Kust saab loll rahvas targad valitsejad?

Rahvas on juhm, harimatu, väiklane, kasuahne, kergesti lollitatav ja võimetu pikemas perspektiivis mõtlema. Ja et ta kord niisugune on, pole ta ka võimeline kedagi ega midagi valitsema.  

Umbes nii võiks kõlada lühike maavillane kokkuvõte demokraatiakriitikast.  

Eks ta ole. Inimesed pole inglid ja tõenäoliselt esinevad neil rohkem või vähem, korraga või ühekaupa, kõik eelnimetatud puudused. On, muide, Winston Churchill kunagi öelnud, et parim argument demokraatia vastu on viis minutit vestlust keskmise valijaga. 

Nii et võib-olla oleks tore, kui meil oleks kuskilt võtta rahvast märkimisväärselt tublimaid, targemaid, õilsamaid ja ettenägelikumaid valitsejaid. Aga kas on? 

Prints valgel hobusel

Oletame, et monarhia aitaks. Aga mil viisil?  

Andes meile siniverelisi geneetiliselt edukalt valitsema kodeeritud isendeid? No vaevalt! Pigem on siniverelisusel kõik suguluspaarituse vead ehk siis igat sorti haigused ja arenguhäired on kuningalastel pigem suuremad kui tõupuhastel matsidel.  Või siis, et monarhia puhul saavad mõned inimesed lapsest saati kasvatuse ja koolituse, kuidas hästi ja õigesti valitseda, moodsas keeles valitsemiskompetentsi, mida tavamatsidel pole. Noh, võib-olla. 

Ometi näitab praktika, et monarhide hulgas on küll olnud valitsemisgeeniusi, kuid ka täielikke valitsemisidioote. Kes vaidleks, et Elizabeth I oli enam-vähem täiuslik poliitik, samas tema kaasaegne Mary Stuart klassifitseerub poliitikuna lootusetuks lambapeaks. Ometi kasvatati Prantsuse kuningakojas ilusat elu nautinud Maryt ilmselt palju enam korralikuks valitsejaks kui lapsepõlv läbi mahanottimisohus elanud Elizabethi.  

Muide, oleks ehk võimalik et Marie Antoinette´i ilus peake jäänuks õlgadele, kui tema ja ta kuninglik kaasa poleks olnud valitsejatena nii kohutavalt süüdimatud. Ja jumal teab, mis oleks saanud Venemaast, kui Nikolai II olnuks suuteline seda mõistlikult valitsema. Paraku ei olnud.  

Nõndaks tuleb siis vist tunnistada, et kuningadki on ainult inimesed ehk osa sest samast lollist rahvast. Pealegi ei pääse nemadki tegelikult valitsedes väga ülejäänud rahvaga arvestamisest, sest, nagu näitavad igasugu revolutsioonid, kui riigipea rahvale ei meeldi, võivad nad ta ka maha lüüa. 

Tark mees taskus

No hüva, ehk aitaksid meid siis spetsialistid. Targad inimesed, kes valitseksid ekspertteadmistele toetudes. Aga siis millised spetsialistid? Ajaloolased, sotsioloogid, matemaatikud, insenerid, bioloogid, sõjaväelased –  kes? Kelle oskused annaksid kõige suurema õiguse valitseda ja kes seda otsustaks? Kas ja kes ja mis alusel oleks mingi ülemspetsialist, kellele teiste otsused alluvad? 

Pealegi, spetsialistide valitsemisel on veel teinegi miinus. Nimelt saavad nad küll meile öelda, mida üks või teine otsust, käitumine, areng selles või teises valdkonnas kaasa võib tuua, aga nad ei saa meile öelda, millist lahendust me peame heaks ja eetiliseks pidama. 

Oletame näiteks, et kuskil lendab õhku tuumajaam. Tulevad spetsialistid, füüsikud, arstid ja kes iganes ja ütlevad, et kui me nüüd kohe saadame seda riket parandama ja reostust koristama  paarsada meest, on lootust, et see saast sealt ei levi ja kedagi kaugemal ei kahjusta. Ainult me ei jõua neid mehi praegu vajalikult varustada, nii et nemad on tõenäoliselt õige pea kõik surnud. Kui me aga ootame paar päeva ja ei riski nende meeste eludega või reostus levida ja võib-olla saab siis kahjustada tuhandete tervis.  

Paraku ei ütle nad meile, kuidas on nüüd õige otsustada. Kas eelistada paarisadat surnut, mis ehk päästaks teiste elu, või hoida nende meeste elusid ja riskida teiste elu ja tervisega. Spetsialistidel ei ole seda vastust, sest neil ei ole mingi ühemõttelist eetika mõõdupuud. Pealegi, keegi ei ütle, et spetsialist ei või inimesena olla väiklane, kade, kasuahne, äraostetav, manipuleeritav jne. Sest lõppeks on ta ikkagi samast tõust, mis tüüpiline loll rahvas.  

Vahest aitaks siis, kui valida valitsema lihtsalt eriti andekad või nutikad inimesed. Kasutada nende massist välja noppimiseks näiteks IQ teste, nagu pakub Nirti söömaklubi blogis.  Jällegi kardan ma, et see ei tööta. Esiteks, IQ testid mõõdavad ainult abstraktsete ülesannete lahendamise võimet. Tähendab siis selliste ülesannete, millel on enamasti üks õige vastus ja üks õige lahenduskäik.  

Riiki valitsedes vaevalt et meile palju just selliseid üleandeid ette juhtub. Pigem on oluline teatava pragmaatiline paindlikkus, arusaam, mil viisil asjad inimühiskonnas üldse toimivad. 

Pealegi, inimese eetilisuse, empaatiavõime ja muude toredate sedasorti omaduste kohta ei ütle intelligentsuse koefitsient ikka midagi. Seega me võime IQ testidega leida ehk küll geeniuse, kuid loomult ikka mölaka valitseja.  

Sitt, aga parim sitt

Lühidalt, vaata asja mis otsast tahad, ei ole vist võimalik mingil viisil leida valitsejaid, kes oleksid kuidagi paremad ja targemad kui rahvas. Niisiis pole justkui mingit mõtete valida midagi muud kui demokraatia. 

Pealegi on demokraatial minu meelest kaks omadust, mis annavad talle ülejäänud valitsemisviiside ees oluliselt plusspunkte. 

Esimene on järjekindlus. Kui me eeldame, et inimesed üldiselt on teo- ja vastutusvõimelised ning suudavad oma elu korraldada, tööl käia, lapsi kasvatada jne, siis peaksid nad olema võimelised ka ühiskondlikke asju korraldama. Aga kui nad ei ole suutelised tegema poliitilisi otsuseid, siis kuidas nad võivad muidu iseseisvalt elada? Vahest tuleks siis kõik need, keda me valitsema lubada ei tahaks ka sunniviisiliselt steriliseerida ja range järelvalvega hooldekodudesse paigutada?  

Brrrr, õudne,eksole? Ei tahaks nagu.

Aga kui olla järjekindel … siis pigem demokratlikult. 

Teine demokraatia pluss on väärikus.

Kui me eeldame, et inimesed, olgu või puhuti kurjad, rumalad ja väiklased, on siiski vabaduselt ja väärikuselt võrdsed, on neil ka võrdselt õigus oma elukorralduse üle otsustada. Ei ole mingit põhjust kedagi nende võrdsete seast põhimõtteliselt eelistada ja mingi kitsa kildkonna sõna kuulata. Nii võiks öelda, et demokraatia on meile teadaolevaist valitsemisviisidest kõige väärikam.  

Ja tulebki lõpetuseks vist veelkord nõustuda isand Churchilliga. Sedakorda tõdemusega, et demokraatia on küll vilets valitsemisvorm, kui parim seni teadaolevaist (It has been said that democracy is the worst form of government except all the others that have been tried).

Mõtisklus on kirjutatud mõeldes eelseisvale söömaklubile, kus teemaks just demokraatia ja selle kriitika. Tasakaalustatumat ja mitmekesisemat taustinfot saab vaadata söömaka blogist. Demokraatlikku verbaalset kaklust võib alustada ka siinsamas.

Pildil riigikogu saal, autor Steve Jurvetson, wikimedia