Archive for veebruar 17, 2008

Kõige olulisemast ei saa blogida

Kõige tähtsamatest asjadest ei saa kirjutada. Lihtsalt ei saa ja kõik. Fakt. Kontrollitud.

Sest kuidas sa ikka kirjeldad tugitoolis istuvat ja suitsetavat meest ning ennast teda kogemata vilksti raamatu kõrvalt piilumas ja avastamas, et ta on korraga ses poosis, liigutuses, hetkes nii väga ilus ja terviklik. Kuidas sa ütled, et sul on korraga tahtmine teda puudutada ja nuhutada, et olla sellele terviklikkusele veelgi lähemal, üleni selle sees. Kuid samavõrd suur on tahtmine üldse mitte liigutada, peaaegu mitte hingatagi, et miski seda hetke ei lõhuks. Kuidas sa ütled, et sa kolmekümnekolmeselt, pärast pea viieteistaastast kooselu vahel ikka veel oma vanamehesse armud.

Või kuidas sa kirjutad sellest väikesest, odavast, ent sõbralikust kõrtsist ja hapukaspunasest veinist. Sõbrapäevakõrtsist ja sõbrapäevaveinist. Sellest, kuidas te lobisete ja kangelaslikult tuule käes suitsetamas käite. Kuidas sa ütled, et seesinane inimene suudab enesega pea alati kaasa tuua midagi sooja ja lustlikhelget. Kuidas sa selgitad, mil viisil on kellestki, kes natuke enam kui aastake tagasi, oli veel lihtsalt su kaasa sõber ja üks päris tore blogija, keda sulle lugeda meeldis, on ühtäkki saanud su enda väga hea ja oluline sõber, keegi kellelt tahaks vahel naljaga pooleks paluda, et, kuule, hakka õige mu suureks vennaks.

Või kuidas selgitad inimestele, mis on ooperiklubi. Kuidas sa ütled, et see pole mitte ükspäinis ooperi kuulamine või vaatamine, vaid veel miski, palju suurem ja hõlmavam. Et need inimesed on omad, kohe päriselt. Ja et on nii hea, kui omad on koos.

Ega ei kirjeldagi. Vähemalt mitte nii, et ei kukuks välja banaalne või puine. Sestap olen ma seda sissekannet nii umbes paarkümmend korda alustanud ja taas kustutanud, ilma, et ma temaga natukestki rahul oleksin. Ometi, just see kõik on viimastel päevadel mu elus olnud, mu elu ilusaks teinud, ja ma tahaksin, et sellest jääks mingi jälg. Sest muidu jäävad jäljed vaid halvast ja ärritavast või intrigeerivast ja mõtlemapanevast, aga kõige ilusamast ja olulisemast nagu ei jäägi. 

Või ehk ei peakski suurt sõnu tegema, peaksin ehk hoopis õige tasakesi ütlema: „Aitäh, elu ilusate inimeste ja heade hetkede eest, ja luba, et ma neid väärt oleksin.“

veebruar 17, 2008 at 6:09 p.l. 6 kommentaari


Kalender

veebruar 2008
E T K N R L P
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
2526272829