Koolivägivald algab täiskasvanutest! Aamen.

veebruar 5, 2008 at 8:47 e.l. 71 kommentaari

Olen koguaeg jauranud ja jauran edasigi, et koolivägivald algab suuresti hoopis täiskasvanutest – õpetajatest ja ka lapsevanematest, kes on ise nõmedad sallimatud ülbikud. Lapsed lihtsalt väljendavad seda täiskasvanutelt õpitud sallimatust avalikumalt ja agressiivsemalt. 

“Aga miks sa oled siis teistmoodi,” on konkreetselt minult mõistmatult pead vangutades küsinud õpetaja, kui pidi minu kiusamisega tegelema. Sellise suhtumisega kodanik ju ei hakka kiusatavat tegelikult kaitsma. Olgem ausad, ta raip kiusaks pigem ise ka, ainult et täiskasvanu õpitud kultuurkiht nii otse ja füüsiliselt ei luba. 

Mõnitada lubab küll.  

Jällegi, mul oli totuke klassivend, kelle ema käis ikka koolis arutamas, mida lapsega teha ja, lihtsameelne nagu ta oli, tõi ka midagi ikka kaasa, purgi moosi ja nii.  “Näe, päinaka* ema tuleb jälle oma lolli moosiga,” hõikas mataõps vahel üle klassi, kui nägi aknast seda mammat lähenemas.  

Ja kui lapsevanemad klatšivad julmalt kodus teisi peresid, mis nende elust ja arusaamadest erinevad, siis pole ime, et nende võsukesed koolis mõnitatavate perede lapsi kiusavad. 

Niisiis, mina võtaksin täiskasvanud, koolis eeskätt õpetajad, ja pistaksin nad ninapidi inimõiguste ülddeklaratsiooni ja taoksin nende koludesse, et “kõik inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt.”  

Et ausõna, selles osas ei olegi vahet mitte millegi, ei naha ega silmade värvi, vasaku- ja paremakäelisuse, füüsiliste ja vaimsete võimete, vanemate rahakoti suuruse ega väiksuse, ega perede eluviiside poolest.   

Kui see on suurtel selge, on mingit lootust, et vägivald ka väikeste hulgas väheneb. 

Teile, härrased pedagoogid, ei aga ole vaja mitte laste peksmise õigust, vaid et te oleksite esmalt ise väärikad, mõistvad ja suuremeelsed inimesed. Sest kui te ei ole, võite te lapsed surnuks peksta, nad ei kasva inimesteks. Sest te, raiped, ei ole neile eeskujuks.

Täpsemalt olete ristivastupidiseks eeskujuks.  

Muide, on veel seegi külg, et suured kiusajad on sageli ise õnnetusepuntrad, tõrjutud ja kiusatud. Seesama poiss, keda ema moosipurkide pärast avalikult mõnitati, harrastas vägagi mulle kolki anda.   

Seega, tegelema ei peaks ehk ainult kiusatu vaid ka kiusajaga. Ei mõtle, et peaks peakest silitama ja vägivalla heaks kiitma, aga peksa andmisega antaks küll ainult mõista, et tegelikult vägivald ongi lahendus. Kel jõud sel õigus.  

Igatahes, õpetaja, kes arvab, et õigus lapsi füüsiliselt karistada ongi see, mis tagab tema autoriteedi ja lahendab koolivägivalla mured, võiks küll peeglisse vaadata ja korrata: “Mina olengi probleem, minust algabki koolivägivald.” 

Sedasama võib muidugi teha ka õpetaja, kes läheb õpetajate tuppa klatšima mihuke nõme ikka see ja too kodu on. Või ka lapsevanem, kes ütleb näiteks oma lapsele, et ära mängi Petsiga, Petsi ema on joodik.  

Kurjalt aga siiralt teie

endine koolikiusatu ja pool elu pätilapsi kantseldanud pedagoogi tütar.

_______

* päinakas – Järvamaa kohalik halvustav väljend arengupeetusega inimese kohta, tuletatud Päinurme erikooli kasvandikest. 

Lisaks: seesinane oli mõeldud kommentaariks Nirti koolivägivallajutule, aga et see sai väga pikk, siis jäägu pigem siia. Pealegi, ehk läheb enesele seda mörinat veel vaja ja siit on lihtsam teist leida. Vabandan kohatise rämeda keelekasutuse eest, kuid teema on mu oma nahale liiga lähedane ja mälestused otse valusad, seega ehk mörisev toon mõistetavgi. Ja kui ma millestki eelöeldust olen ka varem kirjutanud, siis vabandust, aga siinkohal vist küll küllale väga liiga ei teegi. 

Lisa 2, statistikat Loone Otsa loost Postimehes:

• Iga viies õpetaja teab õpilast/õpilasi, kes kardab/kardavad mõnd nende kolleegi.

• Iga teine õpetaja teab õpilast, kes kardab oma kaaslasi.

• Viiendik õpetajaist teab õpilast, kes on tema kolleegi kartes koolist puudunud.

• Pooled õpetajad teavad õpilasi, kes on puudunud kaaslaste kiusu kartuses.

• Neljandik õpilasi tajub, et mõni õpetaja kohtleb neid suuremal või vähemal määral ebaõiglaselt.

• Vaid 40 protsendile õpilastele on koolis enam kui üks usaldusväärne õpetaja.

• Kolmandikul õpilastest pole ühtki õpetajat, keda nad usaldada võiksid.

• 60 protsenti õpilasi on veendunud, et koolis on vähemalt üks õpetaja, kes neid ei salli.

Advertisements

Entry filed under: sotsiaalne närv.

Pole olemas! Kõik perse! Enesekehtestamine ei ole päheistumine

71 kommentaari Add your own

  • 1. Elver  |  veebruar 5, 2008, 10:54 e.l.

    Riik ei suudaks iialgi õpetajatele piisavalt palka maksta, et lisaks õpetamisele oleks nad veel ka kellelegi positiivseks eeskujuks.

    Lapsevanemad ei mõista aga probleemi ning hakkavad vinguma, et “meie kasvatame oma last nii nagu heaks peame” või siis natuke eredamad neist: “aga selline ongi ju reaalne elu! kui me seda laste eest peidaks ei saaks nad pärast elus hakkama!”

    Ja ei muutugi mitte midagi.

    Mõnes mõttes on isegi vat et hea. Koolivägivald ei lase inimestel sinisilmsetena üles kasvada.

    Vasta
  • 2. Peltsebul  |  veebruar 5, 2008, 11:00 e.l.

    Tõelise Õpetaja motivatsioon ei ole raha. Kahjuks on neid tõeliseid Õpetajaid maruvähe.
    Aga õige ta on, et õpetajatetoa klatš kandub väga otseselt edasi õpilastevahelistesse suhetesse. Ja ma pole kunagi aru saanud, kuidas võib õpetaja oma õpilasele, kelle edusammude eest ta ju vastutav on, öelda ilma mingite lilledeta ja cherry on top-ita, et “sa oled ikka loll mis loll”. Aga selliseidki asju nähtud.

    Vasta
  • 3. Kati  |  veebruar 5, 2008, 11:12 e.l.

    elver,
    minu elu üks tõelisi Õpetajaid (väga suure tähega ja seda just inimlikkuse mõttes) rabas töötada mitmel kohal ja tunnistas, et kardab seepeale semestri lõpus omaenese häält, aga mis parata, toona oli ta üksikisa, kel vaja lapsed üles kasvatada ja piisavalt palka seks tarbeks ei maksnud üksi ükski koht.

    mitte et ma tahaksin öelda, et õpetajate väikesed palgad ei ole probleem ja neile ei tuleks rohkem maksta, aga inimeseks olemine ei ole vist küll asi, mille eest peaks eraldi raha küsima.

    pelaegi, kui keegi ei tahagi olla kasvavatele inimeseloomadele päriselt eeskujuks ja õpetajaks, mida kuradit ta siis üldse sinna kooli ronib?

    aga selle sinisilmsusega ma arvan, et kasvagu pigem sinisilmsed kui et sellised varakibestunud. ma arvan, et mida toetavam, soojem ja positiivsem on inimese kasvukeskkond, seda lihtsam on tal edaspidi maailmaga nagu see on (sh halvaga) toime tulla, sest ta on tervem, enesekindlam, lühidalt ise inimesem.

    Vasta
  • 4. Kati  |  veebruar 5, 2008, 11:13 e.l.

    jah, ja peltsebuli kommi peale,
    ma ei usu, et oleks olemas täiesti lolle lapsi, pigem täiesti küündimatuid õpetajaid.

    Vasta
  • 5. Nirti  |  veebruar 5, 2008, 11:28 e.l.

    Positiivset eeskuju peaks näitama kõik inimesed, ka kodutud ja alampalka saavad.

    Rahaga mõõtma viisakust, headust, inimlikkust?! Madal!

    Vasta
  • 6. Mats  |  veebruar 5, 2008, 11:43 e.l.

    Nõus autoriga, koolivägivald hakkab kodust ja lohakatest vanematest, samuti ei pööra sellele tähelepanu ka õpetajad. Olen näinud pealt kuidas lapsevanem lausa õhutab last vägivallale..

    Vasta
  • 8. lishu  |  veebruar 5, 2008, 12:30 p.l.

    Kuidas on nii, et mõned näevad-kogevad vägivalda ja teised jälle pole seda kogenud-näinud? Enda kooliaeg oli vägivallast prii.

    Vasta
  • 9. Kati  |  veebruar 5, 2008, 12:42 p.l.

    lishu,
    võimalik, et sulle lihtsalt sattus mingi hea klass, kus olidki enamuses lahedad ja loovad kujud. ja õpetaja oli ka tõeiliselt hea ja tubli avara silmaringiga jne, jne.

    võimalik, et keegi teie klassis lihtsalt ei erinenudki teistest millegi poolest niivõrd, et oleks sellega kiusamise “ära teeninud.”

    aga võimalik ka, et need, kes ise ei juhtu olema vägivalla ohvrid või vägivallastejad, ei märkagi seda, sest ega`s kedagi ju reeglina avalikult peksta, ikka nurga taga.

    muide, mul ntx oli klassivend, kellest ma algklassides arvasin, et ta on hullumoodi popp ja et tal on superkodu. alles hiljem sain teada, et tema oli poiste jaoks samuti mingi imelik, nagu mina tüdrukute hulgas. ja et superkodus käis paras psühhoterror.

    nii et vahel ei pruugi sa isegi märgata, et teise nurga taga kannatab keegi samade asjade käes, mis sina oma nurgas. saati siis, kui endal on hästi.

    Vasta
  • 10. notsu  |  veebruar 5, 2008, 1:08 p.l.

    Räägitakse, et kõige parem asi koolikiusamise vastu pidi olema väike klass – seal ei tule karjamentaliteeti peale, tekivad pigem normaalsed suhted nagu kokkujuhtunud inimestel ikka (nt kolleegidel) ja isegi uimasem õpetaja jõuab lastel silma peal hoida.
    Ja tuttavate mälestused kinnitavad seda – kes käis väikesemas klassis, sellel oli kooli ajal parem elu.

    Vasta
  • 11. Aen  |  veebruar 5, 2008, 1:32 p.l.

    _Tõelise Õpetaja motivatsioon ei ole raha. Kahjuks on neid tõeliseid Õpetajaid maruvähe._

    jaah …. Tõeline Õpetaja elab metsas, toitub puukoortest ja õhust… Ei ole tal vaja pangalaenu maksta, pole tal lapsi, kes näiteks ülikoolis õppemaksu maksavad.

    Selline õpetaja mystifitseerimine on üks vastik käibeviis õigustada õpetajate minimaalset palka.

    :@

    Aga kogu koolivägivalla jutuga täiesti nõus.

    Vasta
  • 12. Nirti  |  veebruar 5, 2008, 1:41 p.l.

    Aga Aen, õpetaja on ise selle elu valinud. Aga kui ta juba tööd teeb, tehku südamega. Jah, gümnaasiumi osas võib tõesti õpetaja endast kujutada lihtsalt lektorit, kes tuimalt nämmutab talle etteantud osa ära, aga algklassides? 3-5 klass toimub selline kiusamine, et te ei kujutagi ette oma illikukusid kõtutibusid vaadates, millised Lecterlikud elajad nad tegelikult salaja olla võivad.

    Kas algklasside õpetaja, kes sisuliselt võiks kanda nime “kasvataja” peab ka minema tööle ja siis keelduma TÖÖÜLESANDEID täitmast, kuna – palk on madal?

    Et siis nagu helloo, vähegi nutikam ja avatuma mõistusega inimene teadis juba ette, et palk on niru ja et lastega tuleb ka tööd teha, mitte lihtsalt öelda, et lugege lk 45-49 ja olge vait & ärge segage mind ja Hannes, pane see tool maha, sa ju näed, et Liisi ei taha suga mängida… Tahab? A no siis laske käia…

    ja siis pekstakse Liisil veri välja 🙂

    Vasta
  • 13. Elver  |  veebruar 5, 2008, 1:48 p.l.

    “…inimeseks olemine ei ole vist küll asi, mille eest peaks eraldi raha küsima.”

    Iga inimene on erinev ja kuidagi vale oleks nõuda, et nad kõik head ja toredad oleks. See käiks neil loomuse vastu. Häid ja toredaid on ikkagi vähemuses.

    “pelaegi, kui keegi ei tahagi olla kasvavatele inimeseloomadele päriselt eeskujuks ja õpetajaks, mida kuradit ta siis üldse sinna kooli ronib?”

    Minnakse siniste silmadega õpetajaks õppima ja paar aastat hiljem jõuab reaalsus kohale, aga siis ei liiguta tavalist inimest enam mitte miski sealt minema.

    “aga selle sinisilmsusega ma arvan, et kasvagu pigem sinisilmsed kui et sellised varakibestunud. ma arvan, et mida toetavam, soojem ja positiivsem on inimese kasvukeskkond, seda lihtsam on tal edaspidi maailmaga nagu see on (sh halvaga) toime tulla, sest ta on tervem, enesekindlam, lühidalt ise inimesem.

    Siin on väga suur oht minna USA stiilis äärmusse, et “kõik on võitjad” ja “jalgpalli mängides punkte ei arvesta”.

    Sinisilmsusega kaasneb ka ära hellitatud saamine. Inimene hakkab kõike kandikul kätte tahtma. Ei taha enam üldse tööd teha.

    Vasta
  • 14. notsu  |  veebruar 5, 2008, 1:54 p.l.

    Kamoon, mis ajast peale tähendab positiivne kasvukeskkond, et kõik tuleb kandikul kätte????
    Et kui koolis üksteist ei peksta – ainult õpitakse, mis on ju sinisilmne ja hellitatud tegevus -, ega siis tööd teha ei taha?

    Vasta
  • 15. Aen  |  veebruar 5, 2008, 2:12 p.l.

    Nirti, Sa räägid täiesti sellist juttu, millega ma üldse vaidlema ei kipu.

    Lihtsalt, kuna mul on lähedal neid missioonitundega (ja vastvalt selle effin haridussüsteemi poolt läbi hekseldatud) inimesi, siis lähen ma kohe tigedaks ja kukun reageerima, kui keegi piitsatab midagi missioonitundest ja sellest kuidas raha ikka ei loe. Loeb ikka kyll.

    Ja Eestis ei ole õpetaja palk väike, see on sümboolne.

    Selge see, et põllul on 1% puukooresööjad fanaatikud ja 85%-90% kalestunud rutiinikuid. Ülejäänud on need kes kahe-kolme aastaga läbi põlevad.

    Vasta
  • 16. Kati  |  veebruar 5, 2008, 2:19 p.l.

    elver,
    kõik ametid eeldavad sobivate isiksuseomaduste olemasolu ja võimet valida sobivaid käitumisstrateegiaid. niisama õpetaja oma. nii et on meil ikka õigus eeldada küll, et ta suudab lapsi kasvatada.

    ja, muide, me ei lepi sellega, et arst ei ravi ja päästja ei päästa ja politseinik ei püüa pätti ega kaitse kodanikku, kuna palk on väike. miks siis õpetaja võib järsku sel põhjusel käkki keerata?

    veelkord, ma ei arva, et palk on praegu paras. aga väike palk on pigem põhjus neid töid üldse mitte teha, kui et sitasti teha.

    ja mis mõttes läks siniste silmadega õpetajaks ja siis sai aru…millest? et palk on väike või mis koht see kool üldse on? kas ta enne koolis ei käinud ja lehte ei lugenud siis, et emb kumb saab üllatusena tulla?

    toetav kasvukeskkond kindlasti ei tähenda kandikul kätte toomist. pigem õpib inimene seal kenasti nii pingutama kui saavutama kui ka teinekord normaalselt kaotama ja kaotusest edasi minema ning järeldusi tegema.

    Vasta
  • 17. juurak  |  veebruar 5, 2008, 2:20 p.l.

    ma olen siia juba nelja kommentaari alsutanud. ja siis jälle ära kustutanud. ja jälle uuesti alustanud.

    ma olen terve oma elu olnud peadgoogidest ümbritsetud (ka ise seda leiba pisut söönud). ehk olen ma asjas liiga sees. ei tea. aga iga kord, kui hakatakse sarjama pedagooge ja süüdistama neid sajas ja seitsmes surmapatus, siis tahaks sõna võtta.

    ehk on mul lihtsalt vedanud, ja ma pole kunagi kohanud tõeliselt halbu/õelaid/vägivallale õhutavaid jne pedagooge (kati – mind tõsiselt huvitab, kes too mate õpetaja oli?). aga mu hingel kripeldab. miks on eriti viimasel ajal klassipõrandal kokku kukkunud (ja isegi surnud) nii palju õpetajaid. miks alati räägitakse, et õpetajad kiusavad lapsi. miks on kooli toit alati halb. ehk on asi selles, et suurem osa inimesi saab infot ainult laste käest ning võrdleb seda oma koolikogemusega (mis enamjaolt on jäänud aastate taha ning seonduvalt teisele ajastule ka nii täielikult teistsugune). laps edastab infot ju ainult oma vaatevinklist ja vastavalt oma maailmapildile ning lapsevanem töötleb infot jälle vastavalt oma ootustele. kui me eeldame, et koolitoit ei kõlba süüa (sest mäletad seda suurte ligaste pekitükkidega halli vedelikku) ja õpetajate põhiline idee on nägude järgi hindeid panna ja lapsi taga kiusata, siis. no andke andeks. see kuvand toitub iseendast. ja kasvab. tõele lähemal on ehk see, et õpetajal ei kipu lihtsalt aega olema (ei kvaliteetaega endale/oma perele ega aega tegeleda asjadega, mis ei ole seotud õppetööga). orav rattas on veel hästi öeldud. ja see kati jutus mainit´ õhutaja on täiskasvanu küll, aga enamjaolt ikkagi lapsevanem, kellel pole oma lapse jaoks aega, ning kes eeldab, et kool on paha ja õpetajad kiusavad jne. nähke pedagoogis inimest. ja vaadake praeguseid lapsi kõrvalt. ning katsuge neid võrrelda lastega, keda mäletate oma laspepõlvest.

    samas ei eita ma, et on olemas halbu õpetajaid. sama palju, kui halbu arste ja halbu ajakirjanikke ja halbu keevitajaid. ning palju rohkem on halbu ja hoolimatuid lapsevanemaid, kes kasvatavad halbu, hoolimatuid ja vägivaldseid lapsi.

    (muuseas – kah “päinakas” – sõna otseses mõttes, sündinud nimet´ asulas ja kasvanud ka. ning ka koolikiusamine ei ole mulle sugugi võõras.)

    Vasta
  • 18. Nirti  |  veebruar 5, 2008, 2:24 p.l.

    Einoh, ma lihtsalt protesteerin sellise suhtumise vastu, et madal palk õigustab mingeid vajakajäämisi oma töös.

    Oma tööd tuleb ikka teha hoolega ja kohusetundega, mitte ülejala visates… Ma mõtlen, et kas saaks õigustada medõde, kes madalale palgale viidates ütleb, et “Vabandan, et märganud teie palatinurgas kärvava vana isa mähkmeid vahetada, läks paar päeva üle, sorry, palk on väike!” või kui tuletõrje ütleks, et “Me ei jõudnud teie maja kustutama, kuna meil on palk väike – jäime jalkamatši vaatama.”

    Mis puutub Elveri väitesse, et negatiivne keskkond produtseerib geniaalselt andekaid ja töökaid inimesi, siis see on absurdihuumori valdkonda kuuluv kibestunud inimese jutt. Mõnitused ja peks ei ole mingisugune kasvatav ega turgutav vahend, ainsana viivad need

    Keegi ei käsegi lapsi tupsununnutada, lihtsalt võiks teha nii, et näiteks mina ei peaks tulevase emana oma last koolist koju ootama hirmuga, et kas on ikka hambad suus ja pärak terve või peab traumapunkti sõitma…

    Motiveeriv tõepoolest. Kindlasti kasvavad sellistest peksukottidest vaimselt terved ja toredad inimesed, mina olen ju suurepärane näide vaimselt stabiilsest ja ühiskondliku eluga hästi hakkama saavast inimesest, kellel eneseusaldus laes jne. Mõistuse äraretsimine koolis produtseerib ainult vaimselt armistunud inimesi. Jah, mõned neist on edukad – aga valdavalt tänu sellele, et nad on kas üle laipade minevad röövkapitalistid (kuna nad vihkavad teisi inimesi 12 aasta mõnituste pärast) või on elu neile väga armuline olnud ja saatnud nende teele just õigel ajal sobiva naise või mehe, kes neid on tagasi inimlikkusesse tõmmanud.

    Kaldun arvama, et väga karmidest keskondadest tulevad asotsiaalsete omadustega misantroobid, introverdid, küünikud, kes ei suuda võib-olla ülikooligi lõpetada ja virelevad elu lõpuni kuskil viletsates üürikates ja unistavad säravast tulevikust, mida aga hall ja armetu olevik tegelikult ei lubaks oletada…

    *vaatab hirmuga oma tuleviku poole*

    Vasta
  • 19. Nirti  |  veebruar 5, 2008, 2:25 p.l.

    *ainsana viivad need psüühiliste häireteni.

    Vasta
  • 20. Kati  |  veebruar 5, 2008, 2:38 p.l.

    juurak,
    nojah, ma ka õpetaja laps.

    ometi, olen ise koolis kogenud päris mitme õpetaja emotsionaalset vägivalda laste kallal kui ka lihstalt hoolimatut või pigem vaikselt soosivat suhtumist laste vägivalda teistsuguste kallal.

    ja olen ka kuulnud (ise, oma kõrvadega) neid õpetajatetoa jutte stiilis mis sa tast tahad, vaata milline kodu.

    ja olen käinud empsi sabas neis kodudes ja näinud, kuidas teine õpetaja mu empsi vaevaga kooli aetud pätipoisi koolist minema kihutas.

    ja näinud, kuidas üks moor mõnitas tunnist tundi last, kelle ema ta oli õpetanud ja kellega ta polnud läbi saanud. tema põhiline nõks oli sisiseda lapsele ema neiupõlvenime.

    ja kekaõps, kes tegi solvavaid märkusi õpilaste keha kohta

    ja… ah, liiga palju liiga nõmedat.

    ei, muidugi ei ole KÕIK õpetajad sellised. on häid, on suurepäraseid. ka neid tean ma meenutada.

    nagu on nii häid kui lootusetult ilgeid vanemaid.

    ja muidugi on ka vanemaid, kelle jaoks õpetajat kui sellist võib alati peksta. need on ka ilged.

    et lapsed on tänapäeval hullemad. tead, ei usu. nad olid piisavalt väga hullud juba vähemalt minu lapsepõlves.

    ja minu meelest ei tulegi koolivägivallale lõppu ega lahendust kui jäädakse väitma, et see on nüüd mingi uus probleem ja lapsed on lambist julmaks läinud. ei ole. see on koguaeg olnud ja see algab suurtest. nii vanematest kui õpetajatest. neist halvematest.

    ja veelkord, väike palk ja ülekoormus jms on probleemid muidugi, aga (ainult) sellega ei saa põhjendada kõike.

    aga et miks nad kokku kukuvad? aga nad kukuvad meil ju praegu pea kõigis ameteis. kellelgi ei ole aega ega vahel ka oskust puhata ja elu rahulikult võtta. see surnukstormamine on üks üldühiksondlik häda.

    Vasta
  • 21. Helle  |  veebruar 5, 2008, 3:26 p.l.

    Kati, Sa oled kirjutanud nii ilusasti väärikusest, sallivusest ja muudest kaunitest asjadest, aga selline laupsüüdistus kõikide õpetajate pihta Sind küll ei kaunista. Nõus juurakuga.
    Aga hakake õpetajaks, kallid kaaskodanikud! Koolis oodatakse värsket verd ja pühendunud inimesi. Ja mis sest palgast…

    Vasta
  • 22. Nirti  |  veebruar 5, 2008, 4:04 p.l.

    Kusjuures mina olengi mõelnud õpetajakutse peale, aga asi jääb vist pigem selle taha, et minu nõrga tervisega minna tööle, kus haiguslehte võtta pea võimatu…

    Mina ei ole süüdistanud õpetajaid vägivallatsemises, vaid ignoreerimises, pea liiva alla peitmises…

    Seda ometi tehakse, massiliselt. Ma ju näen oma kooliski, mismoodi ainus inimene, keda see nuttev verise ninaga paks poisike huvitab, on kooli psühholoog.

    Ja teda ka ainult sellepärast, et ta on üdini hea inimene.

    Vasta
  • 23. Helle  |  veebruar 5, 2008, 4:32 p.l.

    Kallis Nirti, sa vist ei tea, et see pole ignoreerimine, vaid jõuetus – õpetajate käed on väga lühikesed, ja palja sõnaga midagi ei muuda. Asi on v. hull, aga ega õpetajatel tänapäeval kerge pole. Igaüks oma mätta otsast…

    Vasta
  • 24. karikate emand  |  veebruar 5, 2008, 4:55 p.l.

    Olen nõus, et täiskasvanutest algab koolivägivald; usun, et eelkõige algab see siiski kodudest, kust juba enne kooli minekut saab laps teada, milline tohib üks inimene olla ja milline ei tohi. Ja kas ja kuidas oma vastumeelsusest v paremolemisest teada anda.

    Minu südame tegi soojaks Sinu mõte 3. kommentaaris: et kasvagu pigem sinisilm kui varakibestunu. Mõtlen ka nii, kuigi näen ka vastulausete põhjendatust. Ikkagi… Lihtne on halba hinge lasta, hinge puhtaks saada juba raskem.

    So nagu selles anekdoodis:
    “Härra Ansip, palun öelge, kas teie südametunnistus on puhas?”
    “Küllap vist,” vastab Ansip, “ma pole seda veel kordagi kasutanud.”

    (Nimi suvaline, vahetub vastavalt olukorrale).

    Vasta
  • 25. Nirti  |  veebruar 5, 2008, 6:05 p.l.

    Õpetajad on jõuetud tegema mida? Käskkirju kirjutama? Kolme käskkirjaga koolist välja viskama retsidivistlikke kaake, kes oma kaasõpilasi peksavad?

    Ma olen ka koolis käinud, eksole, varsti saab 13. aasta täis 🙂 Ma tean mida õpetajad saavad, mida nad ei saa; ma tean millal nad lihtsalt ei viitsi ja millal nad ei julge. Ja ma tean ka seda KUI paljusid õpetajaid tegelikult lihtsalt ei koti.

    Mul on 2-3 “pedagoogi” ka MSNi listis. Üks neist ütles mulle hiljuti siira hämminguga: “Kas tõesti lapsed arvavad, et me õpetame neid missioonitundest? Poleks arvanud, et lapsed NII lollid olla võivad.”

    Vot siis jõuetut, aga muidu nimbusega pedagoogi…

    Vasta
  • 26. Helle  |  veebruar 5, 2008, 6:35 p.l.

    Siis Sa, Nirti, tead tõepoolest kõike….

    Vasta
  • 27. Rents  |  veebruar 5, 2008, 6:45 p.l.

    Vanasti ei olnud koolil õigust last piirkondlikust koolist ilma vanema loata välja visata (põhikoolis siis). Kas see on vahepeal muutunud?

    Vasta
  • 28. Nirti  |  veebruar 5, 2008, 7:06 p.l.

    Ei, ei tea kõike 🙂 Lihtsalt olen pedagoogide perekonnas üles kasvanud, olen alati aktiivselt õpetajatega suhelnud koolis ja ka kooliväliselt olen hakanud mõnega suhtlema.

    Trulla just kommenteeris minu blogis, et tal on tuuleveskitega võitlemise tunne ning et sellest tekib käegalöömismeeleolu. Täiesti mõistetav ja reaalne, aga kas ka õige…

    Mis puutub sellesse vanema loa värki, siis täiesti võimalik, et lapsevanem peab selleks formaalselt loa andma, aga olgem ausad – milline lapsevanem jätaks loa andmata, kui talle vaatavad vastu pahased inimesed, kes talle ütlevad, et tema võsuke ei ole enam teretulnud? Ma mäletan, et kui ma üheksandas käisin, siis oli ühel paralleelklassis käival poisil tõsiseid probleeme alkoholi, suitsetamiseja kanepiga ning jutud käisid, et ta saab juba kolmanda käskkirja ühel õppeaastal – see aga tähendab välja viskamist.

    Mõni õpetaja võiks sel teemal sõna võtta – kas lapsi saab koolist välja visata ilma vanema loata? Kui ei saa, siis on ju täielik absurd… Peksan keda tahan, mõnitan keda tahan, viskan aknaid sisse – aga välja visata ei tohi 🙂

    Vasta
  • 29. Elver  |  veebruar 5, 2008, 7:06 p.l.

    ja mis mõttes läks siniste silmadega õpetajaks ja siis sai aru…millest? et palk on väike või mis koht see kool üldse on? kas ta enne koolis ei käinud ja lehte ei lugenud siis, et emb kumb saab üllatusena tulla?

    Kamoon, igal alal käib teatud müüdiloome. Paar aastat tagasi nägi seda Eestis IT alal vot et kõige tugevamini. “Tule meile, saad kõva palka, töö on lihtne, respekteeritakse, kõik on nunnu.” 2004 TÜ informaatikasse sisseastunutest oli aasta hiljem 65% lännu 😛

    Õpetajaks olemise köögipoolt ei ole lihtne ette kujutada kui pole reaalselt õpetaja olnud. Nagu ka iga teise ala köögipoolt.

    toetav kasvukeskkond kindlasti ei tähenda kandikul kätte toomist. pigem õpib inimene seal kenasti nii pingutama kui saavutama kui ka teinekord normaalselt kaotama ja kaotusest edasi minema ning järeldusi tegema.

    See toetav kasvukeskkond on asi, mida praktikas väga raske saavutada ja hoida. See eeldab pigem konkreetset inimtüüpi, mitte õpitud teadmisi.

    Eriti see kaotuse osa. Riskimine ja haiget saamine on osa kasvamisest. Kuidas sa õigustad säärast “toetavat kasvukeskkonda”?

    Einoh, ma lihtsalt protesteerin sellise suhtumise vastu, et madal palk õigustab mingeid vajakajäämisi oma töös.

    Vot mine kuhugi tööle, kus sulle pannakse selline koormus peale, et pead praktiliselt kõik ärkveloleku tunnid asjaga tegelema ja visatakse lõpuks kopikas kätte, et mis sa jobu veel tahad.

    Õpetajad ei suuda neile ette nähtud töötundide jooksul kvaliteetset haridust pakkuda. Nad on koguaeg omast vabast ajast tööd teinud. Ja nad tahaks selle eest raha saada.

    Mis puutub Elveri väitesse, et negatiivne keskkond produtseerib geniaalselt andekaid ja töökaid inimesi, siis see on absurdihuumori valdkonda kuuluv kibestunud inimese jutt.

    Pane oma loll jutt suhu tagasi. Mina pole säärast asja väitnud. Aga no see pole ju esimene kord kus sa teiste inimeste kohta valetad, et ise toredam välja paista ja inimeste kaastunnet lüpsta.

    mina olen ju suurepärane näide vaimselt stabiilsest ja ühiskondliku eluga hästi hakkama saavast inimesest, kellel eneseusaldus laes jne. Mõistuse äraretsimine koolis produtseerib ainult vaimselt armistunud inimesi.

    Vat, prooviks nüüd mitte valetada enda mineviku kohta, onju? Ma ei hakka sinu minevikku siin avaldama, aga nagu ise rääkisid (kui see miski vale jälle polnud) siis on su probleemid pärit juba kooli eelsest ajast.

    Kaldun arvama, et väga karmidest keskondadest tulevad asotsiaalsete omadustega misantroobid, introverdid, küünikud…

    Keegi pole koolist Auschwitzi tegemist õigustanudki.

    Negatiivsus on osa elust. Lähevad asjad perse pead õppima perse minekuga tegelema. Mitte miski ei lähe kunagi täpselt nii nagu plaanitud. Mida paremini läbikukkumistega hakkama saad, seda edukam oled. Ja mõningane koolivägivalla ohvriks olemine on kasulik. Õpid, et vägivald on olemas. Kui veab ja sind õigesti toetatakse, õpid sellega toime tulema. Ja oled targem ja saad tulevikus paremini hakkama.

    Vasta
  • 30. salalugeja  |  veebruar 5, 2008, 7:16 p.l.

    Ma laiendaksin seda “süüdlaste” ringi veelgi. Ausalt öeldes on mul tunne, et ka näiteks mina, kes ma ei ole õpetaja ega lapsevanem, olen kaudselt süüdi selles, mis toimub koolides. Selline on meie ühiskond üldisemalt – kõikjal, näiteks töökohtadel või kas või internetifoorumites, käib üks pidev “koha kätte näitamine” ja olelusvõitlus. Heal juhul on täiskasvanud sealjuures kalkuleerivamad ja tegutsevad rafineeritumalt (aga mitte alati) kui lapsed, kes seda õhust haistavad ja siis “väljendavad seda täiskasvanutelt õpitud sallimatust avalikumalt ja agressiivsemalt”. Lisaks on täiskasvanud kiusamisohvrid endale sageli paksema naha suutnud kasvatada (vähemalt pealtnäha). Ilmekaid näiteid (haritud ja arukate) täiskasvanute vahelisest vägivallast leiab näiteks poliitikast. Ja kui nii võtta, siis on koolivägivald ikkagi paratamatu osa meie ühiskonnast ja seda välja juurida ei ole üsna tõenäoliselt võimalik. Karm maailm.

    Üks huvitav näide teile, kuidas minu klassijuhataja (90. aa keskpaiku) probleemiga tegeleda üritas. Tagantjärele mõeldes tundub, et ta vähemalt püüdis ja seejuures täiesti aktsepteeritavate ja tundlike meetoditega, aga kahjuks pean ütlema, et tulutult.
    1. Alustuseks käis meil klassijuhatajatunnis (klassijuhataja kutsel) korduvalt psühholoog rääkimas sellistel üldistel teemadel, et “kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi”. Puudutas muuhulgas ka tõrjutuse teemat, selgitas, millest probleemid võivad tekkida, mida teha, kui ise sellisesse olukorda oled sattunud, mis sunnib inimesi teisi kiusama jne.
    2. Seejärel koostas psühholoog meie klassist sotsiogrammi, kus joonistusid välja liidrid ja tõrjutud ja “kambad” koos satelliitidega jms. Tulemus oli üldjoontes üsna usutav, kuigi klassi liidriks tunnistati üks meie nn “nohik”, ilmselt sai ta oma suure punktisumma küsimustest stiilis “kelle järgi sa läheksid, kui olete klassiga matkal ja avastate, et olete eksinud”, me vist pidasime teda oma klassi kõige targemaks tüübiks, kuigi tegelikult sai ka tema vahel füüsiliselt tugevamatelt peksa.
    3. Vestlesid nii klassijuhataja kui psühholoog erinevate kampadega eraldi, mitte kogu klassiga korraga. Mina kuulusin tõrjutute hulka ja sain lausa privaatkonsultatsiooni. Aga kokkuvõttes oli see hästi mõttetu. Näiteks minu vestlus seisnes umbes selles, et alustuseks anti mulle teada, et ma olen tõrjutu (aitäh) ja siis soovitati natuke sotsiaalsem olla vms. Kusjuures eriti eredalt mäletan ma, et mul kästi oma välimusele rohkem tähelepanu pöörata (ma olin paljulapselisest perest ja kandsin olude sunnil õdede vanu riideid). Kõik see mõjus enesehinnangule pigem negatiivselt, kuigi ma saan aru, et kavatsused olid kõige paremad.
    – Teiste vestlusgruppide inimestelt sai hiljem muidugi kuulda ka seda, mida neile oli räägitud. Näiteks soovitati mõni tõrjutu seisuses olev satelliit (see, kes ei kuulu gruppi, aga väga tahaks ja jõlgub seepärast pidevalt nende ümber) kampa võtta. Või siis selgitati, et n õpilase kallal ei tohiks ilkuda, sest teistest varem alanud puberteet ei ole midagi häbiväärset. Ma ei tea, kas keegi üldse tõsisemalt juurdles hiljem nende teemade üle, või naerdi kogu see klassijuhatajapoolne ponnistamine lihtsalt välja. Tegelikult olid ju kõik pidevalt ametis oma enda positsioonide kindlustamisega, vaevalt et neid eriti palju oli, kes said mõelda, et “ma olen kift inimene igal juhul, ükskõik mis ma teen või ütlen”.

    Vasta
  • 31. Elver  |  veebruar 5, 2008, 7:29 p.l.

    Selline on meie ühiskond üldisemalt – kõikjal, näiteks töökohtadel või kas või internetifoorumites, käib üks pidev “koha kätte näitamine” ja olelusvõitlus.

    Kusjuures ma olen tähele pannud, et kui vaadata edukamaid inimesi või üldse pikema demokraatia ajalooga riike, siis seda hambad-kõrri olelusvõitlust eriti ei näe.

    Meie oleme veel äsja mudast võrsunud ja kardame sinna tagasi kukkuda. Võitleme iga pisemagi puru pärast.

    Mõni ime siis, et tõsisemad tegijad Eestist jalga lasevad. Globaalsel turul on konkureerimine vat et lihtsamgi kui Eestis.

    Vasta
  • 32. Nirti  |  veebruar 5, 2008, 8:05 p.l.

    Keegi ei sunni mind ega mitte kedagi teist töötama töökohal, mis mulle ei meeldi või mis on vastuvõetamatu. Arene nõukaajast välja – siis suunati kuskil viieks aastaks riigi poolt väljavalitud kohta ja pidi töötama, muud valikut ei olnudki vist. Tänapäeval sa võid töötada, aga kui ei meeldi, siis tõmba uttu ja otsi mahlasem marjamaa. Leia muu töökoht. Keegi ei aja malakaga õpetajaks – ise on see valitud ja kui siis selgub, et töökoht ei meeldi… No siis tuleb lahkuda.

    Inimesed, kes töötavad töökohal, mida nad vihkavad ja siis hakkavad teiste inimeste elukvaliteeti rikkuma omaenda saamatusega ja KEELDUVAD seejuures ise lahkumast… Need ei ole inimesed, vaid lihtsalt limukad. Kepi oma elu ära, aga ära topi ennast teiste ellu oma saamatusega.

    Seda, et mu kasuisa joodik oli ja ma lapsena peksa sain, ei ole ma kunagi varjanud, olen ka seda oma blogi(de)s lahanud 🙂 See tegi mu natuke teistsuguseks, tõsisemaks, kartlikumaks, pelglikumaks, imelikuks kui p0pid inimesed, mis viis kiusamiseni, sest ma olin nii erinev – mis viis selleni, et hetkel on minu näol tegemist ühiskonnapõlguriga. Kui ma oleksin koolis saanud seda sinu poolt põlatud sinisilma-koolitust, siis oleksin ma märksa toredam välja kukkunud.

    Seosed peaksid olema silmnähtavad kõigile.

    Seda, et koolivägivald on tore, kuna ilma koolivägivallata kasvavad sinisilmad, kes on laisad ja tööd teha ei viitsi, on sinu kirjutatud. Loe ülevalt poolt ise, valetanud ei ole siin küll mitte keegi mitte midagi. :S

    Vasta
  • 33. Lee  |  veebruar 5, 2008, 8:24 p.l.

    Toetan kõiki Helle kommentaare.

    Haridussüsteemi üks tõsisemaid probleeme on tõenäoliselt õpetajakoolitus. See, mida õpetajatele Eesti ülikoolides õpetatakse, ei ole paraku piisav väga mitmes mõttes. Asi on suuresti selles, et õpetaja peaks teadma enam kognitiivsest psühholoogiast ja arengupsühholoogiast, rääkimata mitmetest muudest rakenduspsühholoogia valdkondadest – läbirääkimised, mõjustamine, lahenduskeskse lühiteraapia võtted jne. Tegelikult on pedagoogikas vähe seda, mis ei oleks psühholoogia. Psühholoogiat aga õpetajatele ei õpetata, või kui, siis ülevaatlikult ja pealiskaudselt. Nii et inimesed, kes õpetajaks õpivad, ei ole süüdi, süüdi on õpetajakoolituse ülesehitus.
    Teiseks ei lähe kooli tööle ühiskonna intelligentsi ja karisma tipud. Miks? Seepärast, et miks nad peaksid. Milleks hakata kerjuseks, kes ei saa endale lubada kodu, lapsi, kultuuri, lemmikloomi, sõltumatust, reise, puhkust, jne. Palgapoliitika peaks ideaalis olema disainitud nii, et õpetajakoolituse õppekohtadele tekiks ülikoolides kõrgeimad konkursid, samuti õpetaja ametikohtadele koolides. Ah võimatu? Ei ole võimatu. Kui õpetaja sissetulek oleks võrreldav keskmise notari sissetulekuga, siis tahaksid paljud õpetajaks – pole põhjust silmakirjatseda, et palk ei mõjuta. Mõjutab ja kuidas veel – notarikandidaadid näevad väga pikka aega väga palju vaeva ja nad teavad, et nende töö saab olema elu lõpuni väga raske (ja ilma sotsiaalsete garantiideta). Mis neid siis sinna ajab? Palk. Kusjuures eetilised nõuded tööle on ülikõrged. Nagu õpetajalgi, aga õpetaja peab need nõuded hetkel täitma ilma ühiskonnapoolse “Jah, oled vajalik, aitäh”-ita.

    Suhtlesin hiljuti päris esindusliku valimiga eesti põhikooliõpetajatest, kellest eranditult kõik olid äärmiselt meeldivad ja arukad inimesed. Aga parem sisuline haridus ja eneseaustust võimaldav palk ei tuleks kindlasti kellelegi kahjuks.

    Vasta
  • 34. Trulla  |  veebruar 5, 2008, 8:26 p.l.

    https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=12736356
    § 6. Õpilase koolist väljaheitmine

    (1) Õpilase koolist väljaheitmise otsustab õppenõukogu.

    (2) Koolikohustuslikus eas põhiharidust omandavat õpilast ei ole lubatud koolist välja heita.

    Vasta
  • 35. kaugel yle mere  |  veebruar 5, 2008, 8:30 p.l.

    tahaksin ka kaugelt sona sekka oelda.
    minu lapsed kaivad ameerikas koolis ja vastupidiselt eestis arvatule, ei tea nad, mis tahendab koolivagivald.
    olen teemaalgatajaga nous, et koik algab taiskasvanutest.
    ameerika vanemad osalevad vaga tihedalt oma laste elus. nad on kursis koigega, mis koolis toimub.
    koolieelikuid keelab juba seadus yksi jatmast, seega on vaike laps kogu aeg mone taiskasvanu silma all – onnetusi juhtub palju vahem kui eestis.
    koolis on 8-10 lapse kohta yks opetaja (kasutatakse abiopetajaid) ning koik konfliktid laste vahel lahendatakse juba alguses vestluse teel, laskmata mingil kiusamisel tekkida.
    lastele opetatakse algusest peale aktsepteerima teineteise erinevusi , erinev nahavarv voi silmade kuju voi prillid ei tekita siin ebatervet uudishimu. sallivust opetavad ka lasteraamatud ja multikad.
    lastevanemate esindaja on vanematega pidevalt emaili teel kontaktis, koik pisiasjadki koolilpaevast saavad kohe vanematele teada antud. opetajaga saab privaatselt vestelda kord kuus.
    ja tegemist pole kalli erakooliga, vaid tavalise riigikooliga.

    Vasta
  • 36. Pia  |  veebruar 5, 2008, 8:43 p.l.

    See on üks esimesi blogisissekandeid, mis kutsus kohe kommeteerima. Olen õpetaja ega häbene seda öelda. Mul pole mõttessegi tulnud last alavääristada või veel hullem, talle kätt külge panna. Tunnistan, et tean ja tunnen minagi selliseid õpetajaid, kellest sa räägid ja kes tõesti lastele ehk hästi ei mõju, kuid… julgen kindlalt väita, nad on vähemuses!
    Tegemist on nõiaringiga. Lapsevanemad süüdistavad lapse probleemides õpetajaid ja õpetajad üsna sageli lapsevanemaid. Usun, et ei tuleks raisata energiat väljauurimisele, kes on last halvemini õpetanud/kasvatanud, vaid tuleks lähtuda ikka lapsest endast. Tähtis on koostöö. Seega oleks minu üleskutse kõikidele lapsevanematele: Palun ärge suhtuge õpetajasse, kui inimesse, kellega tuleb võidelda, vaid kui inimesse, kes aitab teid ja tahab teiega koos teie last läbi lapsepõlve juhatada…

    Vasta
  • 37. Elver  |  veebruar 5, 2008, 8:50 p.l.

    Tänapäeval sa võid töötada, aga kui ei meeldi, siis tõmba uttu ja otsi mahlasem marjamaa. Leia muu töökoht. Keegi ei aja malakaga õpetajaks – ise on see valitud ja kui siis selgub, et töökoht ei meeldi… No siis tuleb lahkuda.

    Tere tulemast päris maailma, kus inimesed on:

    1. Kulutanud aastaid õpetajaks õppimisele.
    2. Ei tunne eriti ühtegi teist eriala.
    3. Saaksid teistel aladel vaid entry-level töökohti, kus palk veelgi väiksem.

    Ja no muidugi on ka ohvrikompleksiga inimesi, kes vinguvad ja valetavad kui jube neil elu on, aga tegelt pole häda midagi.

    Seda, et koolivägivald on tore, kuna ilma koolivägivallata kasvavad sinisilmad, kes on laisad ja tööd teha ei viitsi, on sinu kirjutatud.

    Mina kirjutasin:

    Mõnes mõttes on isegi vat et hea. Koolivägivald ei lase inimestel sinisilmsetena üles kasvada.

    Njaa.

    Psühholoogiat aga õpetajatele ei õpetata, või kui, siis ülevaatlikult ja pealiskaudselt.

    Psühholoogiat ei õpetata isegi psühholoogidele. Mul klassiõde läks seda eriala õppima ja ma olen tema õppematerjale natuke uurinud. Kvaliteet on selline, et mine parem posija juurde. Saad ka rohkem abi.

    @Lee: täiesti nõus, et palk on tähtis.

    @ameeriklane: USA koolides on paljugi, mida peaksime üle võtma, aga samas tuleb ka tunnistada, et sealse hariduse kvaliteet on viimase 40 aasta jooksul stabiilselt allamäge läinud.

    Vasta
  • 38. heli  |  veebruar 5, 2008, 9:10 p.l.

    Kohe esimene kommetaar ajas näpud sügelema.
    Palganumber ei muuda õpetaja suhtumist inimesse.
    Minugi palk pole teab mis hõiskamist väärt, kuid ma olen absoluutselt ja igavesti seda meelt, et ei ole raskeid lapsi, on rasked täiskasvanud.
    Nüüd loen kommentaare edasi. 🙂

    Õpetaja juba 24 aastat.

    Vasta
  • 39. Nirti  |  veebruar 5, 2008, 9:28 p.l.

    Elver: Ülikoolis ei ole ühtegi sellist eriala, mille nimi oleks “õpetaja”. 🙂 Õpitakse kas kõigepealt endale mingi kraad kätte + õpetajakoolitus või siis spetsialiseerutakse loodusteaduste õpetajaks või millekski sääraseks. Selle näiteks loodusteaduste õpetajaks õppimise käigus omandatakse praktiliselt bio-geo teaduskonna õppekava. Seega, kellel endal käed-jalad küljes, see saab ikka hakkama.

    Sul ju puudub ka ülikoolist saadav kraad, ometi elad ära? Kuidas siis ülikoolist kraadi saanud inimene üldse ära ei ela? Esimene töö entry-level? Tegelikult see 1-2 aastat, mis inimene õpetajana töötas, läheb juba töökogemusena arvesse. Isegi, kui kraadiga inimene saab töö, kus palk on väiksem kui nooremõpetaja oma, siis vähemalt ei riku see inimene lapsi. Lihtne, loogiline.

    Vasta
  • 40. heli  |  veebruar 5, 2008, 9:28 p.l.

    Mina ei näe Kati kirjutises küll noolt KÕIKIDE õpetajate pihta.
    Fakt on see, et koolivägivalla probleem on terav. Ja terav ei ole see tõesti mitte ainult laste omavahelistes suhetes, vaid kahjuks kohtab õpetajaid, kes tarvitavad laste peal psüühilist vägivalda täiesti igapäevaselt.
    Ja õpetajate palk ning koolivägivald on siiski kaks suhteliselt eraldiseisvat teemat. Mitte täiesti eraldi, kuid lihtsustada asja selleni, et makske õpetajatele suuremat palka ja see on imerohi, mis kaotab koolivägivalla, on minu arust lühinägelik.
    Seos, mis palgal koolivägivallaga on, on aga minu nägemust mööda hoopis selline, et KUI õpetajate palk oleks selline, et see meelitaks pedagoogitööle võimekaid inimesi, siis oleks õpetajaameti kasuks otsustajaid tunduvalt rohkem kui praegu ning siis saaksid koolid VALIDA. Ja valida justnimelt isikuomaduste järgi. Seeläbi ilmselt satuks kooli tööle võimekaid inimesi, kes suudaksid end koolis kehtestada vägivallata. Praegu aga, kus Õpetajate Leht kirendab tööpakkumistest: seal ja seal ja seal vajatakse matemaatika, inglise keele, keemia, muusika jne õpetajat… ollakse õnnelikud, kui üldse keegi tuleb ja midagi teeb. Kui see keegi aga osutub inimeseks, kel ei ole pedagoogitööks just eriti palju eeldusi, siis tekib oht, et ta kas põleb kiiresti läbi või üritab algusest peale enesekehtestamiseks kasutada jõuvõtteid.
    Teine probleem on tõepoolest õpetajakoolitus, nagu siin eelpool välja toodi. Psühholoogiline ettevalmistus noortel pedagoogidel on ikka väga kasin, et mitte öelda: peaaegu olematu. Nad tulevad kooli ja hakkavad katse-eksitusmeetodil tööle.
    Kas me tahaksime, et kirurg lõiguks meid samamoodi katse-eksitusmeetodil? Ja ometi meie lastega käiakse just sedamoodi ümber. See on mõtlemapanev.

    Vasta
  • 41. heli  |  veebruar 5, 2008, 9:30 p.l.

    Nirti, minu tead TPÜ-s on klassiõpetaja eriala küll olemas.

    Vasta
  • 42. heli  |  veebruar 5, 2008, 9:38 p.l.

    Ja lisaks Elveri kommentaarile:

    päris paljud väga head õpetajad lahkuvad koolist just seetõttu, et nad on võimekad ja suudavad end rakendada ka mõnel tasuvamal töökohal. Mäletan enda kooliajast väga head inglise keele õpetajat. Kui ma teaks, kus ta praegu on või kellena töötab, ma ütleks talle, et ta oli üks meeldejäävamaid ja paremaid õpetajaid, kes mul elus olnud on. Ta tegi oma suunamisaastad ära ja läks siis… tööle, kus palk parem ja närvid jäävad terveks, nagu ta ise ausalt meile ütles, kui tal ringis ümber seisime ja pisarsilmil palusime, et ta koolist ära ei läheks. Selliste inimeste lahkumisest on tõeliselt kahju. Aga nad valivad kergema elu ja see on nende õigus. Keegi ei saa neilt nõuda, et nad töötaksid ainult missioonitundest.

    Ja selle missioonitundega seoses tuleb mulle meelde paari päeva tagune jutuajamine kolleegiga, kes oli nördinud ülemuse arvamusest, et õpetaja peaks mõned ülesanded täitma pühast missioonitundest ja mitte nende tegemise eest lisatasu küsima. Tekkis küsimus, mis loom see missioonitunne on – kas õpetaja võib minna poodi ja küsida selle eest kaks pätsi leiba ja liitri piima? Et ütleb müüjale: ma töötan missioonitundest, seega ma maksan sellesaama missioonitundega oma kauba eest?
    Aga see läheb vägivallateemast juba kaugele…

    Vasta
  • 43. Lee  |  veebruar 5, 2008, 10:20 p.l.

    …just. eelkõneleja ütles, et “õpetaja läks õpetajatöölt ära, kuna ta oli võimekas”. Siin ongi probleem – kuidas teha nii, et võimekamad konkureeriksid võimaluse eest õpetajatööd? Tegelikult oleks seda palgaga väga lihtne reguleerida, kas pole. Suur osa võimekaid on seal, kus on raha. Ja täiesti õige ka!

    Vasta
  • 44. Lee  |  veebruar 5, 2008, 10:42 p.l.

    Elverile: ainult väga väikese osa psühholoogidest hakkab tegema seda, mida sina nimetad “aitamiseks”. Need on kliinilised psühholoogid. Sa lugesid järelikult mõnda muud konspekti.

    Vasta
  • 45. heli  |  veebruar 6, 2008, 12:07 e.l.

    Kui ma mõtlen tagasi enda kooliajale, siis vägivalda oli koolis küll ja küll. Nii lastevahelist kui õpetajatepoolset. Tõsi küll, mina sattusin kiusamisobjektiks väga lühikeseks ajaks ja üksnes seetõttu, et astusin kiusatavate kaitseks välja (samas ütles üks kiusajaist mulle nelja silma all, et ta ei taha mind tegelikult kiusata, aga miks ma kaitsen kogu aeg neid lolle). Kuid õpetajatepoolset mõnitamist oli klassis paha kuulata küll. Kõvema peaga sellid said alailma kuulda, et nad tumedamad kui tökatipudel ja nende pärast peaks kooliuksele naelutama sildi: lollidemaa jne jne.
    Ka üks mu lastest on algklassides klassikaaslaste vägivalda maitsnud. Põhjus vaid selles, et ta oli klassi kõige väiksem poiss, kelle põhimõtteks oli: tark räägib suuga, loll kätega.

    Võibolla on vägivald koolis tänapäeval lihtsalt teised vormid omandanud ja rohkem pildile tõstetud, kuid ma ei usu neid inimesi, kes ütlevad, et varemalt koolis vägivalda ei olnud.
    Kool on elu väike mudel ja paraku on elus vägivalda alati olnud: sõjad, kurjategijad, naisepeksjad pereisad, lastepeksjad vanemad jne jne. Loota, et me kunagi saame vägivallata ühiskonna, on vist liiga naiivne. Kuigi tahaks… ja kuidas veel!
    Samas see tõdemus, et elu on vägivalda täis, ei peaks peatama inimesi otsinguil, kuidas seda vägivalda vähendada.
    Oma poja pealt nägin, et vägivalla vaikselt alla neelamine viib terviseprobleemideni ja murdumiseni. Polnud parata, mina – vägivallatu maailma pooldaja – õpetasin oma sama vägivallatu maailmapildiga lapsele selgeks, et kui loll muud keelt ei mõista kui kehakeelt, siis tulebki temaga selles keeles rääkida. Enesekaitseks.
    Me võime küll öelda, et vägivald sünnitab vägivalda ja sageli on see sulatõsi, kuid… paraku on alati selliseidki inimesi, kes ainult samaga vastamise läbi õpivad teist inimest austama ja tõmbuvad tagasi.
    Võibolla tuleks lapsed panna karate trenni, et nad suudaksid enda eest vajadusel seista.
    Psüühilise vägivallaga on lood tunduvalt keerulisemad… Paraku just psüühiline vägivald on see, mis tuleb täiskasvanu poolt (koolis siis õpetaja poolt) ja nõrgestab last vaimselt (et mitte öelda “sandistab”). Ja siin on meie ühiskonnal veel väga pikk maa minna, et õpitaks last kohtlema kui külalist siin maailmas.

    Vasta
  • 46. notsu  |  veebruar 6, 2008, 12:26 e.l.

    Mõtlen ja mõtlen ja ikkagi ei saa aru, kust võiks vägivallata koolist too kardetav “sinisilmsus” tulla. Ja mille suhtes ta õieti sinisilmsus oleks.
    Kui mu elu hakkaks praegusest tagurpidi käima ja ma peaks praeguse elu kogemuste pealt kooli minema, jah, siis oleks ma tõesti liiga sinisilme, et kooli jõhkrusega hakkama saada.
    Aga kuna ta on käinud niipidi nagu ta käib, siis ei ole mul veel tolles nö päris elus ette tulnud ühtegi nii karmi olukorda, mida oleks vaja olnud sel viisil ette valmistada.
    Võib-olla siis, kui ma peaks vanglasse või vangilaagrisse sattuma, kulub marjaks ära, kuigi ma julgen selles natuke kahelda.

    Vasta
  • 47. Nirti  |  veebruar 6, 2008, 6:22 e.l.

    See on see algklasside õpetaja, eks? Seda algklasside õpetaja diplomit sa juba ühe aastaga ei saa, vahepeal on ohtralt praktikume (vähemalt mu sõbrannal oli neid piisavalt, et aru saada – ei meeldi), mille käigus saab ka otsustada ja mõelda ja vaadata.

    Õpetajaks õppijad ei ole kuu pealt kukkunud lalisevad idioodid. :S

    Mis puutub notsu ja heli väidetesse, et psüühiline vägivald nõrgestab – kas te ei lugenud Elveri juttu? Nilbed valetajad! Psüühiline vägivald on hea ja aitab normaalseid inimesi kasvatada ^^

    Vasta
  • 48. Elver  |  veebruar 6, 2008, 6:49 e.l.

    Mis puutub notsu ja heli väidetesse, et psüühiline vägivald nõrgestab – kas te ei lugenud Elveri juttu? Nilbed valetajad! Psüühiline vägivald on hea ja aitab normaalseid inimesi kasvatada

    Palun saa üle millest iganes sa üle pead saama ja lõpeta see haiglaslik minuvastane vaen.

    Aga kuna ta on käinud niipidi nagu ta käib, siis ei ole mul veel tolles nö päris elus ette tulnud ühtegi nii karmi olukorda, mida oleks vaja olnud sel viisil ette valmistada.

    Siis on sul vedanud.

    Kui ma olin koolis kiusamisobjektiks, siis võtsin kätte, lõin ühel kiusajal hamba välja ja kõik oli lahendatud — praktiliselt keegi mind enam ei torkinud. Mida olen sellest õppinud?

    Vägivald on halb, ka psüühiline. Teiste peal ei rakenda. (Kui hoolega vaadata, siis leiab seda päriselust kahjuks suht tihti. Kasvõi siinsed Nirti postitused minu suunas.)

    Kuidas psüühilise vägivallaga toime tulla. (Kui sa käid tööl ja ütled mulle ausalt, et sinu ülemus ei rakenda psüühilist vägivalda, siis oled sa kas sinisilmne või üliõnnelik inimene ja ma tahan su töökohta endale. Tänapäevased tippjuhid loevad Sun Tzu’d, Clausewitz’i, neurolingvistilise programmeerimise õpikuid ja muud kraami, et sind efektiivselt rohkem töötama mõjutada. Paljud üritavad ka vaid “loomuliku andega” sind mõjutada ja saavad sellega päris hästi hakkama. Vähemalt paari Eesti IT firma puhul tähendab see, et sepad istuvad 9st 9ni ja ka nädalavahetustel, et tiimi mitte alt vedada.)

    Koolivägivald ei ole üdini halb asi. Ka mõned positiivsed aspektid on. Kui omad toetavaid vanemaid, toetavaid õpetajaid, kaasõpilasi, ja suudad aru saada mis on psüühiline vägivald, mis on reaalne kriitika, kuidas nendega toime tulla, siis oled sa selle võrra märksa rohkem eluks valmis.

    Kui ma poleks koolivägivalda tundnud ja õppinud sellega toime tulema, siis oleks ma täna tõenäoliselt mõnes suurfirmas 9st 9ni programmeerimas.

    Vasta
  • 49. ellom  |  veebruar 6, 2008, 9:10 e.l.

    Ma olen suga Kati täitsa nõus.
    Oma lapsele otsin võimalikult väikest ja inimsõbralikku kooli/pedagoogikat. Inimesi ei õpeta ühiskonnas hakkama saama mitte vägivald, vaid võimalus isiksuseks kasvada seda soodustavas ja toetavas keskkonnas. Ma olen siiralt veendunud et väga arvestatav osa ühiskonna jõhkrusest tulebki sellestsamast koolis kogetud jõhkrusest, mida katkised inimesed siis hiljem püüavad välja elada või unustada. Ma ei leia et seda nõiaringi peaks kuidagi toitma või mingeid osi sellest soosima.

    Vasta
  • 50. notsu  |  veebruar 6, 2008, 11:38 e.l.

    Minust ei ole ilmselt kellegi hamba välja lööjat. Sellel alal on meestel tegelikult mõned looduslikud eelised, nt tugevam ülakeha. Aga ma olen vist isegi naisterahva kohta vilets kakleja. Jätkuvalt. Koolivägivald ei ole selle koha pealt küll kuidagi arendavalt mõjunud, ainus tagajärg, mida ma oskan näha, on see, et ma lähen vahel nüüdki veel ähmi täis, kui näen kusagil teismeliste kampa (ja siis mõtlen “nüüd ma olen suur, nüüd ma ei pea neid kartma”).

    Mis töösse puutub, siis ma ei käi tööl, vaid töötan kodus ja psüühilist vägivalda ei ole ükski tööpakkuja üritanud rakendada, kui, siis ainult õrna manipuleerimist komplimentide jms abil.

    Kooliühiskonda (sellist vastikut, suure klassi oma) oskan ma võrrelda ainult nende lugudega, mida vanglaühiskonnast kirjutatakse. Normaalne elu jääb sellest ikka väga kaugele. Kui ülemus peedib, saab sealt töölt ju ometi ära minna. Koolist niisama kergesti ei saa.

    Vasta
  • 51. surnu  |  veebruar 6, 2008, 12:05 p.l.

    Niih, te räägite siin õpetajatest. Tegelikult algab see kõik juba lasteaiast. Ma mäletan seda ise päris hästi ja samuti näen ma seda nüüd kõrvalt, õigemini kuulen, mida mu lasteaias töötav sõbranna mulle räägib. Mõned kitsarinnalised kasvatajad teevad nimelt lastel vahet sõltuvalt nende vanemate rahakotist. Ma arvan, et tegelikult käib see ka õpetajate kohta. Mäletan ma veel oma keskkooliajast, kuidas meie klassi maandus ühe rikkuri poeg kes juba (4-5?) aastat oli edutult kooli lõpetanud (ei, ta ei olnud loll, vaid lihtsalt laisk) ja juba ammu täisealine. Õppenõukogu aga pigistas silma kinni ja direktorile, kes oli tuntud joodik, osteti rikka papsi poolt ilmselt pudel kallist konjakit jne. Selle, õpetajate/kasvatajate suhtumise, et mõnele, kellel on piisavalt pappi, on kõik lubatud, võtavad üle ka lapsed.
    Niisugune arvamine on meie praeguse ühiskonnakorralduse alus ja saab olema ka tulevikus, kui midagi selles suhtes ette ei võeta.

    Vasta
  • 52. Kati  |  veebruar 6, 2008, 12:28 p.l.

    pean vist esmalt selgituseks ütlema, et ma kindlasti ei ole hetkegi mõelnud ega ka öelda tahtnud, et KÕIK õpetajad on pahad ja vägivaldsed või hoolimatud.

    kindlasti on suurepäraseid ja häid või vähemalt heatahtlikke õpetajaid küll ja veel. aga ka neid teisi on ja ka neist peab rääkima mu meelest.

    ja, mis mulle kohe üldse ei meeldi, on see, minu meelest viimasel ajal kuidagi lokkama hakkav kuvand lastest kui mingist ootamatult taevast alla kukkunud vägivallatsejate kambast, lastest kui mingitest vaenlastest, kelle eest vaesed õpetajad peavad end koguaeg meeleheitlikult kaitsma.

    halloo, see ei saa ju nii olla!

    laped pole ometi mingi eriline liik kurje päkapikke, nad on väikesed inimesed, kes esiti matkivad meid, suuri. ja nende vägivalla juured peavad olema meie omas.

    ja et kas rohkem on nüüd süüdi vanemad või õpetajad. nojah, vaadake, väiksemates kohtades, juba Paide suuruses linnas ntx, moodustavad nad kenasti ühe kogukonna ja kohati sõpruskonna ja kui keegi on selle kamba jaoks kuidagi autsaider, siis pole vahet, kas koolis, poes või kohvikus.

    kui ntx üks sõbranna, kes on õpetaja ja teine, kes on juuksur istuvad koos kolmandaga, eks on ntx sotsiaalmaetnik ja klatšivad ntx üksikema Anu, kes on nende jutu järgi napsitaja ja vaene ja issand need lapsed on ise isaga ja käivad üksteise vanade riietega ja emal on uus mees jälle, siis saab Anu edaspidi põlglike pilkude osaliseks nii sotsiaalametis kui juuksuris ja Anu lapsed, jumal paraku, koolis.

    Vasta
  • 53. Kati  |  veebruar 6, 2008, 12:33 p.l.

    elver,
    oled sa kinel, oled edukas just kogetud vägivalla tõttu?
    või, vabanda mu häbematut otsekohesust, aitab sellise seose kujutlemine sul lihtsalt kogetud vägivallale tagantjärgi põhjendust leida ja seega vägivallaga kuidagi leppida?

    ma isiklikult olen veendunud, et minu elu on praguseks jumala ok mitte kogetud vägivalla tõttu, vaid pigem sellest hoolimata või kohati isegi selle kiuste.

    Vasta
  • 54. ants  |  veebruar 6, 2008, 1:02 p.l.

    “Sest te, raiped, ei ole neile eeskujuks.”
    Kati! See lause Su jutus pani mind küll lausa nõrdima. Oled Sa ikka veendunud, et Sul on õigus? Lapsi Sul endal ei ole, õpetaja ka pole olnud, püüad siis omia ÄÄRMISELT RADIKAALSEID seisukohti põhjendada kusagilt loetu või mingi muu allika põhjal – ja kohe nii resoluutselt !! Oma laste ja lastelaste järgi, kelledest üks on õpetaja, oma kunagiste koolimäletsuste järgi julgen öelda, et lapse iseloom ja käitumine saab KÕIGEPEALT alguse siiski KODUST. Hälbinu ümbekasvatamine nõuab tohutut pühendumist ja tööd. Nõuda seda õpetajalt ma küll ei julgeks. Asja aga nii otsustada, nagu Sina tolles “rabete” lauses väljendad on aga küll natuke liig. Nagu on halbu lapsi, on ka halbu õpetajaid ja kindlasti ei saa öelda, et “raha ei loe siin midagi, tähtis on et oleks kutsumus ja entusiasm”. Jumala õigesti kirjutab Lee (33):
    “Teiseks ei lähe kooli tööle ühiskonna intelligentsi ja karisma tipud. Miks? Seepärast, et miks nad peaksid. Milleks hakata kerjuseks, kes ei saa endale lubada kodu, lapsi, kultuuri, lemmikloomi, sõltumatust, reise, puhkust, jne.” Ja lõpuks – no kui Su ema oli õpetaja, miks siis Śina seda olla ei võiks? (Kuna lapsi pole saab ühelegi poolele veidi lähemale) Proovi mõnda aega ja siis kirjuta sellest oma blogis. Muidu tuleb välja nagu mõnikord öeldakse: “Kui ise ei oska, õpeta teisi!”, mille peale Sa nüüd muidugi vihastad 🙂

    Vasta
  • 55. ellom  |  veebruar 6, 2008, 1:25 p.l.

    Minu meelest rääkis Kati pigem sellest, millised on nii õpetajad kui lapsevanemad Inimestena – milliseid väärtusi teadlikult ja ebateadlikult järgivad ja kas need on niivõrd erinevad vägivallatsejate omadest, isegi kui vorm on teine. Et kriitika on mingil määral suunatud meile kõigile ja meie ükskõiksusele ning õelusele (vabandust kui valesti tõlgendan muidugi).
    Ja olen väga nõus notsuga – kool ei ole kogu ühiskonna mudel. Kinnine ruum kus suurt hulka ühes eas inimesi kellast kellani kinni hoitakse . . . ühiskonnas toimimise võimalused on võrreldamatult laiemad kui sellises suletud struktuuris kellegi peksupoisiks või peksjaks olemine.

    Vasta
  • 56. Kati  |  veebruar 6, 2008, 2:03 p.l.

    ants,
    ma ei ole enese arust tavaliselt mitte kõige lahmivama mõtlemis-ega ütlemisstiiliga. ma tean, et selle sissekande keel ja toon on minu keskmisest palju rämedamad. kui märkasid, siis vabandasin selle eest juba sissekande lõpus.

    paraku, koolivägivald on teema, mis teeb mulle ausõna siiani isiklikult üsna haiget. sest mina olin üks neist, kiusatud lastest.

    sina, kellelel on kindlasti muidu teadmisi ja elukogemust küllaga, ei ole seda ilmselt kunagi olnud.

    sina ei ole olnud kleenuke tüdruk, kes kössitab koridorinurgas, ümber ring paar aastat vanemaist tüdrukuist, kes taovad jalaga. sind ei ole kaagist koolivend korduvalt ristseliti põrandale pikali löönud, sina ei ole pidanud kuulma, et sa seisad valesti ja räägid valesti kuna oled juhtumisi vanade vanemate laps, sina ei ole elanud hirmuga nii pilkamise kui füüsilise valu ees.

    ants, sa ei tea, kuidas see on. seega võibolla ei ole sul seepärast väga põhjust või õigust ses osas arvustada minu tundeid ja nende väljendamist.

    ja veelkord, ma ei püüa sildistada ja mõnitada õpetajaid kui selliseid, vaid pigem öelda, et kõik neist pole inglid. ja ellomil on õigus, miskis mõttes on see meie kõigi ehk kogu täiskasvanute maailma vägivalla kriitika.

    Vasta
  • 57. Nirti  |  veebruar 6, 2008, 2:48 p.l.

    Elver,
    ma olen täiesti ja pöördumatult vaenulik kõigi inimeste vastu, kes leiavad, et vägivald laste vastu on ükskõik mis pidi õigustatav või et selles on midagi head. Inimesed, kes käivad välja mõtte, et koolivägivald on kuidagipidigi-natukenegi hea või õigustatav või et selle vastu ei peaks absoluutselt kõik absoluutselt kõigi vahenditega võitlema (sa veel üritad õpetajatele vabandust leida, et nemad ei pea lapsi üksteise eest kaitsma, et nemad ei peagi olema toeks nõrgematele!!!), pole ilmselt ise piisavalt kolakat saanud, siis hakkavad endale igasuguseid asju ette kujutama,. Aga küllap see kolakas tuleb ka kunagi 🙂

    Kati,
    tegelikult mul on piinlik, et minu postitus ajendas sind kirjutama nõnda õpetaja- ja inimvaenulikuks kiskuvat teemat, sest minu eesmärk ei olnud mitte võimalikke lugevaid õpetajaid veelgi apaatsemaks ja eemaletõmbunumaks ajada, vaid vastupidi – süstida kellessegi tunnet, et midagi peaks tegema, midagi võiks teha…

    Ma saan aru, mida sina silmas pidasid. On teatud osa õpetajaskonnast, kes on elus pettunud ja kibestunud. Üks mu tuttav õpetaja ütles selle kohta kõvera muigega umbes nii, et kui sa 25 aastaselt lähed kooli, tulvil täis lootusi, et sinust saab inimene, kes viib hobused allikale ja paneb need hobused seal rahulikult jooma, siis allikale võib selle märatseva karja küll viia, aga vee joomisest on asi kaugel, pigem lüüakse takka üles, kakeldakse ja paaritutakse. Ja aasta aasta järel läheb mööda ning sa tülpid ja muutud kibestunuks…

    Aga see kõik karjub lihtsalt päriselt toimivate haridusministeeriumi reformide järele. Iga paari aasta tagant toimuvad õpetajate psühholoogilised ülevaatused, õpetajana töötamise (ajutine) lõpetamine, kui midagi viga on…

    Ma ei poolda niisama räuskamist, ma pooldan konkreetselt toimivaid ideid, ettepanekuid. Ma tahaks käised üles kääirda ja ka ise tegutsema hakata, aga kui ma justl mõne ministri Kauniks Nõunikutariks ei hakka, siis sõltub ühest kähedast häälest kõrbes sama palju kui vastu aknaklaasi sodikslendavast maipõrnikast.

    Siis jääb üle loota vaid kaoseteooriale…

    Vasta
  • 58. Kati  |  veebruar 6, 2008, 3:07 p.l.

    nirti,
    sa võid ju kunagi hakata nõunkikutariks või midagi.
    tark tüdruk oled ju. 🙂

    ja ma saan väga hästi aru, et on vaja maksta palka ja on mõttet teha häid seadusi ja reforme ja õppekavasid jne, jne.

    ometi, inimeseks olemine, see elementaarne, ei tule minu arvates mitte peamiselt seadustest ja reformidest ja muust ametlikust, see tuleb ikka kuskilt mujalt.

    ma mõtlesin seda juba siis, kui sirje millalgi nõudis ajakirjandusseadust. noh et meil ajakirjanduseetika koodeks ja autoriõiguse seadus ja andmekaitse oma, et mida siis veel vaja, oleks nagu. ja et kui ikka tundub, et need ei tööta, siis ehk pole asi selles, et seadusi on vähe või on need halvad, vaid selles, et me ei taha neist kinni pidada…

    eks koolivägivallaga sama lugu, mõneti.

    Vasta
  • 59. Nirti  |  veebruar 6, 2008, 3:28 p.l.

    Ma pidasin nõunikutari all seda, et mingisugune 22-aastane blondeeritud beib tipsib miniseelikus ministri kabinetti ja siis…

    Eestlastele on juba verre juurdunud suhtumine, et mõisa köis las lohiseda. Ma olen isegi mõelnud, et selline apaatia ja pohhuism on ilmselt juba evolutsiooniga meile verre antud, sst juba ca 1000 aastat on isamaalisi ja kõrgeid väärtuseid hindavaid inimesi lihtsalt vangi pandud, surnuks piitsutatud, maha lastud… Meenutagem kas või Mahtra sõda, eks. Ellu jäid need, keda ei huvitanud, kes ei võtnud sõna, kes pilgu maas hoidsid ja mõisnikele teed andsid. Ma ei tea, kas mingi minievolutsioon jõuaks selle ajaga aset leida…

    Meis puudub arusaam, et need hädised 45,000 ruutkilomeetrit või mis meie riigike ongi, et see on kõik, mis meil on ning selle eest ja selle rahva eest, kes siin ringi liigub, tasub siiski lahingut pidada. Ei tohi kõike välismaalastele maha müüa, ei tohi lasta ühiskondlikel väärtusel nii langeda, et enam midagi päästa ei ole… Aga olulisem on ju kasse torusiiliga üle valada, võõras keeles grammatiliselt ebakorrektseid labaseid laulukesi vorpida ning oma pakse keresid veel paksemaks õgida ja ette kujutada, et nüüd oleme ägedad ja edukad…

    Vasta
  • 60. heli  |  veebruar 6, 2008, 10:07 p.l.

    Mina seda kirjutist küll õpetajavaenulikuna ei taju. Ammugi mitte inimvaenulikuna.
    Lausa risti vastupidi, ütleks ma.

    Vasta
  • […] under Inimpsüühika keerdkäigud, Sotsiaalia   Kuna see tundus sedavõrd kõrvalise ja kogu arutlust offtopicusse ajavana, jätsin selle koolivägivallast kõnelevates arutlustes mainimata, kuid […]

    Vasta
  • 62. Elver  |  veebruar 7, 2008, 11:43 e.l.

    @notsu: manipuleerimine ei pea olema selline in-your-face tegevus.

    Täna hommikul näiteks sai hommikukohvi joodud grupi Eesti IT-liidritega ning hiljem jäin kõnniteele veel ühega pikemalt rääkima. Inimese jutuvestmistaktika oli stiilis:

    * Ronib nii lähedale näkku kui võimalik.
    * Jutuajamise käigus liigub pidevalt ümber sinu. Suhteliselt lühikese jutu jooksul tegi kaks täistiiru minu ümber ära.
    * Jutuajamise käigus räägib nagu tuletõrjevoolikust ja zhestikuleerib kätega.

    Kui sõna “vägivald” suhteliselt nõrgalt defineerida, siis see on küllaltki levinud “psüühilise vägivalla” ehk inimeste mõjutamise taktika. Mõne natuke nõrgema inimese oleks ta olenemata jutu sisu mõistlikkusest või mitte mõistlikkusest isegi ümber veennud.

    Ma ei väidagi, et inimene kõike seda teadlikult tegi. Enamus inimesi õpib mingeid selliseid efektiivse mõjutamise käitumisviise täiesti alateadlikult endale selgeks.

    Vasta
  • 63. heli  |  veebruar 7, 2008, 11:47 e.l.

    Ma tean üht kõrgkooli üppejõudu, kes sellistele sellidele ütleb väga rahulikult: ärge palun tulge minu aura sisse! 😀

    Vasta
  • 64. heli  |  veebruar 7, 2008, 11:47 e.l.

    õppejõudu – tahtsin kirjutada. Aga hüppejõud on sel õppejõul ka. 8)

    Vasta
  • 65. 'ganna  |  veebruar 7, 2008, 1:38 p.l.

    ‘Õpetaja ei kasvata lapsi’? Andke abi, avage õlut! Mida see vaene õpetaja teha saab, kui talle laekub kooli tegelane, kellele eelmised seitse aastat pole antud ähmaseimatki aimu armastusest või turvatundest — või, vastupidi, kes seni on kaljukindlalt kogenud, et ta on kogu maailma illikukununnu silmaterake ka vaibale sittudes?

    Koolivägivald, ma usun, oli, on & jääb. Klaarib välja liidrid & luuserid, ellujääjad & allaandjad (& teie, kes te nägite kiusamist pealt, aga vahele ega kaebama ei läinud, olete hullemad luuserid & allaandjad kui kiusatav, muide). See on oluline osa inimesex kasvamisest. Määrab oluliselt ära, millise rolli me edaspidises elus võtame, kuidas ennast teostame, kuidas suhtume või suhtleme. Leebemates vormides võib see olla koguni tervikliku isixuse arengux hädavajalik.

    (& et ennetada vingu & kiunu — mina olin kiusatav. Kuni ma tyypidele ära tõestasin, et minuga MITTE norida on tervislikum, aga põnevam.)

    Vasta
  • 66. ahaa  |  veebruar 7, 2008, 1:38 p.l.

    mina olen samuti palunud kolleegil endale mitte nii lähedale tulla, et mul on vńii väga ebamugav suhelda. algul kokutas ja vahtis kui tulnukat, nüüd hoiab distantsi. mida ta mu selja taga räägib (kui räägib, ma ei tea), on üsna pohlad.

    Vasta
  • 67. notsu  |  veebruar 7, 2008, 1:54 p.l.

    Süljepritsijatega on mul selline lugu, et ma lülitun nende jutu suhtes täiesti välja ega pane enam midagi peale näkkuronimise tähele, nii et neil oleks väga raske mind milleski veenda.
    Aga kodus töötamise üks eelis on see, et ülemused ei saa sulle midagi pritsida, telefon on vahel :).

    Vasta
  • 68. (kooli)vägivallast « valgusekandja  |  veebruar 7, 2008, 7:05 p.l.

    […] …kirjutab siin, siin, siin ja siin. Ja siin. Ja kindlasti kusagil veel. et mida kõike teha, et (kooli)vägivalda […]

    Vasta
  • 69. juurak  |  veebruar 7, 2008, 10:34 p.l.

    jätkuvalt olen ma nõus pigem antsu kui katiga. nagu ma oma eelmises kommentaaris ütlesin (või vihjasin) – praegused lapsed ON teistsugused. ma ei väida, et vägivaldsemad. ma ütlen, et TEISTSUGUSED. vähem naiivsed. informeeritumad. teadlikumad. oma õigustest (palju vähem oma kohustustest). enesekindlamad. ning samas enesekesksemad. eelmistele põlvkondadele sissejuuritud austus vanema inimese/õpetaja/teiste vastu on asendunud väga paljudel juhtudel egotsentristliku maailmavaatega. MINA MINA MINA. ning paljudes peredes on põhiväärtusteks just see, et tuleb olla (või vähemalt näida) edukas, auahne, populaarne, rikkusele/kuulsusele orienteeritud.

    kui klassist 1/3 õpilasi käib psühhiaatri juures /on närvihäiretega vms, 1/3 on jäetud kodus täiesti iseenda hooleks (vanemad välismaal/linnas tööl või siis täiesti a/b sotsiaalne element) ning 1/3 on nii enam-vähem tavalised ja ilma probleemideta. siis ei ole ju ime, et tekivad probleemid. ja domineerima jääb see, kes on hetkel tugevam.

    siin eelpool olnud teine näide juuksuri, pedagoogi ja sotsiaaltöötajaga – andke andeks, aga see on fakt, et vastavast keskkonnast pärit lapsel (eriti maapiirkondades) tuleb pingutada palju-palju-palju rohkem, et sealt välja saada. osadel see õnnestub, kuid suurel osal siiski mitte. ja siin ei ole määravaks see, et nääd juuksur ja õpetaja ka teavad. niikuinii teavad… snoobe ja rahakotipaksuse järgi inimeste paikapanijaid on igal pool. hehh. jälle ringiga samas kohas tagasi.

    grupisuhetes jäädakse läbi aegade tõrjuma teistsugust. seda ei muuda miski. vahe on selles, kuidas see tõrjumine toimub, millisel tasandil. milliste vahenditega. tõenäoliselt hakkan ma ennast jälle kordama, aga… tegelikult on päris palju asju, mida paljud tõrjutud saavad ise ette võtta. (kasvõi eelpool toodud näidetest haisemine – no räpasus ei ole kaasasündinud puue).

    vabandan, et jutt nii hüplev sai, kuid praegu on see pedagoogide teema puht isiklikel põhjustel eriti hell.

    (ma tean, et ehk olen naiivne. ja rumal. ja illusioonide kütkes. heas ja terves perekonnas kasvanud ikkagi. aga see ei tähenda, et ma ei teaks, millest jutt käib. ma olen blokeerinud oma mälus suurema osa oma kooliajast. mitte, et see oleks olnud täiesti talumatu. pigem oli see stabiilselt häiriv, ebameeldiv. jah, loomulikult oleks mu lapsepõlv olnud ilusam. aga koolis olevat tõrjutust ja ebameeldivust kompenseeris kodu. mu kooliaeg oli nagu öö ja päeva, kuuma ja külma vaheldumine. ja kui ma olin piisvalt vana seda muutma, siis seda ka tegin. )

    Vasta
  • 70. Kati  |  veebruar 8, 2008, 12:30 p.l.

    ei tea, minu meelest on teistsugust võimalik grupisuhetes ka üsna edukalt integreerida ja saab palju paremaid tulemusi kui tõrjudes. ainult et see ongi üks asju, mida peab õppima ja õpetama, mis ei tule sünnipäraselt. sünnipäraselt tuleb ehk jah pigem esmareaktsioonina tõrjumine.

    sellega, et on palju asju, mida tõrjutud saavad ka ise teha, olen ma täiesti nõus. ma olen ise neid paljusid asju jupphaaval tegema õppinud, ma tean, kuida see on. ja ma saan takkajärgi aru küll, kus ma veider olin ja teisi ärritasin ja millega ja miks.

    sellegipoolest, see ei anna õigust vägivallatseda või vägivalda toetada, eriti suurtele.

    tegelikult ei olegi ju küss selles, kas väikeses kohas TEATAKSE, et keegi on, ütleme, napsilembene, vaid selles, et kõik arvavad enesel olevat õiguse seda inimest põlata ja põlgust ka lapse seljas välja elada. SEE on alatu. minu meelest ei tohiks seda last sinna sita sisse tagasi suruda, vaid pigem aidata tal välja tulla.

    pealegi, haisemine ei ole küll kaasasündinud, aga mis teha kui ei olegi kodus kohta, kus end pesta? äkki siis küsiks mõni täiskasvanu hoopis, et tahad tulla meile kooki sööma ja vanni?

    ja ei mõnitata sugugi ka ainult sotsiaalselt madalamal positsioonil olijaid. mina arvan, et mina sain pigem seepärast, et osade meelest oli justkui põhjust mu vanemaid kadestada. peamiselt aga seepärast, et ma olin suht vanade vanemate ainuke laps, kel polnud enne kooli suurt omavanuseid seltsilisi. ma lihtsalt käitusin imelikult nede jaoks.

    ja ma saan aru, et see neid ärritas. seepärast ma ei pahandagi nende laste peale, kes mind siis kiusasid. küll aga olen siiani kuri täiskasvanute peale, kes sellele omamoodi kaasa aitasid.

    muide, mul olnuks arvatavasti suur abi sellestki kui nad oleks mulle selgitanud, sõbralikult ja inimlikult ja lapsele mõistetavalt, mida mina teisiti teha saan. kui and ei oelks võtnud nii enesestmõistetavalt just seda, et tõrjutud ongi ju tõrjutud.

    Vasta
  • 71. Mari  |  veebruar 9, 2008, 7:12 p.l.

    Üle kõige on maailmal vaja üht vaba last,
    üht vaba last,
    kes midagi pole kuulnud heast ega kurjast,
    ei heast ei kurjast,
    ega viitsi mõeldagi püüdjate paelust,
    kuid püüdjail on vaja just vaba last…
    Tjah. Ma pole enam nii kindel, et maailmal on vaja üle kõige just seda last, kes midagi heast ja kurjast kuulnud pole….Kindlasti on. Aga vaja on ka kedagi, kes mõistaks. Sest aidata saab vaid see, kes mõistab, kes teab nii heast kui kurjast, kuid suudab kurja eneses valitseda. Oma kooliajast tagantjärele mõeldes olen aru saanud, et paljud probleemid võisid tuleneda sellest, et ma polnud “heast ja kurjast” teadlik. Nagu oleks kõigil lastel turvaline kodu ja kõik võimalused arenguks. Ma ei tulnud selle pealegi, et mõni võib-olla ei saanud süüa või polnud kohta õppimiseks või sai hoopis kodus peksa. Midagi muidugi kuulsin, aga tunnetusse see küll ei jõudnud, vaid jäi selliseks abstraktseks teadmiseks. Minu maailmas ulatas ema hommikul puhtad riided, söötis kõhu täis ja vaatas et kullake ikka bussi peale jõuaks. Õppimine oli tore mäng, kus sai auhindu või punkte heade hinnete näol. Umbes nagu võidaks osavusmängus. Ma ei mõistnud, et mõnikord võis see mäng mitte nii lõbus olla mitte oskuste vaid elusituatsiooni enese pärast. Tundsin eraldatust ja püüdsin olla võimalikult nagu kõik. Alles aastaid hiljem taipasin, et selleks, et teistega koos olla, pole vaja ennast kunstlikult teha pisemaks ja lollimaks, et mitte välja paista. Pigem on vaja elukogemust, elu mõistmist, seda, et leiaksid julguse olla ise-siis on ka teised OK.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Inimestele meeldib

Kalender

veebruar 2008
E T K N R L P
« jaan.   märts »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
2526272829  

%d bloggers like this: