Archive for veebruar 3, 2008

Aga ükskord ma abiellun printsiga…

Kuskil elab ehk prints või koguni kuningas, kes hakkab otsima naist. Ja ehkki teda piiravad paljud piigad, rikkad ja uhked, valib tema hoopis lihtsakese ja hea. Ühel päeval, jah ühel päeval, jõuab õnn Tuhkatriinuni ja elu on ilus ja maailm õiglane ning viimased saavad esimesteks. Ühel päeval ehk…

Et eile oli siis „Tuhkatriinu“ Estos.

Ilus. Pea kolm tundi Rossini valgustatud popmuusikat, ma ütleks isegi veiklevaid vikerviise. Ja Lokuta Angelina ehk Tuhkatriinuna oli kena, ehkki Pillak, kes on lüürilisem, on minu meelest nunnum. Aga see pole isegi niivõrd maitse kuivõrd maitsevarjundi küsimus.

Mis mulle aga algusest pääle on meeldinud ja eilegi meeldis, on hollandlasest lavastaja Michiel Dijkema vaatenurk.

See, kuidas lusti ja nalja saab, aga asi labaseks ei lähe. Iseenesest haruldane, sest koomilise ooperi puhul on suht lihtne labasesse janti libastuda või siis jällegi liig viisakalt liig tuim olla.

Eriline kompu on muidugi finaal. Kui lõpp on parasjagu nii õnnelik, et sure maha, kerkivad järsku Angelina koduseinad, kodune mööbel tassitakse tagasi, kasuisa lartsatab õllekesega teleka ette tugitooli ja Angelina-Triinu on jällegi käpakil maas ning küürib põrandat.

Miski ei muutu, muinasjutt ei saa tõeluseks. On vaid unistus Tuhkatriinu peas.

Ei saa parata, mul kangastuvad siinkohal miljonid maailma Tuhkatriinud. Kandekottidest välja veninud kätega pereemad seebiseriaali vaatama räntsatamas, suhtlusnäljas noorikud armastusromaane lugemas, keskealised kepinäljas kontoristid inetrnetiavarustes seksijumalannadeks kehastumas. Nad kõik unistamas, igatsemas, kujutlemas hetke, kui kord tuleb prints, kui maailm on teistmoodi särav, kui nemad on tähtsad ja ilusad ja armastatud ja elu keerleb nende ümber.

Hetkeks, vaid hetkeks on nad imeliusad printsessid, et siis jällegi kummarduda kandekottide, vigisevate laste, pahurate abikaasade, närviliste ülemuste kohale ja ette.

Mõttetu eskapism? Võib-olla.

Aga võib-olla hoopis ainuke ellujäämisviis. Vahest me vajame muinasjuttu kui ideaali, kui kosutust, kui lootust, isegi kui see iialgi tõeks ei saa. Võib-olla teevad unistused isegi sel juhul maailma natuke ilusamaks. Ja, võib-olla, näpuotsake neist ikka täitub ka.

Tuhkatriinut“ võib igatahes rahuga vaatama minna, üks ilus ja lustlik ja unistusterohke muusikaelamus on kindel.

Ärge enestele ainult pärasteks lendavaid aknaid plaanige (:

Ja siin on natukene asjakohast kuulamist, tõsi küll, mitte Esto oma vaid hoopiski Bartoliga.

veebruar 3, 2008 at 3:34 p.l. Lisa kommentaar

Eurovisionäärne: järgmise aasta võidulaul on selline

Kreisiraadio tolad lubavad Eurovisioonile võitma minna. No oletagem, et lähevad ja võidavadki ning järgmisel aastal on jälle meie kord euroviisulisi võõrustada.

Siis tulevad serblased või horvaadid või saksalased või soomlased või kasvõi britid, ja laulavad uue võidulaulu.

See on eestikeelne, refrään kõlab soome, inglise ja vene keeles.

Sõnad on nihukesed:

Kus ma olen?

Mis see maksab?

Õlu on hea.

Hea odav õlu.

Ja viin. Ja naised.

Soomekeelne refrään.

Hea riik.

Ilusad tüdrukud.

Mulle meeldivad tüdrukud.

Head, odavad tüdrukud.

Inglisekeelne refrään

Aga politsei

on paha.

Peksab

presentmantli eest

Ja ei luba pronkssõdurit.

Ja kohus ei ole aus.

Venekeelne refrään.

Taustal kannavad ülinapis kuid eesti rahvuslike mustritega rikastatud rõivis piigad Eesti lippu, mis on kombineeritud ütleme…haakristiga.

Aga meie, eestlased, ei solvu. Muigame pihku. Eks see euroviisutamine üks tolategemine ole ja meile muidu tolad meeldivad.

Mõtlesin selle algselt täpsustavaks kommentaariks siia, aga võõra blogi reostamiseks tundus nagu tiba liiga pikk

veebruar 3, 2008 at 11:09 e.l. 30 kommentaari


Kalender

veebruar 2008
E T K N R L P
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
2526272829