Archive for veebruar, 2008

Kruvid lahti või kevad südames?

Ei mina tea, mis see nüüd on.  

Juba pikemat aega tabab mind röögatu väsimus, kui pean tegema midagi, mis näeb välja nagu töö või on muidu liiga mõistlik ja siivas. Isegi blogimine on kuidagi nagu raske.  

Seevastu tunnen ma kirge väljuda rongist suvalistes metsavahejaamades ja kõndida kuhugi, kaugele. Kasvõi mitukümmend kilomeetrit. Ei siis oleks väsimust kuskil. 

Ei oska muud arvata, kui et üks kahest, mul on kruvid lahti või kevad südames. Või ka mõlemat. Ega seegi ime oleks.  

Igatahes ei ole ma suutnud täna teha muud palju mõistlikku, kui sirgeldada pildikesi ühest üksildasest uitajast, kes kõnnib tasakesi maja poole. Sellise maja, mis on kuskil maailma äärel, äsja lehte läinud puude-põõsaste vahel. Maja, mis hoolimata sellest, et ta on kuskil pärapõrgus, pole üksi ega elaniketa. Maja, milles ahi veel varaste kevadilmade jaheduse vastu vaikselt köeb. Maja, kus keegi ootab teelisi, kes viitsivad sisse põigata, maha istuda, lugusid jutustada, uudiseid tuua ja perenaise vadagi kuulata.  

Oeh! See võiks ju olla üks teemaja. Ja kes see muu seal ikka ahju kütab, kui mitte üks tilluke nõid.  Noh, kui ma juba kogemata oma unistuste nõiateemaja üles joonistasin, siis võite ju ka piiluda, et kuidas ta välja näeb, kui üles leiate. (: 

Aga mina hakkan nüüd küll päriselt tegelema mitte millegi tegemisega, mis on maailma mõnusaim töö. On ju? 

PS. Mu speller, selgub, ei tunne sõna “siivas”. Huvitav, mida ma pean seepeale tema moraalist arvama?

Advertisements

veebruar 29, 2008 at 12:29 p.l. 13 kommentaari

Ma ei ole Venemaa agent, ausõna

Enne, kui andsin allkirja (nüüd õnneks küll juba oluliselt muudetud) politseiseaduse eelnõu vastu, kaalusin ikka väga pikalt. Vaatasin, et, näh, allakirjutanud on peamiselt vene nimedega kodanikud, sekka mõned Linterid ja Revadki. Ja mõtlesin, et üsna tõenäoliselt hakatakse kogu seda kampaaniat tõlgendama kui järjekordset moskvameelset riigikukutamist ning eestlased, kes samuti alla kirjutavad, saavad kohe kuulda, kuidas nad on kasulikud idioodid, kvislingid jne. Et vahest ikka ei kirjutaks…

Teisalt, mulle tõesti ja päriselt ei meeldinud see eelnõu. Ja ma mõtlesin, et no kuramus, kas ma tõesti lepin sellega ainult seepärast, et eelnõu ka Linterile, Revale ei meeldi? Kas ma hoian suu argpükslikult vett täis lihtsalt selleks, et keegi ei saaks mind süüdistada vales paadis istumises? Ei, nii ka ei lähe, otsustasin, ja saatsin allkirja teele.

Ma ei kirjutaks sellest pisikesest isiklikust draamast pisikese allkirja ümber, kui see ei tunduks kuidagi üldisem probleem olevat. Ma kardan, et päris paljud eestlased on lähiajal midagi sarnast tundnud. Et nad ei ole mingite arengutega Eestis rahul, aga ei julge enam oma valitsuse otsuseid kritiseerida, sest neile tundub, et nii muutuvad nad hoobilt mingiks Venemaa propagandamasina hääletoruks.

Vaikselt, ilmselt pronksiöise ehmatuse järelkajana, on tekkimas teatav enesetsensuur. Tunne, et isegi kui omad teevad rumalusi, on targem suu pidada, sest omasid arvustades anname me jällegi nendele seal mahlase kondi hambu.

“Praegu tuleb teha isamaalist mitte objektiivset ajakirjandust,” ütles tiba peale pronksiööd ühe suure lehe toimetaja. Ja mitte ainult ajakirjandust. Üldse peaks justkui olema kuidagi jube positiivselt isamaaline ja igas asjas valitsust toetav. Kes ei ole, saab kiiresti reeturi või ullikese sildi külge. Nagu Tallinna Ülikooli sotsiaalteadlased, kellest on praeguseks vaat et rahvavaenlased tehtud.

Ühtpidi on see ju väga mõistetav. Venemaa kasutabki ära kõiki võimalusi, millega Eesti kallal räusata. Ja kodanikud Linterid, Revad ja Klenskid, kelle eesmärgid on väga pehmelt öeldes enam kui kahtlased on tõesti platsis igal pool, kus neil on võimalik rääkida Eestist kui koledast ahistavast fašistlikust kiskjast või muud säärast. Rääkida jutte, mille peale hakkavad külmajudinad mööda selga jooksma, ning millele kohe kindlasti ei suuda ega taha kaasa noogutada.

Mõtlen, muide vahel, paranoidsetel hetkedel,  et huvitav kas igasugu öised vahtkondlased ja muud äärmuslased, on mõningatel üritustel, nagu näiteks seesama taserivastane meeleavaldus, kohal tõesti seepärast et neile läheb see asi asja enese pärast korda, või on nad sinna kuidagi organiseeritud, et üritust viisakate kodanike silmis diskrediteerida ja seega enesetsensuuri ja kriitikast loobumist süvendada?

Sest, veelgi paranoidselt mõeldes, kellele oleks selline kuulekalt keelt hammaste taga hoidev Eesti kõige kasulikum? Kas mitte sellele samale Venemaale, kel ongi siis hea näpuga näidata, et vahtige, nemad seal ongi demokraatia vaenlased.

Teisalt, mida´s teha? Ei saa normaalses demokraatlikus riigis ju ometi osadele kodanikele öelda, et teie ei tohi meie kampaanias, meie meeleavaldusel, üldse kuidagi meie poolel osaleda, sest te rikute kõik ära.

Kolmandast küljest, kas pole sellesama normaalse demokraatliku riigi tunnuseks ka see, et aegajalt, mõnes punktis tohib olla ühiseid huvisid ka nendega, kellega ülejäänud huvid ja mõtteviis on suisa ristivastupidised? Tähendab, võib küll olla, et miski seaduseelnõu ei meeldi (või just meeldib) korraga nii mulle kui Klenskile. Ja ma tohin sel juhul oma arvamuse ikkagi välja öelda ilma, et sealjuures kohe Vene agendiks muutuksin.

Mul nimelt ei ole mingit tahtmist Vene agent olla. Venemaa on hetkel üks üpriski rõve ebademokraatlik riik. Aga ma tahan, et Eesti oleks jätkuvalt tore ja demokraatlik riik, mille kodanikud on võimelised ka eluterveks kriitikaks. Nii et ärgem hoidkem “isamaalistel kaalutlustel” või labases Vene karu hirmus, keelt hammaste taga, sest isamaal sellest küll kasu pole. Pigem vastupidi. Me muutume sedasi tasapisi just sellesama ebademokraatliku Venemaa sarnaseks.

Mõttekäik on osalt kokkuvõte, osalt edasiarendus sellest, mida viimases söömaklubis Markus Daanieliga rääkisime. Sellega loodan kustutada oma kirjutamisvõla kõigi kohalolnud söödikute ja niisama söömaklubile kaasaelajate ees. 

Siin on ka veidi demokraatiaputru Larko pool. 

veebruar 28, 2008 at 12:52 p.l. 4 kommentaari

Eesti kultuur – Viiding ja rahustid

kultuur on

elo viiding

looduslikud rahustid

sina ja mina

eestis on hea elada

Selliste märksõnadega, sellises järjekorras on nad täna mu blogi leidnud. No mis sa kostad, on see nüüd luule, kultuurikriitika või karm reaalsus? (:

veebruar 23, 2008 at 9:37 e.l. 2 kommentaari

Ja nüüd on küll aeg suu puhtaks röök…oeh, rääkida!

Demokraatiateemaline vaidlus, nagu näha, on parajad tuuris üles võtnud.

Tore! Järelikult ongi paras aeg suu kohe päris puhtaks rääkida.

Selleks on võimalus homme, virtuaalses söömaklubis, algusega kell 15.00.

Suhtlusvahendiks on skype ja operatiivinfo ilmub siia.

Kõik lobapidamatusega demokraatia pooldajad ja vastased on oodatud. (:

veebruar 22, 2008 at 3:48 p.l. 1 kommentaar

Mis tingimustel sa naabri ära tapaksid?

Mu isal, kes võitles noorest peast partisanina sakslaste vastu, oli palju serblastest sõpru. Me pered aitasid üksteist läbi tule, vee ja vasktorude. Kõik see muutus, kui Milošević hakkas serblasi üles ässitama. Ühtäkki korraldasid mu isa sõbrad suuri albaanlastevastaseid meeleavaldusi Kosovo linnades, mille elanikest 90% olid albaanlased.

Mäletan, kuidas mu kadunud isa vaatas oma serblastest sõpru telekast, suutmata uskuda nende vihkavaid sõnu. Mu isa ei suutnud mõista, miks need korralikud inimesed, keda ta oli nii kaua tundnud, austanud ja armastanud, hävitasid sel vihkamise teel kõik inimlikkuse sillad, mis seni olid veel püsinud.

Kord nägin teda haigevoodis lebavat ja pärast uudiste vaatamist nutvat. Pärast seda me enam telekat lahti ei teinud.

Räägib Kosovost pärit Jesse Musliu.

BBC nimelt oli oma võrguväljaande lugejailt küsinud, mida nad mäletavad Kosovost enne ja pärast sõda.

Seal on veel lugusid, albaanlaste omi ja serblaste. Lugusid, mida ma soovitan lugeda ja millest paistab, kui neetult keeruline kõik seal ilmanurgas on.

Aga see Musliu räägitu on vastikult üldine.

Ikka on ette tulnud, et inimesed, head, korralikud, ausad, lähevad sobivatel põhjustel, kellegi ässitusel ja konkreetselt tapavad ära oma naabri, töökaaslase, sõbra. Kellegi, kellega nad veel eile sõbralikult ukse peal suitsetasid, kellelt veel eile soola laenasid ja koos aiapidu pidasid.

Miks nad lähevad? Kuidas saavad kenadest, korralikest, headest inimestest korraga mõrtsukad?

Kas minust saaks ka? Või sinust? Mis tingimustel sa naabri ära tapaksid?

Pildil, mis on ka BBC jagu, sõjas hukkunute hauad Kosovos.

veebruar 22, 2008 at 10:32 e.l. 19 kommentaari

Räägi minuga täna, sest homme ei ole mind enam

Kurb lugu ise juhtus aga siis, kui Eesti hakkas vabaks saama ning tegin ülevirumaalist ühemeheajalehte. Oli just hirmkiire lehe kokkujoonistamise aeg, trükikoda trampis juba jalgu. Telefon helises ja teisel pool oli vana mees. Ta tahtis ette kanda üht laulu, mille oli just oma küla kohta valmis saanud. Ütlesin: kiire on, laula homme. Laul aga kibeles mehest välja tulema ja mees ei saanud mitte vaiki olla. Helistas kohe mitu korda. Ta helistas isegi veel hilja õhtul mu koju, et ikka laulda. Laul oli pikk, sadu ridu. Võis tunda ning kuulda, et laulu vägi leekis mehe sees nii vägevalt, et seda oli tulnud ohtra hundijalaveega kustutada. Homme, ütlesin juba pahurana.

Kui aga “homme” kätte jõudis, ei vastanud vana mehe telefon ning külarahvas ütles: mees on surnud. Selgitati, et ta olnud isevärki napsu-, laulu- ja luulelemb ullike, kes nagunii pidanud minema. Aga siiski jäid selle vana mehe surm ja ära kuulamata laul kauaks, enam kui kümnendiks, minu sisse.

Kirjutab Rein Sikk tänases Päevalehes.

Siku Rein räägib edasi regilaulujuttu, mina jäin aga kuidagi selle koha külge silmi – ja ajupidi kinni.

Mõtlesin, et sellised helistajad, natuke veidrad, väga jutuhimulised aga tegelikult ju toredad (vana)inimesed on vist igal toimetusel. Meil küll on.

Näiteks üks mees küsib mu käest ikka, kuidas meil Tallinnas ilm on. Üks teine sõidab meile vahel koguni müraki ratastooliga uksest sisse, räägib mihuke jupp tema kehast vahepeal on ära lõigatud ja toob ikka kommi, enamasti vene omi, hästi magusaid ja kirju paberiga. Siis üks naine räägib ikka oma elust ja nirust silmanägemisest. Ja oli üks maru papi, kes ikka tõi mett. Jne. jne.

Jah, vahel nad helistavad ja tulevad ka jube kiirel ajal. Jah, siis on tunne, et ei jaksa kuulata. Et, mitte praegu. Et, miks, oh kurja, ei võiks teinekord turvamees öelda, et ei saa sisse praegu ja miks ei võiks me ainult sekretäri telefoninumbrit avaldada.

Ja olen minagi ükskord öelnud ootamatule ukse taha tulijale, et “homme” ja polnud meilegi seda homset enam ette nähtud.  

Jaburkurb on, et kui järele mõelda, siis just nende inimeste jaoks me olemas olemegi. Neil on meid vaja, me anname nende ellu midagi olulist, me oleme neile tähtsad. Just neile, kes meiega ootamatult ja vahel kiirel ajal suhelda tahavad, vahest võib-olla norivadki, aga enamik aega ju vaid kontakti ja tähelepanu vajavad. Mitte neile, kellel on alati suht kama, mida me nende tarbijalõugade vahele anname. Me peaks neid inimesi tegelikult armastama.

Loo moraal?

Minu jaoks see, et ära ütle “homme”, kui natukenegi jaksad veel täna kuulata.

veebruar 21, 2008 at 3:34 p.l. 9 kommentaari

Kust saab loll rahvas targad valitsejad?

Rahvas on juhm, harimatu, väiklane, kasuahne, kergesti lollitatav ja võimetu pikemas perspektiivis mõtlema. Ja et ta kord niisugune on, pole ta ka võimeline kedagi ega midagi valitsema.  

Umbes nii võiks kõlada lühike maavillane kokkuvõte demokraatiakriitikast.  

Eks ta ole. Inimesed pole inglid ja tõenäoliselt esinevad neil rohkem või vähem, korraga või ühekaupa, kõik eelnimetatud puudused. On, muide, Winston Churchill kunagi öelnud, et parim argument demokraatia vastu on viis minutit vestlust keskmise valijaga. 

Nii et võib-olla oleks tore, kui meil oleks kuskilt võtta rahvast märkimisväärselt tublimaid, targemaid, õilsamaid ja ettenägelikumaid valitsejaid. Aga kas on? 

Prints valgel hobusel

Oletame, et monarhia aitaks. Aga mil viisil?  

Andes meile siniverelisi geneetiliselt edukalt valitsema kodeeritud isendeid? No vaevalt! Pigem on siniverelisusel kõik suguluspaarituse vead ehk siis igat sorti haigused ja arenguhäired on kuningalastel pigem suuremad kui tõupuhastel matsidel.  Või siis, et monarhia puhul saavad mõned inimesed lapsest saati kasvatuse ja koolituse, kuidas hästi ja õigesti valitseda, moodsas keeles valitsemiskompetentsi, mida tavamatsidel pole. Noh, võib-olla. 

Ometi näitab praktika, et monarhide hulgas on küll olnud valitsemisgeeniusi, kuid ka täielikke valitsemisidioote. Kes vaidleks, et Elizabeth I oli enam-vähem täiuslik poliitik, samas tema kaasaegne Mary Stuart klassifitseerub poliitikuna lootusetuks lambapeaks. Ometi kasvatati Prantsuse kuningakojas ilusat elu nautinud Maryt ilmselt palju enam korralikuks valitsejaks kui lapsepõlv läbi mahanottimisohus elanud Elizabethi.  

Muide, oleks ehk võimalik et Marie Antoinette´i ilus peake jäänuks õlgadele, kui tema ja ta kuninglik kaasa poleks olnud valitsejatena nii kohutavalt süüdimatud. Ja jumal teab, mis oleks saanud Venemaast, kui Nikolai II olnuks suuteline seda mõistlikult valitsema. Paraku ei olnud.  

Nõndaks tuleb siis vist tunnistada, et kuningadki on ainult inimesed ehk osa sest samast lollist rahvast. Pealegi ei pääse nemadki tegelikult valitsedes väga ülejäänud rahvaga arvestamisest, sest, nagu näitavad igasugu revolutsioonid, kui riigipea rahvale ei meeldi, võivad nad ta ka maha lüüa. 

Tark mees taskus

No hüva, ehk aitaksid meid siis spetsialistid. Targad inimesed, kes valitseksid ekspertteadmistele toetudes. Aga siis millised spetsialistid? Ajaloolased, sotsioloogid, matemaatikud, insenerid, bioloogid, sõjaväelased –  kes? Kelle oskused annaksid kõige suurema õiguse valitseda ja kes seda otsustaks? Kas ja kes ja mis alusel oleks mingi ülemspetsialist, kellele teiste otsused alluvad? 

Pealegi, spetsialistide valitsemisel on veel teinegi miinus. Nimelt saavad nad küll meile öelda, mida üks või teine otsust, käitumine, areng selles või teises valdkonnas kaasa võib tuua, aga nad ei saa meile öelda, millist lahendust me peame heaks ja eetiliseks pidama. 

Oletame näiteks, et kuskil lendab õhku tuumajaam. Tulevad spetsialistid, füüsikud, arstid ja kes iganes ja ütlevad, et kui me nüüd kohe saadame seda riket parandama ja reostust koristama  paarsada meest, on lootust, et see saast sealt ei levi ja kedagi kaugemal ei kahjusta. Ainult me ei jõua neid mehi praegu vajalikult varustada, nii et nemad on tõenäoliselt õige pea kõik surnud. Kui me aga ootame paar päeva ja ei riski nende meeste eludega või reostus levida ja võib-olla saab siis kahjustada tuhandete tervis.  

Paraku ei ütle nad meile, kuidas on nüüd õige otsustada. Kas eelistada paarisadat surnut, mis ehk päästaks teiste elu, või hoida nende meeste elusid ja riskida teiste elu ja tervisega. Spetsialistidel ei ole seda vastust, sest neil ei ole mingi ühemõttelist eetika mõõdupuud. Pealegi, keegi ei ütle, et spetsialist ei või inimesena olla väiklane, kade, kasuahne, äraostetav, manipuleeritav jne. Sest lõppeks on ta ikkagi samast tõust, mis tüüpiline loll rahvas.  

Vahest aitaks siis, kui valida valitsema lihtsalt eriti andekad või nutikad inimesed. Kasutada nende massist välja noppimiseks näiteks IQ teste, nagu pakub Nirti söömaklubi blogis.  Jällegi kardan ma, et see ei tööta. Esiteks, IQ testid mõõdavad ainult abstraktsete ülesannete lahendamise võimet. Tähendab siis selliste ülesannete, millel on enamasti üks õige vastus ja üks õige lahenduskäik.  

Riiki valitsedes vaevalt et meile palju just selliseid üleandeid ette juhtub. Pigem on oluline teatava pragmaatiline paindlikkus, arusaam, mil viisil asjad inimühiskonnas üldse toimivad. 

Pealegi, inimese eetilisuse, empaatiavõime ja muude toredate sedasorti omaduste kohta ei ütle intelligentsuse koefitsient ikka midagi. Seega me võime IQ testidega leida ehk küll geeniuse, kuid loomult ikka mölaka valitseja.  

Sitt, aga parim sitt

Lühidalt, vaata asja mis otsast tahad, ei ole vist võimalik mingil viisil leida valitsejaid, kes oleksid kuidagi paremad ja targemad kui rahvas. Niisiis pole justkui mingit mõtete valida midagi muud kui demokraatia. 

Pealegi on demokraatial minu meelest kaks omadust, mis annavad talle ülejäänud valitsemisviiside ees oluliselt plusspunkte. 

Esimene on järjekindlus. Kui me eeldame, et inimesed üldiselt on teo- ja vastutusvõimelised ning suudavad oma elu korraldada, tööl käia, lapsi kasvatada jne, siis peaksid nad olema võimelised ka ühiskondlikke asju korraldama. Aga kui nad ei ole suutelised tegema poliitilisi otsuseid, siis kuidas nad võivad muidu iseseisvalt elada? Vahest tuleks siis kõik need, keda me valitsema lubada ei tahaks ka sunniviisiliselt steriliseerida ja range järelvalvega hooldekodudesse paigutada?  

Brrrr, õudne,eksole? Ei tahaks nagu.

Aga kui olla järjekindel … siis pigem demokratlikult. 

Teine demokraatia pluss on väärikus.

Kui me eeldame, et inimesed, olgu või puhuti kurjad, rumalad ja väiklased, on siiski vabaduselt ja väärikuselt võrdsed, on neil ka võrdselt õigus oma elukorralduse üle otsustada. Ei ole mingit põhjust kedagi nende võrdsete seast põhimõtteliselt eelistada ja mingi kitsa kildkonna sõna kuulata. Nii võiks öelda, et demokraatia on meile teadaolevaist valitsemisviisidest kõige väärikam.  

Ja tulebki lõpetuseks vist veelkord nõustuda isand Churchilliga. Sedakorda tõdemusega, et demokraatia on küll vilets valitsemisvorm, kui parim seni teadaolevaist (It has been said that democracy is the worst form of government except all the others that have been tried).

Mõtisklus on kirjutatud mõeldes eelseisvale söömaklubile, kus teemaks just demokraatia ja selle kriitika. Tasakaalustatumat ja mitmekesisemat taustinfot saab vaadata söömaka blogist. Demokraatlikku verbaalset kaklust võib alustada ka siinsamas.

Pildil riigikogu saal, autor Steve Jurvetson, wikimedia

veebruar 20, 2008 at 11:48 e.l. 30 kommentaari

Older Posts


On hiljuti kirjutatud

Kalender

veebruar 2008
E T K N R L P
« jaan.   märts »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
2526272829