Mis tingimustel sa naabri ära tapaksid?
veebruar 22, 2008 at 10:32 e.l. 19 kommentaari
Mu isal, kes võitles noorest peast partisanina sakslaste vastu, oli palju serblastest sõpru. Me pered aitasid üksteist läbi tule, vee ja vasktorude. Kõik see muutus, kui Milošević hakkas serblasi üles ässitama. Ühtäkki korraldasid mu isa sõbrad suuri albaanlastevastaseid meeleavaldusi Kosovo linnades, mille elanikest 90% olid albaanlased.
Mäletan, kuidas mu kadunud isa vaatas oma serblastest sõpru telekast, suutmata uskuda nende vihkavaid sõnu. Mu isa ei suutnud mõista, miks need korralikud inimesed, keda ta oli nii kaua tundnud, austanud ja armastanud, hävitasid sel vihkamise teel kõik inimlikkuse sillad, mis seni olid veel püsinud.
Kord nägin teda haigevoodis lebavat ja pärast uudiste vaatamist nutvat. Pärast seda me enam telekat lahti ei teinud.
Räägib Kosovost pärit Jesse Musliu.
BBC nimelt oli oma võrguväljaande lugejailt küsinud, mida nad mäletavad Kosovost enne ja pärast sõda.
Seal on veel lugusid, albaanlaste omi ja serblaste. Lugusid, mida ma soovitan lugeda ja millest paistab, kui neetult keeruline kõik seal ilmanurgas on.
Aga see Musliu räägitu on vastikult üldine.
Ikka on ette tulnud, et inimesed, head, korralikud, ausad, lähevad sobivatel põhjustel, kellegi ässitusel ja konkreetselt tapavad ära oma naabri, töökaaslase, sõbra. Kellegi, kellega nad veel eile sõbralikult ukse peal suitsetasid, kellelt veel eile soola laenasid ja koos aiapidu pidasid.
Miks nad lähevad? Kuidas saavad kenadest, korralikest, headest inimestest korraga mõrtsukad?
Kas minust saaks ka? Või sinust? Mis tingimustel sa naabri ära tapaksid?
Pildil, mis on ka BBC jagu, sõjas hukkunute hauad Kosovos.
Entry filed under: Uncategorized.
19 kommentaari Add your own
Lisa kommentaar
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
Väike nõiateemaja 
1.
Wild | veebruar 22, 2008, 2:35 p.l.
Lühivastus – jah, Sinust saaks ka. Minust saaks ka. Inimesed pole üldse nii erilised, moraalsed, eetilised ja põhimõttekindlad kui neile arvata meeldib.
Ei ole midagi võimatut holocaustis, Abu Ghraib’is, sõdades jne – kõik selle on toime pannud inimesed, kellest vähemalt 90% oleks kunagi teetassi taga õhtust vestlust pidades öelnud, et nad midagi sellist, nii “ebainimlikku” iialgi ei teeks, see on mõistusevastane, brutaalne, vastuvõetamatu, lubamatu.
Mis oleks meil võinud juhtuda möödunud aasta aprillis, kui neid, kellel katus ära sõitis, oleks nt “põhjalikuma eeltöö” korral 35 000 olnud?
2.
Kati | veebruar 22, 2008, 3:16 p.l.
ka mina kahtlustan, et õige vastus on “jah”. tapaksin mina ja tapaks sina.
kirjutasin, muide, sissekandes esimese hooga, et see lugu on üldinimlik. siis vaatasin, et käsi tõrgub päris niisuguse väljendi peale.
aga, jumal paraku, see on vist ikka täpne. just inimesed teevad nii, loomad ntx mitte. seega, inimeste tapmine lambist ja massiliselt ja verd täis valgunud fanaatikusilmade särades on nimelt inimlik, nii kole, kui see ka poleks.
sestap ma mõtlengi, et mis tingimustel see juhtub ja kas ning kuidas neid tingimusi saaks ära hoida, sest kui nad käes on, tapame me kõik.
3.
heli | veebruar 22, 2008, 8:35 p.l.
Kas ikka kõik?
On inimesi, kes on ülesässitajate poolt mõjutatavad ja on inimesi, kes ei ole. Võibolla ma olen naiivne, aga ma ei usu, et KÕIK inimesed võiksid teise mõjutusel minna ja tappa.
4.
Wild | veebruar 22, 2008, 9:37 p.l.
Heli, siinkohal tuleks vist vahet teha kahel täiesti erineval nähtusel – indiviiditasandil ja normaaltingimustel ei pruugi neid, keda saaks “ässitada tapma” tõesti kuigi palju olla, aga masside psühholoogia ja käitumine on hoopis teine, piisab vähestest mõjutatutest, et vallandada kaos ja mass kaasa tõmmata.
5.
'ganna | veebruar 22, 2008, 11:23 p.l.
Seostuv mälupilt, lihtsalt:
Suvi 1992. Kiigutan mina iga päev sirelite all pargipingil lapsevankrit & teesklen lugemist. Samal pingil ka paar tädikesi iga päev kokku saab. Häälekalt & sydamlikult mahlakas eesti keeles suures yxmeeles mõtteid vahetavad, nagu pargipingitädikestel ikka kombex. Taevas rohelisem, rohi sinisem (või kuidas see oligi, oijahh, kõike ikka ei mäleta enam), pinss väike & noorus hukas.
Yhel päeval ytleb yx: ‘Aga tead, Massa, minu meelest tulex kõik venelased eestist välja ajada!’
Massa jupp aega maigutab, kuni väga ettevaatlikult vastab: ‘Eee, kuule, Selma, aga . . . mmm, mina . . . mina olen ju ka . . .?’
Nyyd on Selmal omakorda suu vett täis. & mina pean teesklema, et laps ärkas & mul on kiire — naeran teisel pool kolmandat sirelipõõsast alles.
Aga väga ilusti jõudis pärale, kuskohas on ideoloogia & isikliku suhtlemise vahe.
6.
Gallacher | veebruar 22, 2008, 11:54 p.l.
Jah, väga suur osa tapaks ja sigatseks, kui tekiks situatsioon, et nad saaksid seda teha karistamatult…Inimene on inimesele hunt! ;D
7.
Nirti | veebruar 23, 2008, 12:41 e.l.
Mina tapaks praegugi vist, kui selle eest vanglasse ei pandaks. Mõnikord tekib tahtmine ninja kombel ennast hambuni relvastada, ööpimeduse varjus liuelda ohvrini (näiteks see pedofiil, kes äsja Tartus vanglast müstilistel asjaoludel priiks sai) ning enne ta surma talle vaikselt kõnelda, miks ma ta hukkan.
Ja siis ma võtaks katana ja… Ja siis…!
Aga see on muidugi lihtsalt fantaasia.
Realses elus ma arvan, et inimesi paneb tapma arusaam, et kas tema tapab või teda tapetakse. Ühesõnaga sa kas ühined selle inimgrupiga, kes tapab… Või oled see, keda tapetakse. Miks too tapjagrupp alguse saab? No psühhosid on alati 🙂
Teine võimalus on see, et on kriisisituatsioon ja sa tead, et sa kas tapad vaenlase või tema tapab sinu. Üks kahest.
Ja mingite lollide ja kõlbmatute eetikanormide või moraali pärast ei hakkaks mina end küll lolli lambana ohvriks tooma mingile maniakile. Või vastaspoole sõdurile või ükskõik kellele.
Ühesõnaga tavaline inimene hakkab tapma enesekaitseks. Või oma lähedaste kaitseks. Sõdurid lähevad sõtta, et kaitsta oma perekondasid, kes koju jäävad jnejne.
Ja mõned üksikud tahavad lihtsalt tappa. Maniakid, psühhopaadid – nimetame neid kuidas tahame. Ega see meid neist paremaks ei tee, inimesed nagu inimesed ikka. Lihtsalt kiiksuga.
8.
Punane Hanrahan | veebruar 23, 2008, 6:51 e.l.
Gallacher – inimene inimesele hunt nüüd küll pole. Hunt, erinevalt inimesest, tapab ainult väga ratsionaalseil kaalutlusil. Eks sa katsu hundist ideoloogilist fanaatikut teha – midagi ei tule välja:)
9.
Kati | veebruar 23, 2008, 9:33 e.l.
‘ganna lugu meenutab mulle jällegi mu vanaema vennapoega Leod.
seesinane vend, tema isa, käis venemaal sõjakoolis ja abiellus venelannaga, jäi aga ise peagi jumal teab kuhu koos Koltšaki armee riismetega.
tuli siis nooruke lesk lapsega Eestisse abikaasa sugulaste juurde. nonde intrigaanitsevam pool aga ei pidanud naist ikka vääriliseks, intrigeerisid, kuni said talt kuidagi lapse ära võtta ja hiljem rääkisid legende, kuidas ema tahtnud Leod tsirkusesse müüa ja mis kõik veel.
noh, Leo rääkis elu lõpuni, et võiks olla üks nihuke pomm, mis venelased muude seast välja nopiks ja hävitaks. sealjuures korrakski küsimata, et kas see pomm ka tema peaks siis välja noppima, ikka poolvenelane ju.
nii et hästi aju pestes saab panna inimese ikka igasugu inimlikke ja isiklikke seoseid ja piire unustama.
heli,
on, jah muidugi neid, kes ei tapa. vastupanuliikuiaid, vaenatute aitajaid ikka leidub. aga kriitiline mass pigem tapab. ja samas on nad kõik, enne kui tapmiseks läheb, väga kenad korralikud inimesed, nõnda et on võimatu ennustada, kes tapma hakkab.
10.
heli | veebruar 23, 2008, 9:47 e.l.
Jaa, seda ma silmas pidasingi, et on siiski alati ka neid, kes massiga ei haaku ega liitu. Kuigi massi vastu nad ilmselt eriti ei saa. Kahjuks.
Ma ei julge väita, et ma ise üldse iialgi ei tapaks. Tapaks ikka küll, kui keegi mu lähedaste kallale kipuks või miskit seesugust. Enesekaitseks ilmselt ka, kui muud üle ei jää.
Aga mulle tundub, et see aeg, kus ma ise ajupesudele allusin, on minu jaoks mööda saanud. Vist… Vähemalt on mu elus piisavalt olnud olukordi, kus olen omal nahal tunda saanud, mida üks väiksemõõduline massipsühoos inimestega teha võib ja kui vähesest piisab, et terve hulk tagajalgadele tõuseks ja materdama hakkaks. Ja ma ei tahaks olla üks neist inimestest, kes kellegi kahtlaste ideede eest või nimel või lihtsalt mingi käisest välja imetud infokillu põhjal kedagi maha nottima tormaks.
11.
heli | veebruar 23, 2008, 9:51 e.l.
Ahjaa ja minulgi oli mingi aasta tagasi juhus, kus mul suu lahti kukkus, kui üks mu tuttav uude majja kolima valmistus ja siis äkki avastas, et jäta või kolimata, sest uued naabrid osutusid venelasteks. Minu arvamise peale, et venelased võivad jumala toredad naabrid olla, läks inimene täitsa leili ja hakkas esitama loosungeid a la kui minu laps peaks mitte-eestlasega abielluma, siis ma ei peaks teda enam oma lapsekski ja iseennast peaks ebaõnnestunud lapsevanemaks, et ei suutnud lapsele piisavalt eestimeelsust sisse kasvatada.
Ma siis ettevaatlikult avaldasin arvamust, et sel juhul tuleks minu pere kah tervenisti Läänemerre ärr uputada, sest nii minu kui mu mehe soontes voolab nii mõnegi mitte-eestlase verd, minul rootsi, mehel läti ja poola…
Praeguseks on ta oma venelasest naabriga paremas läbisaamises kui eestlasest naabriga. 🙂
12.
notsu | veebruar 24, 2008, 12:01 e.l.
Ajaloo peale vaadates paistab, et kõige hullemad massitapmised _ei ole_ olnud olukorras, kus inimene “tapab või teda tapetakse.” Sageli on ette võetud inimgrupp, kes on suht-koht ohutu – nt mungad-nunnad revolutsioonilisel Prantsusmaal (või Nõukogude Venes) – või kes varem pole võib-olla teadnudki, et nad üldse teiste suhtes mingi eriline grupp oleks, nt hästi integreerunud saksa juudid.
13.
Nirti | veebruar 24, 2008, 7:13 p.l.
Seal mängib võtmerolli peamiselt raha & see, et pisike grupp tahab seda raha endale (psühhod, kellest ma kõnelesin) ning nende kaasajooksikud saavad valida, et nad kas on tapjad või tapjagrupi vastased 🙂
14.
Oop | veebruar 24, 2008, 10:41 p.l.
Igas inimeses on peidus enam-vähem kõik, mida ta kujutleda suudab, ning siis veel yht-teist. Samas on muidugi ka vahe, kas jutt käib yhe inimese intensiivsest töötlemisest teatud suunas (kena näide on Jason Bourne’i triloogia), massipsyhhoosist või lihtsalt karistamatustunde mõjul “ärapööramisest”.
Sõdade puhul muudab olukorra ennustamatuks mitte esimene (selline töötlus on väga kulukas ja ikka veel mitte päris kindel), vaid tagumised kaks, eriti muidugi kolmas. Sest siiamaani pole ma kuulnud yhestki heast meetodist, millega ennustada, millised kolm või kuus kymnest yhesugustes majades elavast naabrist järsku kaikad-pyssid võtavad ning ylejäänuid peksma lähevad. Mõnele inimesele lihtsalt lööb pähe, kui ta yhel hetkel taipab, et võib kõike teha ja keegi ei karista – aga võib-olla isegi kiidetakse. Ja mõnele ei mõju. Ja pole võimalik ette teada, kes on kes ning kellel on tõepoolest liiga tugev selgroog.
Sel kõigel on rahaga väga vähe pistmist, kui yldse. Enamik kylamehi teab väga hästi, et piimamees Tevjel on veel vähem raha kui neil endil. Lihtsalt, noh, peksta on tore. Ja elu on kõigil yksluine ning lõbustusi vähe.
Mil määral see prantsuse ja rootsi tyypi rassismiga (“neegrid mulle ei meeldi, aga vastasmaja Ahmed on yks igavene lahe sell” vs “neegritele tuleb ette näha kvoot, aga vastasmaja Ahmed vist haiseb”) korreleerub, teab kurat yksi. Tehke laboratoorne katse, noored sotsioloogiahuvilised. Pange kõigile mõõturid kylge ja korraldage yks väike võidukas sõda Lätiga, pluss pogrommid ja muu juurdekuuluv. (A propos: miks meil baltisakslaste mõisate põletamist pogrommideks ei nimetata?)
Aga seda juttu olen ma siin (ja mujal) juba väga mitu korda rääkinud.
15.
Nirti | veebruar 25, 2008, 9:24 e.l.
Baltisaksa mõisate põletamist ei nimeta me pogrommiks, sest… Aga no ütle mulle sina – mis vahe on sissil ja vabadusvõitlejal, separatistil ja iseseisvuse taotlejal? 🙂
16.
Kylli | veebruar 26, 2008, 5:08 p.l.
Ma arvan, et vähemalt valdav enamus inimesi on võimelised tapma kaasinimese, kui õigele nupule piisava intensiivsusega vajutada. Vaid need nupud on inimesiti erinevad, mis selliseid ekstreemsemaid reaktsioone käivitavad ja inimeste taluvusaste ja käivitumuse valmisolek on erineval tasemel.
Enda puhul ma arvan oma nõrgaks kyljeks olema igatsugu ebaõigluse ja ylekohtu, mille all inimesed põhjendamatult kannatavad. Seda piisavalt systemaatiliselt või suure intensiivsusega pealt nähes või isiklikult kogedes, ei julge päriselt välistada, et mingil hetkel võib olla valulävi nii kapitaalselt yletatud, et käiku lähevad ekstreemsed meetmed. Selleks tuleks vaenaval poolel muidugi ka tõsiselt pingutada ja ta ise peab olema korralikult “turvatud” selleks, et lihtsamate ja leebemate meetoditega teda peatada ei annaks.
Kardetavasti on inimestele tõsine ohusituatsioon ka see, kus valida on vaid “kes kelle ära sööb” variantide vahel, st keegi syyakse ära anyway. Elusolenditele on siiski võimas enese alalhoiu instinkt antud ja ilmselt kui surm või taluvusvõimet yletavad kannatused juba reaalselt kohal on, olgu ennast või lähedasi ohustamas, ei pruugi me sel hetkel olla võimelised mõtlema enamale, kui vaid oma või lähedase naha päästmisele.
17.
Oudekki | veebruar 26, 2008, 9:41 p.l.
Mis tingimustel tapaksin naabri? Enesekaitseks, kui muud üle ei jää, minu venelastest, eestlastest ja prantslastest naabrid on kõik kenad inimesed, ma ei usu, et kunagi neid tapma peaksin 🙂
Veel üks selle teemaga seonduv mõte tuleb aga taas itaaliast, arutasin seal mingis seltskonnas 90-date alguse õhkkonda, kui seda maad ähvardas kodusõja oht. Üks inimene ütles “ma mõtlesin juba selle endale selgeks – et kui asi läheb nii halvasti, siis ma hangi endale püssi ja lasen mõned nendest [korrumpeerunud ja Itaaliat käkkivatest võimutegelastest + pooldajatest] maha. Kindlasti ma suren siis ise ka, aga ma hävitan vähemalt ka neid.
Ta on muidu selline rahumeelne inimene – ja rahu ajal ootab ta “nendele” pigem õiglast kohut. Aga kui seda enam ei ole? Aga mis tingimustel sõda võiks õigustatud olla?”
18.
notsu | veebruar 27, 2008, 2:31 p.l.
Kusjuures nii Kolmandas Reichis kui Nõukogudemaal ehitati tapmisväärse vaenlase kuju just korrumpeerunuks ja teiste kulul elavaks. “Parasiit” oli selles retoorikas väga oluline termin.
19.
poolhäälne | veebruar 28, 2008, 11:19 p.l.
Ma miskipärast ühest küljest arvan, et ju ma tapmiseks võimeline olen. Suuremat kasvu naesterahvas, nagu ma olen… ja natuke tean ka seda, kuhu pihta inimeselooma koksata, et tal toss välja läheks. St füüsiliselt oleksin ma kindlasti võimeline teise inimeseloomaga vähemasti elu ja surma peale võitlema, kas just võitma, sõltub sellest, kellega võidelda.
Vat siit mina jõuangi selle juurde, et tappa, on vaja võidelda. Ja seda, et on vaja elu ja surma peale võidelda, võib ju ette tulla. Näiteks, kui mõni maniakk ründab minu last. Muidugi, mul on lapsed juba nii suured varsti, et need kaitsevad end ise.
Maailmavaate pärast elu ja surma peale võidelda… võib ju ütelda, et noomaitia, ma vist ikke ei võitleks. Aga kui tuldaks ikka ütlema, et homsest peale oled looma õigustes ostetav ja müüdav vallasasi, siis ilmselt seda infot eriti rahumeelselt ka ei võtaks.
Nii et ma kujutan ette, et on hüpoteetilisi olukordi, mille puhul ma olen sunnitud tunnistama, et ma ei suuda oma isiku rahumeelsust ja vägivallatust tagada. Ma usun, et need, kes minuga senini on suhelnud, ei hakka selle ülestunnistuse tõttu kõrvale hoidma.
Iseküsimus on, mis tundega ma peale seda hüpoteetilist “naabritappu” edasi elaksin…