Kõige olulisemast ei saa blogida

veebruar 17, 2008 at 6:09 p.l. 6 kommentaari

Kõige tähtsamatest asjadest ei saa kirjutada. Lihtsalt ei saa ja kõik. Fakt. Kontrollitud.

Sest kuidas sa ikka kirjeldad tugitoolis istuvat ja suitsetavat meest ning ennast teda kogemata vilksti raamatu kõrvalt piilumas ja avastamas, et ta on korraga ses poosis, liigutuses, hetkes nii väga ilus ja terviklik. Kuidas sa ütled, et sul on korraga tahtmine teda puudutada ja nuhutada, et olla sellele terviklikkusele veelgi lähemal, üleni selle sees. Kuid samavõrd suur on tahtmine üldse mitte liigutada, peaaegu mitte hingatagi, et miski seda hetke ei lõhuks. Kuidas sa ütled, et sa kolmekümnekolmeselt, pärast pea viieteistaastast kooselu vahel ikka veel oma vanamehesse armud.

Või kuidas sa kirjutad sellest väikesest, odavast, ent sõbralikust kõrtsist ja hapukaspunasest veinist. Sõbrapäevakõrtsist ja sõbrapäevaveinist. Sellest, kuidas te lobisete ja kangelaslikult tuule käes suitsetamas käite. Kuidas sa ütled, et seesinane inimene suudab enesega pea alati kaasa tuua midagi sooja ja lustlikhelget. Kuidas sa selgitad, mil viisil on kellestki, kes natuke enam kui aastake tagasi, oli veel lihtsalt su kaasa sõber ja üks päris tore blogija, keda sulle lugeda meeldis, on ühtäkki saanud su enda väga hea ja oluline sõber, keegi kellelt tahaks vahel naljaga pooleks paluda, et, kuule, hakka õige mu suureks vennaks.

Või kuidas selgitad inimestele, mis on ooperiklubi. Kuidas sa ütled, et see pole mitte ükspäinis ooperi kuulamine või vaatamine, vaid veel miski, palju suurem ja hõlmavam. Et need inimesed on omad, kohe päriselt. Ja et on nii hea, kui omad on koos.

Ega ei kirjeldagi. Vähemalt mitte nii, et ei kukuks välja banaalne või puine. Sestap olen ma seda sissekannet nii umbes paarkümmend korda alustanud ja taas kustutanud, ilma, et ma temaga natukestki rahul oleksin. Ometi, just see kõik on viimastel päevadel mu elus olnud, mu elu ilusaks teinud, ja ma tahaksin, et sellest jääks mingi jälg. Sest muidu jäävad jäljed vaid halvast ja ärritavast või intrigeerivast ja mõtlemapanevast, aga kõige ilusamast ja olulisemast nagu ei jäägi. 

Või ehk ei peakski suurt sõnu tegema, peaksin ehk hoopis õige tasakesi ütlema: „Aitäh, elu ilusate inimeste ja heade hetkede eest, ja luba, et ma neid väärt oleksin.“

Advertisements

Entry filed under: elu (pole vajagi osta), minu inimesed.

Leivapäts on hea külmrelv, kui sõnad välja arvata Minu (eba)erootiline keha

6 kommentaari Add your own

  • 1. karikate emand  |  veebruar 17, 2008, 6:31 p.l.

    Armas! 🙂
    isegi hingelt täiesti klubidevälise inimese arust
    (… kui mitte peret omamoodi klubiks pidada…).

    Mina igatahes naeratan nüüd.
    🙂

    Vasta
  • 2. Larko  |  veebruar 17, 2008, 8:06 p.l.

    Ei saa, jah. Kuid ega päris kõike ei peagi ajaveebis kirja panema. Ega me ka lehtedes kõike seda ei kirjuta, millest kirjutada ei saa. Seda piiravad meil ajakirjanduseetika ja teised veidrad asjad.

    Samas ei jää teadmine sellest sugugi väiksemaks, mida kirja panna ei saa. Tähendab, mitte ei jää seepärast väiksemaks et pole just blogijutt. Kahe sooja südamega kohtuda on igakord sama meeldiv ja omamoodi põnev.

    Aitäh Teile mõlemale selle eest! 🙂

    Vasta
  • 3. lishu  |  veebruar 18, 2008, 9:22 e.l.

    aga seda on ilus lugeda ja Sa oskasid väga hästi kirjeldada, aitäh jagamast!

    Vasta
  • 4. Nirti  |  veebruar 18, 2008, 5:03 p.l.

    Ma tunnen sageli, et ma tahaks väljendada midagi nii ilusat, ülevat ja sõnulseletamatut, et…. Hing jääb sees kinni ja sõrmed tantsivad kramplikult üle klaviatuuri ja…

    Ja siis ma kustutan kõik. Sest pole see. Aine peaks võidutsema vormi üle, aga vorm on sõnad tapnud ja lõppkokkuvõttes näeb kirjeldatud ilu välja nagu lapse poolt ärasöödud ja siis väljaoksendatud vihmaussid.

    Ja siis ma eeldangi koledaid asju. Koledad sõnad ja koledad asjad ei hooli vormist tuhkagi, parasiteerivad sõnade ja lausete peal ja ei peagi olema sõnakunstnik, mitte põrmugi ei pea…

    Aga tahaks, vahest, sõnadega joonistada kalliste inimeste hingi või lausetega heliseda lasta maailma muusikal…

    Vasta
  • 5. Kati  |  veebruar 19, 2008, 8:26 e.l.

    tuttav tunne, nirti.

    Vasta
  • 6. Tho  |  veebruar 20, 2008, 2:55 p.l.

    Ma tean seda tunnet. Ja kui kallis siis võtab ja ootamatult hoopis vastu vaatab ja küsib, et mis on? siis… Ei oskagi midagi öelda, mis õige oleks. Ammugi veel kellelegi teisele seletada, mis selles siis nii erilist oli – oli midagi, lihtsalt.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

veebruar 2008
E T K N R L P
« jaan.   märts »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
2526272829  

%d bloggers like this: