Anorektikud on moodsad pühakud?

märts 12, 2008 at 2:26 p.l. 9 kommentaari

Nirtil on tuline õigus poriseda, et lubadusi võiks ka täita. Eeldan, et peab silmas mu kinnitust, et kirjutan kord sellest anoreksiateemalisest dokust.  

Noh jah, ei ole seni kirjutanud, sest … eh, päriselt nagu ei julge. Ei julge, sest söömishäired (nagu üldse igasugune agressioon oma keha vastu) pole kunagi olnud minu mure ja ma kardan täieliku võhikuna trampida kellegi jubevalusate kogemuste ja tunnete otsas.

Ent võtan enesele nüüd siiski, lubaduste täitmise õilsa sildi all, õiguse mõned uiud, mis selle filmi peale ajust läbi volksasid, kirja panna. Igasugune tagaside ja kriitika on loomulikult oodatud.  

Esimene reaktsioon oli küll puhas jahmatus ja õudus. Et kuidas saab inimestes olla nii palju alaväärsustunne ja ebakindlust ja kuidas saab keegi väita, et aeglane enesetapp, mida anoreksia ja muud söömishäired ju on, pole haigus, vaid elustiil? “Õudne, kuhu meie aeg on jõudnud,” oleks üks tädike minus äärepealt röögatanud. 

Ainult et kas on siis just meie aeg?

Kui järele mõelda, on enese põlgamine, alandamine ja füüsiline vaevamine ju meie kultuuris ammuks moes ja enamus ajast kiiduväärnegi olnud. Pühakuteks oleme me ju tavatsenud oma paastujaid ja enesepiitsutajaid pidada.  

Võtkem või Siena Katariina kes lõppeks sõi vaid kaks korda päevas Kristuse ihu, ehk proosaliselt väljendudes suht olematut oblaadiliistakut. Kas siin ei võiks näha teatavat sarnasust meie moodsate söömishäiretega, iseäranis ortoreksiaga?  Kas auväärse pühaku ja tänapäevaste enesenäljutajate motivatsioon nii väga erinebki?

Kui jätta kõrvale väga konkreetne kristlik varjund, siis oleks nii ühel kui teisel juhul olemas ühelt poolt sügav vastikus enese ja oma keha vastu ja samas tugev soov puhastuda ja olla õige ning hea.  

Nojah, Nirti viidatud filmis kõnelevad anorektikud ka kontrollivajadusest, et kui ei söö, siis kontrollin elu. Aga, kas ei esine seegi tahtmine juba auväärt pühakuil? Soov suuremat armu ära teenida või kasvõi kurje vaime eemale peletada – mis muud see on kui vajadus maailma paremini kontrollida? 

Seega, kogujalikult väljendudes, ei midagi uut siin päikese all. Ainult et nüüd me enam reeglina ei arva, et vaikne enesehävitus on väärikas ja õige, vaid nimetame seda üldjuhul ausalt probleemiks ja haiguseks.  

Karta muidugi on, et kui me seda päriselt ravida või ohjata tahame, tuleks alustada mingist kultuuriloolisest revolutsioonist. Vahest on see, mida me vajame teatav egorevolutsioon (nii seksrevolutsiooni eeskujul), miski, mis paneks meid loobuma oi kui sügavale juurdunud mis-nüüd-mina-vilets-ussikene mentaliteedist ja laseks meil end oma (ilmselt igavesti ebatäiusliku) keha ja vaimuga tükis rahumeeli hinnata ja armastada. 

Seda siis ühest küljest. 

Aga teine mõtteuid mu peas küsib hoopiski kiuslikult ja eelmisele ristivastupidiselt, kas pole teatav hulk kannatust inimestele olemuslikult vajalik? Kas poel see koguni inimeseks saamise eeltingimus?

Ega´s asjata ole enamike kultuuride täiskasvanuks saamise riitustes olulisel kohal nimelt puhtfüüsiline kannatus? Ja ega´s tule muinasjuttudes printsil ikka enne eluveeni jõudmist hunnik haavu saada, mida siis ravida? 

Iseenesest loogiline, sest valu, haigus, nälg, külm ja kõige selle taga luurav surm on maailmas paratamatult olemas ja võivad oma karvase käpa iga hetk meie ilusasse ellu pista. Võib-olla me lihtsalt vajame kogemust, et suudame nendega toime tulla? Vajame seda kui, jah, jällegi, kontrolli maailma üle. 

Ainult et tänapäeval me suurt ei vaata sellistele asjadele näkku, pigem põgeneme nende eest. Surm on kusagil läikivpuhtas haiglas, nälg on Aafrikas või prügikollidel (igatahes mujal), valu võtab käbedalt ära tablett ja kui me räägime kellegi kangelastegudest, siis keskendume ikka võitudele, mitte haavadele seal taga.

Elu on ilus, mõnus ja turvaline, mida hirmsat ei juhtu. Vähemalt meiega mitte. 

Ometi, kas ei või see, et kultuur ei suuda pakkuda suunatud, kontrollitud ja seega ohutut kannatust, olla põhjuseks, miks igasugune kontrollimatu enesehävitus (sealhulgas kõik enesenäljutamisviisid) nurga taga aina vohab ja vohab?

Kui nii, siis lahendust vaevalt et ongi. Ei saa ju hakata tänapäev massilisi veidike veriseid initsiatsiooniriitusi korraldama. See oleks meie praeguste arusaamadega inimväärikusest rämedas vastuolus. 

Aga see huvitaks mind küll, kas kõikmõeldava enesehävitusliku käitumise teraapias saaks rakendada (või ehk ongi rakendatud) näiteks tegelemist mingite ekstreemsete spordialadega või sõjaväeteenistust või midagi muud, mis pakuks kontrollimatu salajase enesepiinamise asemel võimaluse täiesti avalikult, mõõdukalt ja kontrollitult kogeda teatavat enesesalgamist ja füüsiliste ebamugavustega toimetulekut?

Ülemise pildi anorektik on pärit siit, alumisel Siena Katariina.

Advertisements

Entry filed under: mõte kiusab, sotsiaalne närv.

Portselan on inimelust tugevam Lahmivad vastused Kukupai provokatsioonile

9 kommentaari Add your own

  • 1. lishu  |  märts 12, 2008, 3:08 p.l.

    Olen kuulnud, et kusagil Koreas on narkomaanidele loodud eriti raskete tingimustega laager ja kui siis inimesel tekib huvi sealt pääseda veidi inimlikumatesse tingimustesse, siis ta ka jõuab sinna. Neid erinevaid astmeid on mitu. Ja paranemise protsent pidi olema päris suur…Ekstreemne, aga mõjus.

    Vasta
  • 2. Kati  |  märts 12, 2008, 3:32 p.l.

    huvitav, kummas koreas. põhja-korea näikse üldse suur koonduslaager olevat.

    iseenesest ma muidugi ei mõtle inimeste arutut rämedat piinamist, vaid just üsna mõõdukat, ohutut ja kontrollitud võimalust saada teada, kuidas on, kui elu pole ilus. mägedes ronimist, ellujäämiskursusi vms.

    Vasta
  • 3. Elver  |  märts 12, 2008, 6:50 p.l.

    Olge ettevaatlikud oma soovidega. Sellised laagrid on juba olemas. Ja need pole meeldivad.

    Vasta
  • 4. K  |  märts 13, 2008, 6:36 e.l.

    Anoreksia tuleb madalast enesehinnangust (või vähemalt sellest ideest, et kui oleksn kõhnem, oleksin kindlasti palju parem ja toredam), ja ma ei näe kuidas saaks ravida koonduslaagriga madalat enesehinangut. See tekitaks lihtsalt tunde, et oled ära visatud ja tõepoolest enam keegi sind ei armasta.
    Ühesõnaga – olen üpris kindel et anoreksiat niimoodi ravides lõpeks asi enesetapuga.
    Kui eesmärk on, et tänavapildis liiguksid vaid terved ja normaalsed inimesed, täidab selline asutus kindlasti oma otstaret. Kui soovitakse, et võimalikult paljud jääksid elama ja ehk ka kunagi oma tervise tagasi saaksid…

    Vasta
  • 5. Kati  |  märts 13, 2008, 9:05 e.l.

    pean veelkord rõhutama, et ma ei mõelnud mingit vangla või koonduslaagri moodi asja, mille eesmärk on karistada, alandada,. lihtsalt halb olemise pärast halb olla.

    see ilmsesti teeks asju hullemaks mitte paremaks.

    ma mõtlesin midagi, mis just annaks positiivse hakkamasaamistunde, aga kuidagi kehalisemal, ehedamal, vähem mugavamal kombel, kui meie igapäevased kontorivõitlused. noh et mägedesse ronima või metsa matkama vms.

    see võiks anda küll tunde, et ma kontrollin elu, ma saan millegagi hakkama, et ma võin küll natukene kangelane olla.

    Vasta
  • 6. Mari  |  märts 13, 2008, 1:03 p.l.

    Kas võiks olla ka, et see kannatamine=teenimine=sõdalase amet. Vähemalt meesinimese puhul. Kui lugesin neist arhetüüpidest: kuningas, maag, sõdalane ja armastaja, siis kõige raskem oli mul omaks võtta sõdalase arhetüüpi. Kuninga arhetüübis aga pidada sisalduma kõik ülejäänud ka. Eks siis seepärast tulebki printsidel sõjaväeteenistus läbida. Eks pole eesmärk kasvatada neis seda osava verevalaja kvaliteeti, vaid pigem taluja ja teenija omadusi. Naisinimesel on ilmselt palju sedasorti teenimist võimalik pereemana.

    Vasta
  • 7. abiks lapsevanemale « Pärdikute päevaraamat  |  märts 13, 2008, 2:17 p.l.

    […] P.P.S. Et kõik kena ja viisakas oleks, siis lingi leidsin ma Väikese Nõia anoreksiateema kommentaaridest, mis asuvad siin. […]

    Vasta
  • 8. Kati  |  märts 13, 2008, 2:55 p.l.

    mari,
    ilmselt küll jah. kusjuures kindlasti ei tohiks rõhk olla mingil tapamasina funktsioonil (vaevalt, et normaalne inimene üldse traumadeta tappa saab), vaid nimelt sellel laitmatul kaitsja ja valvaja imagol.

    Vasta
  • 9. unihiir  |  märts 15, 2008, 5:45 p.l.

    On olemas ka teistsuguseid “laagreid”. Ntx Rootsis pannakse kogu anoreksiku pere kuskile teise kohta elama teraapia ajaks ja siis tegeldaksegi kogu perega. Lähtudes sellest, et pere on süsteem ja laps lihtsalt sümptomikandja.

    Nende kusagile metsa matkama saatmisel kaasneks minu arvates mitmeid ohte. Nad peaks olema füüsiliselt üsna heas seisus, et neile üldse mingit kehalist lisakoormust võiks lubada (sest mingist hetkest alates on nad täiesti otseses mõttes voodisse siruli sunnitud ja “toit” läheb veeni.). Ja teiseks oleks vaja suhteliselt palju abipersonali, kes suudaks hoida silma peal, et nad ei läheks “ainult neljaks tunniks veel” suurte seljakottidega ringi ronima.

    Ühesõnaga, ma tahan öelda, et oleks tore kui probleemidel oleks lihtsad lahendused, aga tegemist on inimestega, kellel on tugev tahe teha justnimelt seda mida nad teevad. Erinevatel põhjustel.

    Ühtlasi meenub mulle, et eesti keeli on olemas anoreksiat puudutav raamat “Keelatud vili”. Mul on mälestus, et kui ma seda lugesin, siis tundus adekvaatne.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

märts 2008
E T K N R L P
« veebr.   apr. »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31  

%d bloggers like this: