Tartu – linn, mida ma ei salli

Arni kurdab, et osa tartlasi arvab, Tallinnat ei saagi armastada. Minuga on ristivastupidi. Ma ei suuda kuidagi armastada Tartut. Või mis armastada, mul on selle linna talumisegagi raskusi.  

Puhuti on mul seepärast kohe piinlik, sest Tartus elab ometi hulk häid ja toredaid inimesi, kellele see linn sobib. No kuis ta saaks siis nii halb olla? Pealegi, kui hästi järele mõtlen, on mul ju Tartuga ka mõned ilusad mälestused seotud.

Ometi, alati, kui pean Tartu minema, hakkab mul kõige otsesemas mõttes maos vastikusest pööritama ja kui ma seal kohal olen, röögib enamasti iga ihurakk “vale koht, vale koht, valeeee kooooht!” 

Tõenäoliselt on (peamine) põhjus selles, et sain varases lapsepõlves lihtsalt Tartu-trauma. Käisin nimelt Tartus silmaarstil. 

Tõusta ja Tartu poole sõitma hakata tuli hommikul hirmvara, kohale jõudes olin unine ja näljane. Sellisena tuli aga tunde arstijärjekorda oodata ja enne, kui päris arstile sai, taluda veel närvilisi tigetsevaid õdesid. Seejärel käidi miskipärast söömas mingis jubedas kohas, kus alumiiniumkahvlid isegi mu lapsekäes krussi läksid ja söök jube maitses. Huvitav, võis see “Võit” olla või oli tal mingi muu nimi?  

Igatahes, kui öeldakse “Tartu”, kerkivad minu silme ette  esmalt silmakliiniku jubedad koridorid ja need alatasa lömmis kahvlid. 

Teine asi on, et Tartus tundub mulle, lendleb ringi mingi naljakas konservatiiv-boheemlik vaim. Noh, et ühest küljest joome end kuskil laua alla, magame kus ja kellega juhtub ja kanname ilmtingimata triibulisi sokke, aga teisalt oleme igaks juhuks hästi konservatiiv-matšo-isamaaliste vaadetega. Lühidalt, miski taoline maailmanägemine, mille leebeimas otsas on In Boil ja rämedaimas võib-olla juba neonatsid, keda seal linnas ka näikse väljapaistval hulgal olevat. Kuna sedasorti mentaliteet on minu jaoks üks kõige vähem talutavaid, tunnen end iga kord Tartu minnes nagu vaindlase pesas. *

Kolmandaks suudan mina, kes ma muidu olen üsna kobeda ruumitajuga ja orienteerun vaistlikult üsna hästi ka päris võõrastes kohtades, Tartus alati kuidagi ära eksida. Viimati trampisin omast arust kesklinna minnes täpselt vastassuunas, tilkusin lõppeks lörtsist, olin läbinäljane ja veendunud, et see linn lihtsalt kiusab mind. Teeb ilmselt mingeid nõiaringe, et mind ära eksitada.**

Nii ongi, et alati kui mul tuleb Tartu minna, püüan end paaniliselt veenda, et tegelikult seal pole hullu midagi. Et isegi ilus on vahest olnud.

Et Miliuse õu on kord lumega ilus olnud ja tema maja on mind sõbralikult vastu võtnud. Et bakatööd kirjutades oli kunagi Liivi tänava arhiivis üsna vahva istuda ja üht prillidega noormeest koleda gooti kirja lugemisel abiks moosida. Et ükskord, veel piiparite ajal, sai nalja, kui vahetusüliõpilasena Tartus viibiv kursaõde mind ja mu kaaslast, kes me kuskil napsitasime, enda erakasse magama ootas ja nimetet kaaslase piiparile sõnumit saata üritas. Tema tekst oli: “ Saada vähemalt Kati Zavodi, tahan magada.” Neiu, kes teate vastu võttis, sai sellest aga omamoodi aru ja edastas: “Saada vähemalt Katiga voodi, …”   Et nagu lõbus ju, eksole. 

Ometi, üheksal juhul kümnest ei aita lahedad mälestused ka. Ebameeldiv tunne jääb peale ja kui just surmahäda pole, siis ma Tartu ei lähe.  

Iseenesest kurb, sest nii ma näen üliväga harva kõiki neid häid inimesi, kes seal elunevad. Nii et kui keegi oskab, võib mu Tartu-allergia välja ravida, aga lihtne ei saa see vist olema.

________________________

*Usun küll, et mu Tartu-taju võib siinkohal olla väga vildak ja see pole üldse mingi domineeriv Tartu menatliteet, aga, mis parata, minu pisike aju (ja ehk ka meediakuvand Tartust) näitab seda linna mulle just kuidagi nii. 

.** Küllap tuleb see eksimine tegelikult sellest, et olen juba Tartu jõudes kuidagi pinges, turris ja paanikas, et mul tuleb seal olla, ning selle nahka läheb suunatajugi.  

Kreisiraadio tuleks tšehhide juurde “laulutundi” saata!

“Need on geniaalsed tšehhi artistid, kelle kõrval Eesti eurolaul kõlab nagu tuim koraal, “ kirjutas mulle kunstnik-luuletaja-ristsõnameister ja muidu hea inimene Ilmar ja viitas sellele loole. Ma vist olen Ilmariga nõus.

Siin ka loo sõnum inglise keeli, et lõbu natuke lihtsam mõista oleks.

I drive Skoda 100 to camp here on Orawa
So I hurry, take a risk – go through Morawa
The monster lives there, comes out of the bog
Eats mostly Prague citizen, its name is Jozin (Joseph)

Chorus:
Jozin from the bog creeps through swamp
Jozin from the bog closes to the village
Jozin from the bog edges its teeth
Jozin from the bog bites, strangles
To defeat Jozin from the bog, who could imagine, only works a plane with manure (white powder)

I was driving through the village on road to Vizowice
The village mayor greeted me, said to me during drinking Sliwowica‘

The one who will bring Jozin dead or alive
gets my daughter and a half of National Agrarian Farm

Chorus: Jozin…

I said: ‘give me a plane and powder, mayor,
I’ll bring you Jozin, I see no trouble about that’,
Mayor helped me, in the morning I went up in the sky
The powder from the plane prettily fell on Jozin.