Enesekehtestamine ei ole päheistumine

veebruar 7, 2008 at 6:00 p.l. 30 kommentaari

Ma tahaks koguaeg kurguhäälel uriseda, kui ma kuulen, et inimesed ütlevad “enesekehtestamine” aga mõtlevad “pähe istumine.” Nüüd siis näikse just seda tegevat mu oma vanameeski.  

Seega on tagumine aeg ära õiendada see asi, et enesekehtestamine või kehtestav käitumine ei ole agressioon. On küll oma vajaduste väljendamine ja nende eest seismine, kuid seda viisil, mis teisi ei kahjusta. 

Kõige tavalisem illustreeriv näide mida mina olen kuulnud on järgmine:  

Oled tööl, ajad kolleegiga olulist juttu, kui kargab sisse kolmas töökaaslane ja hakkab kohe plarinal oma juttu rääkima. 

Alistuvalt käituja tõmbab kõrvakesed lonti ja lasebki tal käimasolevale jutule sisse sõita.  

“Mida sa trügid siia sisse, idioot, ei näe, et me räägime või,” röögatab see, kes käitub agressiivselt. 

See, kes käitub kehtestavalt ütleb aga umbes nii: “Vabanda, meil on praegu üks tähtis jutt pooleli. Luba meil see ära lõpetada. Kui valmis oleme, annan sulle teada ja kuulan kohe ka sinu ära.” 

Eks ole ju vahe nn enesekehtestamisel ja päheistumisel? 

Et milleks iriseda ja tähte närida? Et kas kama pole, kuidas täpselt rahvas mingit mõistet kasutab. 

Tegelikult vist päriselt ei ole, sest enesekehtestamine muutub aina popimaks. Aina rohkem on juttu sellest, kuidas igaüks peaks oskama end kehtestada. Ja õigusega. Ainult et jube jama, kui selle all tegelikult mõistetakse ja järelikult ka sisuliselt propageeritakse agressiooni.   

Aga et (veelkord Arnist inspireerudes) kas peaks siis igaüks oskama kehtestavalt käituda?  

Noh, “peaks” on üldse üks kole sõna aga ütleme, et ideaalis võiks ju. Sest lõputult alistuda ehk eest ära minna ei anna. Kuskil tuleb ikka sein vastu. Vist. Ja nurka aetud alistujast võib vabalt saada kõrri kargav agressiivne elukas. Vist. Tähendab, see viimane pole mul mingi tõsikindel teaduslik teooria, lihtsalt tundub nii.

Karjuv koll on pärit siit ja õigupoolest pidanuks talle suure punase risti peale tõmbama.

Advertisements

Entry filed under: sotsiaalne närv.

Koolivägivald algab täiskasvanutest! Aamen. Ükskord punaste mütside aegu…

30 kommentaari Add your own

  • 1. Punane Hanrahan  |  veebruar 7, 2008, 6:09 p.l.

    Lõputult eest ära minna ehk ei annagi, aga eest ära minna on sümpaatsem kui vastu hakata. Ja eest ära minna annab enamasti ikka väga kaua ja väga kaugele. Seega arvan küll, et isegi ideaalis pole sugugi tarvis, et igaüks peaks oskama kehtestavalt käituda. Ühiskond võiks olla nõnda mõistlik paik, et seal ka “mittekehtestajaile” ruumi jätkuks. Ja enamasti ka jätkub – isegi meie ebatäiuslikus ühiskonnas.

    Enesekehtestamine ei pruugi olla agressiivne, aga eest ära minek on ikkagi kuidagi meeldivam. Vähemalt minu jaoks isiklikult küll. Veelkord: enesekehtestamine ei pruugi olla agressioon. Aga milleks seda mitteagressiivsetki enesekehtestamist tarvis, kui teisiti ka saab?

    Vasta
  • 2. Kati  |  veebruar 7, 2008, 6:14 p.l.

    nojah, ma olen ka kunagi eest ära minekut eelistanud, ainult et mingi aja takka sai sellest jaks otsa ja asi kasvas perioodiliselt hoopis agressiivseteks plahavatusteks. või siis taandus ja mandus painavaks stressiks.

    igatahes olen avastanud, et tunduvalt meeldivam ja perspektiivis tunduvalt vähem jama produtseeriv on enese eest mõistlikult ja rahulikult seista. ja kohe, mitte siis kui enam kannatada ei jaksa. sest siis enam ei jaksa mõistlik ka olla.

    Vasta
  • 3. Wild  |  veebruar 7, 2008, 6:36 p.l.

    Sinu esimene e päheistuv näide on laustroplus, millega saab hakkama vaid endast ja teistest mittelugupidav mölakas, teise variandi puhul aga oleneb intonatsioonist, kas tegemist on rafineeritud mölakluse ja paikapaneva üleolekuga või tõesti mingi vajaliku piiritõmbamisega.
    Minu arvates ei põhine enesekehtestamine kuigi palju verbaalsel osal, vaid “kehtestaja” olemusel ning on tegelikult raskesti õpitav e omandatav. Mõnel inimesel piisab vaid tagasihoidlikust köhatusest või äärmisel juhul tasasest lausest “ma palun hetkeks tähelepanu” ja kõigil on suu kinni ning kõrv kikkis, teine võib 101 imet ära teha ja millise sõnadevalikuga tahes läheneda, ta ei saavuta iialgi seda, mida esimene.

    Palun mulle 2 meetrit autoriteeti ning 3 kilo karismat… ja ma võin igaveseks unustada enesekehtestamise vajaduse kui sellise.

    Vasta
  • 4. 'ganna  |  veebruar 7, 2008, 7:15 p.l.

    Kati, Sa oled kõvasti targem kui Su vanamees, ausõna;)

    Me ei saa lõputult jääda põgenema. Inimeste eest, kes meis hirmu äratavad, vaatepiltide eest, mis meile ei meeldi, elusyndmuste eest, mis meie plaanid pea peale pexavad. Varem või hiljem satume mingisse olukorda ikkagi, & peame sellega ise hakkama saama (meenuvad kõik need synnitajad, kes poole tee peal panevad karjuma, et nemad enam ei jaxa & tahavad nyid ära koju).

    Pärast seda, kui ma õppisin ära viisaka (ehkki mõnikord sarkastilisusega hävitava) enesekehtestamise, ei ole mul suurt kellegi ega millegagi peale isenda enam probleemi. Mitte kunagi. Mitte kusagil. Ma saan kõigega hakkama. Mis ka ei juhtux.

    & mis on selle juures parim — ma julgen minna appi, kui nõrgax osutub keegi teine. Autoriteet & karisma kasvavad nigu iseenesest kylge, kui piisavalt kaua niimoodi elada;)

    Vasta
  • 5. Oop  |  veebruar 7, 2008, 7:26 p.l.

    See konks on siin ka, et pidevalt eest ära minejad kinnistavad võõrasse ruumi sisse sõitjas veendumuse, et tema teguviis on õige ja nii peabki. Inimesed ei ole yldiselt väga taibukad. Kui kellelegi ykski hing otse välja ei ytle, et tema teguviis ei ole aktsepteeritav, ei maksa hellitada lootust, et ta seda mingist hämarast vihjest taipab või käitumisõpikust loeb. See algab, muuseas, lastest. Kuni neile ei ytelda, et ole kena ja jäta järele, seni nad ka ei jäta. Ja viiekymneselt võib juba hilja olla.

    Vasta
  • 6. sirje  |  veebruar 7, 2008, 7:35 p.l.

    see mölakas, kes tuleb vuhinal tuppa ja alustab juttu sealt, kust talle meeldib, tuleb mulle täitsa tuttav ette. aga ausõna, see ei ole mitte enesekehtestamisega seotud, vaid liigselt tormaka iseloomu või parasjagu sellise tujuga. ega ma kogu aeg ka selline ei ole 🙂

    aga põhimõtteliselt mulle enese kehtestamine ei meeldi. noh, kui olla näiteks õpetaja, siis on see vajalik, et usutaks, et kõik mis sa räägid, on väärt kraam, aga isiklikes suhetes ma parem ei taha. kui ma sellisena peale ei lähe, nagu ma parasjagu olen ja keegi mulle sõna anda ei taha vms, siis tuleb uus seltskond leida. ma tahaks hea meelega suhelda ainult selliste inimestega, kes teavad mida ma väärt olen, ilma, et ma peaksin selle nimel veel ekstra pingutama ja tähendusrikkaid pause tekitama.

    PS! ma poleks seda juttu siia kirjutanud, kui mulle ei käiks närvidele, et aeg-asjalt ma pean peast läbi laskma kõik need teadmised, mis mul on, et ennast “targa, tubli ja austusväärsena” näidata ja siis neid kasutama, sest ilgelt jama on olla tühi koht ja ära minna ka ei saa.

    Vasta
  • 7. Nirti  |  veebruar 7, 2008, 7:43 p.l.

    Ma jäin praegu mõtlema sellele, et kui ma kuskile tuppa tormaks ja kellelegi mingit olulist asja või rõõmsat uudist vadistama hakkaks ja siis mulle peale karjutakse, et “Jää väit, idioot”, siis ma muutuks ise ka kurjaks, et “Ma ei tahtnud ju midagi halba!” ja siis läheksin ja sõimaksin kedagi teist, nii et agressioon ei ole hea mõte, see on nagu tuumareaktsioon.

    Aga samas ma tunnen, et kui mulle see ennastkehtestav lause öeldaks, siis see võib (olenevalt ütleja hääletoonist, olekust jne) mõjuda mitte ennast kehtestavalt, vaid kuidagi ülbelt. Selline pikk “paika panemine ja koha kätte näitamine” kuidagi. Nagu koerale, et “Kuss, istu!”. Alandav…

    Ma pooldaks seda, et kompromissile võib ju minna ning kui tulija jutt tundub pakilisem-huvitavam kui omavahel räägitu, siis võib ju temaga sõbralikult vestelda ning kui omavahel räägitu on väga oluline, siis võib ju lihtsalt öelda, et “Oot’ üks hetk…” (selle pika ja ülbe-patroniseeriva deklameerimise asemel) ja tõesti kiire lõpp jutule teha ning teist inimest solvamata tema ka kaasata seltskonda, võibolla jätkata koos temaga endist juttu või siis sama juttu hiljem jätkata sõbraga.

    Nii ei saa keegi haiget ega solvatud…

    Vasta
  • 8. heli  |  veebruar 7, 2008, 7:57 p.l.

    Väga palju oleneb sellest, millise hääletooniga asju öeldakse.
    Ma ise olen oma lastele näiteks väga sageli pidanud ütlema (kui nad veel lapsed olid) et “luba ma kuulan tema lõpuni, siis ma kohe räägin sinuga”. Ei tundunud, et keegi selle peale solvunud oleks olnud.
    Aga olen olnud ühel koosolekul situatsioonis, kus ma pidin ühe ülevaate tegema ja üks inimene pidevalt katkestas ja keeras teema kõrvale. Tuleb tunnistada, et see ärritas mind üksjagu. Aga igakord lasin matal oma pika tiraadi ette vuristada ja küsisin siis viisakalt: kas ma tohin nüüd jätkata? Kusjuures ma pidin seda tegema vähemalt neli korda. Ja teine EI TAIBANUD sellele vaatamata, et ta võiks lõpuni kuulata ja siis enda juttu alustada!!!

    Vasta
  • 9. 'ganna  |  veebruar 7, 2008, 8:04 p.l.

    Nirti, Kati näites ei ole tegu olulise uudisega. Vaid tyybiga, kes lihtsalt peab, nagu vanarahvas ytles, olema igas pulmas pruut & igal matusel kadunuke. Ma paari sellist tunnen. & ainus, mis neile natukenegi mõikab, on nimelt pikk, (jäiselt) viisakas, rahulik, põhjendatud selgitus.

    Olulise uudise toojaga ma ilmselt räägix teistmoodi. Eriti kui ta tavaliselt ei hiilga võõrastesse vestlustesse sissesõitmisega.

    Igasugune otsene vägivald on tegel’t väga kiire, väga emotsionaalne. Kui ise jääd rahulikux & meelega võtad hoogu maha, puudub vägivallal kytus & ilma kytuseta ei liigu miski. Kui kaasa lähed & hoogu juurde annad, siis . . . oledki järsku sees. Sellessamas vägivallatseja/ohvri suhtes. Veel yhena ohvritest.

    Vasta
  • 10. Ramloff  |  veebruar 7, 2008, 8:04 p.l.

    Nagu näitavad siinsete kommentaaride erinevad reaktsioonid Kati toodud näitele, on enesekehtestamise juures ehk kõige keerulisem asjaolu, et iga inimesega tuleb end kehtestada erinevalt, sest see mis ühe inimese puhul toimib võib teist hoopis ärritada ja anda vastupidise tulemuse. Aga üldiselt olen Kati jutuga nõus, sest enesekehtestamine ja ka oma hääle teistele kuuldavakstegemine on elus hädavajalikud oskused.

    Vasta
  • 11. Ann  |  veebruar 7, 2008, 8:53 p.l.

    Mis enesekehtestamine?! Te räägite ju lihtsalt viisakalt käitumisest! Kas tööl ja kodudes ei käituta enam elementaarseid viisakusreegleid arvestades?

    Vasta
  • 12. Nirti  |  veebruar 7, 2008, 11:53 p.l.

    Ja sellised väga ekstravertsed inimesed (mul on paar klassiõde sellised, tohutult toredad inimesed ja väga lärmakad ning sõnaohtrad) on siis “tüübid” ja “need, kellele suurt midagi ei mõika”…? :S

    Ma ausaltöeldes ei kujuta ette, et kui ma vestlen ütleme Kallega, et kui siis tuleb Malle on tavapärase särtsaka “HEIIII, MIS TE TEETE SIIN? RÄÄGITE SALAJUTTU JAH? RÄÄKIGE MULLE KA!” energiavooga meie juurde, et ma siis mingit jäist kõrkust arendama hakkaksin.

    Sellist jäist kõrkust arendaksin ilmselt mingitel juhtudel võhivõõra inimesega või inimesega, kellest ma mitte midagi suurt ei tea, keda ma ei või oma sõbraks või heaks tuttavaks nimetada.

    Aga ma ei kujuta ette, et mingi võhivõõras tuleks ja hakkaks niimoodi lambist domineerima. Kui ta seda teeks, ma tõenäoliselt kõnniks minema ilmselt lihtsalt (nagu Arni, ju ma olen räme loll :), sest selline jäine paikapanemine võib inimesi solvata ja ma tõesti ei taha endale mingeid vaenlaseid.

    Aga muidugi ei salli ma inimesi, kes mitte kuidagi enda eest ei seisa. Ja ennast ei kehtesta võrdse vestlusparnerina või kes laseb enda peal trampida.

    Aga lihtsalt see väljapakutud enesekehtestamine on nii ülbiklik.

    Vasta
  • 13. notsu  |  veebruar 8, 2008, 4:12 e.l.

    Ma arvan, et Kati näites ei ole too ennastkehtestav lause täht-tähelt kordamiseks ja igasse olukorda ülekandmiseks mõeldud.
    Kati on korduvalt maininud ja mujaltki on kõrvu jäänud, et mina-sõnumitega saab teisele inimesele info kohale saata ja nad ei solvu. Kui sa mitte ei pane teist inimest paika, vaid väljendad oma tundeid, unustamata (väljendamast), et need on just sinu tunded tükkis kõige oma subjektiivsusega, siis nad enamasti ei pahanda.

    Vasta
  • 14. Punane Hanrahan  |  veebruar 8, 2008, 6:28 e.l.

    Hmm, ikkagi ei leia ma, et enesekehtestamine on tingimata vajalik, või et see peaks olema koguni kohustuslik. Nõustun täiel määral sellega, mida Ellom minu vastava sissekande all kirjutas.

    Ise olen oma 38 aastat kestnud elu jooksul saanud hakkama ennast kehtestamata ja kavatsen sel viisil ka edaspidi jätkata. Justkui küllalt pika aja jooksul näinud, et nõnda on ka võimalik:)

    Vasta
  • 15. notsu  |  veebruar 8, 2008, 7:07 e.l.

    Kurjade inimeste eest tasub kahtlemata ära minna, kui saab, aga on olemas terve hulk inimesi, kes ei ole otse kurjad ega pruugi isegi tingimata ebameeldivad olla, kui oma tahtmistest ise ka märku anda. Kui mitte kunagi ei anna märku, mis meeldib, mis mitte, siis tekib tegelikult frustratsioon.
    No ja isegi kui “otseselt mitte ebameeldivad”, aga muidu külmaks jätvad tegelased kõrvale jätta, siis vahel tekib konflikte ka armsate inimestega. Nende eest ei taha ju ära minna.

    Vasta
  • 16. Ramloff  |  veebruar 8, 2008, 8:15 e.l.

    Ise olen oma 38 aastat kestnud elu jooksul saanud hakkama ennast kehtestamata ja kavatsen sel viisil ka edaspidi jätkata.

    Sorry, aga seda ma küll ei usu.
    Mu meelest mõistad sa enesekehtestamist liiga kitsalt, sest üks osa enesekehtestamisest on ka oma hääle kuuldavaks muutmine ning seda teed sa blogi kaudu ja oled osalenud ka erinevatel meeleavaldustel.
    Enesekehtestamine võib olla ka kusagilt solvunult lahkumine, eeldusel, et seda lahkumist tähele pannakse. Viise, kuidas ennast kehtestada on musttuhat, osad neist on aktiivsed, osad aga justnimelt passiivsed, mis kannavad endas sõnumit “ära talle enam niimoodi tee”.

    Vasta
  • 17. heli  |  veebruar 8, 2008, 9:19 e.l.

    Kui näiteks lapsevanem end ei kehtestaks ja laste (eriti teismeliste) lärmi ja sigaduste eest ära läheks, siis tuleks tal üsna pea kodust lihtsalt välja kolida.

    Vasta
  • 18. heli  |  veebruar 8, 2008, 9:24 e.l.

    Ega enesekehtestamine ei ole ainult see, et sa mingi ülbiku või lärmaka viisakal moel paika paned. Enesekehtestamine on ka see näiteks, kui su heakolleeg on mingist ülesandest valesti aru saanud ja tahab kõik risti vastupidi teha kui sina ja sa veenad teda asju siiski nõnda tegema, et tulemus ei kannataks.
    Sest kujuta ette, et sa ei ürita teda milleski veenda vaid lihtsalt eemaldud sellest ülesandest, kuigi see on teile kahepeale teha antud näiteks. Pärast on s*tt kokku keeratud, aga sina vastutad samamoodi. Ja kui sa ka siis end kehtestama ei hakka, on ainus võimalus uus töökoht otsida.

    Vasta
  • 19. heli  |  veebruar 8, 2008, 9:28 e.l.

    Ja enesekehtestamine on ka see, kui lektor auditooriumitäit rahvast teemas hoiab, kuigi nad ehk oma küsimustega tahaksid asja mingile muule rajale keerata, kui lektor plaanis.
    Sõna juurde kuuluvad alati kehakeel, hääletoon, miimika, pilgud jne. Kui inimene on veendunud selles, mida ta räägib, siis hakkab kogu komplekt iseenesest tööle. Ja mõne kehakeel ja pilk on juba ise nii ennastkehtestav, et tal pole vaja midagi sinna juurde öeldagi. See sõltub sellest, kui enesekindlana inimene end tunneb. Ebakindel inimene võibki jääda korrutama mingeid vormeleid, mis kuskil enesekehtestamise loengus õpitud, aga need ei tööta ikkagi, sest ta keha annab vastupidist infot.

    Vasta
  • 20. Kati  |  veebruar 8, 2008, 11:00 e.l.

    absoluutselt nõus, et kõik sõltub ka toonist ja kehakeelest. loomulikult saab kõige kenamad sõnad ja väljendid keerata ntx surmõelaks irooniaks. või siis öelda “vvvvv-vabandage, llll-laske ma lll-lõpetan” nurgas värisedes. no pole ka usutav.

    seesinane minu näide on mõeldud ütlemaks soojalt ja sõbralikult ja minu enda jaoks on hästi oluline see tiraadi teine pool, mis annab mõista, et ausõna, ma kohe kuulan sinu ka ära, tegelikult on sinu sõnum ka oluline.

    ja muidugi see on vaid üks näide, mitte mingi absoluutne käitumisjuhis igas olukorras. tõepoolest, kui keegi tuleb ikka väga olulise uudisega, siis on ju igati ok katkestada viisakalt hoopis varasem jutt.

    muide, üksteise piiridest üle sõitmiseks ei pea mu meelest üldse olema mingi jõhkard või üliemotsionaalne. me kõik teeme seda vahelduva eduga. pakun, et mina ise teistega ntx keskmiselt kord nädalas ikka, ja teised minuga ka.

    ja kui me nüüd kõik koguaeg selle peale eest ära läheksime ja alla annaksime, oleks meil varsti võimatu üldse midgai koos teha.

    pelaegi on vahel tõesti vaja teistele oma mõtted kuuldavaks teha, mõni idee maha müüa, mingile olulisele asjale toetust saada, kindlasti mingi info teatavaks teha jne.

    see kõik on tõesti ka enesekehtestamise teema.

    minu meelest enesekehtestamise lühikokkuvõte võikski olla, et sina saad, mis sul vaja on, kuid teised ei saa sealjuures haiget. noh et kõnni, aga mitte üle laipade.

    Vasta
  • 21. Kati  |  veebruar 8, 2008, 11:05 e.l.

    heli,
    su viimase kommi peale meenus Mare Pork, kes pidi hiigelaudikatäiele rahvale seminari pidama, laupäeva hommikul, maikuus, väljas säras päike.

    “lugupeetavad,” ütles ta, “ma tean, et teil on täna kevad südames ja raske mind kuulata. mul on samal põhjusel raske rääkida ka. aga et me selle ikka tehtud saaks, vajan ma teie abi ja tagasisidet. seepärast teeme nüüd nii, et ma küsin vahepeal, suvalisel hetkel, suvaliselt inimeselt, kuhu ma parasjagu jõudsin ja teie siis räägite mulle seda oma sõnadega tagasi.”

    ja nii tegigi. ja kõik see mingi 70 unist kebvadnäljas inimest kuulas ja mõtles kaasa ja oli valmis iga kell Mare juttu peegeldama.

    minu meelest fantastiline näide enesekehtestamisest õpetamisel.

    Vasta
  • 22. notsu  |  veebruar 8, 2008, 11:58 e.l.

    Jah, hea näide selle koha pealt, et ennast ei pea ju kehtestama hakkama siis, kui juba paha on olla (siis kisub palju tõenäolisemalt agressiivseks).

    Vasta
  • 23. heli  |  veebruar 8, 2008, 3:45 p.l.

    Mulle meenub seepeale paari aasta tagune külaskäik ühe psühholoogi juurde, kes ütles, et ma ei tajuvat oma piire ja tänu sellele ei suutvat end alati õigeaegselt kehtestada.
    Ja ta tegi siis minuga harjutuse. Pani mu teise toanurka seisma ja ütles, et kui ma sulle juba liiga lähedale tulen, siis ütle STOP. Ja hakkas siis tulema. Mingil hetkel ütlesin ma stop, aga tema tuli ikka edasi, mitu stoppi minu poolt ei peatanud teda. Kuni ta seisis ninaga vastu minu oma ja ütles: su stop polnud üldse usutav. Muidugi ei olnud – selline sõberlik inimene, ma ei pea ju vihast kriiskama, et jää seisma, kurivaim, kuhu sa tükid!
    Ta proovis siis nii ja teisiti tulla, minu peatumispalved ei kõlanud ikka veenvalt. Ütles mulle: appike, sinust võib sedasi täitsa vabalt nii üle kui läbi kõndida!
    Kuni ta tegi sellise ninnu-nännu-moosise näo ette ja hakkas sedasi vingerdades ja meeldida püüdes tulema. Ma ei jõudnud veel suudki lahti teha, sisisesin ainult: ssst… o ja p jäidki ütlemata, sest ta peatus ja ütles, et mul on siuke poos ja nii kuri nägu peas, et edasi ta küll ei julge tulla. 😀
    Et siis… mingites situatsioonides ei aita sõnad mitte kröömekestki, ainult kehakeel. 🙂

    Vasta
  • 24. Nirti  |  veebruar 8, 2008, 6:48 p.l.

    See Kati näide meenutab mulle miskipärast Dale Carnegie raamatut “Kuidas võita sõpru ja mõjustada inimesi”.

    Vasta
  • 25. Kati  |  veebruar 9, 2008, 8:41 e.l.

    eee, kumb näide? see, mis on sissekandes või see, mida tegi Pork?

    see sissekande oma on küll mingist auast õpikust mitte eneseabikast. ma ainult ei mäleta, millisest. mullu eksamiks sai igasuguseid läbi lapatud.

    muide, eneseabikates võib teinekord ka vabalt mõni normaalne mõte olla, aga häda on selles, et neid pakutakse särasilmil mingite absoluutsete kõiki muresid lahendavate retseptidena. et tee nii ja saad vabaks suitsetamisest, õnnetust armastuses ja kurjast silmast või nii.

    Vasta
  • 26. Kati  |  veebruar 9, 2008, 9:07 e.l.

    heli,
    eks muidugi on asi enesekindluses, aga teisalt, eks enesekindlust saa ju jällegi ka õppida ja harjutada. et kui sa jätkuvalt vähemalt proovid enda eest seista, siis ükskord hakkad ka oskama (midagi sarnast vist ka ganna eelpool arvas).

    aga kui sa istud nurgas ja värised ja kordad ma olen nii ebakindel, nii ebakindel, nii ebakindel, ma ei saa iialgi millegagi hakkama, mind ei kuula keegi, no siis ei kuulagi.

    Vasta
  • 27. 'ganna  |  veebruar 9, 2008, 11:34 e.l.

    Kati, umbes sellist arvasin jah.

    & yhe mõtte enesekehtestamise vajalikkuse kohta ma lisax veel: inimene, kellel on kombex ebameeldiva eest ära minna, keerab näo teisele poole & kiirustab mööda ka siis, kui näeb, et tänaval kedagi pextaxe või röövitaxe. Kuigi võix ju kasvõi politseisse helistada või kahe sõrmega miilitsavilet matkida, kui ise vahele minna ei julge. Aga ei. Pea liiva alla & padavai minekit . . . kuni MIND ei pexta, seni on ju kõik hästi? Kuni MINU hoovis pole sõda, seni on ju kõik hästi?

    Vasta
  • 28. Nirti  |  veebruar 9, 2008, 4:06 p.l.

    See Porki oma

    Vasta
  • 29. Kati  |  veebruar 9, 2008, 6:37 p.l.

    Carnegie´lt Pork vastei laenaks. ta on selleks akadeemiliselt liiga nõudlik mutt.

    manipulatiivne oli tema käitumine muidugi, aga samas, ta ju pidi meid saama end kuulama. igatahes oli seeviis nutikam ja vähem solvav,kui olnuks ntx röökida, et te ei kuula mind. ja parem ka, kui lasta meil niisama unistada, sest tegelikult me ju ikka tahtsime õpetatud saada.

    Vasta
  • 30. Kylli  |  veebruar 16, 2008, 8:06 p.l.

    27. ‘ganna

    See paralleel ei pruugi fungata.
    Olen tatikast peale suht palju teiste õiguste eest seisnud, ka siis kui tean ette, et sellega midagi olulist ei saavuta, vaid see eneselegi maksma läheb, a vahel ka edukalt.
    Samuti pole ma see tyyp, kes teise suhtes kuritegelikku käitumist või selle ohtu nähes oma pilgu varvastele kinnitades ruttu koju liduks mõeldes, et pohhui, kuidas teistega, peaasi, et ise turvas.
    Samas pole ma kunagi eriti osanud seista enda õiguste eest.

    Ma arvan, et enesekehtestamise ja pähe istumise vahele kiputakse võrdusmärki panema ka seetõttu, et enesekehtestamist kasutavad pidevalt ja efektiivselt tihti just päheistujad tyybid, kellele yle laipade kõndimine erilist probleemi ei valmista. Mu oma tutvusringkonnas on ka kyllaga selliseid inimesi, kes iga pisema oma õiguse saavutamise peavad enesele välja võitlema, samas ei huvita neid eriti see, kui nad ise teiste palju olulisematest õigustest kasvõi systemaatiliselt yle sõidavad. Tegu vist selliste suurema ego ja võimuvajadusega inimestega, kellel on loomupärane kalduvus enda kehtestamise skaalal päheistumise äärmusesse langeda. Samas kui “lammas” kaldub sellel skaalal teise äärmusesse – saba sorgu ja ei teegi midagi.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

veebruar 2008
M T W T F S S
« Jan   Mar »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
2526272829  

%d bloggers like this: