Archive for märts, 2008

Elada või elamisest rääkida?

Eelmisel nädalal juhtus, et tuli matustel käia. Peielauas, nagu ikka, hakkas inimestel jutt jooksma ja elufilosoofia hargnema. Muuhulgas arutati, et küll on ikka suur ja hea ja hindamatu võimalus elada. Lihtsalt elus olla.

 Siis ütles jutu sees noormees, olgu ta siis X, kes oli hiljuti käinud Peep vainu koolitusel, et Vainust võib arvata nii ja naa, aga üks asi on tal küll hea. See, et ta rõhutab oma koolitustel just seda, milline suur võimalus on ikkagi elada.

“Ega ta ei ütle ju midagi uut. Me ju teame seda kõike niigi,” jätkas X. Aga ikkagi olevat hea, et ta just seda räägib. 

Ma uurisin, et kas tohin nüüd esitada ühe vahest iroonilise küsimuse. Et kui meile antud elu ja aeg on, nagu sa ütled, selline suur ime, kingitus ja võimalus, siis miks sa kulutad oma eluaega, et kuulata üht müügimeest, kes räägib sulle, et elada tuleks? Miks sa ei kasuta seda aega elamiseks?

See aeg, mis sa jõlpned seal koolitusel koos inimestega, kes ilmselt ei ole su elus väga olulised, võiks ju kuluda päriselt elamisele. Metsas jalutamisele, armastamisele, lugemisele, margikogumisele, päriselt oluliste inimestega rääkimisele jne, jne, jne. 

See kümme tonni, mis sa maksad, et kuulata, kui tore on elada, võiks ju samuti kuluda elamisele või äkki koguni kellegi elu päästmisele, kui sul enesel seda vaja pole. 

Ma ei taha halvustada Peep Vainu või keda iganes teist isiklikult, aga mind tõesti huvitab, miks me, inimesed, armastame nii palju rääkida, kuidas tahaks (või tuleks) elus olla? Olgu siis peentel koolitustel või mujal. Miks me ei kasuta seda aega, mis kulub elamise ümber õhkamisele ja ohkamisele päriselt elamiseks?

Ja veel, miks me üldse plaksutame ja kiljume vaimustunult, kui keegi ütleb meile midagi elementaarset, mida me niigi teame? Kas seepärast, et see annab meile võimaluse end targana tunda ja vagasti noogutada: “Jah, jah, mis mina siis koguaeg räägin.”

Huvitav, kui populaarne oleks näiteks koolitus, kus meile öeldaks midagi tõeliselt uut, mida aimatagi ei oska. Midagi, mis meid vapustab ja meie maailma alustalasid kõigutab?

Pildile saidki kaks kodanikku, kes väidetavalt riskisid millegi täiesti uue teada saamisega, seekord Lucas Cranachi versioonis.

märts 29, 2008 at 11:48 e.l. 56 kommentaari

Kui krokodill Gena elaks jaapanis …

… siis laulaks ta sinisest vagunist nii. 


 

Päris jaburnummi, onju? Originaal on meeldetuletuseks siin.

märts 28, 2008 at 12:32 p.l. 6 kommentaari

Milleks mulle need kuradi välisuudised?

Miks ma pean kuulama raadiost ja telekast mingit möla mingist Iisraelist? Mis mul selle juudiriigiga asja? Või milleks mulle teadmine, et kuskil Aafrikas sõitis buss kraavi või põleb Brasiilias mets?  

Eks ole, seda juttu oleme me ikka kuulnud ja päris põhjendamatu see ju pole ka. Üsna loogiline, et inimesi huvitab eeskätt, mis nende enda elus ja ümbruses toimub. Mida head või halba kodune valitsus teeb, kuidas siin see elektrihind tõuseb jne, jne. Kui aus olla, on mingis mõttes Aafrika veeuputusest või järjekordsest löömast kusagil Gazas olulisem seegi, et Sihi Miili kass tõi pojad. Või kas ikka on? 

Sest, teisipidi, me ei ela ju kuskil kinnises kotis. Sõda kuskil, esmapilgul kurat teab, kus, mõjutab vabalt bensiinihindu meil ja üleujutus mingis teises pärakolkas võib-olla viljahindu. Haigused ei küsi ammuks riigipiiridest. Ja, positiivsemast küljest, maailmas luuakse, leiutatakse, avastatakse koguaeg midagi ning meiegi saame sellest osa.  Järelikult ei ole vist välisuudisedki mitte päris mõttetud.   

Iseasi on, et kes ja kui palju meid huvitavad.  Naabrid. Seda muidugi. Aga millised naabrid? Venemaa kindlasti. Seal toimuvats me räägime hästi palju. Noh, siis Soome, sellest räägime ka. Aga Läti, noh, sellest räägime juba üsna vähe? Aga mine tea, äkki see ongi parasjagu? Siis veel, et mis me teeme Euroopa Liiduga, kuhu me ju ka ise kuulume? Kas miski eurouudis on tänapäeval ohkem välisuudis või siseuudis? 

Muide, üks kindel argument kui mitte eestikeelsete välisuudiste vastu, siis kindlasti nende kahjuks on, et, tänapäeval, kui kõik saavad arvutile ligi ja internetiavarustesse, tulevad vähegi olulisemad uudised välismaistest allikatest miljon korda varem ja põhjalikumalt kätte, kui kodused toimetajad neid meile edastada suudavad. Et igaüks on ju juba hommikuse BBC läbi lugenud. Milleks talle sama jutt õhtul raadios näiteks? 

Minu meelest selles jutus on üks maru nõrk koht. Nimelt see usk, et KÕIK  saavad internetti ja loevad sealt vabalt kõike. Ega ikka saa ega loe küll. Seesama Sihi Miili oma kassi ja tolle poegadega võib elada pärakolkas, kuhu internet enam ei ulatugi või pole tal selle “looma” pidamiseks rahagi või ei näe ta sealt ekraanilt enam kirbusitakirja lugeda. Ongi veel ainult raadio ja telekas, kust midagi teada saab. See aga ei tähenda, et huvi maailma vastu puudub ning kui on huvi, peaks olema ka õigus seda rahuldada. 

Aga sina, hea lugeja, kui palju ja mida sina jälgid välisuudistest? Miks? 

Silla Ivari ettepanekul kõneldakse sellest teemast homses söömaklubis, algusega kell 14. 00.

Eelarutelu võib muidugi ka kohe ja siinsamas alustada. 

PS Sellest, et miks kurat, meile mingid uudised Iisraelist, on kunagi väga kenasti kirjutanud isand Hvostov, aga ei suuda seda arvamuste enam mingi nipiga leida. Kui keegi teab, kust ja kuidas seda leida, olen viite eest tänulik. 

PPS Kokkuvõtted kodanikuõpetuse kontrolltööst (nagu mõni seda kutsub) saab loodetavasti uuel nädalal.

märts 28, 2008 at 11:37 e.l. 13 kommentaari

Koeratitt kontoris. Fotosüüdistused nunnumeetri testimiseks

Väikeloom tundub olevat väga võimekas kontorikoer. Käitub, vastupidiselt mu kartustele, tööl üsna viisakalt ja teab, et peamiselt on sünnis aega veeta mu laua all. Igatahes on kõik, kes teda seni näinud, otsekohe nunnutama ja ninnutama tulnud, mitte pahandanud või ehmatanud, mida ka alguses kartsin. Aga vaadake ise fotosüüdistusi.

puslacrop21.jpg Ainult väike mängukoer olen, eksole ju? Võtke lihtsalt kaissu, palun.

pusatool1.jpg Aga siin olen juba päris asjalik kontorikoer. Varsti hakkan telefoni vastu võtma.

pusaiste.jpg See tool meeldib mulle. Huvitav, kas on ka soe koht? Või hoopis peatoimetaja oma?

pusalohub.jpg Toda kasti tohtis närida küll.

pusalaud.jpg Aga üldiselt olen pesas korralik. Jah-auh!

Ja andke andeks, et praegu mu blogikangelased peamiselt koerad on. Eks varsti kuulete jälle muust ka. Aga titt on titt (olgu pealegi koera oma) ja titeemad, paraku, on ikka natukene peast soojad. Vähemalt siis, kui oma last tarvis nunnutada. (:

märts 26, 2008 at 1:28 p.l. 14 kommentaari

Väike lihavõttemeem

Mulluste lihavõtete aegu loopis Larko mulle lihavõttemeemi. Siis olin sellises ajahädas, et üles noppida ei jõudnudki. Õnneks on lihavõtted aasta pärast põhimõtteliselt ikka needsamad, seega ongi nüüd paras aeg see meem eestikeelsesse blogosfääri lahti lasta. Seda enam, et kutsika kõrvalt millestki tõsisest nii ehk naa mõelda-kirjutada ei jõua.

Mida lihavõtted sulle tähendavad?

Eeskätt lapsepõlvehõngulist püha. Mu vanaema tähistas lihavõtteid nagu jõulegi. Mitte erilise usulise fanatismiga, kuid tubli luterlase kombel käis ta siiski ülestõusmispühal kirikus ja pärast värvis lapse st minuga mune. Pärast mängisin nende munadega igasugu asju, rongist külaskäikudeni või lihtsalt vaatasin pikalt neid imelisi mustrimaailmu, mida värvid või sibulakoored olid munakoortele tekitanud. Eriti kaunid „maastikud“ tulid just munakoorte ja tanguteradega. Täieline abstraktne ekspressionism.

Teiseks, kevadpühi võiksid nagu ka tähistada. Ainult et sedasi kenasti kevadise pööripäevaga kristlikud lihavõtted tavaliselt kokku ei sattu. Enamasti on nad ju ikka aprillis ja nii mul ongi tunne, et see kevad tuleb kuidagi mitu korda.

Aga seda küll, et ma saan suht kurjaks, kui soovitakse ilusat suurt reedet või kena vaikset laupäeva, sest see kõlab nagu „head suremist“ või „meeldivat kannatamist.“ Igatahes küüniliselt.

Tähistad sa kodus lihavõtteid?

Mune ikka värvin. Puhtalt lõbu pärast. Muna on kujundamiseks huvitav vorm.

Suur reede on aga saanud klassikaliseks ooperiklubi kokkusaamise päevaks. Viisaka lõivuna tähtpäevale kuulatakse (soovitavalt kell kolm päeval) ära see lugu.

Mida sa pühade ajal sööd?

Kuna pasha on ikka pööraselt hea roog, mida muul ajal ju kuskil ei anta, siis seda püüan küll süüa. Muidu midagi eriti lihavõttelist küll mitte. Need munad, mida värvin, jäävad enamasti söömata, sest ei raatsi ju, ilusad teised vaadata.

Peidad sa lihavõttemune?

Ei. Kuhu ma neid enda eest ikka peidan? Oleks veel lapsi. Kuigi, seda munade peitmise ja otsimise kommet pole vist Eestis üldse väga olnud. Vähemalt lapsepõlvest mina seda ei mäleta.

Värvid sa lihavõttemune.

Jah. Vt üleelmine vastus.

Millist värvimistehnikat eelistad?

Värvin kõigega, mis pihku juhtub. Pliiatsite, vildikate, vesivärvidega. On ette tulnud ka, et tekstiilivärvide, pastaka ja huulepulgaga. Mu meelest ongi just lahe vaadata, mida erinevate värvidega munajal pinnal saavutada annab.

On sul lemmikmarki šokolaadist lihavõttejäneseid?
Ei. Ma pole šoksiga üldse väga sõber. Ja kui söön, siis eeskätt bitterit. See jänesešoks on reeglina üks ilgem magus mögra.

Kes valmistab teil lihavõtteeine?

Kuidas kunagi. Eks pigem vist mina, sest ma kokkan üsna meelsasti.

Kas lapsed saavad ka mingeid kingitusi peale maisutuste?

Pole nagu ühtki last käepärast. Kui mõnele lapsele külla minema sattun, siis ühe mõnusa muna ikka kaasa võtan.

Paastud sa suurel reedel?

Ei. Kui aus olla, siis olin oma kristlikulgi perioodil pigemini veendunud, et paast, kui ta vajalik on, on pigem mõtte mitte õgimise küsimus. Järele mõtlemise aeg. Ausalt ja ilustamata või nii kuidagi.

Edasi annaksin sellesinatse meemi meelsasti Kukupaile ja Ramloffile ja Annelile, aga kui keegi muu tahab, siis võib ka vabalt võtta. Ja kui mõni blogitu vastata tahab, tohib seda siinsamas teha.

märts 23, 2008 at 3:56 p.l. 1 kommentaar

Titt majas, maja … eee … ehk mitte põhjas?

Kuriloom: Õudne, õudne, õudne! Nad on siia tassinud mingi musta kuselõhnase pambu, kes vigiseb ja ronib ringi. Miks ta on siin? Ma ei taha teda!

Rrrrrr…..rrrrauh! Vvvvvällllja! Kohemaid!

Ähvardan teda vahelduva eduga, karvad turris ja hambad paljad. Aga ei ole au ega häbi neil tänapäeva noortel. Ta ei karda mind sugugi nagu kord ja kohus. Päris suure lärina peale poeb peitu, aga muidu tahab vist pigem läheneda.

Rrrrrr…..rrrrauh! Vvvvvällllja!

Vahelduseks teen näo, et seda jõledat looma pole üldsegi olemas. Mitte minu koopas. Kui ta vingub, vaatan hoopis aknast välja ja lõrisen õue poole, nagu oleks see asi juba seal, väljas, kus peakski nihukeste koht olema.

Rrrrrr…..rrrrauh!

Aga mammat-papat on täiega juhmakad. Ütlevad, et siia see loom jääb ja mina olgu kena, leppigu temaga. Püüavad mind äragi osta. Pakuvad näiteks maiustusi, kui ma selle sindrinaha peale parasjagu ei lõrise. No, oodake…

Mmmrurh!

Väikeloom: Oi! Hirmus paik. Haiseb võõralt. Ja need kaks kahejalgset koera pluss see minumoodi must, kes on kuri. Mmmma pppparem llllähen oma puuri peitu.

Viiks!

Eee…päris põnev koht. Need kaks kahejalgset vist ei hammusta. Vahest võib nende selja taha peitugi minna, kui suur ja must möriseb ja läriseb.

Vau! Täitsa põnev. Ma tahan nüüd natuke nuhkida ja ringi traavida ja siis ma tahan tugitoolist riiuli peale ronida. Nämm, minu konservikarp.

Vau! Mis see on? Raamat, sinise kaanega. Võtame alla, keerame hammastega kaane lahti. Just sedasi, Miks nad, muide naeravad nüüd? Ok, kuulaks plaati ka. Kuulatakse ikka ninaga ju? No miks nad jälle naeravad!

Kurat! Miks te mu puuri tagasi panite. No mille eest? Ei ma ei taha siin kinni olla. Ma keeran kohe veekausi ümber ja lõhun muidu natuke. Aga te saate mõjukat stseeni vingumise ja lõgistamisega. Poleks ma poiss, oleks ma ehe draamakuninganna. Ja üldse, draamakuningas ei või olla või?

Viiks! Viiks! Viiks!

Nojah, mis ma oskan öelda. Ma ei ole kindel, et see mõte teine laps saada, st kutsikas majja võtta, nüüd väga mõistlik oli. Kurilooma arvates igatahes mitte. Aga mulle meeldib loom, kes valib raamaturiiulist esimesena Inimõiguste ülddeklaratsiooni ja plaadiriiulist otsib välja Händeli loomingu. Maitset tal igatahes on. (:

Loodetavasti nad kohanevad. Igatahes on Kurilooma kurjus praegu suur küll, aga samas väiksem, kui ma kartsin. Ja üldse, koer on karjaloom. Ta peaks suutma leppida sellega, et karja liikmeid juurde tuleb, kui meie seda tahame.

PS Läpakas meeldib Väikeloomale ka. Ja juhtmed.

märts 22, 2008 at 3:54 p.l. 5 kommentaari

Kati on lits ehk harjutusi sõimule ja sõnavabadusele

Kati on lits. Kui keppi tahad, helista 51XXXXX.  

Kes teist, härrased, oleks nõus sellise sõnumi keset päist päeva ütleme Viru Keskuse seinale sodima? Või kes tuleks mulle koju ja kirjutaks selle õkvast mu tapeedile? 

Suurem osa ilmselt mitte. Ja sest suuremast osast omakorda suurem osa ei sodi roppusi seinale, sest nii ju lihtsalt ei tehta. Vähemalt mitte pärast varapuberteedist välja kasvamist. Väiksem osa aga ei sodi ehk tõesti vaid hirmust, et muidu tuleb politseionu, teeb trahvi või viib üldse arestimajja.

Need viimased on ilmselt kodanikud, kes sodivad rahumeeli virtuaalseid seinu, portaale, blogisid, foorume, sest seal nad saavad olla anonüümsed ja justkui karistamatud.  

Pahatahtlikud anonüümsed kommenteerijad, on viimasel ajal olnud teemaks üsna mitmes blogis. Ramloffil, Kajal ja Larkol näiteks.

Sealjuures on Larkol kuradima õigus, kui ta ütleb, et tegelikult pole need kollid anonüümsed ühti. Ega olegi. Politsei on üles leidnud nii mõnedki laimavate või vaenu õhutavate kommentaaride autorid. Olev Hannula “juudid ahju” kaasus on vast tuntuim, aga väidetavalt olevat ka näiteks üks laimav kodanik kenasti vahele võetud vaatamata sellele, et ta laimu levitamiseks kasutas sõbra karuperses asuva  maakodu wifit.

Paraku ei ole enamik netis (olgu siis blogides või mujal) levitatavast anonüümsest sõimust ei otse laim ega ka muidu kriminaalne, mis tähendab, et sellega ei saa ka seaduslikult midagi peale hakata.  

Kui keegi ütleb, et Kati on lits ja kümne vallaslapsega rongaema, siis ma võin ta kenasti laimu pärast kohtusse kaevata. Kui see keegi aga ütleb lihtsalt, et Kati on idioot, ajukääbik, nõme naine ja kole ka, siis, jumal paraku, avaldab ta vaid oma arvamust. Arvamust, mille toon küll avaldajale au ei tee, kuid mis sellegipoolest veel kuritegu ei ole.  

Sellise arvamusega ei ole kohtuniku manu mitte midagi teha. Isegi ära kustutada on seda natuke jama, sest see annab kenasti õiguse kustutajat sõnavabaduse piiramises ja sallimatuse süüdistada.  

Sestap ma arvan, et taoliste õeluste vastu aitab ainult inimlik iseregulatsioon ehk õelutseja konkreetne ja kindel paika panek. Mu ligi üheksa aasta pikkune netielu kogemus ütleb, et kui nõmetsejale rahulikult öelda, et selline toon ei sobi aga asjast võime küll rääkida, siis 90 protsendil juhtudes tõmbab solvaja uttu. Ülejäänud puhkudel aga hakkabki mõistlikku juttu rääkima, mis on ju hea. 

Igatahes pole mu meelest mõtet esimeste nõmetsejate peale saba jalge vahele tõmmata ja näiteks blogimist lõpetada või blogi eriti karmilt salasõna taha peitu panna. Et mõne jaoks tähistab sõnavabadus jauramisvabadust, et tähenda ju, et teised peavad oma mõistlike juttude rääkimist piirama.  

Teine külg on muidugi, et kui midagi avalikult kirjutada, peab arvestama ka sellega, et teised seda loevad, sellele kuidagi reageerivad, sellega üldse nõus ei pruugi olla või koguni kirjutajat ennast täiega lolliks ja nõmedaks peavad. Ehk siis, mulle  meeldib väga jällegi Larkolt pärit kujund blogist kui blogija elutoast, kuid kui me oleme elutoa uksed võõrastele pärani lahti teinud ja elutoas salongi pidama hakanud, ei saa või õigemini pole väga mõistlik käituda nii nagu oleksime me ihuüksi kodus.     

Sestap ei soovitaks mina isiklikult küll kellelgi kasutada näiteks avalikku blogi siiraks kontrollimatuks väljaelamiseks, et panen aga kirja, mis sülg suhu toob. Mitte et peaks olema silmakirjalik või vältima teravaid isiklikke teemasid, aga enne kui mingi mõte või fakt teiste hambu, see tähendab kõigile kontrollimatult tõlgendada, hinnata ja levitada anda, tasub eneselt küll küsida, mida ma tahan öelda, miks ma tahan öelda, kas ma ikka tahan seda öelda ja milliseks tagasisideks ma valmis olen.  

Vastasel korral võib lihtsalt aidata enesele mööda hambaid virutada. Hea veel, kui selleks ootamatuks lõuahaagiks on ainult mõni kuri kommentaar. Paraku võib ka olla, et kolm aastat hiljem tööintervjuul öeldakse, et mõni aeg tagasi oli teil pereprobleeme, me teame, me lugesime, ja üldse jätsite endast blogides labiilse mulje vms.  

Aga jätaks nüüd meie pisikese blogosfääri ja puudutaks korraks ka tänast päevaskandaali ehk Leedo kohtukaklust Delfiga, mis ju samuti netimaastikul sõnavabaduse piire kombib.   

Ütlen ausalt, selles loos olen ma naha ja karvadega Delfi poolel ja hoian pöidlaid ja varbaid, et Leedo kohtus oma tahtmist ei saaks. Mitte, et Leedot võiks karistamatult mõnitada, aga ma olen veendunud, et iga mees peaks oma sõnade eest ikka ise vastutama. Kui keegi on Delfis kõnealust kodanikku mõnitanud ja ähvardanud, siis on kodanikul võimalus nõuda selliste kommentaaride kustutamist või kaevata laimaja ja ähvardaja kohtusse. Nõuda aga, et Delfi vastutaks, on tõepoolest sama hea kui tahta, et EMT maksaks valuraha, sest keegi kasutas moblat sõimamiseks.  

Igatahes mitte ei tahaks, et kui tulevikus näiteks Mari sõimab mu blogis Jüri, siis ei kaeba Jüri kohtusse mitte Mari vaid hoopis mind.

Pealegi, kui see sõimamine toimuks reaalselt minu elutoas, ei arvaks ju keegi, et politsei tuleb kutsuda mulle kui korteriomanikule. Või kuis? 

Nõnda et lõpetada julgen küll ühe oma lemmikmõtte (või kinnisideega?), et virtuaalilm ja päriselu ei ole erinevad ega eraldiseisvad, vaid ühe sama maailma osad. Neis kehtivad samad kirjutatud ja kirjutamata (üldnimlikud) seadused ning sõnadel, mis netimaastikul lendu lastakse, on täpselt sama kaal, vabadus ja piirid, mis neil, mida päriselus öeldakse.  

Lisaks: mis on leim ja kuidas sellega võidelda, saab vaadata näiteks siit.   

märts 18, 2008 at 5:26 p.l. 22 kommentaari

Older Posts


On hiljuti kirjutatud

Inimestele meeldib

Kalender

märts 2008
E T K N R L P
« veebr.   apr. »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31