Igaüks PEAB raamatu kirjutama?

märts 3, 2008 at 11:16 e.l. 19 kommentaari

“Ma koguaeg ootan, millal sina siis kirjutama hakkad,” küsis kodulinnas kohatud ammune tuttav.

“Eee…ma…ee…no koguaeg ju midagi ikka kirjutan,” kohmasin natuke arusaamatuses. “Ei, ma mõtlen ikka päris raamatut. Nii paljud ju kirjutavad ja sina olid ikka kirjutaja laps…,” 

Khm. Mis ma peaksin siis nüüd ütlema? Või tegema? Sest, kui aus olla, pole mul mitte mingit tahtmist raamatut (st tubli ilukirjandust) kirjutada.  

Ei ole kohe mingit kirge, sisemist sundi ega veendumust, et ma seda hästi teeksin või maailmale midagi üliolulist ütleksin. Pigem usun, et on miljon ja üks inimest, kes seda minust kordi paremini teevad.  

Üldse, mis tähendab, “olid kirjutaja laps”?

Inimeselt, kes kooli ajal kenasti laulis, ei nõuta, et ooperi kirjutaks. Temast võib vabalt saada niisama muusik või isegi lihtsalt muusikanautija. Healt joonistajalt ei nõuta ka ilmtingimata maalikunstnikuks hakkamist, et kui ei hakka, on anne untsus või nii kuidagi. Ammugi ei pea kooliaegsest tublist sportlasest ilmtingimata olümpiavõitja saama. Miks siis “kirjutaja laps” ei tohi piirduda kröömikese ajakirjanduse ja isikliku verbaalse lõbuga näiteks blogis? 

Kas on kirjutamine see ainus tõsine või mõistetav looming, mis, erinevalt muudest, peaks nagu kuhugi, trükipressi alla, paberile ja hästilõhnavasse köitesse jõudma? Või siis, just vastupidi, kirjutamine arvatakse ehk olevat nii lihtne töö, et kel juba miski kirjaoskus on, võib selle abil vabalt mitu raamatut sõnu täis raiuda?  

Igatahes olen ma viimastel aegadel ka mitmetes suvalistes naisteajakirjades kohanud vahelduva eduga soovitust elus kindlasti üks raamat kirjutada. Ikka koos nõuannetega juukseid värvida, soojale maale sõita ja uusi koogiretsepte katsetada. 

Ja ikkagi ei ole ma kindel, et igaüks peab maailma mõne uue raamatu sigitama. Peab siis või? 

Pildil üks Iiri munk meenutamaks aegu, kui oli hoopis nii, et iga mees ei kirjutanud mitte ise, vaid koopeeris usinasti kirjutatut. Pilt siit.

Advertisements

Entry filed under: elu (pole vajagi osta), mõte kiusab.

Kruvid lahti või kevad südames? Kreisiraadio tuleks tšehhide juurde “laulutundi” saata!

19 kommentaari Add your own

  • 1. Ramloff  |  märts 3, 2008, 11:41 e.l.

    Kui igaüks kirjutaks raamatu, siis kes neid kokkukirjutatud raamatuid küll LUGEDA jõuaks 😀

    Vasta
  • 2. Wild  |  märts 3, 2008, 12:16 p.l.

    Jah, PEAD ja tingimuseks on see, et PEAD kirjutama hea raamatu, millel on nii enneolematu menu lugejate hulgas kui ka heakskiit kriitikute poolt.
    Hakka kirjutama… ja kui vaba aega üle jääb, siis kasva 3cm pikemaks kah.

    Vasta
  • 3. morgul1488  |  märts 3, 2008, 12:27 p.l.

    Olen kokku puutunud raamatutega, mis on minu meelest kirjutatud selleks, et võiks ju. Aga öelda ei ole midagi ja nii jäävad need raamatupoodide tagumistes nurkades asuvaid riiuleid ummistama või siis heaks näiteks, milline üks raamat olla ei tohi 8)
    Kui sa kirjutama hakkad (kuigi ei paista sedasi :P) siis kirjuta ikka seksist ja vägivallast. 😉

    Vasta
  • 4. Kati  |  märts 3, 2008, 12:41 p.l.

    seksist ja vägivalalast ma võin siinsamas ka kirjutada.

    aga 3 cm pikemaks – see on lihtne. selleks on kontsad, mu armpsad.

    Vasta
  • 5. Tiiu  |  märts 3, 2008, 1:29 p.l.

    Ma küll soovitan raamatu kirjutada. Need, kes sind armastavad (tulevased lapselapsed eriti), on sulle lõpmata tänulikud. Samamoodi need võõrad, kes sinuga ühel lainel vibreerivad. Väga häid raamatuid ja muud vedeleb panipaikades ikka päris palju, loetakse massiliselt sopakaid. Mõelge kasvõi Sirbi tiraažile.

    Vasta
  • 6. Kati  |  märts 3, 2008, 1:44 p.l.

    nojah, aga kui need head raamatud niigi kuskil nurgas vedelevad, ehk ei olegi just siis vaja maailma keskpäraste või halbadega üle külvata? jätaks pigem paberit ja aega nendele headele?

    Vasta
  • 7. 'ganna  |  märts 3, 2008, 2:08 p.l.

    Haakuv mõte, muud midagi:

    Tädi leidis vanaemast jäänud asjade hulgast vanaema katse oma elu lugu yles kirjutada. Peaaegu pime mutike logiseval kirjutusmasinal — aga ma lugedes jahmatasin, sest seal on täiesti olemas psyhholoogiline analyys, poliitilised seisukohad & hinnangud, kirjanduslikud kujundid. Peaaegu sajanditaguste suvehommikute päike & naeratus minu vanavanaisa silmades.

    Mul on karjumiseni kahju, et ma ei hakanud talle kirjutamise-kärbseid pähe ajama varem.

    Ta jõudis kirjutada seitse lehekylge.

    Vasta
  • 8. Kati  |  märts 3, 2008, 2:14 p.l.

    oma isiklike väikeste (või hoopis suurte?) (elu)lugude üles kirjutamine on vist natuke midagi muud.

    inimeste inimlikud lood on väärt siiski, kui nad ei ole teab kui meisterlikult kirja pandud.

    selles osas on minul jube kahju, et ma vanaema surres nii väike olin, et pooli ja enamaid asju küsidagi ei osanud. nüüd oskan, aga ema enam ka kõike ei tea.

    Vasta
  • 9. Tiiu  |  märts 3, 2008, 7:35 p.l.

    Miks arvad, et kehvalt kirjutad? Ei pea kirjutama ju kuulsuse pärast, et mingi kari alkohoolikuid või veidrikke või imelikke sind ülistama kukuks.

    Vasta
  • 10. Oop  |  märts 3, 2008, 7:52 p.l.

    Mul on aeg-ajalt tunne, et ma ise olen lugusid täis. Aja jooksul ikka kuuled või tuleb keegi päris omapäi rääkima. Enamasti on need niisugused lood, mida nime ja aadressiga just ei levita. Aga millegipärast tundub, et need peaks alles hoidma. Mingil natuke teistsugusel, ymber yteldud kujul.
    Yhe kirjutasin kunagi yles ka.

    Vasta
  • 11. heli  |  märts 3, 2008, 7:55 p.l.

    Ma arvan, et raamatu peaks kirjutama siis, kui on sisemine SUND seda kirjutada. Selline sund, mis painab ja lahti ei lase. Siis ainus viis sellest painest vabaneda, on kirjutada, kama kaks, kas välja kukub siis heasti või halvasti.

    Vasta
  • 12. Kati  |  märts 3, 2008, 8:30 p.l.

    ei, jumala eest, ärend sedasi mõelge, et mul on midagi selle vastu, et inimesed raamatuid kirjutavad.

    mul natukese oli selle enesestmõistetavuse vastu, millega justkui eeldati, et kohe peaks raamatu kirjutama.

    Vasta
  • 13. Tiiu  |  märts 3, 2008, 9:16 p.l.

    Sõna “peab” rikub sageli hea mõtte ära. Aga see sõna ei takista kedagi, kui on tahet ja tungi kirjutamiseks. Kõik sõltub tungist. Nii et kui ei soovi kirjutada, pole järelikult ka vaja. Teatavasti asendamatuid pole. Kross olevat päevas vähemasti ühe lehekülje kirjutanud ja pere isa kirjutamisterrori all elanud. Raamatute sünd on nagu iga sünd, eriline. Kõik ei soovi lapsi ja kõik ei soovi raamatut avaldada, normaalne. Eriti rõve, kui keegi mu last kritiseerima kukub, et teda pole maailmale vaja. Aga mulle on!

    Vasta
  • 14. Anneli  |  märts 4, 2008, 12:48 e.l.

    Kui vaja on, siis kirjutamegi. Mine tea, millal.
    Aga ühele ajakirjanikust kolleegile pidin ma igatahes ise soovitama, et ehk ta kirjutaks mõne raamatu.. naisteka, noh. Sest et siis ei kipuks need sedalaadi süžeed tal vahest enam nii silmatorkavalt artiklitesse väljaandes, kus seda kohe tõesti tarvis poleks.
    Ja ehk on blogi kah raamat?

    Vasta
  • 15. Kati  |  märts 4, 2008, 8:31 e.l.

    blogi ilmselt võiks olla ka raamat. nagu ta võib olla veel miljonit asja, ntx ajakirjandus, reklaam, teraapia, lihtsalt päevik ja kindlasti midagi veel.

    minu oma minu jaoks küll raamatuna ei tundu. kui ma talle mingit peent žanrimääratlust otsin, siis pigem esseistika.

    Vasta
  • 16. Anneli  |  märts 4, 2008, 9:00 p.l.

    esseistikat on ju ka kaante vahel raamatuks nimetatud. mulle sedalaadi raamatud väga meeldisid, kui tolles punaste mütside eas olin..

    Vasta
  • 17. Kati  |  märts 5, 2008, 7:47 e.l.

    jah, aga mul on kuri kahtlus, et mitte sedalaadi raamatut ei pidanud armuline silmas.

    pealegi, kui seesinane esseistika saab ntx rippuda vabalt internetis, siis miks on üldse vaja teda kaante vahele toppida?

    võiks ju pigem metsa alles jätta. ja säästa oma närve nii kirjastamismuredest kui sunnist olla oma tekstides igal juhul seda mahavõetud metsa, teiste raamatutegijate tehtud tööd ja lugeja rahakotist saadud kroone väärt.

    Vasta
  • 18. killuke  |  märts 9, 2008, 11:23 p.l.

    Nüüd võib igaüks päris oma raamatu välja anda! Kui keegi teine sellele mingit tähelepanu ei osutagi, siis ise võib sellest rahulolu tunda 🙂

    Vasta
  • 19. Kätlin  |  august 25, 2008, 1:39 p.l.

    Minagi tahax kirjutada raamtatut. Sest kirjutan päris häid lugusid..

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

märts 2008
E T K N R L P
« veebr.   apr. »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31  

%d bloggers like this: