Hanrahanile, majanduskriisi teemadel, mälestustega

veebruar 12, 2008 at 11:16 e.l. 5 kommentaari

Tookord tuli uusaasta riisiga,

praetult, kaneeli ja pipraga

(sest muid vürtse ei olnud),

ja odava õllega. 

See oli kuninglik pidusöök,

taustaks Tallinna ilutulestik teiselpool merd.

Muidu oli kartul.

100 rooga kartulist,

keedetult, praetul, kastmega ja ilma.

Me suvekorruse seinad

käitusid meretuulega

nagu lahke anniga naine.

Nad ei olnud mõeldud vastu pidama.  

Esikus elas kusepang

(punane, plastikust),

sest keegi ei suutnud minna öösel välja käimlasse,

kus tagumik prill-laua külge jäätus.

All elas Luha Rein,

kolkis harjaga

(algul ehtsa, pärast kujuteldavaga)

vastu lage.

Küsis ikka kolme viina ja kahte tomatit.

Sittus tuhatoosi ja elektrihind muudkui tõusis

mitu korda nädalas

(tema purjus pea ja meie rahakoti jaoks). 

Ja sina olid töötu eks-papp,

kes ei sobinud neile müügimehekski

(ajakirjandus majutas su hiljem). 

Ning mina – noh, mina käisin koolis

ja vahel su suure kampsuni sees. 

Naljakas,

nüüd hiljem,

olen ikka vahel mõelnud,

et kummalisel kombel

olime me õnnelikud. 

Pigem rohkem kui vähem. 

Ometi eelistaksin ma nüüd

õnne väikekodanlikumas miljöös.

Uhh! Äärepealt kirjutanuksin “menüüs”

ja kartul ajab vahel tänini oksele.  

Vastuseks sellele siin.

Advertisements

Entry filed under: elu (pole vajagi osta).

Ja päästa meid ära politseiriigist Leivapäts on hea külmrelv, kui sõnad välja arvata

5 kommentaari Add your own

  • 1. 'ganna  |  veebruar 12, 2008, 4:41 p.l.

    Teil oli ka kardula-aasta?;)

    Umbes kymme aastat hiljem õppisin ma restos uuesti kardulaid sööma. & kui nad on juba tootja juures kooritud, ma olen viimastel aastatel koguni võimeline neid kokanduslikult kasutama. Aga mitte yhtegi mugulat mina vabatahtlikult elus enam ei koori — norm sai kuskil 92. aastal kuhjaga täis;)

    Vasta
  • 2. Kati  |  veebruar 12, 2008, 5:51 p.l.

    jep.

    siis kui vanamees oli just kirikust ära tulnud ja tööd otsis, mida algatuseks mitte ei saanud. ja mina olin üldse veel harimata laps, kel polnud tööturul midagi teha.

    kardulast ma ka ei koori. ei suuda enam.
    kui vaja, kasutan koorega, ja üldse eelistan suviseid värskeid. talveks kolin pigem pasta peale.

    ja veel on mul üks kiiks sest ajast, nimelt, et söögiraha peab olema. ausalt, ennem jääb, kui jamaks peaks minema, elektri eest maksmata, kui söömata, mitte vastupidi. sest seda suht pidevat näljatunnet ma enam ei taha.

    Vasta
  • 3. heli  |  veebruar 12, 2008, 11:11 p.l.

    Tjah, nii vaest aega ma vist enda elust ei mäletagi õnneks.
    Iseenesest muhedalt kirja pandud. 🙂

    Vasta
  • 4. ahaa  |  veebruar 13, 2008, 9:37 e.l.

    tegelikult oli see kirjutis.. ilus 🙂

    mina jälle ei suuda ube tomatikastmes ja makarone eriti enam süüa 🙂

    Vasta
  • 5. lapsuliblikas  |  veebruar 16, 2008, 11:17 e.l.

    Tatrapuder, mannapuder, makaronid seentega ja praekartulid on need toidud, mis enam alla ei lähe.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

veebruar 2008
E T K N R L P
« jaan.   märts »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
2526272829  

%d bloggers like this: