Archive for veebruar, 2008

Hanrahanile, majanduskriisi teemadel, mälestustega

Tookord tuli uusaasta riisiga,

praetult, kaneeli ja pipraga

(sest muid vürtse ei olnud),

ja odava õllega. 

See oli kuninglik pidusöök,

taustaks Tallinna ilutulestik teiselpool merd.

Muidu oli kartul.

100 rooga kartulist,

keedetult, praetul, kastmega ja ilma.

Me suvekorruse seinad

käitusid meretuulega

nagu lahke anniga naine.

Nad ei olnud mõeldud vastu pidama.  

Esikus elas kusepang

(punane, plastikust),

sest keegi ei suutnud minna öösel välja käimlasse,

kus tagumik prill-laua külge jäätus.

All elas Luha Rein,

kolkis harjaga

(algul ehtsa, pärast kujuteldavaga)

vastu lage.

Küsis ikka kolme viina ja kahte tomatit.

Sittus tuhatoosi ja elektrihind muudkui tõusis

mitu korda nädalas

(tema purjus pea ja meie rahakoti jaoks). 

Ja sina olid töötu eks-papp,

kes ei sobinud neile müügimehekski

(ajakirjandus majutas su hiljem). 

Ning mina – noh, mina käisin koolis

ja vahel su suure kampsuni sees. 

Naljakas,

nüüd hiljem,

olen ikka vahel mõelnud,

et kummalisel kombel

olime me õnnelikud. 

Pigem rohkem kui vähem. 

Ometi eelistaksin ma nüüd

õnne väikekodanlikumas miljöös.

Uhh! Äärepealt kirjutanuksin “menüüs”

ja kartul ajab vahel tänini oksele.  

Vastuseks sellele siin.

veebruar 12, 2008 at 11:16 e.l. 5 kommentaari

Ja päästa meid ära politseiriigist

Õiguskantsleri kandidaat Indrek Teder ei poolda politsei võimu suurendamist, räägib tänane Päevaleht. Natuke varem on Teder samuti Päevalehele öelnud järgmist:  

Näeme praegu, kuidas terves maailmas muutub suhtumine inimeste põhiõigustesse ja -vabadustesse. Kas need on suure väärtusega või võib riik neid pidevalt natuke ahendada? Võib-olla võib. Võib-olla ühiskond tahab seda. Aga kas ta ikka tahab? Kui palju me oleme nõus oma privaatsust loovutama, et tasuda rahuliku ööune eest? /…/ Ma tahaks, et sel teemal tekiks avalik diskussioon: kui kaugele võib riik minna, et ei tekiks riiki, kus sõnas “vabariik” ei oleks rõhk enam sõnal “vaba”. “

Kui kena, et sellistest asjadest jätkuvalt ikka mõeldakse, mitte ei karjuta kooris, et kus metsa raiutakse võib ometi laaste lennata. 

Eriti ilus, et sedasi mõtleb ja ütleb mitte mingi järjekordne mässuline üliõpilane või paadunud humanitaar (või kes iganes, keda on lihtne kui ullikest ignoreerida), vaid juristihärra, kel suht kobedad väljavaated kohe-kohe õiguskantsleriks saada.  

Igatahes see mees, täpsemalt tema suhtumine, hakkab mulle meeldima ja ma hakkan teda kohe päriselt õiguskantsleriks tahtma. Äkki saab siis öösi rahulikult magada, olles kindel, et hommikul ei tule kindlasti politseiriiki ärgata.

veebruar 11, 2008 at 2:11 p.l. 10 kommentaari

Ükskord punaste mütside aegu…

Olin tookord kolmteist. Kleenuke plika punase tuttmütsiga, mida vihkasin, sest ma vihkasin ülepa mütse ja et neid mulle pähe topiti. Et mind üldse niisuguse titena koheldi, kellele tuleks müts pähe toppida. Sest ma olin juba suur. Suur! Saate aru jah?

Ma ei mäleta, miks me, mina ja Ruth ja Eva ringi kondasime. Ja ma ei mäleta, kuidas see juhtus, et nad mu Piku juurde kaasa vedasid.

Igatahes istusin ma siis Piku köögis, ses kollaste aknaraamidega (oli ju nii?) ja ajasin kogu oma lapsesuses tähtsa näoga Täitsa Olulist juttu.

Ja Piku ütles millalgi, et ma olen lahe. Et ühtpidi olen nagu laps oma punase mütsiga. Justkui Carl Larssoni pildi pealt maha astunud, ütles ta. Ja teistpidi üldse mitte nii laps. Et mingis mõttes üsnagi küps või nii kuidagi.

See tuli mulle meelde, kui vaatasin täna Tijat ja Märti. Iseäranis Märti, kes ongi ju vist praegu kolmteist.

Laps ühtpidi ju ja teisipidi enam üldse mitte laps.

Eh, kuram, nagu kiikaks peeglisse. Nagu vaataks ühe punapäise poisi tagant üks punase tuttmütsiga plika mulle vastu.

Naljaks, nukker, armas on.

Ja mõtlen, kas keegi kunagi, nii paarkümmend aastat hiljem, meenutab umbes samasuguse tundega minugi kööki.

Pilt on Carl Larssonilt, mõistagi

veebruar 10, 2008 at 8:06 p.l. 8 kommentaari

Enesekehtestamine ei ole päheistumine

Ma tahaks koguaeg kurguhäälel uriseda, kui ma kuulen, et inimesed ütlevad “enesekehtestamine” aga mõtlevad “pähe istumine.” Nüüd siis näikse just seda tegevat mu oma vanameeski.  

Seega on tagumine aeg ära õiendada see asi, et enesekehtestamine või kehtestav käitumine ei ole agressioon. On küll oma vajaduste väljendamine ja nende eest seismine, kuid seda viisil, mis teisi ei kahjusta. 

Kõige tavalisem illustreeriv näide mida mina olen kuulnud on järgmine:  

Oled tööl, ajad kolleegiga olulist juttu, kui kargab sisse kolmas töökaaslane ja hakkab kohe plarinal oma juttu rääkima. 

Alistuvalt käituja tõmbab kõrvakesed lonti ja lasebki tal käimasolevale jutule sisse sõita.  

“Mida sa trügid siia sisse, idioot, ei näe, et me räägime või,” röögatab see, kes käitub agressiivselt. 

See, kes käitub kehtestavalt ütleb aga umbes nii: “Vabanda, meil on praegu üks tähtis jutt pooleli. Luba meil see ära lõpetada. Kui valmis oleme, annan sulle teada ja kuulan kohe ka sinu ära.” 

Eks ole ju vahe nn enesekehtestamisel ja päheistumisel? 

Et milleks iriseda ja tähte närida? Et kas kama pole, kuidas täpselt rahvas mingit mõistet kasutab. 

Tegelikult vist päriselt ei ole, sest enesekehtestamine muutub aina popimaks. Aina rohkem on juttu sellest, kuidas igaüks peaks oskama end kehtestada. Ja õigusega. Ainult et jube jama, kui selle all tegelikult mõistetakse ja järelikult ka sisuliselt propageeritakse agressiooni.   

Aga et (veelkord Arnist inspireerudes) kas peaks siis igaüks oskama kehtestavalt käituda?  

Noh, “peaks” on üldse üks kole sõna aga ütleme, et ideaalis võiks ju. Sest lõputult alistuda ehk eest ära minna ei anna. Kuskil tuleb ikka sein vastu. Vist. Ja nurka aetud alistujast võib vabalt saada kõrri kargav agressiivne elukas. Vist. Tähendab, see viimane pole mul mingi tõsikindel teaduslik teooria, lihtsalt tundub nii.

Karjuv koll on pärit siit ja õigupoolest pidanuks talle suure punase risti peale tõmbama.

veebruar 7, 2008 at 6:00 p.l. 30 kommentaari

Koolivägivald algab täiskasvanutest! Aamen.

Olen koguaeg jauranud ja jauran edasigi, et koolivägivald algab suuresti hoopis täiskasvanutest – õpetajatest ja ka lapsevanematest, kes on ise nõmedad sallimatud ülbikud. Lapsed lihtsalt väljendavad seda täiskasvanutelt õpitud sallimatust avalikumalt ja agressiivsemalt. 

“Aga miks sa oled siis teistmoodi,” on konkreetselt minult mõistmatult pead vangutades küsinud õpetaja, kui pidi minu kiusamisega tegelema. Sellise suhtumisega kodanik ju ei hakka kiusatavat tegelikult kaitsma. Olgem ausad, ta raip kiusaks pigem ise ka, ainult et täiskasvanu õpitud kultuurkiht nii otse ja füüsiliselt ei luba. 

Mõnitada lubab küll.  

Jällegi, mul oli totuke klassivend, kelle ema käis ikka koolis arutamas, mida lapsega teha ja, lihtsameelne nagu ta oli, tõi ka midagi ikka kaasa, purgi moosi ja nii.  “Näe, päinaka* ema tuleb jälle oma lolli moosiga,” hõikas mataõps vahel üle klassi, kui nägi aknast seda mammat lähenemas.  

Ja kui lapsevanemad klatšivad julmalt kodus teisi peresid, mis nende elust ja arusaamadest erinevad, siis pole ime, et nende võsukesed koolis mõnitatavate perede lapsi kiusavad. 

Niisiis, mina võtaksin täiskasvanud, koolis eeskätt õpetajad, ja pistaksin nad ninapidi inimõiguste ülddeklaratsiooni ja taoksin nende koludesse, et “kõik inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt.”  

Et ausõna, selles osas ei olegi vahet mitte millegi, ei naha ega silmade värvi, vasaku- ja paremakäelisuse, füüsiliste ja vaimsete võimete, vanemate rahakoti suuruse ega väiksuse, ega perede eluviiside poolest.   

Kui see on suurtel selge, on mingit lootust, et vägivald ka väikeste hulgas väheneb. 

Teile, härrased pedagoogid, ei aga ole vaja mitte laste peksmise õigust, vaid et te oleksite esmalt ise väärikad, mõistvad ja suuremeelsed inimesed. Sest kui te ei ole, võite te lapsed surnuks peksta, nad ei kasva inimesteks. Sest te, raiped, ei ole neile eeskujuks.

Täpsemalt olete ristivastupidiseks eeskujuks.  

Muide, on veel seegi külg, et suured kiusajad on sageli ise õnnetusepuntrad, tõrjutud ja kiusatud. Seesama poiss, keda ema moosipurkide pärast avalikult mõnitati, harrastas vägagi mulle kolki anda.   

Seega, tegelema ei peaks ehk ainult kiusatu vaid ka kiusajaga. Ei mõtle, et peaks peakest silitama ja vägivalla heaks kiitma, aga peksa andmisega antaks küll ainult mõista, et tegelikult vägivald ongi lahendus. Kel jõud sel õigus.  

Igatahes, õpetaja, kes arvab, et õigus lapsi füüsiliselt karistada ongi see, mis tagab tema autoriteedi ja lahendab koolivägivalla mured, võiks küll peeglisse vaadata ja korrata: “Mina olengi probleem, minust algabki koolivägivald.” 

Sedasama võib muidugi teha ka õpetaja, kes läheb õpetajate tuppa klatšima mihuke nõme ikka see ja too kodu on. Või ka lapsevanem, kes ütleb näiteks oma lapsele, et ära mängi Petsiga, Petsi ema on joodik.  

Kurjalt aga siiralt teie

endine koolikiusatu ja pool elu pätilapsi kantseldanud pedagoogi tütar.

_______

* päinakas – Järvamaa kohalik halvustav väljend arengupeetusega inimese kohta, tuletatud Päinurme erikooli kasvandikest. 

Lisaks: seesinane oli mõeldud kommentaariks Nirti koolivägivallajutule, aga et see sai väga pikk, siis jäägu pigem siia. Pealegi, ehk läheb enesele seda mörinat veel vaja ja siit on lihtsam teist leida. Vabandan kohatise rämeda keelekasutuse eest, kuid teema on mu oma nahale liiga lähedane ja mälestused otse valusad, seega ehk mörisev toon mõistetavgi. Ja kui ma millestki eelöeldust olen ka varem kirjutanud, siis vabandust, aga siinkohal vist küll küllale väga liiga ei teegi. 

Lisa 2, statistikat Loone Otsa loost Postimehes:

• Iga viies õpetaja teab õpilast/õpilasi, kes kardab/kardavad mõnd nende kolleegi.

• Iga teine õpetaja teab õpilast, kes kardab oma kaaslasi.

• Viiendik õpetajaist teab õpilast, kes on tema kolleegi kartes koolist puudunud.

• Pooled õpetajad teavad õpilasi, kes on puudunud kaaslaste kiusu kartuses.

• Neljandik õpilasi tajub, et mõni õpetaja kohtleb neid suuremal või vähemal määral ebaõiglaselt.

• Vaid 40 protsendile õpilastele on koolis enam kui üks usaldusväärne õpetaja.

• Kolmandikul õpilastest pole ühtki õpetajat, keda nad usaldada võiksid.

• 60 protsenti õpilasi on veendunud, et koolis on vähemalt üks õpetaja, kes neid ei salli.

veebruar 5, 2008 at 8:47 e.l. 71 kommentaari

Pole olemas! Kõik perse!

Kunagi peaaegu lapsepõlves kultiveeris üks mu tuttav teooriat, et nende kahe lausega saab end kogu maailma vastu kaitsta.

Et kui midagi kohe üldse ei meeldi ega sobi, siis tuleb alustuseks väita, et pole olemas. Kui aga vastik värk selle peale ei kao, ei jää üle muud, kui pea selga visata ja veendunult teatada: “Kõik perse!” 

Noh, ma tahaksin nüüd seda tehagi. 

Mul on ilge ninapidi alla nõrguv nohu.

Mul on veel täpselt kümme krooni.

Mul on hunnik tööd, millega hakkab olema kiire.

Mul on vaja roomata linna teise otsa.

Ja mind on ootamatult tabanud viimaste aegade rämedaim misantroopiahoog (jajah, me inimesed, oleme ikka jäledad, vähemalt on igaüks just nii nõme kui jaksab). 

Igatahes see kõik ei meeldi mulle, nii et üks, kaks kolm ja … pole olemas! 

Eee… nina tilgub edasi, raha ei tulnud kotti juurde, töö ei teinud end ise ära, inimesed ei muutunud ilusamaks. 

Nojah, kõik perse! 

Tegelikult tuletab mu praegune enesetunne meelde üht muinasjuttu (vist Aleksei Tolstoi oma), kus oli üks kangesti hädine ja viril kana, kes käis muudkui ringi ja soigus “put, put, put, olen mina ikka üks õnnetusekana.”

 Ainult, kui ma õigesti mäletan, siis see kanakene lõpetas oma soigumise supipotis. 

Ja üldse, ärge kuulake mu viginat, minge parem söömaklubi blogisse ja valige veebruarikuuks meelepärane jututeema.

Õnnetu-õnnelik kana tuli siit.

veebruar 4, 2008 at 1:35 p.l. 11 kommentaari

Aga ükskord ma abiellun printsiga…

Kuskil elab ehk prints või koguni kuningas, kes hakkab otsima naist. Ja ehkki teda piiravad paljud piigad, rikkad ja uhked, valib tema hoopis lihtsakese ja hea. Ühel päeval, jah ühel päeval, jõuab õnn Tuhkatriinuni ja elu on ilus ja maailm õiglane ning viimased saavad esimesteks. Ühel päeval ehk…

Et eile oli siis „Tuhkatriinu“ Estos.

Ilus. Pea kolm tundi Rossini valgustatud popmuusikat, ma ütleks isegi veiklevaid vikerviise. Ja Lokuta Angelina ehk Tuhkatriinuna oli kena, ehkki Pillak, kes on lüürilisem, on minu meelest nunnum. Aga see pole isegi niivõrd maitse kuivõrd maitsevarjundi küsimus.

Mis mulle aga algusest pääle on meeldinud ja eilegi meeldis, on hollandlasest lavastaja Michiel Dijkema vaatenurk.

See, kuidas lusti ja nalja saab, aga asi labaseks ei lähe. Iseenesest haruldane, sest koomilise ooperi puhul on suht lihtne labasesse janti libastuda või siis jällegi liig viisakalt liig tuim olla.

Eriline kompu on muidugi finaal. Kui lõpp on parasjagu nii õnnelik, et sure maha, kerkivad järsku Angelina koduseinad, kodune mööbel tassitakse tagasi, kasuisa lartsatab õllekesega teleka ette tugitooli ja Angelina-Triinu on jällegi käpakil maas ning küürib põrandat.

Miski ei muutu, muinasjutt ei saa tõeluseks. On vaid unistus Tuhkatriinu peas.

Ei saa parata, mul kangastuvad siinkohal miljonid maailma Tuhkatriinud. Kandekottidest välja veninud kätega pereemad seebiseriaali vaatama räntsatamas, suhtlusnäljas noorikud armastusromaane lugemas, keskealised kepinäljas kontoristid inetrnetiavarustes seksijumalannadeks kehastumas. Nad kõik unistamas, igatsemas, kujutlemas hetke, kui kord tuleb prints, kui maailm on teistmoodi särav, kui nemad on tähtsad ja ilusad ja armastatud ja elu keerleb nende ümber.

Hetkeks, vaid hetkeks on nad imeliusad printsessid, et siis jällegi kummarduda kandekottide, vigisevate laste, pahurate abikaasade, närviliste ülemuste kohale ja ette.

Mõttetu eskapism? Võib-olla.

Aga võib-olla hoopis ainuke ellujäämisviis. Vahest me vajame muinasjuttu kui ideaali, kui kosutust, kui lootust, isegi kui see iialgi tõeks ei saa. Võib-olla teevad unistused isegi sel juhul maailma natuke ilusamaks. Ja, võib-olla, näpuotsake neist ikka täitub ka.

Tuhkatriinut“ võib igatahes rahuga vaatama minna, üks ilus ja lustlik ja unistusterohke muusikaelamus on kindel.

Ärge enestele ainult pärasteks lendavaid aknaid plaanige (:

Ja siin on natukene asjakohast kuulamist, tõsi küll, mitte Esto oma vaid hoopiski Bartoliga.

veebruar 3, 2008 at 3:34 p.l. Lisa kommentaar

Eurovisionäärne: järgmise aasta võidulaul on selline

Kreisiraadio tolad lubavad Eurovisioonile võitma minna. No oletagem, et lähevad ja võidavadki ning järgmisel aastal on jälle meie kord euroviisulisi võõrustada.

Siis tulevad serblased või horvaadid või saksalased või soomlased või kasvõi britid, ja laulavad uue võidulaulu.

See on eestikeelne, refrään kõlab soome, inglise ja vene keeles.

Sõnad on nihukesed:

Kus ma olen?

Mis see maksab?

Õlu on hea.

Hea odav õlu.

Ja viin. Ja naised.

Soomekeelne refrään.

Hea riik.

Ilusad tüdrukud.

Mulle meeldivad tüdrukud.

Head, odavad tüdrukud.

Inglisekeelne refrään

Aga politsei

on paha.

Peksab

presentmantli eest

Ja ei luba pronkssõdurit.

Ja kohus ei ole aus.

Venekeelne refrään.

Taustal kannavad ülinapis kuid eesti rahvuslike mustritega rikastatud rõivis piigad Eesti lippu, mis on kombineeritud ütleme…haakristiga.

Aga meie, eestlased, ei solvu. Muigame pihku. Eks see euroviisutamine üks tolategemine ole ja meile muidu tolad meeldivad.

Mõtlesin selle algselt täpsustavaks kommentaariks siia, aga võõra blogi reostamiseks tundus nagu tiba liiga pikk

veebruar 3, 2008 at 11:09 e.l. 30 kommentaari

Newer Posts


Kalender

veebruar 2008
E T K N R L P
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
2526272829