Räägi minuga täna, sest homme ei ole mind enam

Kurb lugu ise juhtus aga siis, kui Eesti hakkas vabaks saama ning tegin ülevirumaalist ühemeheajalehte. Oli just hirmkiire lehe kokkujoonistamise aeg, trükikoda trampis juba jalgu. Telefon helises ja teisel pool oli vana mees. Ta tahtis ette kanda üht laulu, mille oli just oma küla kohta valmis saanud. Ütlesin: kiire on, laula homme. Laul aga kibeles mehest välja tulema ja mees ei saanud mitte vaiki olla. Helistas kohe mitu korda. Ta helistas isegi veel hilja õhtul mu koju, et ikka laulda. Laul oli pikk, sadu ridu. Võis tunda ning kuulda, et laulu vägi leekis mehe sees nii vägevalt, et seda oli tulnud ohtra hundijalaveega kustutada. Homme, ütlesin juba pahurana.

Kui aga “homme” kätte jõudis, ei vastanud vana mehe telefon ning külarahvas ütles: mees on surnud. Selgitati, et ta olnud isevärki napsu-, laulu- ja luulelemb ullike, kes nagunii pidanud minema. Aga siiski jäid selle vana mehe surm ja ära kuulamata laul kauaks, enam kui kümnendiks, minu sisse.

Kirjutab Rein Sikk tänases Päevalehes.

Siku Rein räägib edasi regilaulujuttu, mina jäin aga kuidagi selle koha külge silmi – ja ajupidi kinni.

Mõtlesin, et sellised helistajad, natuke veidrad, väga jutuhimulised aga tegelikult ju toredad (vana)inimesed on vist igal toimetusel. Meil küll on.

Näiteks üks mees küsib mu käest ikka, kuidas meil Tallinnas ilm on. Üks teine sõidab meile vahel koguni müraki ratastooliga uksest sisse, räägib mihuke jupp tema kehast vahepeal on ära lõigatud ja toob ikka kommi, enamasti vene omi, hästi magusaid ja kirju paberiga. Siis üks naine räägib ikka oma elust ja nirust silmanägemisest. Ja oli üks maru papi, kes ikka tõi mett. Jne. jne.

Jah, vahel nad helistavad ja tulevad ka jube kiirel ajal. Jah, siis on tunne, et ei jaksa kuulata. Et, mitte praegu. Et, miks, oh kurja, ei võiks teinekord turvamees öelda, et ei saa sisse praegu ja miks ei võiks me ainult sekretäri telefoninumbrit avaldada.

Ja olen minagi ükskord öelnud ootamatule ukse taha tulijale, et “homme” ja polnud meilegi seda homset enam ette nähtud.  

Jaburkurb on, et kui järele mõelda, siis just nende inimeste jaoks me olemas olemegi. Neil on meid vaja, me anname nende ellu midagi olulist, me oleme neile tähtsad. Just neile, kes meiega ootamatult ja vahel kiirel ajal suhelda tahavad, vahest võib-olla norivadki, aga enamik aega ju vaid kontakti ja tähelepanu vajavad. Mitte neile, kellel on alati suht kama, mida me nende tarbijalõugade vahele anname. Me peaks neid inimesi tegelikult armastama.

Loo moraal?

Minu jaoks see, et ära ütle “homme”, kui natukenegi jaksad veel täna kuulata.