Kust saab loll rahvas targad valitsejad?

veebruar 20, 2008 at 11:48 e.l. 30 kommentaari

Rahvas on juhm, harimatu, väiklane, kasuahne, kergesti lollitatav ja võimetu pikemas perspektiivis mõtlema. Ja et ta kord niisugune on, pole ta ka võimeline kedagi ega midagi valitsema.  

Umbes nii võiks kõlada lühike maavillane kokkuvõte demokraatiakriitikast.  

Eks ta ole. Inimesed pole inglid ja tõenäoliselt esinevad neil rohkem või vähem, korraga või ühekaupa, kõik eelnimetatud puudused. On, muide, Winston Churchill kunagi öelnud, et parim argument demokraatia vastu on viis minutit vestlust keskmise valijaga. 

Nii et võib-olla oleks tore, kui meil oleks kuskilt võtta rahvast märkimisväärselt tublimaid, targemaid, õilsamaid ja ettenägelikumaid valitsejaid. Aga kas on? 

Prints valgel hobusel

Oletame, et monarhia aitaks. Aga mil viisil?  

Andes meile siniverelisi geneetiliselt edukalt valitsema kodeeritud isendeid? No vaevalt! Pigem on siniverelisusel kõik suguluspaarituse vead ehk siis igat sorti haigused ja arenguhäired on kuningalastel pigem suuremad kui tõupuhastel matsidel.  Või siis, et monarhia puhul saavad mõned inimesed lapsest saati kasvatuse ja koolituse, kuidas hästi ja õigesti valitseda, moodsas keeles valitsemiskompetentsi, mida tavamatsidel pole. Noh, võib-olla. 

Ometi näitab praktika, et monarhide hulgas on küll olnud valitsemisgeeniusi, kuid ka täielikke valitsemisidioote. Kes vaidleks, et Elizabeth I oli enam-vähem täiuslik poliitik, samas tema kaasaegne Mary Stuart klassifitseerub poliitikuna lootusetuks lambapeaks. Ometi kasvatati Prantsuse kuningakojas ilusat elu nautinud Maryt ilmselt palju enam korralikuks valitsejaks kui lapsepõlv läbi mahanottimisohus elanud Elizabethi.  

Muide, oleks ehk võimalik et Marie Antoinette´i ilus peake jäänuks õlgadele, kui tema ja ta kuninglik kaasa poleks olnud valitsejatena nii kohutavalt süüdimatud. Ja jumal teab, mis oleks saanud Venemaast, kui Nikolai II olnuks suuteline seda mõistlikult valitsema. Paraku ei olnud.  

Nõndaks tuleb siis vist tunnistada, et kuningadki on ainult inimesed ehk osa sest samast lollist rahvast. Pealegi ei pääse nemadki tegelikult valitsedes väga ülejäänud rahvaga arvestamisest, sest, nagu näitavad igasugu revolutsioonid, kui riigipea rahvale ei meeldi, võivad nad ta ka maha lüüa. 

Tark mees taskus

No hüva, ehk aitaksid meid siis spetsialistid. Targad inimesed, kes valitseksid ekspertteadmistele toetudes. Aga siis millised spetsialistid? Ajaloolased, sotsioloogid, matemaatikud, insenerid, bioloogid, sõjaväelased –  kes? Kelle oskused annaksid kõige suurema õiguse valitseda ja kes seda otsustaks? Kas ja kes ja mis alusel oleks mingi ülemspetsialist, kellele teiste otsused alluvad? 

Pealegi, spetsialistide valitsemisel on veel teinegi miinus. Nimelt saavad nad küll meile öelda, mida üks või teine otsust, käitumine, areng selles või teises valdkonnas kaasa võib tuua, aga nad ei saa meile öelda, millist lahendust me peame heaks ja eetiliseks pidama. 

Oletame näiteks, et kuskil lendab õhku tuumajaam. Tulevad spetsialistid, füüsikud, arstid ja kes iganes ja ütlevad, et kui me nüüd kohe saadame seda riket parandama ja reostust koristama  paarsada meest, on lootust, et see saast sealt ei levi ja kedagi kaugemal ei kahjusta. Ainult me ei jõua neid mehi praegu vajalikult varustada, nii et nemad on tõenäoliselt õige pea kõik surnud. Kui me aga ootame paar päeva ja ei riski nende meeste eludega või reostus levida ja võib-olla saab siis kahjustada tuhandete tervis.  

Paraku ei ütle nad meile, kuidas on nüüd õige otsustada. Kas eelistada paarisadat surnut, mis ehk päästaks teiste elu, või hoida nende meeste elusid ja riskida teiste elu ja tervisega. Spetsialistidel ei ole seda vastust, sest neil ei ole mingi ühemõttelist eetika mõõdupuud. Pealegi, keegi ei ütle, et spetsialist ei või inimesena olla väiklane, kade, kasuahne, äraostetav, manipuleeritav jne. Sest lõppeks on ta ikkagi samast tõust, mis tüüpiline loll rahvas.  

Vahest aitaks siis, kui valida valitsema lihtsalt eriti andekad või nutikad inimesed. Kasutada nende massist välja noppimiseks näiteks IQ teste, nagu pakub Nirti söömaklubi blogis.  Jällegi kardan ma, et see ei tööta. Esiteks, IQ testid mõõdavad ainult abstraktsete ülesannete lahendamise võimet. Tähendab siis selliste ülesannete, millel on enamasti üks õige vastus ja üks õige lahenduskäik.  

Riiki valitsedes vaevalt et meile palju just selliseid üleandeid ette juhtub. Pigem on oluline teatava pragmaatiline paindlikkus, arusaam, mil viisil asjad inimühiskonnas üldse toimivad. 

Pealegi, inimese eetilisuse, empaatiavõime ja muude toredate sedasorti omaduste kohta ei ütle intelligentsuse koefitsient ikka midagi. Seega me võime IQ testidega leida ehk küll geeniuse, kuid loomult ikka mölaka valitseja.  

Sitt, aga parim sitt

Lühidalt, vaata asja mis otsast tahad, ei ole vist võimalik mingil viisil leida valitsejaid, kes oleksid kuidagi paremad ja targemad kui rahvas. Niisiis pole justkui mingit mõtete valida midagi muud kui demokraatia. 

Pealegi on demokraatial minu meelest kaks omadust, mis annavad talle ülejäänud valitsemisviiside ees oluliselt plusspunkte. 

Esimene on järjekindlus. Kui me eeldame, et inimesed üldiselt on teo- ja vastutusvõimelised ning suudavad oma elu korraldada, tööl käia, lapsi kasvatada jne, siis peaksid nad olema võimelised ka ühiskondlikke asju korraldama. Aga kui nad ei ole suutelised tegema poliitilisi otsuseid, siis kuidas nad võivad muidu iseseisvalt elada? Vahest tuleks siis kõik need, keda me valitsema lubada ei tahaks ka sunniviisiliselt steriliseerida ja range järelvalvega hooldekodudesse paigutada?  

Brrrr, õudne,eksole? Ei tahaks nagu.

Aga kui olla järjekindel … siis pigem demokratlikult. 

Teine demokraatia pluss on väärikus.

Kui me eeldame, et inimesed, olgu või puhuti kurjad, rumalad ja väiklased, on siiski vabaduselt ja väärikuselt võrdsed, on neil ka võrdselt õigus oma elukorralduse üle otsustada. Ei ole mingit põhjust kedagi nende võrdsete seast põhimõtteliselt eelistada ja mingi kitsa kildkonna sõna kuulata. Nii võiks öelda, et demokraatia on meile teadaolevaist valitsemisviisidest kõige väärikam.  

Ja tulebki lõpetuseks vist veelkord nõustuda isand Churchilliga. Sedakorda tõdemusega, et demokraatia on küll vilets valitsemisvorm, kui parim seni teadaolevaist (It has been said that democracy is the worst form of government except all the others that have been tried).

Mõtisklus on kirjutatud mõeldes eelseisvale söömaklubile, kus teemaks just demokraatia ja selle kriitika. Tasakaalustatumat ja mitmekesisemat taustinfot saab vaadata söömaka blogist. Demokraatlikku verbaalset kaklust võib alustada ka siinsamas.

Pildil riigikogu saal, autor Steve Jurvetson, wikimedia

Advertisements

Entry filed under: sotsiaalne närv.

Minu (eba)erootiline keha Räägi minuga täna, sest homme ei ole mind enam

30 kommentaari Add your own

  • 1. Peeter Meos  |  veebruar 20, 2008, 9:56 p.l.

    Tjaa.. hää jutt, aga sellega, et spetsialistidel pole sees ühiskondlike asjade otsustamiseks üleüldisi eetilisi norme, pole ma hästi nõus. Ehk on probleem selles, et üks hea spetsialist on spetsialist vaid oma alal (nagu näiteks tuumaenergia või politoloogia) ja too hää spetsialist ei suuda näha mõjusid oma erialast väljaspool?

    Siis see järjepidevuse asi – mu meelest see, et inimesed suudavad oma elu-olu korraldada ei ole tingimata korrelatsioonis nende ühiskondliku valitsemisvõimega. Umbes nagu mikro- ja makromajandus. Esimene on mõjutet ainult isiklikust ihast hüvede järele, looduslikust valikust kuuenda seeria bemmini, teine paratamatult tahab oma huvide kohatist allasurumist avaliku hüve huvides.

    Sellegipoolest arvan ma, et isand Churchillil oli õigus. Kuigi demokraatia on kohutavalt aeglase otsustamise ja pika vinnaga valitsemissüsteem, siis pikemas plaanis tuleb ta ehk ikka stabiilsem ja targem välja kui monarhismid-despotismid ja need ülejäänud.

    Demokraatlikult verbaalset kaklust alustades.

    Vasta
  • 2. Nirti  |  veebruar 21, 2008, 2:20 e.l.

    Minu arvates võiks vabalt valitseda palju inimesi, aga lihtsalt teatud osalt rahvast igasugune valimisega seotus ära võtta. Esimesena kargab pähe kriminaalkurjategijate valimisõiguseta jätmine ja teatud haridustaseme kehtestamine, mis siis tagaks õiguse oma sõna sekka öelda.

    Praegu on nii, et kui sa saad 18-aastaseks, siis ole sa vägistaja või narkodiiler, 3-klassilise haridusega või üldse kirjaoskamatu (neid leidub, uskuge mind) – mine aga valima!

    Valimisõiguse andmine inimesele eeldab, et inimene saab aru elementaarsest heast-kurjast, vajalikust-kasutust ning ühiskonna toimimise protsessidest. Minu arvates kriminaalkurjategijad ja keskhariduseta inimesed (kas siis gümnaasiumist, täiskasvanute gümnaasiumist, kutsekoolist saadav) ei ole reeglina pädevad otsustama minu, sinu, tema, meie saatuse üle.

    Loomulikult lähevad valima pigem ühiskonnateadlikud inimesed. Aga ma tahan välistada võimaluse, et näiteks minu tuleviku üle otsustavad narkomaanid, kurjategijad, pedofiilid…

    Vasta
  • 3. Nirti  |  veebruar 21, 2008, 2:28 e.l.

    Ahhaa, veel üks asi:

    POLIITIKUTELE KEHTESTADA ERIALASE HARIDUSE VAJALIKKUS!

    Meie peaminister on sisuliselt keemik, mitte politoloog. Meie haridusminister on ajaloolane, mitte pedagoog. Kaitseminister on füüsik-matemaatik, mitte elukutseline sõjaväelane. Keskkonnaminister on ehitusinsener, mitte ökoloog. Majandusminister on jurist, mitte majandusteadlane. Rahandusminister on ajaloolane, mitte majandusteadlane jne jne.

    Enamus neist on kord majandusminister, kord kultuuriminister, kord see, kord teine, vahet pole, suva…

    Kuidas saab eeldada, et erialaste teadmistega inimene saab ministrina hästi hakkama?!

    Justiitsminister on jurist. Põllumajandusminister on ka otsapidi põllumajandusega seotud. Paet on ka politoloog. Halleluuja!

    Vasta
  • 4. Kati  |  veebruar 21, 2008, 8:24 e.l.

    aitüma teile mõlemile diskussiooni alustamast. ma juba kartsin, et nüüd sai nii pikk ja igav jutt, et keegi ei haaku.

    peeter,
    ma pean vist esmalt täpsustama, et ma pidasin spetsialistidest ja eetilistest normidest rääkides silmas, et neil ei ole rohkem ega vähem neid norme, kui kelle iganes, mitte et neil need normid üldse puuduks.

    aga sellega, et otsustamine era- ja ühiksonnaelus põhimõtteliselt väga erineba, tahaks ma natuke vaielda.

    mu meelest suudavad inimesed ka eraelus kiiret kasu pikemajalise nimel ohverdada ja ka isiklikke huve suurema grupi omadele allutada.

    ntx me kõik käime aastaid koolis, et saada lõpuks, mitte kohe täna, diplom. või käime päevast päeva tööl, et saada kord kuus palka, mitte ei nõua seda iga minuti järel.

    ja küllap suudame me kõik ntx tööl oma erahuvid kollektiivi omadele allutada.

    miks peaks sellised oskused järsku omavalitsuse või riigi tasandil ära kaduma?

    loomulikult me tahame koguaeg isiklikku kasu ka saada, aga me tahame seda ju ka ühiksonnaelus. küss ongi ju vaid selles, milline kasu on suurem ja jätkusuutlikum.

    Vasta
  • 5. Kati  |  veebruar 21, 2008, 9:03 e.l.

    nirti,
    üks juhtimisteooria väidab, et hea juht juhib ühtviisi edukalt saapavabrikut ja ooperiteatrit. ma kipun sellega aina enam nõus olema.

    mu meelest on rida selliseid juhtimisnõkse, mis on väga üldised ega tulene mingist erialasest haridusest. ja eks minister ole ju sisuliselt tippjuht. muidugi, hea juhi tunnus on ka oskus endale valdkond üldjoontes selgeks teha ja ka erialase haridusega spetsialistide nõu kuulata.

    poliitikas muidugi tehakse (vähemalt ideaalis) suur osa põhimõttelisi otsuseid ka erakonna või koguni koalitsiooni tasandil, mitte ministri peas. seda vähem on (või peaks olema) tähtsust tema konkreetsel haridusel.

    mis puutub nüüd kurjategijatelt ja harimatutelt kodanikuõiguste äravõtmisse, siis mina suhtuksin sellesse küll väga ettevaatlikult.

    minu meelest see lõhnab perspektiivis nagu eugeenika, ja see ikkagi on ohtlik relv. täna jätame kodanikuõigustest ilma algharidusega autovarga, homme poliitilise vastase, ülehomme hakkame hooldushaiglates patsiente tapma. mis garanteeriks, et nii ei lähe?

    ja siis veel selline mõte libises läbi pea, et kui jätta mõned inimesed ilma kodanikuõigustest, siis kas peaks nad vabastama ka kodanikukohustest? äkki need, kes ei sobiks otsustama, ei peaks ka ntx makse maksma ega sõjaväkke minema? kas ja mis alusel oleks neilt õigus ühiksondlikku lojaalsust eeldada?

    Vasta
  • 6. Ray D. Noper  |  veebruar 21, 2008, 12:23 p.l.

    Meritokraatlikku ühiskonda on (h)arutanud oma sageli alahinnatud teoses “Tähelaeva sõdalased” Ameerika üks omapärasemaid poliitulmekirjanikke Robert A. Heinlein.
    Selline ühiskond, nagu sääl kirjas, on muide huvitav variant – hääleõiguslikuks kodanikuks saamiseks peab inimene riiki mingi aja teenima (sõdides riigi eest või tsiviilteenistuses vms.). Kes riiki teenida ei taha, ei pea seda ka tegema, aga koos kodanikukohustustega kaotab ta ka kodanikuõigused (s.o. umbkaudu residendi kohustused-õigused jäävad – seadustest peab kinni pidama ja makse peab ikka maksma… Ja riik teatavaid teenuseid neile pakub ikka.). Tegemist siis mõnes mõttes Rooma Vabariigi edasiarendusega.
    Muide, antud teos peaks IMHO olema gümnaasiumi kohustusliku kirjanduse loetelus just seetõttu, et see on suht kergestiloetavasse vormi (“poisteulme”) valatud poliitiline essee, sõjavastane veel pealekauba.

    Neetud, ma pean omale ikka mingi interneeduse leidma laupäevaks, tõotab tulla huvitav vestlus 😛

    Vasta
  • 7. Kati  |  veebruar 21, 2008, 12:28 p.l.

    huvitav variant tõesti.

    ma ise olen vahel mõelnud, et kui inimene ise loobub kodanikukohustest (sh ntx valimas käimisest), siis kas üldse või kui palju on tal moraalset õigust riigilt veel midgai nõuda, riigi kallal kobiseda.

    aga palun leia see interneedus, ammuks tahaks sinuga kõnelda 🙂

    Vasta
  • 8. Nirti  |  veebruar 21, 2008, 12:46 p.l.

    Mina jällegi olen arvamusel, et näiteks haridusminister peaks olema pädevate otsuste langetamiseks ise päriselt õpetajana töötanud kas või paar aastat. Ning et kultuuriminister ei tohiks olla kultuurikauge inimene. Ning et kaitseminister peaks omama teatud arusaamu kuidas sõjavägi reaalselt töötab, mitte olema raamatukoi, kes asju ainult paberilt lugenud on. Ja et keskkonnaminister peaks siiski teadma midagi ökoloogiast ja nii edasi, et ta ei vaataks lolli näoga mõne oma ametniku otsa, kui too hakkab midagi jutlustama Kaud-Ida unimudliase invasioonist meie ökosüsteemi või midagi sarnast.

    Minu arvates on see väga, väga elementaarne asi, et juht konkreetselt teab mida ta juhib. Paberimajandusega tegelemiseks on bürokraadid, minister peaks olema aga kindlakäeline ja visiooniga juht, mitte riigi leival end paksuksõgiv suvaline tegelane, hüpiknukk, kes teemast mitte midagi ei jaga.

    Vasta
  • 9. Nirti  |  veebruar 21, 2008, 12:54 p.l.

    Kaug-Ida unimudilase*

    Vasta
  • 10. Kati  |  veebruar 21, 2008, 2:13 p.l.

    teisest küljest on jälle palju juhuseid, kus väga ja väga hea spetsialist on juhina täiesti lootusetu, no ei ole vastavaid omadusi ja oskusi.

    ma ei tea, kas on olnud sellist ministrit, aga olen ise riigiametis just niisuguse pööraselt hea teadlase aga lootusetu juhi alluvuses töötanud.

    teisalt ma tean jällegi üht haldusjuhi paberitega pressiesindajat, kes tegi enesele oma ameti töövaldkonna nii selgeks, et praegu tunnistavad paljud, et tegelikult ta oleks hetkel selle ameti parim võimalik juht ja jama, et ministeerium ootab juhilt just erialast ülikoolidiplomit.

    pmst peaks inimene ju olema õppimisvõimeline suht kõrge vanuseni, kindlasti kauem aega, kui kulub ülikoolidiplomi saamiseks. võimekas inimene pekas ju suutma ka ministrina edasi õppida.

    kolmandast küljest, mis oleks siis ikkagi sobiv peaministri haridus?või ntx presidendile sobiv haridus?

    Meri oli ajaloolane, Ilves on psühholoog, tšehhide Havel hoopiski dramaturgiat õppinud – kes neist presidendiks sobiks ja kes mitte, nii hariduse järgi?

    Vasta
  • 11. 'ganna  |  veebruar 21, 2008, 2:58 p.l.

    Sellex, et keegi ministeeriumis midagi hallatavast valdkonnast teax, on igal pool olemas tyyp nimega kantsler. Minister ei peagi syyvima — ta peab oskama juhtida, esindada & natuke justnimelt erialayleselt mõelda. Et, ytleme, regionaalminister, transpordiminister, keskkonnaminister & sotsiaalminister saaxid omavahel ikka viisakalt ära klaarida, kuhu me selle tee ehitame. & et neidsinatseid ministreid põlex hirm & häbi saata kohtuma oma kolleegidega Euroopast või mujalt maailmast.

    Kantslerid, sekretärid & muud asjalikud ametnikud kipuvad elama yle ka võimuvahetuse, enamasti mitu. Sest nemad saavad suurepäraselt aru, mida & millex nad teevad. Minister rõõmsasti lõikab linti, surub kätt, kannab ette oma sekretäri/nõuniku/PR-isiku kirjutatud kõne & on muidu sihuke ponx poiss või plika.

    Tunne ajalugu. See, et 1940. aastal sai EV Riigikogu kantselei juhatajast sujuvalt ENSV Ülemnõukogu kantselei juhataja, ei olnud erand, pigem reegel. Võim on võim, paber on paber & elu on elu, & sellex, et need omavahel lootusetult sassi ei lähex, on igal pool alati inimesed, kes lihtsalt tunnevad oma tööd. & nende najal tegutsevad esindusfiguurid.

    Vasta
  • 12. Kati  |  veebruar 21, 2008, 3:02 p.l.

    nii ta on. ja loll on minister, kes üritab oma ametkonda politiseerida. jumal paraku, ka selliseid lolle muidugi vahel leidub.

    Vasta
  • 13. Nirti  |  veebruar 21, 2008, 4:32 p.l.

    Vot peaministril on vaja seda haldamisoskust ja head juhtimist. Aga ülejäänud?

    Näide elust enesest: väga hea sõber töötab ühes suures poes, mille juhataja on täiesti sooda. Hea juht (karmi käega, otsekohene jne), aga konkreetselt sellest valdkonnast, mis asju pood müüb, ei tea ta mitte midagi. Ja siis tekivadki probleemid ja möödarääkimised, alluvate närvidel viiuli mängimised ja muu säärane. Kui juhataja teaks midagi nimetatud valdkonnast, siis ta ehk ei teeks teinekord täiesti rumalaid otsuseid.

    Me ei kujuta ju ette, et haigla peaarst oleks lihtsalt lobeda jutuga tibi, kes haigla prohmakad meediale seeditavaks nämmutab. Nojah, meditsiinist ei tea ta sittagi ja alluvad peavad ise siblima kuidagi ja hakkama saama. Peaarst lakib küüsi oma kabinetis. Või et kooli direktor ei oma pedagoogilist haridust või vähemalt pikajaalisi kogemusi õpetamise vallas. Et noh, õpetamisest ei tea ta sittagi, aga paberimajandus ja PR on korras! Eks me ise vaata, kuidas hakkama saame…

    Miks siis ministeeriumid peaksid olema mingisugused šõubisnisi kohad?

    Siin öeldi, et hea teadlane ei pruugi olla hea juht.

    Kurat võtaks, minister on nii kõrge ja tähtis ametikoht, et tuleb lihtsalt LEIDA see inimene, kelles on koos hea juht ja hea teadlane!

    Mis neetud möönduste tegemise see käib riigi valitsemise tasandil!

    Vasta
  • 14. potsataja  |  veebruar 21, 2008, 7:54 p.l.

    Minu meelest on Nirti mõte täiesti suurepärane!
    Praktiline kogemus vallas, mida juhitakse!
    Loomulikult.
    Et ideaalis võiks kaitseminister omada sõja-kogemust. Mitte teoorias, vaid reaalset. Iraak ei ole hea variant – seal on teistsugune kliima, maastik, kultuur jne – äkki ei suuda kogemust meie olustikuga ühildada (see oleks pea sama, mis raamatust õppimine!)
    Siit ettepanek: saamaks korraliku kaitseministrit (sellist, kes oleks hea juht ja omaks reaalset valdkonnaga seotud kogemust) peaksime korraldama väikese sõja (korraldama, sest muidu ei ole ju võtta kusagilt). Ma kohe ei tea – võibolla Lätiga nt. Neil on ka kaitseminister korraliku sõjakogemuseta.

    😉

    Vasta
  • 15. Kati  |  veebruar 21, 2008, 8:30 p.l.

    eh, potsu :-))

    aga muidu, ok, peaarst on arst ja peaks olema arstiharidusega aga sotsiaalminister, kes tema siis peaks olema? arst? sotsiaaltöötaja? lastekaistsespetsialist? või võrdõiguslikkuse oma?

    Vasta
  • 16. potsataja  |  veebruar 21, 2008, 9:02 p.l.

    Kati, kui tõsiselt, siis ma nõustun ses osas sinu kom. nr. 5 teise lõiguga. Minister peab olema eelkõige hea juht. Tema asi on panna spetsialistid tööle.

    Ja üldse olen sinu tolle kommentaariga nõus.

    Osas, et võtame ühel osal kodanikest valimisõiguse käest: mina isiklikult olen kaegooriliselt selle vastu, et Nirtil oleks õigus minu eest otsustada. Lisaks olen ma kategooriliselt selle vastu, et sina (Kati) minu eest otsustaks. Ja kui ma mõtlen selle peale, et Oudekki võiks minu eest otsustada, siis mul tuleb kananahk.
    Ma tahaks ikka ise. Oma mätta otsast.

    Riigikoguliikmeks pääsemisele ei ole kehtestatud haridus-kvooti. Me võime sinna ka kolme klassi haridusega kodaniku valida. Mõne intellektuaali ja mõne praktiku, mõne humanitaari ja mõne matemaatiku, mõne ärika ja mõne koduperenaise. See on põhjendatud – Riigikogu ei pea olema mitte grupp kõige targemaid, kes meie volitusel otsuseid langetab, vaid kogu rahva esindus. St esindatud peavad olema kõik ühiskonnagrupid. Seetõttu puudub haridus-kvoot.

    Vasta
  • 17. potsataja  |  veebruar 21, 2008, 9:13 p.l.

    Mõlesin teoreetikut ja praktikut. Ja nii saabi parima tulemuse – kui nad koos, soovitavalt teineteist ärakuulates, otsustavad.

    Sama hästi võiks küsida, et missugust haridust peaks omama suure firma tegevjuht. Kas juriidilist või psühholoogiaalast, majandusalast või konkreetse tegevusalaga seotud erialast? Tegelikult ükskõik millist – peaasi, et oleks andekas juht. Seejuures just andekas – juhiomadused on õpitavad väga vähesel määral, need kas on või ei ole. Sõltuvalt isiksustüübist.

    Vasta
  • 18. Nirti  |  veebruar 22, 2008, 5:12 e.l.

    Ja nii nad välja suridki, ütleks selle peale.

    Huvitav, siis kommentaariumis tundub kõik roosiline ja tore olevat, aga kui asja reaalselt vaadatakse, siis 20-aastased ministrite “nõunikud” kipuvad ikka enamusel suu viltu vedama ja küsimusi tekitama, samuti tekitas omal ajal skandaali põhikooliharidusega minister 😉

    Ning kui vene pensionärid tormavad Savisaart valima 500-kroonise pensilisa peale, siis on blogid raevunud sõnavõtte täis.

    Aga katsu sa öelda, et midagi võiks muuta, siis on kohe inimestel silmad jämedad ja ila nõrgub suunurgast alla – oleme konservatiivsed! Taunime muutusi!

    Võtan sõna abituriendi seisukohast, sest haridusministrite ebapädevus on taganud selle, et õppekavad, mille järgi ma õpin, on mõttetud. Ülikoolis öeldakse ajaoos, füüsikas, matemaatikas, ka eesti fillis – unustage ära kõik, mida te keskkoolis õppinud olete. Mida ma siis õpin üldse? Mille jaoks ma õpin? 80 aastat tagasi aegunud füüsikalist maailmapilti?! Mille jaoks, kui ülikoolis öeldakse, et unustage ära kõik…

    Aga hei, haridusministeerium on jumalasta hästi juhitud, sitta kah, et koolisüsteem omadega metsas on! ^_^

    Vasta
  • 19. potsataja  |  veebruar 22, 2008, 7:16 e.l.

    Nirti, ministrile on seadusega kehtestatud kõrghariduse nõue (erinevalt Riigikogu liikmest) – selle pärast tekitas põhikooli haridusega minister küsimusi.

    Mis puutub 20. aastastesse “nõunikesse” siis – oot, sa oled sama vana? Ma olen korduvalt sinu nö sulest lugenud loosungeid “kõik on lollid, mina üksi lilleke”. Kui sina, oma lõpetamata keskharidusega leiad, et oled targem, kui kõik ülejäänud kokku, siis miks ei võiks olla nõunikuks a 23-ne magistrant?? Noor, hakkaja, terane, näeb asju värske pilguga – ka sellise nõu on vaja. Oluline on ehk see, et see ei oleks ainuke nõu, mida minister saab.

    Pmts olen ma nõus, et nõunik on sellise kohta pisut kõvasti öeldud, kui ka tema arvamusel on väärtus. Nagu sinu omalgi 🙂

    Lisaks veel rida , khmm, töökeskonna ja -tervishoiualaseid lisaväärtusi, mis noorest ja kaunist “nõunikust” tulenevad. Et tippjuht (minister nt) tööl üle ei pingutaks ja et tal oleks lõõgastumise variant kohe võtta kui vaja. Mõttes, et vaatad peale ja silm puhkab. Ei ole mõttetu, ei ole 🙂

    Vasta
  • 20. Kati  |  veebruar 22, 2008, 9:39 e.l.

    potsu,
    mina ka ei tahaks sinu eest otsustada ja ma ei tahaks ka, et sina minu eest otsustad. otsustame ikka kumbki ise ja vajadusel koos, vaieldes, või kakeldes või kuidas just vaja.

    st,
    ma arvan isiklikult järjekindlalt, et täiskasvanud teo- ja otsustusvõimelised inimesed on suutelised ja peavad saama oma asju, ka oma ühiskonna asju otsustada.

    ja üldse, potsu, ma olen sinuga praegu igatepidi ja väga nõus 🙂

    nirti,
    see kas see kahekümneaastaste nõunike asi on ikka nii tõsine? tähendab, tead sa, kui palju selliseid üldse on? äkki see on natuke nagu see jutt lapsajakirjanikest, mis oli tõsi nii rohkem kui 15 aastat tagasi, siis kui sotsiaalne mobiilsus oli laes ja paljudes valdkondades olid väga noored tegijad paratamatud, nüüd aga pole teisi suurt kuskil.

    pealegi, ka neist noortest nii mõnigi ikka võib olla tasemel spetsialist.

    aga see, mis haridusministeeriumis toimub – oled sa kindel, et see tuleb peamiselt kõigi ministrite lollusest või ehk on just mõned spetsialistid rumalad ja seanahavedajad? õppekavasid ju ilmselt ükski minister isiklikult ei koosta.

    Vasta
  • 21. Nirti  |  veebruar 22, 2008, 2:43 p.l.

    Ah, ma ei viitsi vaielda.

    Olge siis õnnelikud oma harimatute ja ebapädevate ministrite otsas. Jumal ise teab, et poliitikasse normaalsed inimesed ei kipugi, nii et ilmselt on toidupoe arveid kuluhüvitiseks esitavad ja inimesi värdjateks sõimavad* riigikoguliikmed ja oma tittede perekooli arveid samuti kuluhüvituseks esitavad poliitikutarid just see, mida Potsu ja Kaia riigikogus näha tahavad, sest jumala eest, äkki nad on jube head juhid ja eks nemad ole ju ka inimesed 🙂

    * -oma blogis tõstsin ma kära selle vastu, et inimesed väitsid, et värdja üks tähendusi pole kunagi sohilaps olnud & et see on uus leiutis, tvm 🙂

    Vasta
  • 22. Kati  |  veebruar 22, 2008, 3:24 p.l.

    tegelikult võib ju homme suuliselt edasi vaielda. 🙂

    aga seda ma ei usu, et kõrgharidus korruptsiooni vastu aitab, see kõlab nats liiga ilusasti.

    Vasta
  • 23. ep  |  veebruar 22, 2008, 6:41 p.l.

    ma hakkasin selle peale mõtlema, et kas siis on üldse midagi, mis võiks ülbuse ja korruptsiooni vastu aidata? no kunagi ma lugesin, et kloostrites pidada sealsed asukad lihtsat tööd tegema osalt ka selle pärast, et oma vaimu arendada. st et kui sa lisaks vaimse tee käimisele teed midagi ka oma kogukonna heaks, siis on raskem ülbeks minna. äkki võiks siis sarnasest lähenemisest olla kasu ka poliitikutele. riik on meil ju suhtelislt valmis ja seadusloome tempot kannataks veidi maha võtta küll, ilma et see inimeste elu segama hakkaks. et äkki võiks rahvaesindajate ametikirjelduses sisalduda ka mingite lihtsate, kõigile inimestele jõukohaste tööde tegemine. olgu selleks siis kapsavagude kõplamine, lehtede riisumine, lume rookimine või kevadine akendepesu 🙂

    Vasta
  • 24. Täiendavalt demokraatiast « Virtuaalne söömaklubi  |  veebruar 23, 2008, 5:06 e.l.

    […] Lisaks Kati viidetele panen siia veel mõned juurde. Kati ise küsib, kust loll rahvas võiks tarku valitseijaid leida. Kukupai arutab demokraatliku ühiskonna […]

    Vasta
  • 25. luize  |  veebruar 23, 2008, 10:36 e.l.

    Nirti, nõus, et minister peaks olema oma kabinetis istudes selle kabineti ülesandest teadlikum kui inimene tänavalt. Aga enne kui hakkad prääksuma, katsu siiski välja uurida, kas sul mitte valeandmed pole. Sest vastasel korral sa ju teaksid, et haridusminister on õpetajana töötanud rohkem kui paar aastat (rääkimata sellest, et ajal, kui ta ülikoolis õppis, koolitatigi temast õpetaja) ning kultuuriminister ei ole ka söögilaua tagant tulnud. Ja kaitseminister ei pea tingimata olema sõjaväelane, meil on olemas selline ametipost nagu kaitseväe juhataja ja paremat meest, kui Laaneots, ma sinna küll ei oskaks nimetada. Rääkimata sellest, et meil ei ole ka kõrgema auastmega ohvitsere, kui tema. No ok, üks kindralmajor on ka.

    Otsustusest rääkides, siis muidugi, oleks jube mugav, kui me saaksime naabrimehele öelda: sina ei tohi demokraatias osaleda. Küsimus on, kes otsustab? Ja mille alusel seda tehakse. Valikut tehakse ka praegu, kodakondsuseta inimeste osas. Vanusepiirang 18-aastat. Kohtu poolt süüdi mõistetud ja karistust kandjad ei saa hääletada. Kandideerida ka ei saa. Teovõimetud ei saa valida. Ega kandideerida. Ning kandideerida ei saa nooremad kui 21 aastat. Milliseid piiranguid veel vaja oleks?

    Ma isiklikult olen Potsatajaga sama meelt nende osas, keda ta mingil juhul ei sooviks enda eest otsustama. Ma ei tahaks teda ennast kah. Ega tema mind, ma usun. Ja jumal tänatud.

    Vasta
  • 26. Kati  |  veebruar 23, 2008, 12:13 p.l.

    kui järele mõelda, siis mina ei tea vist ühtki inimest, kellest ma tahaks, et tema minu eest otsustaks.

    ma võin teatud tingimustel teatud inimesi ja organisatsioone voolitada enda eest otsustama, aga see on natuke teine asi. vist siiski.

    Vasta
  • 27. Oudekki  |  veebruar 24, 2008, 2:30 p.l.

    Avaldasime ühe mõttekäigu demokraatia teemal: http://itaalia.wordpress.com/2008/02/23/demokraatia-lopp/

    Vasta
  • 28. Nirti  |  veebruar 24, 2008, 7:22 p.l.

    Ma ei rääkinud otseselt praegusest ministrist, vaid ma rääkisin üldiselt ministritest.

    Kui vaadata ministrite CV-sid, siis noh, te ei suuda mind mitte mingi nõksuga veenda, et üks inimene on pädev olema minister 3-4 erineval ministrikohal reast. Et näiteks välisminister (eeldaks rahvusvaheliste suhete spetsi) suudab automaatselt ümber orienteeruda kord põllumajandusministriks, siis justiitsministriks jne.

    Vägisi kipuvad meelde mingisugused loetud pamfletid ja följetonid, kus kirjeldatakse mingisuguseid ajuvabadusi, a la kuidas tšukšid haiglat lõid – “Vasja, sina ole kirurg, Semjon, sina võta enda alla ehk günekoloogia… See on see naistearst, Semjon, eks!… Vitali sina ole… ee… mis meil ole on? Oh! Sina ole onkoloog! Ja siis… Kes sina oled? Artjom? No sina… Sina oled pediaater. PEDIAATER, mitte pede, sa napakas…”

    Vot.

    Ja mis puutub minu prääksumisse, siis õnneks mingisugused luized ei ole õnneks volitatud teisi inimesi represseerima ja vaikima sundima 😉

    Vasta
  • 29. luize  |  veebruar 25, 2008, 4:52 e.l.

    Väike vastuolu, nirti, kui rääkida üldiselt, siis räägid ikkagi ka praegustest.
    jõle lihtne on oma kodus tark ja valjuhäälne olla. aga ole edaspidi selle prääksumisega ikka ettevaatlikum. et kui mõne piinlikuma koha peal juhtud su lahti tegema. pärast silmad häbi täis lihtsalt, kulla laps.

    Vasta
  • 30. hillarp  |  märts 3, 2008, 7:41 p.l.

    üks juhtimisteooria väidab, et hea juht juhib ühtviisi edukalt saapavabrikut ja ooperiteatrit. ma kipun sellega aina enam nõus olema.

    Näide veidi teise nurga alt… kui soovid sõita sõiduautoga, siis pead lõpetama ühte moodi kursused ja omama ühte moodi lube, kui tahad sõita bussiga, pead lõpetama hoopis teised kursused ja omama teistmoodi lube…

    Tulles aga algse jutu juurde… See juhtimisteooria jõudis eesti praktikasse 90ndate algul. Kõige eredam näide selle teooria mittetoimimisest on Olari Taal ja Hoiupank. Taal tuli hoopis mujalt (kui õigesti mäletan, siis ehitusest) pangahärraks ja tulemust me teame – hoiupank neelati hansapanga poolt alla, lisaks tehti sellistele (haldus)juhtidele ka kõvasti tünga. Tuletagem meelde või Daiwa afääri või Hoiupanga töötajate AS-i. Muide ma olen sel teemal argumenteerinud kunagi ammu näiteks http://karulaas.homelinux.org/?q=node/23 Lisaks võib vaadata tänapäeval poppe märksõnu nagu “coaching”, “tiimitöö”, “eeskuju” jne. 🙂

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Inimestele meeldib

Kalender

veebruar 2008
E T K N R L P
« jaan.   märts »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
2526272829  

%d bloggers like this: