Archive for veebruar 28, 2008

Ma ei ole Venemaa agent, ausõna

Enne, kui andsin allkirja (nüüd õnneks küll juba oluliselt muudetud) politseiseaduse eelnõu vastu, kaalusin ikka väga pikalt. Vaatasin, et, näh, allakirjutanud on peamiselt vene nimedega kodanikud, sekka mõned Linterid ja Revadki. Ja mõtlesin, et üsna tõenäoliselt hakatakse kogu seda kampaaniat tõlgendama kui järjekordset moskvameelset riigikukutamist ning eestlased, kes samuti alla kirjutavad, saavad kohe kuulda, kuidas nad on kasulikud idioodid, kvislingid jne. Et vahest ikka ei kirjutaks…

Teisalt, mulle tõesti ja päriselt ei meeldinud see eelnõu. Ja ma mõtlesin, et no kuramus, kas ma tõesti lepin sellega ainult seepärast, et eelnõu ka Linterile, Revale ei meeldi? Kas ma hoian suu argpükslikult vett täis lihtsalt selleks, et keegi ei saaks mind süüdistada vales paadis istumises? Ei, nii ka ei lähe, otsustasin, ja saatsin allkirja teele.

Ma ei kirjutaks sellest pisikesest isiklikust draamast pisikese allkirja ümber, kui see ei tunduks kuidagi üldisem probleem olevat. Ma kardan, et päris paljud eestlased on lähiajal midagi sarnast tundnud. Et nad ei ole mingite arengutega Eestis rahul, aga ei julge enam oma valitsuse otsuseid kritiseerida, sest neile tundub, et nii muutuvad nad hoobilt mingiks Venemaa propagandamasina hääletoruks.

Vaikselt, ilmselt pronksiöise ehmatuse järelkajana, on tekkimas teatav enesetsensuur. Tunne, et isegi kui omad teevad rumalusi, on targem suu pidada, sest omasid arvustades anname me jällegi nendele seal mahlase kondi hambu.

“Praegu tuleb teha isamaalist mitte objektiivset ajakirjandust,” ütles tiba peale pronksiööd ühe suure lehe toimetaja. Ja mitte ainult ajakirjandust. Üldse peaks justkui olema kuidagi jube positiivselt isamaaline ja igas asjas valitsust toetav. Kes ei ole, saab kiiresti reeturi või ullikese sildi külge. Nagu Tallinna Ülikooli sotsiaalteadlased, kellest on praeguseks vaat et rahvavaenlased tehtud.

Ühtpidi on see ju väga mõistetav. Venemaa kasutabki ära kõiki võimalusi, millega Eesti kallal räusata. Ja kodanikud Linterid, Revad ja Klenskid, kelle eesmärgid on väga pehmelt öeldes enam kui kahtlased on tõesti platsis igal pool, kus neil on võimalik rääkida Eestist kui koledast ahistavast fašistlikust kiskjast või muud säärast. Rääkida jutte, mille peale hakkavad külmajudinad mööda selga jooksma, ning millele kohe kindlasti ei suuda ega taha kaasa noogutada.

Mõtlen, muide vahel, paranoidsetel hetkedel,  et huvitav kas igasugu öised vahtkondlased ja muud äärmuslased, on mõningatel üritustel, nagu näiteks seesama taserivastane meeleavaldus, kohal tõesti seepärast et neile läheb see asi asja enese pärast korda, või on nad sinna kuidagi organiseeritud, et üritust viisakate kodanike silmis diskrediteerida ja seega enesetsensuuri ja kriitikast loobumist süvendada?

Sest, veelgi paranoidselt mõeldes, kellele oleks selline kuulekalt keelt hammaste taga hoidev Eesti kõige kasulikum? Kas mitte sellele samale Venemaale, kel ongi siis hea näpuga näidata, et vahtige, nemad seal ongi demokraatia vaenlased.

Teisalt, mida´s teha? Ei saa normaalses demokraatlikus riigis ju ometi osadele kodanikele öelda, et teie ei tohi meie kampaanias, meie meeleavaldusel, üldse kuidagi meie poolel osaleda, sest te rikute kõik ära.

Kolmandast küljest, kas pole sellesama normaalse demokraatliku riigi tunnuseks ka see, et aegajalt, mõnes punktis tohib olla ühiseid huvisid ka nendega, kellega ülejäänud huvid ja mõtteviis on suisa ristivastupidised? Tähendab, võib küll olla, et miski seaduseelnõu ei meeldi (või just meeldib) korraga nii mulle kui Klenskile. Ja ma tohin sel juhul oma arvamuse ikkagi välja öelda ilma, et sealjuures kohe Vene agendiks muutuksin.

Mul nimelt ei ole mingit tahtmist Vene agent olla. Venemaa on hetkel üks üpriski rõve ebademokraatlik riik. Aga ma tahan, et Eesti oleks jätkuvalt tore ja demokraatlik riik, mille kodanikud on võimelised ka eluterveks kriitikaks. Nii et ärgem hoidkem “isamaalistel kaalutlustel” või labases Vene karu hirmus, keelt hammaste taga, sest isamaal sellest küll kasu pole. Pigem vastupidi. Me muutume sedasi tasapisi just sellesama ebademokraatliku Venemaa sarnaseks.

Mõttekäik on osalt kokkuvõte, osalt edasiarendus sellest, mida viimases söömaklubis Markus Daanieliga rääkisime. Sellega loodan kustutada oma kirjutamisvõla kõigi kohalolnud söödikute ja niisama söömaklubile kaasaelajate ees. 

Siin on ka veidi demokraatiaputru Larko pool. 

veebruar 28, 2008 at 12:52 p.l. 4 kommentaari


Kalender

veebruar 2008
E T K N R L P
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
2526272829