Lahmivad vastused Kukupai provokatsioonile

Kukupai, va põrguline, käsib mul järgnevatele küsimustele vastata, sealjuures veel mõtlemata. No, olgu siis. 

1. Kirjuta, kuidas möödus naistepäev, kas lilli kinkisid või said?

Sain. Kaks roosi sõpradelt, ühe Ühispangalt. Vanamees tõi marmelaadi ka.  

2. Mida sa hetkel mõtled?
Kardetavasti selle küsimustiku täitmisest. 

3. Mis laulu sa viimati kuulsid?

Winny Puhhi “Vanamutti”, mul kolleeg kuulab seda tööl, sest kodus on väikesed lapsed, miska seal ei saa.  

4. Milles oled andekas?

Lobisemises, ka kirjalikus. 

5. Mida sa ei suuda teha?
Sihikindlalt sitta keerata, spordisaateid vaadata, kitsejuustu süüa. 

6. Kõige rumalam tegu, mida oled teinud?
Harju Uudistesse tööle läinud (Halloo, sm Margus Soom, kas sind on juba petisena vangi pandud?). 

7. Kuhu reisiksid kõige meelsamini?
Berliini, Iisraeli, Katalooniasse, Riiga, Helsingisse ja Kuressaarde. 

8. Nimeta film ja roll, kus oleksid mänginud peaosa (esimene meeldetulev)?
Kas “Komissar Rexis” Rexi tohiks? 

9. Sinu kolm soovi kuldkalakesele?
Ma olen lapsest saadik arvanud, et piisab ühest soovist – õnnelik tahaks olla.  

10. Kas koer või kass?

Mõlemad sobiksid. 

11. Kas arstiks või aednikuks (valida tuleb üks)?

Arstiks. Ei ole mul seda mullatöö soont.  

12. Ütle kolm nime, kelle valiksid järgmiseks presidendiks (üks olgu blogijaist)?

Kui saaks kuidagi va´ Grassi Günteri Eestisse ja presidendiks, kohalikest Ilvese teist korda. Ja blogijaist … äkisti Katrin Saksa? 

13. Kes on su guru?

On päris palju inimesi, kellest ma ühel või teisel põhjusel väga lugu pean, aga sõna “guru” ajab mind peaaegu oksele, seega puudub sihuke loom.  

14. Millist raamatut oled viimasel ajal lugenud suurima naudinguga?

Gabriel Garcia Marqueze “Armastusest ja teistest deemonitest” 

15. Ütle kolm omadust, mida enda juures heaks ei kiida?

Kärsitus, kohatine emotsionaalne põdemine, lühinägelikkus (täiesti füüsiline). 16. Sinu parim tegu senises elus?
Elamine.  

17. Kas Jumal on või ei ole armastus?

Oh jumal, sellele küsimusel vastamiseks peaks esmalt defineerima kaks sellist kummipaelmõistet nagu “jumal” ja “armastus”, et siis öelda, kuidas nad suhestuvad. Minu jaoks isiklikult tähistab sõna “jumal” küll eeskätt teatavat maailmakorda või toimimist, ilmaruumi püsimise imet, millel pole inimlike emotsioonidega just väga palju pistmist. 

18. Millist YouTube videot soovitaksid kõikidel vaadata?

Vaevalt, et julgeksin midagi kõigile soovitada. Maitse üle, nagu teada, ju suisa kakeldakse.  

19. Mitu liiget võiks olla parlamendis?

Käib see dalmaatsia koerte arv küll.  

20. Nimeta 10 blogijat, kelle vastused Sind huvitaksid?

Ma ei tea ühtki, kelle vastused mind ei huvitaks, seega kõik, kel viitsimist, võivad küsimused üles noppida.

Anorektikud on moodsad pühakud?

Nirtil on tuline õigus poriseda, et lubadusi võiks ka täita. Eeldan, et peab silmas mu kinnitust, et kirjutan kord sellest anoreksiateemalisest dokust.  

Noh jah, ei ole seni kirjutanud, sest … eh, päriselt nagu ei julge. Ei julge, sest söömishäired (nagu üldse igasugune agressioon oma keha vastu) pole kunagi olnud minu mure ja ma kardan täieliku võhikuna trampida kellegi jubevalusate kogemuste ja tunnete otsas.

Ent võtan enesele nüüd siiski, lubaduste täitmise õilsa sildi all, õiguse mõned uiud, mis selle filmi peale ajust läbi volksasid, kirja panna. Igasugune tagaside ja kriitika on loomulikult oodatud.  

Esimene reaktsioon oli küll puhas jahmatus ja õudus. Et kuidas saab inimestes olla nii palju alaväärsustunne ja ebakindlust ja kuidas saab keegi väita, et aeglane enesetapp, mida anoreksia ja muud söömishäired ju on, pole haigus, vaid elustiil? “Õudne, kuhu meie aeg on jõudnud,” oleks üks tädike minus äärepealt röögatanud. 

Ainult et kas on siis just meie aeg?

Kui järele mõelda, on enese põlgamine, alandamine ja füüsiline vaevamine ju meie kultuuris ammuks moes ja enamus ajast kiiduväärnegi olnud. Pühakuteks oleme me ju tavatsenud oma paastujaid ja enesepiitsutajaid pidada.  

Võtkem või Siena Katariina kes lõppeks sõi vaid kaks korda päevas Kristuse ihu, ehk proosaliselt väljendudes suht olematut oblaadiliistakut. Kas siin ei võiks näha teatavat sarnasust meie moodsate söömishäiretega, iseäranis ortoreksiaga?  Kas auväärse pühaku ja tänapäevaste enesenäljutajate motivatsioon nii väga erinebki?

Kui jätta kõrvale väga konkreetne kristlik varjund, siis oleks nii ühel kui teisel juhul olemas ühelt poolt sügav vastikus enese ja oma keha vastu ja samas tugev soov puhastuda ja olla õige ning hea.  

Nojah, Nirti viidatud filmis kõnelevad anorektikud ka kontrollivajadusest, et kui ei söö, siis kontrollin elu. Aga, kas ei esine seegi tahtmine juba auväärt pühakuil? Soov suuremat armu ära teenida või kasvõi kurje vaime eemale peletada – mis muud see on kui vajadus maailma paremini kontrollida? 

Seega, kogujalikult väljendudes, ei midagi uut siin päikese all. Ainult et nüüd me enam reeglina ei arva, et vaikne enesehävitus on väärikas ja õige, vaid nimetame seda üldjuhul ausalt probleemiks ja haiguseks.  

Karta muidugi on, et kui me seda päriselt ravida või ohjata tahame, tuleks alustada mingist kultuuriloolisest revolutsioonist. Vahest on see, mida me vajame teatav egorevolutsioon (nii seksrevolutsiooni eeskujul), miski, mis paneks meid loobuma oi kui sügavale juurdunud mis-nüüd-mina-vilets-ussikene mentaliteedist ja laseks meil end oma (ilmselt igavesti ebatäiusliku) keha ja vaimuga tükis rahumeeli hinnata ja armastada. 

Seda siis ühest küljest. 

Aga teine mõtteuid mu peas küsib hoopiski kiuslikult ja eelmisele ristivastupidiselt, kas pole teatav hulk kannatust inimestele olemuslikult vajalik? Kas poel see koguni inimeseks saamise eeltingimus?

Ega´s asjata ole enamike kultuuride täiskasvanuks saamise riitustes olulisel kohal nimelt puhtfüüsiline kannatus? Ja ega´s tule muinasjuttudes printsil ikka enne eluveeni jõudmist hunnik haavu saada, mida siis ravida? 

Iseenesest loogiline, sest valu, haigus, nälg, külm ja kõige selle taga luurav surm on maailmas paratamatult olemas ja võivad oma karvase käpa iga hetk meie ilusasse ellu pista. Võib-olla me lihtsalt vajame kogemust, et suudame nendega toime tulla? Vajame seda kui, jah, jällegi, kontrolli maailma üle. 

Ainult et tänapäeval me suurt ei vaata sellistele asjadele näkku, pigem põgeneme nende eest. Surm on kusagil läikivpuhtas haiglas, nälg on Aafrikas või prügikollidel (igatahes mujal), valu võtab käbedalt ära tablett ja kui me räägime kellegi kangelastegudest, siis keskendume ikka võitudele, mitte haavadele seal taga.

Elu on ilus, mõnus ja turvaline, mida hirmsat ei juhtu. Vähemalt meiega mitte. 

Ometi, kas ei või see, et kultuur ei suuda pakkuda suunatud, kontrollitud ja seega ohutut kannatust, olla põhjuseks, miks igasugune kontrollimatu enesehävitus (sealhulgas kõik enesenäljutamisviisid) nurga taga aina vohab ja vohab?

Kui nii, siis lahendust vaevalt et ongi. Ei saa ju hakata tänapäev massilisi veidike veriseid initsiatsiooniriitusi korraldama. See oleks meie praeguste arusaamadega inimväärikusest rämedas vastuolus. 

Aga see huvitaks mind küll, kas kõikmõeldava enesehävitusliku käitumise teraapias saaks rakendada (või ehk ongi rakendatud) näiteks tegelemist mingite ekstreemsete spordialadega või sõjaväeteenistust või midagi muud, mis pakuks kontrollimatu salajase enesepiinamise asemel võimaluse täiesti avalikult, mõõdukalt ja kontrollitult kogeda teatavat enesesalgamist ja füüsiliste ebamugavustega toimetulekut?

Ülemise pildi anorektik on pärit siit, alumisel Siena Katariina.