Tartu – linn, mida ma ei salli
märts 5, 2008 at 3:03 p.l. 43 kommentaari
Arni kurdab, et osa tartlasi arvab, Tallinnat ei saagi armastada. Minuga on ristivastupidi. Ma ei suuda kuidagi armastada Tartut. Või mis armastada, mul on selle linna talumisegagi raskusi.
Puhuti on mul seepärast kohe piinlik, sest Tartus elab ometi hulk häid ja toredaid inimesi, kellele see linn sobib. No kuis ta saaks siis nii halb olla? Pealegi, kui hästi järele mõtlen, on mul ju Tartuga ka mõned ilusad mälestused seotud.
Ometi, alati, kui pean Tartu minema, hakkab mul kõige otsesemas mõttes maos vastikusest pööritama ja kui ma seal kohal olen, röögib enamasti iga ihurakk “vale koht, vale koht, valeeee kooooht!”
Tõenäoliselt on (peamine) põhjus selles, et sain varases lapsepõlves lihtsalt Tartu-trauma. Käisin nimelt Tartus silmaarstil.
Tõusta ja Tartu poole sõitma hakata tuli hommikul hirmvara, kohale jõudes olin unine ja näljane. Sellisena tuli aga tunde arstijärjekorda oodata ja enne, kui päris arstile sai, taluda veel närvilisi tigetsevaid õdesid. Seejärel käidi miskipärast söömas mingis jubedas kohas, kus alumiiniumkahvlid isegi mu lapsekäes krussi läksid ja söök jube maitses. Huvitav, võis see “Võit” olla või oli tal mingi muu nimi?
Igatahes, kui öeldakse “Tartu”, kerkivad minu silme ette esmalt silmakliiniku jubedad koridorid ja need alatasa lömmis kahvlid.
Teine asi on, et Tartus tundub mulle, lendleb ringi mingi naljakas konservatiiv-boheemlik vaim. Noh, et ühest küljest joome end kuskil laua alla, magame kus ja kellega juhtub ja kanname ilmtingimata triibulisi sokke, aga teisalt oleme igaks juhuks hästi konservatiiv-matšo-isamaaliste vaadetega. Lühidalt, miski taoline maailmanägemine, mille leebeimas otsas on In Boil ja rämedaimas võib-olla juba neonatsid, keda seal linnas ka näikse väljapaistval hulgal olevat. Kuna sedasorti mentaliteet on minu jaoks üks kõige vähem talutavaid, tunnen end iga kord Tartu minnes nagu vaindlase pesas. *
Kolmandaks suudan mina, kes ma muidu olen üsna kobeda ruumitajuga ja orienteerun vaistlikult üsna hästi ka päris võõrastes kohtades, Tartus alati kuidagi ära eksida. Viimati trampisin omast arust kesklinna minnes täpselt vastassuunas, tilkusin lõppeks lörtsist, olin läbinäljane ja veendunud, et see linn lihtsalt kiusab mind. Teeb ilmselt mingeid nõiaringe, et mind ära eksitada.**
Nii ongi, et alati kui mul tuleb Tartu minna, püüan end paaniliselt veenda, et tegelikult seal pole hullu midagi. Et isegi ilus on vahest olnud.
Et Miliuse õu on kord lumega ilus olnud ja tema maja on mind sõbralikult vastu võtnud. Et bakatööd kirjutades oli kunagi Liivi tänava arhiivis üsna vahva istuda ja üht prillidega noormeest koleda gooti kirja lugemisel abiks moosida. Et ükskord, veel piiparite ajal, sai nalja, kui vahetusüliõpilasena Tartus viibiv kursaõde mind ja mu kaaslast, kes me kuskil napsitasime, enda erakasse magama ootas ja nimetet kaaslase piiparile sõnumit saata üritas. Tema tekst oli: “ Saada vähemalt Kati Zavodi, tahan magada.” Neiu, kes teate vastu võttis, sai sellest aga omamoodi aru ja edastas: “Saada vähemalt Katiga voodi, …” Et nagu lõbus ju, eksole.
Ometi, üheksal juhul kümnest ei aita lahedad mälestused ka. Ebameeldiv tunne jääb peale ja kui just surmahäda pole, siis ma Tartu ei lähe.
Iseenesest kurb, sest nii ma näen üliväga harva kõiki neid häid inimesi, kes seal elunevad. Nii et kui keegi oskab, võib mu Tartu-allergia välja ravida, aga lihtne ei saa see vist olema.
________________________
*Usun küll, et mu Tartu-taju võib siinkohal olla väga vildak ja see pole üldse mingi domineeriv Tartu menatliteet, aga, mis parata, minu pisike aju (ja ehk ka meediakuvand Tartust) näitab seda linna mulle just kuidagi nii.
.** Küllap tuleb see eksimine tegelikult sellest, et olen juba Tartu jõudes kuidagi pinges, turris ja paanikas, et mul tuleb seal olla, ning selle nahka läheb suunatajugi.
Entry filed under: elu (pole vajagi osta).
43 kommentaari Add your own
Lisa kommentaar
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
Väike nõiateemaja 
1.
Aen | märts 5, 2008, 4:13 p.l.
😀 😀
Ma oleks nõus sellele jutule kahe käe ja jalaga alla kirjutama. Tartus on ilusaid kohti, ja on täitsa palju toredaid inimesi, aga no ma ei talu seda linna. Samasugune „vaaleeeeee koht“ tunne ja kõik.
Ostan endale Tartusse minnes alati mingi hea šokolaadi ja söön mõnuga ära kui lõpuks inna piirist väljas ja teel koju.
2.
Liis | märts 5, 2008, 6:08 p.l.
Kati, õpeta mind palun Tallinna armastama.
Mu sisemus karjub juba juunist saati, et vale koht ja tahaks Tartusse.
3.
ellom | märts 5, 2008, 6:37 p.l.
sa kirjeldad üsna täpselt minu tallinnaga seotud tundeid . . . ma eksin tallinnas raudselt ära. alati.
4.
Nirti | märts 5, 2008, 6:43 p.l.
Mina ei joo end laua alla (vaid joon kodus ennast voodisse magama), kepin vaid oma isiklikku isast ja triibulisi sokke mul ka ei ole.
Minul seostub Tallinnaga mingi kiirustamine, kaugus, venelased, koledad raamas elurajoonid, vihm Linnahalli katusel…
Muidugi on ka häid asju. Aga need on need asjad, mis meenutavad Tallinna juures natuke kas Tartut või Viljandit…
Aga Tartu on poosetajate linn, sellepärast sa siia ei sobigi. Kõik need tudengid, kes enda meelest imeerilised on. Jah, mina ka muidugi 🙂 Siia ei sobi eriti reaalselt mõtlevad ja iseseisvad inimesed. Kultuuritrendihoorade pealinn.
5.
Lee | märts 5, 2008, 8:27 p.l.
Tallinna armastamise valem on lihtne: kellele meeldivad väikelinnad, nendele istub ka Tallinn. Sest ta on hästi paras. Hoomatav. Ja variatiivsus on suur.
6.
'ganna | märts 5, 2008, 8:27 p.l.
Jaah, Sinu Tartu on ysna minu Tartu. Kui mitte arvestada, et seal on ka mingi ammune armastus väga ylioluline komponent. & hetk, kui ma nutan Tartu raekoja platsil raamatupoe trepil, sest ma olen äsja poes sees saanud hirmus valusasti kyynarnukiga rasedasse kõhtu, & minu ymber sajab segamatult lund, & yle väljaku yyrgab valjuhäälditest Poguesi jõululaul.
Mis puutub venelastesse — tartlased jah eriti vene keelt ei oska, oma miinus, onju. Mis puutub kiirustamisse — mina ei ole veel näinud tartlast, kes lubatud ajax lubatud päeval lubatud asja ära teex st tartlased enamasti ei ole usaldusväärsed. Tartu on nõrkade linn. A Tallinn on minu kodu, siin olen mina õppinud — ysna yheaegselt — lugema, kaklema & kella tundma, siin laulavad tänavad minu jalgade all päris-päriselt, siin ma tean, mis oli kuskil varem. Seda linna mina usaldan, & tema inimesi samuti.
Lasnamägi, muide, võib olla imeilus. Mitte päris nii imeilus kui Paljassaar (konkurentsitult Talna samõi tot koht), aga peaaegu. Õiges valguses, õige mõtlemise juures.
7.
ÖöHulkur | märts 5, 2008, 8:32 p.l.
Andke mulle mõni mill ja ma kobin kohe Tarbatusse elama! Reval ep ole inimeste eluasemex mõeldud.
Mõttetu kiirustav tolmupilv.
8.
V.A. | märts 5, 2008, 9:18 p.l.
Leian, et Eesti peaks olema väga rõõmus, et siin on lisaks Tallinnale teisigi omanäolisi linnu. Võrreldes Lätiga on me linnastumus õige harmooniline – kunagiste Venemaa Balti provintside Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa kultuurikeskuse Tartu saime kogu täiega omale, lisaks sellele on meil edelas Pärnu (mis asub Tartu, Viljandi ja Kuressaarega ühel joonel), kirdes on meil Narva, mis ei funktsioneeri enam kuigivõrd Eesti kultuuriruumis.
Põhja-Eestis (kunagisel Eestimaal) oli asustus hõredam, linnastumine väiksem, sellest see põhjaeestlaste mulje, et peale Tallinna polegi midagi. Kunagise Liivimaa linnad siiski veel enam-vähem toimivad, kuid lõuna poolt üles vaadates näib Eesti olevat täna siiski väga Tallinnasse kaldu, enne 2. maailmasõda oli kaalukauss rohkem tasakaalus, teised linnad olid suhteliselt tugevamad. Nõukogude aeg muidugi tsentraliseeris kõik.
Tartu on oma iseloomult tüüpiline ülikoolilinn, nii nagu neid leidub palju Saksamaal. Ja see, et sellises linnas on ekstsentrilisi, pooleldi hulluse piiril balansseerivaid tüüpe (keda nimetati kunagi “originaalideks”), on ikka ennem reegel kui erand. Ja las nad olla. On hulle, aga on ka geeniusi. Muide, Milius ei ole Tartus ammugi nii keskne kuju, kui seda Tallinnas võib-olla inertsist kujutletakse.
Tartus on uue iseseisvuse ajal elamas palju välismaalasi, eriti tudengeid ja õppejõude. Nende arvukus kindlasti aina kasvab. Tartu soomlaste kogukond on märkimisväärselt suur ja juba traditsioonidega, paljudel on kesklinnas ja ümbruses korterid jne. Ja need soomlased ei esinda kindlasti mingit matšokultuuri — Tartu soomlased pole vodkaturistid vms, kaugel sellest. Tartus leidub igasugust rahvast, ja leidub ka mitmesuguseid äärmuslasi, mh mingeid neonatsikesi jms. Ja sokke kantakse minu teada nii- ja naasuguseid.
Ühesõnaga: ma arvan, et Eestile on ainult hea, kui Tartul ja kõigil linnadel hästi läheb. Kui iga maanurga inimesed ei pea põdema mingeid kompleksikesi. Harmooniliselt arenenud riik on ju etem pealinnast, millel on kõnnustuv tagamaa. Olen sündinud ja elanud suurema osa elust Tartus, aga ma armastan ka Tallinnat, kus olen kogenud väga kauneid hetki, aga ka inetuid ja kurbi. Kuid ma ei tea, miks ma peaksin Tallinna tingimata elama asuma. Eestis on ju muidki toredaid paiku. Vaheldusrikkus ja mitmekesisus on hea, eks ole ju 🙂
9.
Anneli | märts 5, 2008, 9:59 p.l.
Tartuga on selline lugu, et teda on vähemalt kolm tükki. Esiteks Tartu ülikooli loengute ajal, mil linnas üliõpilasi küll ja rohkemgi veel. Teiseks Tartu sellal, kui tudengid on kõik üle Eesti laiali oma kodudesse sõitnud ja alles on jäänud kõik teised, nende elu ja linn. Oi, kuidas ma seda suvist tudengiteta Tartut ei armastanud!!!!!!
Ja kolmandaks on Tartu haritud venelaste linnaosad – nii imevähe, kui ma neid sõpradest vene filoloogia tudengite kaudu tundma saingi, see oli fantastiliselt soe ja huvitav seltskond..
Suviti, kui tudengid ära olid sõitnud, oli Tartu vastikult väike linn, kus kõik su tegemised kõigile korda läksid. Ei talu seda, Tallinnas on selle poolest parem, et siin jäetakse inimene tema eluga vähemalt mõnevõrra rohkem rahule.
Mõni pisut veel suurem linn oleks selles osas kindlasti veel meeldivam.. Ehk nagu ma tol ammusel korral, kui söömaklubis osalemiseni jõudsin, ütlesin – elamiseks sobivad hästi kas suurlinn või ürglaas, kõik teised kohad on kehvemad.
Tunne, mis mul Tartuga seoses on, on kummaline. Ma justkui tahaksin sellele linnale (linnale, mitte inimestele) tõestada, et ma pole ikka veel üksi. Jalutada justkui kiuste seal oma ühe, teise või kolmanda sõbraga, näitamaks asfaldile ja tänavatele, et neil pole lootustki mind õnnetuna näha. Veider tunne, iseenesest.
10.
oHpuu | märts 5, 2008, 10:30 p.l.
hii. Boil. lahe, et härra leitnanti meeles peetakse. see on tõepoolest tore, et Tartus jõuab jala 15 minutiga sotsiaalteaduskonna majast Kaitseliidu majja. hm, ja tantsima jõuab malevast 10 mindiga või isegi kiiremini (kui tantsuklubi ja relvaõpe samale kolmapäevale langevad). see, tundub, ongi optimaalne distants kuulipilduja ja reilendri vahel 😀
11.
Bermuuda kolmnurk « Larko lobiseb (peegel) | märts 5, 2008, 11:20 p.l.
[…] Arni võtis järjekordselt Tallinna ja Tartu teema üles, millele Kati omalt poolt ka kinni haaras. Nagu arvata oligi, käib mõlema juures äge arutelu. Peale traditsionaalse […]
12.
notsu | märts 6, 2008, 2:28 e.l.
Tänapäeva Tartus on Erkki Hüva kindlasti kesksem kuju kui Milius.
Kahjuks sai ta Zavoodist bänni, sest ta olla akna ära lõhkunud.
13.
kptrkmr | märts 6, 2008, 7:14 e.l.
Jah, just, tänan minu mõtete ja tunnete sõnastamise eest!:)
14.
naine | märts 6, 2008, 8:04 e.l.
Linna teevad minu jaoks ilusaks või inetuks, omaseks või võõraks inimesed. Ja mälestused. Mul läks 18 aastat, enne kui avastasin Tartusse sisse sõites, et mul on selles linnas, mida ja keda positiivselt oodata. Tartu sind niisama lihtsalt omaks ei võta nagu kosmopoliitselt pealiskaudne pealinn. Siin pead olema natuke rohkem kui päeva, nädala, aasta… et omaks saada.
15.
ahaa | märts 6, 2008, 9:26 e.l.
tegelt kahju, et nii tunned. mitte, et peaks teisiti tundma.
tartu on armas ja soe. aga eks kui ise ei taha, siis ega vägisi ju armsaks ei saagi 🙂
tallinnas olen samasugust kodust ja sooja tunnet tundnud ainult nõmme kandis. mujal on … natuke jahe ja kõle minu jaoks. tartu meenutab oma tunde poolest veidi viljandit (ja ma praegu ei mõtle ei tudengeid ega folki, vaid selle linna tunnet, seda, kas tänavad ja majad on su vastu sõbralikud, millised lõhnad on õhus, kui kevad tulema hakkab ja jalutad emajõe ääres või istud toomemäel ja mugid raekoja platsilt ostetud pontshikuid või kui vihma sajab ja longid raatuse tänavalt üle silla raekoja platsi poole … jne
aga eks igale oma.. ja see on tore 🙂
16.
ahaa | märts 6, 2008, 9:28 e.l.
või kui pimedal talveõhtul sajab laia lund ja jalutad toomel sünnitusmaja-riigikohtu-toomikiriku kandis
oeh, peaks vist nädalvahetusel tartusse sõitma 🙂
17.
Oudekki | märts 6, 2008, 9:42 e.l.
Minule meeldiks kui Tartuid oleks rohkem. Noh, nii iga 30-50 kilomeetri tagant oleks üks Tartu – siis oleks linnad tugevamalt omanäolisemad ja Eesti vähem Tallinna suhtes kaldu. Siis paistaks kõigi head küljed ka paremini kätte.
18.
Kati | märts 6, 2008, 9:47 e.l.
tegelikult on see päris lõbus, kuidas enamik rahvast tõmbas kogu loo kohe tallinn vs tartu teljele 🙂
kusjuures ma tegelikult ei öelnud, et tallinn on maailma parim linn. kui ma sedasi võrdlema pean, siis riiat ma armastan rohkem, raudselt. kõige kodusema tunde saan aga sisse hoopiski nõmmel (NB! see ei ole teil tallinn), sest see on kõige enam püsinud nagu mu lapsepõlves ja seal olen ma kõige kauem oma iseseisvat elu elanud. kuressaare jällegi…ah, vahest millagi peaks eraldi kirjutama linnadest minu elus.
19.
kosmosehipi | märts 6, 2008, 9:52 e.l.
Ma olen põmst terve oma elu elanud Tartu külje all ja nüüd 4 aastat Tallinnas.
Kui mul mõnikord väga harva on Tartusse asja, siis tunnen juba Laeval, kuidas ihukarvad püsti tõusevad, koduigatsus peale tuleb ja sõrad kipuvad vastu ajama…
Tartus on tõesti need mõned inimesed, kes on väga armsad ja kallid, aga … Reeglina ajab mind tartlaste mull nii närvi, et mõned inimesed küüditaks siit samast enda lähedalt sinna. Mis eriti ajab närvi on see, et seal oleks justkui aeg seisma jäänud….
20.
Kati | märts 6, 2008, 9:55 e.l.
oudekki,
ma küll ei tahaks, et kõik linnad oleks tartud, isegi kui tartu mulle meeldiks. nad võiks ikka olla paided, pärnud, rakvered, tõrvad jne. noh, need, mis nad on. ainult neil võiks hästi minna.
võsudel, koerudel ja albudel võiks ka hästi minna.
tähendab, loomulikult ei ole hea, kui elu käib ainult ühe linna ümber.
ja muidugi on ratsionaalselt hea ka see, et on tartu, st lõuna-eestis üks suurem keskus.
noh, nagu on hea, et maailmas on igasugu inimesi. ainult et ega nende kõigiga veel abielluda pea tahtma 🙂
21.
kosmosehipi | märts 6, 2008, 9:58 e.l.
Aga üks asi mulle Tartus meeldib… Akadeemiline veerandtund, kuigi avastasin, et mõnes kohas on see juba ära kaotatud ja kontsert hakkas täpselt kell 18 pihta.
22.
Oudekki | märts 6, 2008, 10:38 e.l.
Kati, ma mõtlesin pigem, “Tartu” all umbes 100 000 elanikuga linna, kus on ülikool. Neid võiks kogu Eesti täis olla 🙂 Või noh, iga maakonnakeskuski võiks selline olla 😛
23.
Kati | märts 6, 2008, 10:45 e.l.
seda küll võiks. 🙂
24.
tibutriin | märts 6, 2008, 2:06 p.l.
mul – esimesed 18 eluaastat Tallinna & saarte piirkonnas veetnuna – läks natuke aega, et Tartut tundma ja armastama õppida. aga… ülikool ja suudlevad tudengid ja kõike need armsad kohvikud ja kaarsild ja… selles linnas on tõesti soojust ja vaimu, mulle meeldib. ja nad täiendavad Tallinnaga teineteist mu meelest suurepäraselt.
anna Tartule võimalus. 🙂 aga kui te lihtsalt ei sobi, pole ju ka hullu, ei oskaks ju meeldivat defineerida, kui ebameeldivat ei oleks.
25.
notsu | märts 6, 2008, 2:27 p.l.
Mis te arvate sellisest mõttest, et kõige kergem on armsaks saada linnal, kus on ülikoolis käidud?
Kõrvalmõte on selline, et kui kooliskäimise linn ja ülikoolis käimise linn on eri linnad, siis on kooliskäimise linn see vastik ja ülikoolis käimise oma mõnus. Ei oska öelda, mis siis saab, kui need on üks ja sama koht, endal kogemus puudub.
26.
Mari | märts 6, 2008, 2:31 p.l.
See tunne on mullegi tuttav, mida Sa Tartu suhtes tunned. Minu jaoks on Tartu eelkõige konservatiivsuse, akadeemilisuse linn. Aga selles on ka paradoks-see on omamoodi mässajate taimelava. Just selliste, kes raekoja ees vihmavarju all…Pärast seda, kui “konnatiigist” Tallinna vabade tuulte kätte saanud ja pisut eemal olnud, oskan märgata seda soodsat “väljahaudumiskeskkonda”, mis Tartu ikkagi on. Heas mõttes akadeemilisust, reeglitest ja tavadest kinnipidamist, mis tänapäevases, kohati liig tihti tahtevabaduse illusioonis elavas maailmas kipub kaduma.Minu jaoks oleks Tartu Tallinnata liiga seisev ja Tallinn Tartuta liiga uisapäisa tormlev. Mõlemal oma roll, sõltub ilmselt inimese hetkevajadusest(kui pidada ka eluperioodi, pikemat või lühemat, hetkeks), mis talle rohkem sobib.
27.
notsu | märts 6, 2008, 2:40 p.l.
Muide, inimestest ja mentaliteetidest – teiste Eesti linnade kohta ei oska öelda, ainult Tallinna- Tartu kohta, kus ise elanud olen – imelikul kombel on mul juhtunud nii, et kõige liberaalsemad tuttavad elavad mul just Tartus. Kati ja Arni, teie olete ühed vähesed minu Tallinna-aegsetest tuttavatest (ennegu mõni mu sugulane siin solvub, ruttan ütlema, et sugulasi ma praegu ei loe 😉 ), kellega ma julgeks oma Tartu-seltskonda kokku lasta ja kes neid, noh, näiteks liiga pededeks või pedesõbralikeks ei peaks.
28.
Kati | märts 6, 2008, 3:04 p.l.
notsu,
selles ülikoolijutus võib pointi olla. kui ülikooliga on seotud head ja lahedad mälestused, siis nad on paratamatult seotud ka ülikoolilinnaga. just see tänav, pink ja puu, kus me tookord…
minu jaoks on tallinn muidugi nii koolis kui ülikoolis käimise linn. aint see kool oli baka ja see oli ehk rohkem ülikooli moodi.
29.
Kati | märts 6, 2008, 3:05 p.l.
ahjaa, ja ma tegelt usun ka, et on mitu tartut nagu anneli eelpool väidab. ilmselt on igat linna mitu, kui lähemlat vaadata.
30.
heli | märts 6, 2008, 6:52 p.l.
Ma arvasin seni, et ma olen ainus, kes Tartusse sattudes tunneb, et sealsed tänavad vahetavad kogu aeg kohti. Rääkimata majadest. Võtavad ja jalutavad öö jooksul teise kohta. Ja eksitavad minu sedasi ära.
Kuid sellegipoolest pole ma tundnud Tartu vastu mingit ebameeldivust. Vist ainus linn, mis minu jaoks tõepoolest ebameeldiv on olnud, on Moskva. Kõikide teiste linnadega olen ma rahujalal. Aga kui minu valida oleks, siis satuksin ma linnadesse üldse haruharva.
31.
notsu | märts 6, 2008, 11:59 p.l.
Kati, vaevalt sa bakas põhikooliealisena käisid.
32.
Gallacher | märts 7, 2008, 1:13 e.l.
Kati: “Teine asi on, et Tartus tundub mulle, lendleb ringi mingi naljakas konservatiiv-boheemlik vaim. Noh, et ühest küljest joome end kuskil laua alla, magame kus ja kellega juhtub ja kanname ilmtingimata triibulisi sokke, aga teisalt oleme igaks juhuks hästi konservatiiv-matšo-isamaaliste vaadetega. Lühidalt, miski taoline maailmanägemine, mille leebeimas otsas on In Boil ja rämedaimas võib-olla juba neonatsid, keda seal linnas ka näikse väljapaistval hulgal olevat..”
Eestis on neonatse käputäis ja skinheade nende hulka lugeda pole mõtet.. Tegemist ikka väga erinevate nähtustega. Kui huvi pakub, võin teinekord neist pikmalt kirjutada, tunnen neist nii mõndagi. Tegemist on totaalselt erinevate asjadega.
Teiseks, ma pole nõus, et konservatiivust saab ja peab alati panema ühte patta rahvuslusega. Ise pean end rahvuslaseks aga mõneski küsimuses olen konservatismist kaugel. Näiteks pooldan prostitutsiooni legaliseerimist ja liberaalset alkoholipoliitikat.
33.
Kati | märts 7, 2008, 8:02 e.l.
nujah, notsu, kui sa kooli alla just põhikooli mõtled, siis küll.
gallacher,
see on sellline, tunnitan, väga emotsionaalne seos minu peas ja ma usun, et võib olla üsnagi meelevaldne.
konservatiivsust kindlasti ei pea panema ühte patta rahvuslusega. st ma usun, et rahvuslane saab olla ülejäänus konservatiiv olemata. küll ei saa vist olla konservatiiv rahvuslust täiesti eitades. või saab?
34.
Punane Hanrahan | märts 7, 2008, 11:01 e.l.
Saab vist isegi täiesti eitades, sest mis peaks seisuslikul konservatismil rahvuslikuga asja olema? Kuigi siin hakkab juba see igavene küsimus, et kuhu tõmmata konservatismi ja passeismi piir?
Aga ilmselt on võimalusi veelgi, sest tuletan meelde üht seisukohta, millega Res Publica end omal ajal söödavaks üritas teha – see kõlas nii, et Isamaaliit on rahvuslik-konservatiivne partei, meie oleme lihtsalt konservatiivne, et meile see puhtrahvuslik moment pole üldse nõnda oluline.
35.
sk | märts 7, 2008, 6:25 p.l.
“väljapaistev hulk” võib olla ka 1, kõik sõltub väljapaistvusest.
36.
notsu | märts 8, 2008, 3:04 p.l.
Ma mõtlen kooli all seda kohta, kus käiakse vanematekodus elades ja enam-vähem vastu tahtmist. Kui juba kolitakse teise linna ja valitakse endale ise kool, on teine lugu.
37.
Lee | märts 8, 2008, 5:26 p.l.
Tallinna vaieldamatu pluss on see, et industriaalšikki on siin rohkem. Lasnamäe visuaalne rütm, vanad sõjatehased, laevaremonditehased jne.. Arhiektuuriline mitmekesisus on suurem, linna rütm on lõhutud ja temas puudub Tartu harmoonia, aga seda harmoonia puudumist, omamoodi visuaalseid saarestikke ja võimalust näha igas vaates erimõõtmelisi ajalugusid on Tallinna võlu. Ehkki sageli peetakse mitmekihilisust hoopis Tallinna miinuseks.
38.
ÖöHulkur | märts 9, 2008, 5:03 p.l.
Muide, tundub, et kui inime Tarbatust Revalisse kolib, siis läeb ta päris lolliks kätte.
Eriti, kui ta poliitik on.
Masendav om kaeda, mis om saand Ansipist ja Jänesest…
39.
notsu | märts 9, 2008, 5:35 p.l.
Noh, see võib olla ka võimufenomen – mida suurem võim, seda rohkem pähe hakkab ja seda lollimaks läheb.
40.
killuke | märts 9, 2008, 6:20 p.l.
Kui palju huvitavaid erinevaid arvamusi…
Ma kasvasin üles, käisin koolis Tallinnas ja olin lõpuks nii kinni selles linnas, et kunagine mõte minna Tartusse edasi õppima hakkas iga aastaga tuhmuma, mida lähemale kooli lõpetamine tuli. Miks ma ei tahtnud minna? Minu jaoks oli tähtis tunne, et olen merele lähemal. Oli see mingi sisemine vabaduse poole pürgimine vana võimu ajal või lihtsalt saarte peal kasvanud esivanemate geenid lõid mu sees tantsu… Tartu tundus nii kauge ja kitsas, põldude ja metsade vahele pigistatuna.
Juhtus aga nii, et olin ikkagi lõpuks Tartus! Ja ei kahetse seda mitte kriipsuvõrdki. Pigem tundsin, kuidas hing sai tühjust täis, kui „viimast” korda tudengina Vanemuise tänavat mööda bussijaama poole kõndisin.
Huvitav on see, et mul on tuttav, kes sündinud ja üles kasvanud Kanada suurlinnas, kuid kodu leidnud just Tartus, sest Tallinn on tema jaoks „liiga suur” ja mina elan nüüd saatuse tahtel samas suurlinnas, kuigi südames tahaks ikka kuhugi rahulikumasse (väiksemasse) kohta. Samas saab iga koht ühte või teistviisi, suuremal või vähemal viisil koduseks ning palju tähtsam on mulle mu pere ning need sõbrad ja tuttavad, kes mu ümber on.
41.
notsu | märts 9, 2008, 9:35 p.l.
Ja mina kasvasin küll Tallinnas üles, aga sealset merd olen küll vähe näinud. Meri oli Pärnus.
(Meriväljal ka, aga see ei tule alati meelde).
42.
ÖöHulkur | märts 10, 2008, 5:38 p.l.
notsule:
võimufenomen töötab aint võimurite puhul…
Olen täheldand, et aina rohkem sigineb Revalisse igasuguseid, kesse mujal hakkama ep saa…
Fyysiliselt vai vaimliselt.
Õudne.
beibed ja rullnoxid.
Muide, sellistega seoses hakkas kummitama Mats Traadi lulla nimega Tandsja.
Koe, pokalpoiss lahkse üü nink päivä
võõride pille perrä tandsi,
kas puruss nõna, käe vai jala,
puuosmiku vai kivikandsi…
jne…
43.
Martin Praks | veebruar 18, 2010, 6:52 p.l.
18. Kati | märts 6, 2008 at 9:47 e.l.
“tegelikult on see päris lõbus, kuidas enamik rahvast tõmbas kogu loo kohe tallinn vs tartu teljele”
See on tõesti ikka nii kummaline, meeldetuletuseks aga nii palju, et sinu sissekanne algas nii:
“Arni kurdab, et osa tartlasi arvab, T a l l i n n a t ei saagi armastada. Minuga on ristivastupidi. Ma ei suuda kuidagi armastada T a r t u t. Või mis armastada, mul on selle linna talumisegagi raskusi.”
..sissekanne, mis väga täpselt kirjeldab minu arvamust Tallinnast.