Minu (eba)erootiline keha

Üks mu sõbratar tunnistas hiljuti, et ta ei suuda mehekeha kuidagi vaadata kui midagi neutraalset, kui lihtsalt keha, et see on tema jaoks ikka ja alati erootiliselt laetud. Veidi hiljem jõudis ta tõdemuseni, et tegelikult tajub ta ka oma keha enamvähem pidevalt seksuaalsena.

Pidin tunnistama, et minuga on vaat et ristivastupidi. Tajun oma keha enamasti lihtsalt kehana, vähimagi seksuaalse varjundita.

Sealjuures on hulk tegevusi või olukordi, nagu vannis vedelemine, ujumine, kiire kõndimine, ronimine, jooksmine ja muud füüsilised pingutused, sooja vihma all lonkimine, päikeselaigus külitamine, pehmesse kampsunisse või isegi kaissu pugemine, mida ma tajun ülimalt kehalistena. Neil juhtudel tunnen ma end täiuslikult oma kehas kohal olevat ja see meeldib mulle. Ainult et sel kõigel pole mingit pistmist seksuaalsusega.

Kui päris aus olla, siis mulle hullupööra meeldiks, kui enamik aega olekski mul lihtsalt keha, selline täiesti sootu, sest enamike tegevuste juures pole ülepea oluline, kelle keha neid toimetab. Näiteks praegu kirjutades olen ma ju vaid mõtlev aju, kummargil selg, klõbistavad näpud, silmad ekraanil, ei muud. 

Samavõrd ei ole vahet, kes täpselt sõidab rongis ja loeb raamatut või küpsetab pannkooke. Keha on keha. Lihtsalt keha. Nojah, ja siis vahepeal võiks ideaaljuhul saada valida, et mis soost keha parasjagu vaja läheb, mehe või naise oma. Nagu vajutaks nuppu ja plõks! Oleks mees, ning siis jällegi plõks! ja naine.

Mul nimelt esineb aegajalt kiiks, et on tegevusi või olukordi, mille juures ma eelistaksin pigem olla mees. Näiteks meeldiks mulle hullupööra olla ükskord vanamehetoi, kes susside lohinal ringi siiberdab ja teed keedab. Või siis vahel, mingites täiesti argistes tegevustes, nagu suitsu süütamine, mantli selga panemine, toolikorjule nõjatumine, tajun ma mingit klõpsakat, mis ütleb, et praegu oleks kuidagi õigem poiss olla. Mu vanamees, muide väidab, et ma teengi neil puhkudel väga poisilikke liigutusi.

Aga see selleks, enamik aega olen ma, kui Mare Kandrelt laenata, oma tisside ja emakaga rahul.

Igatahes, tulles tagasi peateema ehk keha kui erootilise või erootikavaba objekti juurde, pean tunnistama, et tavaliselt võtan ma ka teiste inimeste kehi kui lihtsalt inimeste lihtsalt kehi. Ka puudutades. Näiteks sõbralikult kallistades või nii.

Mul peaaegu ei esine sellist puhtfüüsilist laksu, et ooooh! mihuke keha, ma tahan, tahan, tahan seda. Õigemini, kui järgi mõelda, siis on esinenud vist vaid ühel korral. Tookord paiknes ihaldatava isik, üks tõmmu daam, “Tallinna” hotelli aknal, ja mina sõitsin mööda. Hea, et bussis olin, mitte näiteks ise autoroolis, sest hetkeks kaotasin küll igasuguse muu taju peale selle akna ja inimese jõllimise ja vabalt oleks kraavi keeranud.

Või, oot, siiski, üks saksa preester, kes oli tõesti pikk, väga hää rühiga, sutaan nagu valatult seljas istumas, tekitas mus ka kord tunde, et hetk veel ja ma lähen teda konkreetselt murdma. Või, ei, see tunne siiski ei tekkinud vaid peale vaadates, see hakkas kujunema, kui preestrihärra alustas lõõpi teemal munkade ja nunnade abiellumise võimalikkus.

Nii et see, mis rohkem või tegelikult erutas, oli ikkagi tekst ja mäng, mitte tema hea väljanägemine. Enamgi veel, on minu meelest küllalt olukordi, kus inimene, keda ma puhtfüüsiliselt üldse ihaldusväärseks ei peaks, muutub selleks vägagi, kui mingi kontekst klapib.

Jah, erootiliseks saab inimest eeskätt rääkida ja mängida ja puhtfüüsilistel näitajatel ehk kehal on sealjuures teisene roll.

Ehk nagu mulle kunagi meeldis öelda, seks on vestluse jätkamine füüsiliste vahenditega.

Mitte et ma arvaksin, et inimene seksides peaks lakkamatult mulisema nagu spordireporter. Küll aga, et kui pole olnud teatavat intellektuaalset ja märgilist klappi, ei tule seksist midagi mõistlikku välja. Jääb ainult nüri nühkimine, olgu või piltilusate inimeste vahel.

Ja et ma enamike inimeste puhul sellise kontakti ja klapini ei jõua, ei muutu nende kehadki minu jaoks ka ilmaski erootilisteks, kakerdagu nad mu ümber või ihualasti ringi. 

See pikk ja haraline jutt sai siis nüüd kirja ühe veel pikema ja haralisema vestluse jätkuna. Kes julgeb, võib omalt poolt arvamust avaldada. (:

Vannipilt: järjekordne Bonnard