Räägi minuga täna, sest homme ei ole mind enam
veebruar 21, 2008 at 3:34 p.l. 9 kommentaari
Kurb lugu ise juhtus aga siis, kui Eesti hakkas vabaks saama ning tegin ülevirumaalist ühemeheajalehte. Oli just hirmkiire lehe kokkujoonistamise aeg, trükikoda trampis juba jalgu. Telefon helises ja teisel pool oli vana mees. Ta tahtis ette kanda üht laulu, mille oli just oma küla kohta valmis saanud. Ütlesin: kiire on, laula homme. Laul aga kibeles mehest välja tulema ja mees ei saanud mitte vaiki olla. Helistas kohe mitu korda. Ta helistas isegi veel hilja õhtul mu koju, et ikka laulda. Laul oli pikk, sadu ridu. Võis tunda ning kuulda, et laulu vägi leekis mehe sees nii vägevalt, et seda oli tulnud ohtra hundijalaveega kustutada. Homme, ütlesin juba pahurana.
Kui aga “homme” kätte jõudis, ei vastanud vana mehe telefon ning külarahvas ütles: mees on surnud. Selgitati, et ta olnud isevärki napsu-, laulu- ja luulelemb ullike, kes nagunii pidanud minema. Aga siiski jäid selle vana mehe surm ja ära kuulamata laul kauaks, enam kui kümnendiks, minu sisse.
Kirjutab Rein Sikk tänases Päevalehes.
Siku Rein räägib edasi regilaulujuttu, mina jäin aga kuidagi selle koha külge silmi – ja ajupidi kinni.
Mõtlesin, et sellised helistajad, natuke veidrad, väga jutuhimulised aga tegelikult ju toredad (vana)inimesed on vist igal toimetusel. Meil küll on.
Näiteks üks mees küsib mu käest ikka, kuidas meil Tallinnas ilm on. Üks teine sõidab meile vahel koguni müraki ratastooliga uksest sisse, räägib mihuke jupp tema kehast vahepeal on ära lõigatud ja toob ikka kommi, enamasti vene omi, hästi magusaid ja kirju paberiga. Siis üks naine räägib ikka oma elust ja nirust silmanägemisest. Ja oli üks maru papi, kes ikka tõi mett. Jne. jne.
Jah, vahel nad helistavad ja tulevad ka jube kiirel ajal. Jah, siis on tunne, et ei jaksa kuulata. Et, mitte praegu. Et, miks, oh kurja, ei võiks teinekord turvamees öelda, et ei saa sisse praegu ja miks ei võiks me ainult sekretäri telefoninumbrit avaldada.
Ja olen minagi ükskord öelnud ootamatule ukse taha tulijale, et “homme” ja polnud meilegi seda homset enam ette nähtud.
Jaburkurb on, et kui järele mõelda, siis just nende inimeste jaoks me olemas olemegi. Neil on meid vaja, me anname nende ellu midagi olulist, me oleme neile tähtsad. Just neile, kes meiega ootamatult ja vahel kiirel ajal suhelda tahavad, vahest võib-olla norivadki, aga enamik aega ju vaid kontakti ja tähelepanu vajavad. Mitte neile, kellel on alati suht kama, mida me nende tarbijalõugade vahele anname. Me peaks neid inimesi tegelikult armastama.
Loo moraal?
Minu jaoks see, et ära ütle “homme”, kui natukenegi jaksad veel täna kuulata.
Entry filed under: elu (pole vajagi osta), minu inimesed.
9 kommentaari Add your own
Lisa kommentaar
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
Väike nõiateemaja 
1.
ahaa | veebruar 21, 2008, 3:54 p.l.
mhmh
ja on mulgi selliseid asju hinge peal… üritaks nii, et neid rohkem ei tuleks.
2.
Wild | veebruar 21, 2008, 10:31 p.l.
Sellised “tänased” viivad sinna, et homme lendab endal lusikas nurka.
3.
K. | veebruar 21, 2008, 11:19 p.l.
jah, minul ka Kati, ära kurvasta…kui me teaks, et homset tegelikult ei pruugi tulla, siis me oleksime targad…elad ju ikka selles hetkes, paraku
4.
Nirti | veebruar 22, 2008, 5:17 e.l.
Sama hästi võib selle asja ju ümber pöörata täiesti vastupidiseks ja filosoofia on sama jalustrabav ja briljantne.
“Ära koorma tänast üle tüütute asjadega, mida annaks teha ka homme – sest täna võib olla su elu viimane päev.”
Päris masendav oleks oma elu viimasel päeval kella neljani öösel mingit vastikut ja tüütut esseed kirjutada või tuludeklaratsiooni täita või minu poolest kas või tuimalt telefoni otsas istuda.
Aga see filosoofia tambitakse mutta, sest see ei kõla nii ilusasti ja imalmagusalt, kuigi on sama õige ^_^
5.
ahaa | veebruar 22, 2008, 8:20 e.l.
kes seda mutta tambib?
6.
Kati | veebruar 22, 2008, 9:07 e.l.
wild,
lusika nurka ajavad pigem need, kelle ainumas eesmärk on lihtsalt viriseda ja tüli norida, kes saavad aina vihasemaks, kui neil pole õigus, kuid ei leebi ka, kui end sajas surmapatus süüdi tunnistadki. vaat sellistega olen õppinud olema külmalt konkreetne või filosoofilis-irooniline, kui aega on.
aga neist tibake veidrikest laulujorutajatest ja juturääkijatest on tegelikult ju hoopiski rõõmu.
nirti,
jep, niipidi võib ka.
ainult kui ma mõtlen, et täna oleks minu elu viimane päev ja mul oleks valida, kas anda midagi viis minutit varem trükikoja hambu või kuulata ära üks inimlik jutt, siis ma valiks vist jutu.
tuludeklaratsiooni täita või esseed kirjutada küll ei tahaks.
7.
Wild | veebruar 22, 2008, 2:56 p.l.
Ma liht mõtlen, et on olemas konkreetsete piiridega sotsiaalne suutlikus, suhtlemise osas, ja edasine võib mingist hetkest koormav olla, ega endal just ka alati probleemi- ja kohustustevaba pühapäev pole.
I do what I can and what I can’t I can – viimane sõna kui konserveerima, e siis tarbin homme või sellel päeval kui jõuan, tahan, suudan.
Tänane päev pole mitte viimane – see on hoopis üks vastik asjaolu, mis tingib selle, et topid pesu pesumasinasse, ostad poest laupäevaste pannkookide jaoks moosi.:P
8.
Kati | veebruar 22, 2008, 3:19 p.l.
seda kindlasti.
lihtsalt ma jälle mõtlen, et vahesf me raiskame seda niigi piiartud suutlikkust sinna, kuhu üldse niiväga vaja ei ole, jättes sellest ilam need, kellele oleks rohkem vaja.
aga pannkooki ja moosi, kui aus olla, tahaks.
9.
heli | veebruar 22, 2008, 8:40 p.l.
Nojah, mulle meeldib ka vahel mõelda, et ela iga päeva nii nagu oleks see su viimane.
Aga… tegelikkuses see kunagi välja ei kuku.
Ja kui pöörata asi hoopis sedapidi, et… oletame, et inimene kuulab enese vajadusi kõrvale jättes ära selle ühe inimese, kellele ta ehk heameelega ütleks: homme. Ja oletame, et see ärakuulaja ise paneb järgmisel päeval kõrvad pea alla. Siis on ta küll kuulanud ära selle teise inimese, aga sellevõrra jätnud tegemata selle, mis ta ise tol päeval teha oleks tahtnud. JA see jääbki tal tegemata.
Ja tegelikult igavikulises plaanis pole sel mingit tähtsust, sest selle eest on kõik inimesed oma vajadustega võrdsed.