürlastel, juutidel, USAl, kommunistidel, feministidel ega üldse kellelgi, sest kellelgi pole võtta ideaalseid inimesi.

Aga rohkem, kui targutada ilmavalitsemise võimalikkusest, tahaksin küsida, miks inimestele vandenõuteooriad niiväga meeldivad? Mida need annavad?

Tunde, et maailm on tegelikult kontrollitav ja ratsionaalne, mitte mingi kaootiline ja pidevalt kriitiline asjandus?

Hea võimaluse oma ebaõnne põhjendamiseks? Ma pole süüdi, et sitasti läks, sest maailmavalitsejate vastu ei saa?

Parema enesehinnagu? Ma olen nii tark ja läbinägelik?

Või sünnivad vandenõuteooriad inimeste peas, kes on iseenesest väga intelligentsed ja särava abstraktse mõtlemisega, ainult piisavalt väheste teadmistega ja/või ilma taustsüsteemita, kuhu kätte puutuvad faktid asetada?

Niisiis, kust tulevad vandenõuteooriad?

jaanuar 12, 2008 at 2:29 p.l. 33 kommentaari

Väikesed lapsed ja suured seksikiisud

Käis kõva vaidlus teemal, kas panna lasteajakirja kaanele poppstaarike, kes lastele, eriti tüdrukutirtsudele küll väga peale läheb, kuid kelle immits on sealjuures üsna pornograafilise piiril. Kolmveerandalasti pildid, ühemõttelised ja väga labased poosid ja ilmed. Kõik röögib, et pane mind, olen kõigega nõus. 

Tšikk kaanele” arvamuse pooldajad ütlevad, et lastele ta meeldib, ja et teised staarid on ka sekspommid ja et lapsed teavad nii ehk naa, kuidas need asjad käivad. Vaata lapsukeste Rate´i pilte, eksole. 

Tšiki kaanele toppimise vastaste argument on, et lastele ei pea varakult mingeid labaseid sekspomme otse eeskujuks tooma, või ei pea nende kuulsust vähemalt teadlikult suurendama. Selliste staaridega lehvitamine viibki sinnamaale, et viiesaastased võtavad vääneldes väljakutsuvaid poose ja et laps, vähemalt tüdruklaps, õpib end peamiselt seksobjektina määratlema ja hindama. 

Ma ei teagi nüüd. Ei tahaks idealiseerida ega isegi mitte normaalseks pidada puritaanlikku olukorda, kus laps seksist midagi ei tea. Pole vanemaid suudlemas ega kallistamaski näinud ja häbeneb oma keha, mis hirmus.

Kui kuulsin inimesest, kes arvas, et netipedofiili kätte jäänud pisipiiga probleem on, et ta ei häbene oma keha, sest tema vanuses juba võiks, siis ma sain üsna kurjaks. Miks peaks inimene hakkama mingit vanuses oma keha häbenema? On keha siis midagi kõlvatut või?  

Teisalt pean tõesti õõvastavaks ka seda, kui juba eelpubekad end sekspommidena kujutlevad ja kui tüdrukud õpivadki peamiselt pandavad asjad olema. See hävitab nende inimväärikust ja lisaks, vähemalt minu meelest, rikub tegelikult ka elutervet inimlikku seksuaalsust, mis kindlasti ei piirdu kõige labasemate pornopiltide maailmaga. 

Et siis, kust, millal ja kuidas peaks laps saama oma teadmises seksuaalsusest?

Vanematelt. Aga veel?

Kas ja mis roll on ühiskonnal, reklaamil, ajakirjandusel? On selge, et täiskasvanutele suunatud meedia on ikka rohkem ja vähem seksvihjeid täis. On sama selge, et lapsed tarbivad sedasama täiskasvanute meediat suurte kõrvalt nii ehk naa. Kes suurte hulgas popp on, on seda ka laste jaoks.

Aga kas on siiski OK, kui otse lastele suunatud meedia eksponeerib kedagi, kelle immits kõigub popp-ja pornotähe piiril, isegi, kui lasteajakirja on leitud suhteliselt riides pilt?

Pildistaar on Rihanna, kes küll polnud kõnealuse vaidluse põhjustaja, kuid kelle kohta ma olen kuulnud mitmeid lapsevanemaid ohkamas, et nende pistütred sooritavad selle tibi vihmavarjulaulu saatel siivutuid liigutusi. Seega natukene lugu illustreerima ehk sobib.

jaanuar 10, 2008 at 2:36 p.l. 56 kommentaari

Kas sina päästaksid naabri või koera?

Ja siis on need, kes vastavad küsimusele “kui maja põleks ja sa saaks päästa ainult kas oma naabri või oma koera, siis kumma sa valiks?” kõhklemata, et koera ikka, koer on ikkagi oma pere liige. Ma loodan, et mul kunagi selliseid naabreid ei saa olema.

Arvab AbFab siin loomajutu sabas.

Mnjah, ma olen nüüd oma nädal aega mõelnud, et, jumal paraku, mina oleks vist küll see, kes valiks koera. Mitte, et ma oma naabrit vihkaks või midagi, aga koer tõepoolest on pereliige.

Ta on keegi nõrgem, kelle eest ma olen lubanud hoolt kanda, keegi, kelle eest ma olen vastutuse võtnud (loomaga nimelt kehtib see kui oled taltsutanud, siis vastutad, mu meelest eriti).

Pealegi, naaber oskab end ilmselt ise natuke paremini päästa kui koer. Naaber ei roni hirmunult kappi näiteks ega keeldu toast välja tulemas.

Ja kui järele mõelda, siis on koera päästmine ka lihtsalt realistlikum. Oma koeraga ma eeldatavalt viibin ühes korteris, ma saan ta endaga lihtsalt kaasa võtta. Naabrit peaksin ma ekstra päästma minema. Aga mulle õpetati vist küll juba algklassides, et kedagi oskamatult päästma ei tormata, tuleb hoopis päästjad kustuda. Et kui ronid hulljulgelt ja käpardlikult päästma, on tulemusena surnud nii päästetav kui päästja. Karta on, et kui ma läheksin omaalgatuslikult naabrit päästma, oleks tulemus just selline.

Nii et mõistlik on vist ikka koera koos endaga välja vedamise juurde jääda. Naabri tarvis helistan pigem 112.

Muidugi on see lihtsalt mõttemäng. Kuidas me tegelikult kriisiolukorras käitume, ei ole suuremat võimalik ette ennustada, eriti mitte selle põhjal, kuidas me arvame, et oleks kena käituda.

Praktikas võib mõni ronida elu hinnaga päästma mingit telekat, sest ikkagi uus ja järelmaksuga ostetud. Teine aga seisab kui soolasammas oma leekides maja kõrval ja soiub, et teeks suitsu, aga tikud jäid tuppa… Mõlemad näited on elust enesest.

Aga siiski, kui nüüd lihtsalt fantaseerida, siis keda või mida teie kriisi korral  esmajoones päästma tormaksite?

PS Loodan, et see mõttemäng ei riiva ega solva kedagi, kes on päriselt mingi suure õnnetuse üle elanud.

jaanuar 9, 2008 at 8:22 e.l. 49 kommentaari

Ka kassid blogivad

Blogi on kui päevik, mis on meelega lauanurgale vedelema unustatud – et las nad loevad.

Alates tänasest jätan minagi oma päeviku lauanurgale vedelema.“

Need read pärinevad Annelilt, ühelt mu parimalt sõbralt, kellega koos me oleme vist küll söönud sada puuda nii soola kui suhkrut. Loodetavasti sööme veelgi. Aga, nagu näha on tedagi nakatanud blogihaigus.

Minul sõbrana on tema lauanurgale unustatud päevikut kahtlemata huvitav piiluda, aga teistele võiks see ehk ka põnev olla.

Eeskätt, kui teil peaks olema laps koduõppel või huvi koduõppe vastu. Anneli nimelt on tütar Tijale juba staažikas koduõpetaja.

Ja teiseks, kaege seda blogi, kui te armastate loomi. Annelil nimelt on kodus paras miniloomaaed. Vähemalt mina ei suuda küll enam kokku lugeda tema kasse, liivahiiri, rotte ja ma ei tea keda veel. Kilpkonni on vist kaks ja koeri ka, kui kutsikad maha arvata.

Kui aus olla, siis ega ma imestaks, kui mõni neist elukaist ka varsti salakesi arvuti taha hiiliks ja blogisse käpajälgi teeks. (:

Aga minge ja avastage ise.

KASSID KODUÕPPEL

PS söömaklubilased on Anneliga ka kord rääkinud

 

Pildil Anneli kass Krääbu.

 

jaanuar 8, 2008 at 7:08 p.l. 3 kommentaari

Kuidas mõõta kannatusi?

Stress sellest et kröösus ei suuda endale kolmandat isiklikku saart osta on täpselt sama suur kui eluheidiku stress leiva ostujõu puudumisest. Mõlemad kannatasid ja samapalju. 

Arvab Mahhatsalka Arni juures. 

Mulle meenus seepeale Stig Dagerman ja tema “Saksamaa sügis.”  

See 23aastane poisiraisk sõitis 1946. aastal Saksamaale. Sõitis mitteametlikult, külastama naise sugulasi, ja nägi ka mitteametlikult. Päris sõjajärgset Saksamaad, mitte propagandatalituste kuvandit.

Tulemuseks oli rida maailma inimlikemaid, hoolivamaid, kaastundlikemaid reportaaže, mida nüüdseks ka raamatukaante vahel ja eelnimetatud pealkirja all lugeda saab. 

Neis kirjeldab temagi kannatust ja viletsust. 

Kannatust ja viletsust Ruhris. Nüri, loomastavat viletsust. Inimesi, kes elavad varemetes, põlvist saadik vett täis kartulikeldrites, kus hädapärast laudamööda ringi ukerdada saab. Inimestest, kes neis urgastes suitsu sisse ajaval improviseeritud küttekehal jumal teab kust ja kui seaduslikult või ebaseaduslikult (pigem ikka viimast) saadud kartuleid keedavad. Inimestest, kes köhivad lapsed rõskest keldrist pigem vihmasesse õue kondama saadavad, sest see tundub natuke tervislikum.  

Aga ta kirjeldab ka üht teistsugust viletsust. Viletsus, mis on tabanud tema sõpra, noort aristokraatliku taustaga kirjanikku. Kirjanikku, kelle perel on õnnestunud sealsamas Ruhri lähistel üürida villa. Lagunev, kütmata, aga omaette ja aiaga. Jah, sealgi majas juuakse ersatskohvi ja müüakse selleks, et õhtusöök lauale saada, kirjutusmasinaid. Võtke veel natuke kapsast, tõstke endale veel paar kirjutusmasina klahvi.   

Nemad seal villas igal juhul tunnevad, et neid on tabanud viletsus ja kannatus. Objektiivselt võttes on ka. Ometi, see viletsus on kunstipärane, peen, õilistatud või õilistatav. See otse ei tapa ega loomasta. 

Kuidas tundub, kas need kaks kannatust on ikka täpselt ühesugused?  

Ja kuidas tundub, kui siia lisada nüüd miljonäri mure ostmata saare pärast? 

Loomulikult, kannatus on teatava piirini psühholoogiline. On see, mida me tunneme olevat kannatuse. Ses mõttes muidugi võib olla kannatus ka, et sukasilmad jooksevad või geelküüned murduvad. Kusjuures päris tõsiselt ja eksistentsiaalselt võib see kannatus olla. Kaks Tallinna koolitüdrukut tapnud end ju kunagi ära just jooksvate sukasilmade pärast, sest kuidas saab elada maailmas, kus kõik laguneb.* 

Aga ma kaldun arvama, et säärase subjektiivse, peamiselt kõrvade vahel valitseva kannatuse ja reaalse nälja, külma, haiguste, valu, surmahirmu jms vahel on ikkagi vahe.  

Kui esimesega vabalt võib ja peabki tegelema eneseanalüüsi korras ja/või psühholoogi rinna naal, siis teine puudutab otseselt seda, kuidas peaks kannatusele reageerima ühiskond.  

Kas inimese peaks mistahes juhul rahus kannatama jätma, sest kogu kannatust me maa pealt ei kaota ja pealegi on kannatus subjektiivne, kõik ju kannatavad? Või on piir, kust maalt kellelgi edasi kannatada lasta on tõeliselt ebaeetiline? 

Mu meelest ei tohi kannatust vaadelda ainult kui kannataja kõrvade vahel toimuvat, millel puudub igasugune objektiivne mõõde. See muudab meid kaastundeta, ebainimlikeks, atrofeerunud sotsiaalse närviga olenditeks, ja külvab  ühiskonda reaalset viletsust. See aga on juba ohtlik.

_______

* seda näidet kohtasin kord mingis Uku Masingu tekstis, millises, kahjuks ei mäleta.

jaanuar 7, 2008 at 1:36 p.l. 27 kommentaari

Soome naised on loomu poolest koledad…

 

Meil Eestis on vedanud, meil on ikka ilusad tüdrukud. Soomes näiteks ei ole ühtegi ilusat naist.“

Misasja?“

Ühtegi ilusat naist ei ole Soomes, noh.“

Kuule, ära tee järeldusi nende kolme purupurjus vanamoori järgi, kes Tallinnas lällavad.“

Ma ei teegi. Seal koha peal on ka kõik koledad.“

No ei tea, ma oleks küll vähemalt Helsingi vahel päris palju jumala ilusaid tšikke näinud…“

Häh, need on kindlasti kõik Eesti tüdrukud.“

A sa mine teinekord sadamast kaks sammu kaugemale, näed Soome tüdrukuid ka, on ikkagi päris ilusaid.“

Aga ühtegi normaalset tüdrukutebändi neil ikkagi ei ole.“

Misasja?“

No nagu normaalset tüdrukutebändi pole Soomes.“

Otsin sulle YouTube´ist mõned või?“

/…/

Hea küll. Ega nad välimuselt ei olegi koledad, nad on sisemiselt. Soomes on see võrdõiguslus nad ära rikkunud. Meestel ei ole enam võimu ega midagi. Eestis on naised ikka naised.“

Umbes selline dialoog oli mul ja ühel meesinimesel, olgu ta nimi näiteks XX või Härra Kesiganes. Sest sellist juttu ajavad ikka päris paljud.

Minu meelest on küll kuidagi halekoomiline rääkida sellest, kuidas ainult meil Eestis on ilusad tüdrukud ja mujal, näiteks juba Soomes, on nii kolekoledad. Nagu need tüdrukud siis üldse nii palju erineksid, eksole.

Pealegi jõuavad kõik need jutud varem või hiljem sinna, et meie tüdrukud on ilusad just loomu poolest, sest nad on hirmsast feminismusest rikkumata.

Meenub üks doku, kus näidati Ida-Euroopas naisejahil käivaid britte.

Üks seal oli kätte saanud mingi Eesti tibu ja rääkis, et talle nii meeldib vaadata, kuidas naine on kodune ja teeb päevad läbi majapidamistöid, pühib põrandat ja peseb nõusid ja on sealjuures nii alandlik ja tänulik. Koll kurtis, et briti naised küll nii nunnud alandlikud pole enam ja mees ei saa end nende juures üldse suure ja targa ja võimsana tunda. Et see on ikkagi nii mõnus, kui sa tunned, et naine on sinust sõltuv ja teenib sind.

Kaamera siis näitaski naist, kes napis heledas kleidis käpuli põrandat küüris. Mees lösutas laua taga ning jälgis teda, pilgus segu ihast, patronaažist ja despotismist.

Brrrrrrrr!

Noh, ma saan aru, et mingi nukra briti luuseri jaoks on alandlik orjatar kuidagi ideaalne. Sihuke normaalse enesehinnaguga naist nii ehk naa ei saa.

Aga miks ometi täitsa normaalse sotsiaalse positsiooniga Eesti mehepojad ka nii arvavad?

Brrrr! Veelkord.

 

PS. Kuidas muidu Soomes tüdrukutebändidega on, saab vaadata mo vanamehe juurest. Siit ja siit ja siit, näiteks.

Tibi pildil pole ei Soomest ega Eestist, lihtsalt reklaami puhastusvahendeid.

 

 

jaanuar 6, 2008 at 2:48 p.l. 22 kommentaari

Vanemad postitused Newer Posts


Kalender

jaanuar 2008
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031