Ükskord punaste mütside aegu…

veebruar 10, 2008 at 8:06 p.l. 8 kommentaari

Olin tookord kolmteist. Kleenuke plika punase tuttmütsiga, mida vihkasin, sest ma vihkasin ülepa mütse ja et neid mulle pähe topiti. Et mind üldse niisuguse titena koheldi, kellele tuleks müts pähe toppida. Sest ma olin juba suur. Suur! Saate aru jah?

Ma ei mäleta, miks me, mina ja Ruth ja Eva ringi kondasime. Ja ma ei mäleta, kuidas see juhtus, et nad mu Piku juurde kaasa vedasid.

Igatahes istusin ma siis Piku köögis, ses kollaste aknaraamidega (oli ju nii?) ja ajasin kogu oma lapsesuses tähtsa näoga Täitsa Olulist juttu.

Ja Piku ütles millalgi, et ma olen lahe. Et ühtpidi olen nagu laps oma punase mütsiga. Justkui Carl Larssoni pildi pealt maha astunud, ütles ta. Ja teistpidi üldse mitte nii laps. Et mingis mõttes üsnagi küps või nii kuidagi.

See tuli mulle meelde, kui vaatasin täna Tijat ja Märti. Iseäranis Märti, kes ongi ju vist praegu kolmteist.

Laps ühtpidi ju ja teisipidi enam üldse mitte laps.

Eh, kuram, nagu kiikaks peeglisse. Nagu vaataks ühe punapäise poisi tagant üks punase tuttmütsiga plika mulle vastu.

Naljaks, nukker, armas on.

Ja mõtlen, kas keegi kunagi, nii paarkümmend aastat hiljem, meenutab umbes samasuguse tundega minugi kööki.

Pilt on Carl Larssonilt, mõistagi

Advertisements

Entry filed under: elu (pole vajagi osta).

Enesekehtestamine ei ole päheistumine Ja päästa meid ära politseiriigist

8 kommentaari Add your own

  • 1. Ott  |  veebruar 10, 2008, 8:17 p.l.

    Istusin mina Ami-Ya restoranis.
    Sünnipäeval.
    Sealt oli Märt kah, sest ma olin ühe neiu sünnipäeval, kes sai 14.

    Ja vaatasin mingi hetk Märti, sedasama sünnipäevalast, veel mõndasi inimesi, kes oli tõesti 15 kanti ja nad tundusid…nii targana oma vanuse kohta.

    Mina mäletan küll, et ma olin loll, kui laua jalg.
    Hängisin sõpradega kooli ees ja püüdsime olla lahedad.
    Ja ma olin naabripoisi peale kade, sest tema oli lahedam kogu seltskonnas jnejne.

    Mõnikord tekib hirm, et nende lapsepõlv on äkki juba läbi saanud?! Ja samas tekib austus, sest tean, et kui nad kunagi kolmandasse aastakümnesse jõuavad, siis nende eneseteadvus ja -teostus on austamist väärt.

    Vasta
  • 2. Kati  |  veebruar 10, 2008, 8:21 p.l.

    aga tegelikult on ju suureks saamine üks osa lapsepõlve ja see hetk, kus oled natuke laps ja natuke suur, on tegelikult nii maru ehe ja ilus, egas ma seda punaste mütside aega muidu praegu sellise sooja leebusega ei meenutaks.

    Vasta
  • 3. Tericus  |  veebruar 10, 2008, 8:41 p.l.

    Tegelikult on nii, et kui inimene saab esimest korda aru, et ta pole millekski veel küps või valmis, siis ta ongi justkui suureks kasvanud, võib minna üksi maailma avastama.

    Vasta
  • 4. Myrt  |  veebruar 10, 2008, 9:05 p.l.

    Tsitaat: “/../ja ajasin kogu oma lapsesuses tähtsa näoga Täitsa Olulist juttu.”
    Oletame, et see ei olnud solvang, vähemalt mitte tahtlik. Kui vaeva näha, siis saab ka sedaviisi tõlgendada..

    Ma usun, et kui mina olen kunagi paarkümmend aastakest vanemaks saanud, siis on täiesti võimalik, et ka mina tuletan sedasama kööki meelde. Siiski, ma usun, et mitte.. päris nii.

    Noorus on ilus asi. Hea asi. Positiivne asi.
    Kunagi tuletatakse seda meelde ka.
    Üldiselt ei kujuta ma ette ennast midagi sellist meelde jätmas, mis ei ole päris.. ütleme, k ü p s. Noh, midagi sellist.. na alavääristavat, midagi sellist, mida just mäletada ei tahaks. Midagi sellist, mis.. ei ole päris ‘täiskasvanu’. “Je suis un homme sérieux, moi,” teatas Ärimees “Väikeses printsis”. Aga kas ta oleks nõus tunnistama fakti, et ta.. ütleme kasvõi, kandis kunagi mähkmeid?
    Suured inimesed on imelikud.
    Päriselt ka.

    Vasta
  • 5. Kati  |  veebruar 10, 2008, 9:59 p.l.

    tead, see jutt oligi päriselt tähtis. see ei olnud vähem tähtis sepärast, et mina olin laps. ja nii palju kui mina aru sain, oli see, mis toona pikut loksutas just see, et jutt oli just päris ja oluline ja adekvaatne.

    ma ei mõelnud “laps” kui väike ja rumal, ma mõtlesin seda kui potentsiaali, mis hakkab nn täis kasvades iga aastaga paratamatult vähemaks kuluma.

    nii et ei, see ei olnud solvang. see oli kompliment.

    ja kui ma kedagi endas siiani kõige enam armastan, siis seda 13aastast pliksi, sest tema on mingis mõttes minu kõige ehedam mina. see kelle juurde ma seni vargsi tagasi tulen ja kellega suhestudes ma mingite asjade elusust ja ehedust kontrollin. ikka veel.

    ja kui need asjad, mis siis olid tähtsad ja tähtsa jutu sees, kord enam ei ole, siis, maakeeli öeldes, on ikka perses küll. siis ma olen lihtsalt nõme.

    Vasta
  • 6. ahaa  |  veebruar 11, 2008, 2:11 p.l.

    mhmh, ma arvan ka, et kui ma hakkan sügaval enda sees suuri numbreid ja efektiivsust ja klantsivaid ärikingi tähtsamaks pidama kui linnulaulu kohiseva männi ladvas või tule praksumist pliidi all või headust või kaaslase naerukurrukesi laubahommikuse kohvitassi taga, siis on ikka täiega perse majas.

    Vasta
  • 7. SinineKutsikas  |  veebruar 11, 2008, 7:19 p.l.

    Minu jaoks oligi Kati suur, vaimselt palju rohkem Olemas ja Tõeline kui enamus täiskasvanuid. Vaatasin aukartusega ta poole… kuidas keegi selline saab üldse olemas olla? Kade olin ka muidugi 🙂 Oleks hoopis ise tahtnud nii tark ja nii eriline olla. Sama mõtlesin muidugi Ruthi ja Eva kohta ka. Hea oli teiega kohtuda. Hea oli sinuga kohtuda.

    ja mõned read on siiani meeles (loodetavasti mäletan õigesti)…

    plaat lõpetas
    on jälle väga vara
    ja vaikusel on õunaveini lõhn

    Vasta
  • 8. Kati  |  veebruar 12, 2008, 2:56 p.l.

    eh, kutsu, kutsu…
    kummalisel kombel on need ühed vähesed read, mida ma ise enda kunagistest mäletan. 🙂

    aga ilus, et kellelgi oli ilus.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

veebruar 2008
E T K N R L P
« jaan.   märts »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
2526272829  

%d bloggers like this: