Väike poliitküsimustik tublile Eesti kodanikule

märts 13, 2008 at 10:28 e.l. 14 kommentaari

Ole hea ja pane palun kirja, mis on sinu arvates:

  1. riigikogu töö
  2. presidendi töö
  3. peaministri ja teiste ministrite töö
  4. kohalike volikogude töö

   5. Kirjelda palun lühidalt, kuidas sinu meelest sünnib üks seadus.

   6. Millised on sinu enese võimalused poliitikas osaleda?

Teeme nii, et netist (või mujalt) spikerdama ei lähe. Kirja läheb see, mis kohe, laksust pähe tuleb.  

Järg tuleb siis, kui mingi arvestatav hulk vastuseid tekkib. Ma loodan, et ikka tekkib.

Lisatud: järg ses mõttes, et siis ütlen, miks ma küsisin ja kas mu hüpotees kinnitust sai ehk hoopis ümber lükatud.

Advertisements

Entry filed under: sotsiaalne närv.

Lahmivad vastused Kukupai provokatsioonile Ära õpi eesti keelt, kui sa ei taha olla eestlaste vaenlane

14 kommentaari Add your own

  • 1. maali, poliitvõhik  |  märts 13, 2008, 2:28 p.l.

    1. Riigikogu tegeleb seaduseelnõude tekitamise ja muutmisega ja arutab neid päevast päeva.

    2. President on esindusfunktsiooniga. Ta käib ringi, peab kõnesid ja näitab ennast. Üliharvadel hetkedel võib ta kasutada vetoõigust, et peatada mingi halb seadus, mille riigikogu on välja töötanud.

    3. Peaminister… ee… on ka tähtis. Koordineerib ministrite tööd. Ministrid on valdkonniti ära jagatud. Igal ministril on ülevaade oma valdkonnas toimuvast ja nad tegelevad ka selle valdkonna seadustega. Samuti jagavad ministeeriumid laiali eurotoetusi.

    4. Kohalikud volikogud… tegelevad kohalike küsimustega. Jagavad sotsiaaltoetusi, jagavad mingit väiksemat hulka eurotoetusi piirkonnas ja põhimõtteliselt hoolitsevad selle eest et see kohalik piirkond oleks ikka kuidagi hallatud ja jooksvate probleemidega tegeletaks.

    5. Seadus sünnib nii, et mingil poliitikul (riigikogu liikmel) tekib mingi idee, et teeks sellise seaduse. Mingi grupp poliitikuid ja juriste kirjutavad selle eelnõu valmis ja siis see läheb riigikokku lugemisele. Seda loetakse seal mõnda aega ja õiguskantsler kontrollib, kas seadus vastab põhiseadusele. Mõne seaduse puhul on vajalik teha ka rahvahääletus. Seda vist ainult põhiseaduse muudatuste korral. Kui keegi pröökama ei hakka ja seadus tundub sobivat, siis võtab riigikogu selle vastu ning see avaldatakse Riigi Teatajas, seadus hakkab kehtima.

    6. No kõigepealt saan osaleda muidugi valimas käies, aga teoreetiliselt ka mingi erakonnaga ühinedes, luues mingi kodanikuliikumise või selles osaledes, demonstratsioonidel saan käia või neid korraldada, märgukirju saata valitsusele. Kui on poliitikute hulgas sõpru, saaksin vist nendega rääkida et nad mõne mulle meelepärase asja üritaksid seaduseelnõusse sisse kirjutada. Meedia kaudu vast ka – kui suudan meedias mingi teema teravalt tõstatada, siis äkki keegi seal ülevalpool ka natuke kuulab.

    Vasta
  • 2. Kati  |  märts 13, 2008, 2:46 p.l.

    ´täh, maali.
    veel julgeid?

    Vasta
  • 3. 'ganna  |  märts 13, 2008, 3:00 p.l.

    1) raisata rahva raha
    2) raisata rahva raha
    3) raisata rahva raha
    4) raisata kohaliku rahva raha
    5) ‘Ei no kule, ausalt, mul olex vaja see puu sealt maha võtta . . . ei no kui palju? . . . oh, ikka saab! . . . a kule, mul on kiiremini vaja! . . . okei, saab . . . ah et naabri Mart? Aga ma siis plekin talle ka, kule . . . no tshau siis!’
    6) Väikeerakonna juhatuse liikmena — nullilähedased.

    Sry, ma olen täna hämaras tujus;)

    Vasta
  • 4. Mart  |  märts 14, 2008, 1:37 p.l.

    1. Seadusloome. Seadusloome mustast tööst teevad küll lõviosa ära professionaalid (ametnikud, nõunikud), kuid ilma Riigikogu heakskiiduta ükski tekst läbi ei lähe. Riigikogu osa seadusloomes on ülioluline just esinduspõhimõtte tõttu, kuna see, millised seadused välja töötatakse ja millised eelnõud põhja lastakse, sõltub võimupartei(de) maailmavaadetest ning selle raames tehtavatest koalitsioonilepingutest.

    Muud ülesanded: valida presidenti, kinnitada ametisse kõrgemaid riigiametnikke (riigikontrolör, õiguskantsler).

    2. Riigipea ja sõjaväe ülemjuhataja. Parlamentaarses riigis nagu Eesti on presidendil peamiselt esindusfunktsioon, ehk suhtlemine teiste riigipeadega. President võib sekkuda seadusloomesse, kui tema hinnangul on Riigikogu vastu võtnud põhiseadust rikkuva seaduse. Samuti võib president erandkorral välja anda dekreete, millel on seaduse jõud (näiteks kui Riigikogu ei saa kokku tulla).

    Muud ülesanded: anda valimised võitnud parteile õigus valitsuse moodustamiseks, esitada kinnitamiseks kõrgemate riigiametnike kandidaate, anda sõjaväeliseid auastmeid ning riiklikke autasusid.

    3. Valitsuse töö juhtimine. Peaminister haldab enda moodustatud koalitsiooni tööd vastavalt oma partei maailmavaatele ning koalitsioonilepingutele. Valitsuse töö kaudu juhib peaminister kogu riigistruktuuri tööd.

    Teised ministrid tegutsevad vastavalt oma haldusalade juhtimisega ning realiseerivad valitsuse nägemust elust ministeeriumite ning teiste oma haldusala riigiasutuste kaudu.

    Rõhutan siinkohal veel asjaolu, et ministeeriumite kaudu valmistatakse ette enamus seaduseelnõusid, kuna ainult nendes kohtades eksisteerib selleks reaalne oskusteave.

    4. Kohaliku elu korraldamine riikliku õigusraamistiku piirides. Kohalikel omavalitsustel on õigus välja anda kohalikku elu reguleerivaid määrusi ning määrata kohalikele elanikele täiendavaid makse. Samuti on kohalikel omavalitsustel õigus otsustada oma eelarve kasutamise üle, valides taas vastavalt võimupartei(de) maailmavaatele ning koalitsioonilepingutele, milliseid avalikke hüvesid selle raha eest pakutakse.

    5. Seadus algab vajadusest. Selleks, et seadus saaks alguse, peab eksisteerima poliitiline või huvigrupipõhine vajadus seaduse järele. Kui selline vajadus on olemas, antakse vastava ala ministeeriumile ülesanne seaduse eelnõu kokku panna. Selle protsessi viivad läbi ametnikud ja nõunikud, kes vastavat ala kõige paremini tunnevad. Kui eelnõu on ministeeriumi tasemel saanud kantsleri ja ministri heakskiidu, siis kooskõlastatakse teda teiste ministeeriumitega, eelkõige Justiits- ja Rahandusministeeriumiga. Pärast seda läheb eelnõu Riigikokku.

    Riigikogus peab eelnõu alati läbima vähemalt kaks lugemist. Esimene lugemine esitleb eelnõud nagu see sisse tulnud on. Seejärel läheb eelnõu vastava ala töögrupi kätte Riigikogus, kes alustab selle täiendamist ja parandamist. Ettepanekuid täiendamiseks ja parandamiseks võib teha ka iga suvaline Riigikogu liige. Kui töögrupp on oma tööga valmis, esitatakse eelnõu taas Riigikogule, kus on siis võimalik hääletada kas selle vastuvõtmiseks, tagasilükkamiseks või ka lisatäiendamiseks. Viimasel juhul läheb protsess veel ühele ringile.

    Kui eelnõu vastu võetakse ja Riigi Teatajas avaldatakse, saab sellest täieõiguslik ja kehtiv seadus.

    6. Osalen aktiivselt valimiste kaudu. Kui mul oleks praegusel hetkel mingi probleem, millele ma lahendust tahaks, siis osaleksin ka survegrupi või kodanikuliikumise kaudu. Mulle aga praegune süsteem ja minu osalemine selles sobib.

    Ausõna, kõik see tuli otse peast paberile, spikerdanud ma pole.

    PS
    gannale

    Eesti väikeparteid (v.a rohelised) on mulle alati jätnud selliste… külahullude mulje.

    Vasta
  • 5. ada  |  märts 14, 2008, 5:37 p.l.

    1. riigikogu töö – poliitika üldiste suundade määramine, seaduseelnõude üle vaidlemine ja seaduste vastu võtmine, valitsuse ametisse panemine
    2. presidendi töö – nimetab ametisse mõned tähtsad ametnikud, on riigikaitse kõrgeim juht, esindab riiki kõrgemal tasemel, annab armu (?) kurjategijatele, jagab teenetemärke
    3. peaminister juhib valitsuse tööd, kes teoreetiliselt on täidesatev võim, kes riigikogu määratud poliitikat praktikas ellu viib, aga tegelikult on iga minister pigem oma ministeeriumi/valdkonna tippjuht ning poliitiline koordinatsioon on nõrk
    4. kohalike volikogude töö – juhtida eelarve, arengukava jm otsuste kaudu poliitiliselt kohaliku elu (haridus, sotsiaalhoolekanne, teed, kommunaalteenused jms) korraldamist omavalitsuses
    5. kuidas sünnib üks seadus – huvigrupp, ministeerium või erakond paneb kokku seaduseelnõu, see käib arutusel fraktsioonides, riigikogu komisjonides, ministeeriumides jm ning õnne korral läheb riigikogus hääletusele.
    6. Millised on minu enese võimalused poliitikas osaleda – käia valimas, astuda erakonda või poliitiliselt angažeeritud MTÜsse, osaleda arengukavade ja planeeringute avalikel aruteludel, teha ettepanekuid TOMis ja ajakirjanduses jne.

    Vasta
  • 6. ahjualune  |  märts 15, 2008, 1:47 e.l.

    Hmm, kirjutasin pika joru, aga siia see ei jõudnud. Võib-olla liiga pika, võib-olla vajavad kommid ilmumiskes Sinu dobrood….

    Vasta
  • 7. Kati  |  märts 15, 2008, 7:43 e.l.

    ahjualune,
    ei ole väike arvutikurat su pikka juttu isegi modereeritavaks kommentaariks toppinud, lihtsalt ära on söönud. kahjuks.

    ilmselt oli üks neid hetki, kus wordpress ära kooleb.

    Vasta
  • 8. ahjualune  |  märts 15, 2008, 2:45 p.l.

    Miski kurat käskis selle teksti igaks petteks salvestada. Ma proovin siis tükk haaval uuesti.
    Unustasin jah, muidugist selle, et president on meil ka kaitseväe ülemjuhataja – mõni ime, sest ega ma militaarsest suuremat mõika-, ja sellegi et parlamendi ülesandeiks on muu hulgas ka presidendi valimine ja presidendi esitatud kõrgemate riigiametnike (kaitseväe juht, õiguskantsler, riigikontrolör) ametissemääramine või läbikukutamine.
    Aga eilne kirjajoru, muutusteta:

    ***
    Eh, et väike kontrolltöö kodanikuõpetuses?
    Ma katsun siis enne vastamist isegi mitte siinseid juba olemasolevaid komme lugeda ja panna kõik kirja nii nagu ma asjadest aru olen saanud. Öelda tuleks ehk, et nii nagu need asjad meil kui mitte just ideaalis, siis paeguse riigikorralduse juures käima peaksid.

    1. Riigikogu töö
    Riigikogu on meil minu arusaamist mööda seadusandlik võim ja riigikoogajad need, kes on rahvalt saanud otsese mandaadi seadust (loen seaduseks ka riigieelarvet) luua ja täitevvõimu kontrollida, et kuidas juba olemasolevat seadustikku ellu viiakse-järgitakse, riigikogult saadud “ülesandeid” täidetakse.
    Riigikogu põhiliseks töövormiks on istungjärgud ja neile eelnevalt töö valdkonnaeristes komisjonides, mis valmistavad ette istungitel arutatavat-kinnitatavat (seadused).
    Vastavalt sellele, kuidas riigipirukas koalitsiooni-opositsiooni vahel jagatud, seab riigikogu erakondade programmidest lähtuvalt ka prioriteedid, mis riigis kui mitte pikemalt (aga soovitavalt siiski), siis vähemasti valimisperioodi vältel vaja korraldada ja paneb paika toimkonna, kes asjad otseselt teoks teeb st. valitsuse.
    Opositsiooni ülesanne peaks olema enamusele kandu astuda ja vajadusel pureda, et too palli liiga ühte väravasse ei lööks, miskit olulist unarusse ei jätaks jne – kokku peaks see asjade käik jõudma hetkel võimaliku tasakaaluni ja nii tarkade ostsusteni, kui otsustajatel tarkust jagub.
    Mis meil puudub, kuigi minu meelest olla võiks, see on opositsiooni moodustatav varikabinet. Mis minu meelest siiani on täpselt sõnastamata, see on iga riigikoogaja aruandlus nende ees, kellelt ta mandaadi saanud on ja tegelik VASTUTUS. Puudub ka tagasikutsumismehhanism, kui see peaks vajalikuks osutuma.
    Mulle tundub, et siin ripub asi ära üksnes iga riigikoogaja isiklikust südametunnistusest, see aga on lasknud näituseks praegusel Eesti panga presidendil, endisel pikaajalisel riigikoogajal ja ministril esineda omal ajal avaldusega, et riigikogu liige on aktsiaseltsi nimega Eesti Vabariik ettenäitajaaktsia omanik.

    2. Presidendi töö
    President on siin riigis vähemasti põhiseaduse järgi rohkem maskott, esindusfiguur, kes annab valitute otsustele – seadused, valitsuse moodustamine etc.- neid kinnitades (ja nende vastavust põhiseadusele kontrollides) seaduse jõu ja esindab (küll mitte üksi) riiki väljaspool. Pean tunnistama, et ei ole päriselt endale selgeks teinud presidendi volitusi seadusloomes seaduste algatajana. Kui palju keegi meie senistest presidentidest oma rollist ammutada on mõistnud, seda on meil võimalik olnud näha ja millest muust, kui neist pretsedentidest on tulnud ka diskussioon presidendi volituste ja mandaadiulatuse suurendamistarvidusest. Üks meie presidentidest võttis endale ka poliitikuid manitseva-noomiva isarolli, mis vanemas ja kindlustunumas demokraatias, kus selle immunsüsteem ja kaitsemehhanismid juba välja on kujunenud, oleks ehk absurdne, aga meie lastehaiguste või puberteedi käes vaevlevat demokraatiat ja selle teostajaid arvestades oli ehk isegi asjakohane, ja mis salata, tihti šarmantne. Oleme näinud ka topis-presidenti ja presidenti, kes näeb oma ülesannet tasakaalu loomises-hoidmises, kohati lepitamiseski, kui keegi väga tülli pöörab.

    3. Peaministri ja teiste ministrite töö
    ehk valitsuse töö on täidesaatva võimu töö, millest esimeses punktis juba otsapidi ju veidi juttu oligi. Kui meie pangapresidendiks jõudnud poliitiku alustatud teemat arendada, peaks olema tegemist meie ühise aktsiaseltsi juhatusega? Seaduste (ka eelarve) täitja ja riigi haldaja rolli kõrval tuleb kindlasti nimetada ka seaduste algataja ja seadusandjale seadusprojektide esitaja rolli, riigi elu eri valdkondade arengukavade koostaja rolli. Peaminister peaks siis olema juhtoinas, ministrid selle või teise valdkonna juhid. Ma üldse ei karda olla populist, seda enam, et filoloogina mulle meeldib mõelda sõnade algse tähenduse üle. Kui sõna minister tähendab teenrit (mitte valitsejat, nagu nad ise meil pahatihti arvavat näikse), siis peaminster võiks olla ülemteener. Teener kipub maakeeli olema muidugi pisut halvustava mekiga sõna, aga võib-olla sellepärast, et meie möödanik, mise selle tähenduse kujundab, ei ole erilist rõhku pannud teenri väärikusele või on sootuks välistanud võimaluse teenril väärikas olla. Teener ei tähenda mitte orja.

    Vasta
  • 9. ahjualune  |  märts 15, 2008, 2:46 p.l.

    4. Kohalike volikogude töö.
    Kümmekond aastat tagasi pidin KOKSi ehk kohaliku omavalitsuse korralduse seadust õige sageli lugema, aga see aeg sai mööda ja palju on ununenud. Midagi siiski on veel meeles. Kui maavalitsus on riigi täitevvõimu elik valitsuse käepikendus maakonnas, siis kohaliku omavalitsuse volikogu on “riigikogu” kõige väiksemal, st.omavalitsusüksuse (linn, vald) tasandil, ehk selle linna/valla elanike tahte seadsutandev kandja, kes korraldab koha peal riigi seaduste raames talle kanda antud valdkondade tööd või nende valdkondade tomimist, mida suured raamseadused detailis ei reglementeeri (näituseks kohalik kultuurielu, infrastruktuurid, heakord jms.). Muidugi on volikogu koostada omatulu ja riigieraldiste baasil ka kohalik eelarve.
    Volikogu teostab oma võimu arengukavade, kordade,määruste ja eeskirjade kaudu ning moodustab haldusüksuse valitsuse. Volikogu töövormiks on jällegi istungid ja istungeid ettevalmistav töö valdkonnaeristes komisjonides (näit. haridus, kultuur ja sport; sotsiaal ja tervishoid; majandus; rahandus; turvalisus; revisjon). Kui riigikogu komisjonidesse võivad kuuluda üksnes riigikoogajad, siis kohaliku omavalitsuse volikogu komisjonidesse võivad peale volikoogajate kuuluda ka teised selle omavalitsuse elanikud, nii nagu komisjoni kokkuseadjad heaks arvavad, volikogu muidugi peab selle arvamuse kinnitama. Enamasti kutsutakse komisjonidesse valimistel volikokku kandideerinuid (kuigi mitte ainult – ka komisjoni valdkonna kohalikke spetsialiste), sest nemad on ju juba oma valmisolekut selles töös osalemiseks kandideerimise näol deklareerinud. Väiksemates omavalitsustes on see lihtsam, suuremates…. eks nad ise tea, mille järgi otsustavad.
    Kohaliku omavalitsuse ülesanne on korraldada haldusüksuses hariduse andmine lasteaiast gümnaasiumini, esmatasandi arstiabi ja sotsiaalhoolekanne nii, et need oleksid kõigile kodanikele tagatud.

    5. Kirjelda palun lühidalt, kuidas sinu meelest sünnib üks seadus.
    Ma olen olnud natuke liiga laisk, et teha endale täpselt selgeks, kelle KÕIGIL just on voli algatada ühe seaduse loomist. See voli on kindlasti valitsusel (seal peaksid seaduseprojektid välja kasvama ministeeriumidest) ja
    rigikogul oma liikmete ning komisjonide näol. (protsessi koordineerimiseks on Riigikogus ju olemas suisa seadusloomekomisjon.) Kes iganes riigikogule seadusprojekti (või seaduse muutmise projekti) ka ei esitaks, läbib see projekt kõik komisjonid (abiks on riigikogu kantselei oma nõunike ja juristidega) ja jõuab neist riigikogu istungile, kus seadusena vastu võetakse (vaja läheb minu teada 3 lugemist – kohalikus omavalitsuses kaht) või maha hääletatakse ja komisjonidesse ümbertöötamiseks tagasi suunatakse. Kui seadus vastu võetakse, ei oma see veel kohe seaduse jõudu, vaid selle peab pärast põhiseadusega vastavuses oleku kontrolli välja kuulutama president ja kui viimane seda teeb, jõustub seadus pärast Riigiteatajas avaldamist. Nii palju, kui aru olen saanud, ei tähenda sõna seadus enamasti mitte ainult konkreetsel korral vastu võetud seadusandlikku akti, vaid on koonddokument, mis sisaldab ka erineval ajal vastu võetud sama seaduse muutmise akte, rakendusseadust jne. See tähendab, et iga seadus on vajadusel muutuv ja arenev dokument.
    Kui president seadust põhiseaduse või mõne teise seadusega vastuolus olevaks loeb ja seda välja ei kuuluta, saadab ta selle riigikokku tagasi. Riigikogu kas töötab seaduse ümber või jääb oma seisukoha juurde ja esitab seaduse uuesti presidendile. Kui president ja riigikogu üksmeelele ei jõua, lahendab küsimuse riigikohus.
    Enam-vähem samati, kuigi lihtsustatult, toimib see mehhanism ka kohalikes omavalitsustes. Siin peaks minu teada olema vaja kahte lugemist ja pärast vastuvõtmist avaldamist pressis.
    Omaette institutsioon seaduste põhiseadusega ja kohalike omavalitsuste määruste-kordade seaduste ja põhiseadusega kooskõlas oleku kontrolliks on õiguskantsler oma kantseleiga.

    6. Millised on sinu enese võimalused poliitikas osaleda?
    Väga kurikaval, aga hea küsimus selgitamaks, ku valmis on vastaja osalusdemokraatiaks, millest me järjest rohkem kõneleme.
    Tegelikult tahaks siinkohal pikemalt mõtiskleda sele üle, mis on ja mis ei ole poliitika – meil on seda varsti ka ninanuuskamine – aga jäägu see praegu, mu essee on isegi juba talumatult pikaks veninud.
    Ma alustaksin sellest, et mul on valimisõigus – nii aktiivne kui passiivne. Ma tõepoolest käin alati valimas, enamasti juba eelvalimistel. Ja mul on õigus kandideerida nii kohaliku omavalitsuse volikokku kui riigikokku.
    Mul on õigus kuuluda oma vaadetele sobivasse erakonda ja erakonna töös osaledes kujundada erakonna poliitikat – väljund võib ulatuda kohalikku volikokku, riigikokku jne.
    Mis mind aga määratult häirib, on see, et erakonnastumine näib kujundatavat poliitikas osalemise põhitingimuseks, muud võimalused jäävad järjest teoreetilisemaks. Kohalike omavalitsuste valimistel see tõsi küll, leidis pisut leevendust ja osaleda võivad siin ka kodanike valimisnimekirjad nimekirjad, mis ei ole ühegi erakonnaga seotud (ma ei ole nii paranoiline, et väidaksin, et see toob tingimata kaasa troojahobusluse).
    Siiski on erakondlikkuse diktatuur poliitikas valdav – minu meelest on see kodanike põhiõigusi ahistav ja kui vaadata teatud töökohtadega kaasnevat erakonnastumiskohustust, siis korruptsioonini viiv. Ma ei pea hetkel võimalikuks siduda end ühegi Eestis tegutseva erakonnaga.
    Edasi on mul vähemasti põhiseaduse järgi sõnavabadus. See tähendab, et mul on õigus väljendada oma vaateid avalikkuse ees, meedias, koosolekuil, meeleavaldusil jne. Ja mul on võimalus liituda kodanikeinitisiatiividega, üht- või teistsuguse huvigrupiga, kuhu kuulujad väljendavad oma veendumusi-nõudmisi ühiselt.

    On üsna võimalik, et ma just sellele küsimusele vastates midagi väga olulist unustasin või märkamata jätsin, aga see näitab, KUI põhjendatud Kati küsimus tegelikult oli.

    Puhh, äitäh ära kannatamast, ärge pikka viha pidage!

    Vasta
  • 10. Kati  |  märts 17, 2008, 4:06 p.l.

    hmm, riigikoogaja on ilus sõna. 🙂
    aga ma lasen veel natuke sel asjal tiksuda, siis räägin omalt poolt kõik ära.

    Vasta
  • 11. Punane Hanrahan  |  märts 18, 2008, 10:19 e.l.

    Riigieelarvet ei pea seaduseks lugema, riigieelarve on seadus täiesti ametlikult.

    Vasta
  • 12. oHpuu  |  märts 23, 2008, 11:12 e.l.

    1. valitsus ametisse panna, valitsus ametist maha võtta; valitsuse töö järele valvata ja talle ebamugavaid kysimusi esitada; anda seadusi ja neid muuta, kui vaja peaks olema, sealjuures valitsusest tulevaid eelnõusid piisavalt kriitiliselt vaatama ja parandama.

    2. vaadata, et miski väga viltu ei läheks (ja kui on läinud, siis sõna sekka öelda, nii et iga kodaniku kõrvu jõuaks); anda ohvitseridele auastmeid; suhelda teiste riikide ja nende esindajatega ning esindada sealjuures Eesti huvisid ja yldisi seisukohti; teha valimiste võitjale ettepanek moodustada valitsus (kes on valimiste võitja, võib olla tõlgenduskysimus).

    3. peaminister juhib riiki operatiivselt ja istub eest valitsuskabinetti, kes vajadusel hääletusega otsustab olulisemaid asju; suhtleb ELiga ja esindab seal Eesti riiki. iga minister juhib talle usaldatud ministeeriumi, kui ta seda kantslerile ei usalda. ministeeriumid kujundavad poliitikaid ja uusi seadusi. mõne ministri portfellist on rohkem rahvusvahelist koostööd ja seega mõjujõudu kui teisel.

    4. paneb ametisse omavalitsuse juhi ja valitsuse, võtab nad vajadusel ametist. kinnitab nende otsused ning otsustab ise omavalitsuse elus olulisemaid asju.

    5. ministeeriumist läheb eelnõu kooskõlastusringile teiste ministeeriumide vahel (rahandusministeerium ja justiitsministeerium on kõige hirmsamad, need võivad asja kergesti kalevi alla suunata), siis läheb valitsusse, kes — kui ta ikka nõus on — esitab selle riigikogu saalile. (eelnõu võib ka saalist tulla, aga siis temast tõenäoliselt seadust ei saa.) kui saal otsustab, et on vajalik eelnõu, läheb komisjoni, mis koosneb (niivõrd-kuivõrd) selle asja tundjatest riigikogu liikmetest või vähemalt huvilistest; komisjon arutab omavahel ja kuulab ära need, keda seadus puudutama hakkab, teeb vajalikud muudatused (lähevad sisse komisjonisisese hääletusega) ja saadab saali tagasi. saal võib eelnõu veel muuta (hääletatakse), võtab vastu.

    6. hääletada valimistel mulle meeldiva poliitiku või erakonna poolt; astuda erakonda ja muuta erakonda seestpoolt, vahest isegi ise erakonna juht- või järelevalveorganitesse kandideerida ja valitud saada; kandideerida valimistel kas yksi või erakonna nimekirjas; teha valitud või määratud poliitikute seas lobitööd; moodustada huvigrupp või liituda mõnega ja selle kaudu kujundada seisukohti, mis huvigrupi arvates head ja õilsad on, aktiivselt kaasa aidata nende seisukohtade levitamisele; kellata avalikkuses, korjata allkirju ja teha tänavapoliitikat muul kombel siiras lootuses, et sellest on kasu (suure tõenäosusega ei ole, kui seda ei toeta ykski eelnevatest võimalustest).

    võeh.
    nyyd loen teised arvamused läbi.

    Vasta
  • 13. oHpuu  |  märts 23, 2008, 11:15 e.l.

    ahjaa. loen poliitvõhiku Maali kirjeldust, tuleb meelde, et seaduse synni juurde jäi tõesti kirjutamata see puht formaalne asi, et president kuulutab välja. a selles lõigus tuleb harva midagi huvitavat ette. (kuigi mõnikord siiski.)

    Vasta
  • 14. Tq  |  aprill 3, 2008, 11:43 e.l.

    No minugipoolest, eks proovime:
    1. riigikogu töö
    Riigikogu on kõrgeima võimu, ehk rahva otsene esindaja. Riigikogu kehtestab seadusi, riigikogu arutleb riigielu tähtsate küsimuste üle. Riigikogu määrab ametisse valitsuse (sisuliselt, formaalselt on seal miski muu mäng, aga tegelikult on see riigikogu otsus), Eesti Panga presidendi, veel mitmed muidu sõltumatud institutsioonid.

    2. presidendi töö
    President on eelkõige dekoratiivne kuju, kes saab üht-teist mõjutada lihtsalt oma autoriteediga. Kui ühiskond oleks usklikum, jääks president kirikupeale tähtsuselt alla.

    3. peaministri ja teiste ministrite töö
    Hoolitseda selle eest, et elu ikka seadusetähe ja rahva poolt valitud poliitikute läbi kõlava rahva hääle tahtmise järgi käiks. Samuti vastutavad nad uute seaduseelnõude valmis tegemise eest, nendes kohtades, kus vanad seadused enam rahva tahte käesolevat versiooni 🙂 ei rahulda või kus vanu seadusi ülepea ei ole. Samuti kõikvõimaliku “täidesaatmise”, igasuguse korraldamise, organiseerimise, vastutamise ja nii edasi ja nii edasi juhtimine.

    4. kohalike volikogude töö

    Nende rida on kohalike asjade korraldamine. Milliseid teid remontida, milliseid koole teha ja hoida, milliseid teenuseid otse kliendile pakkuda… Kohalik volikogu ja valla(linna)valitsus on enam-vähem samas suhtes, nagu riigikogu ja vabariigi valitsus.

    5. Kirjelda palun lühidalt, kuidas sinu meelest sünnib üks seadus.

    Kõigepealt on kuskil miski viltu. Midagi sellist, mida saaks seadusega ära parandada. Siis on keegi, keda see viltuolek segab. See keegi hakkab ametnikele ja poliitikutele selgeks tegema, et viltuoleku äraparandamine oleks tark mõte. Siis hakkavad valitsus või parlamendiopositsioon vastavat seadust ette valmistama, vastavalt seaduse keerukusele kaasatakse ka kõikvõimalikke asjaosalisi. Lõpuks saadakse mingi puder kokku, saadetakse riigikokku. See võtab seaduse menetlusse, närib teda kõigepealt komisjonides, siis suures saalis ja võtab lõpuks vastu. Siis veel paar üldjuhul illustratiivset sammu ja seadus ongi olemas. Siis hakkab valitusus seadust rakendama.

    6. Millised on sinu enese võimalused poliitikas osaleda?

    Osaledes valimistel, kuuludes erakonda, osaledes valimistel ja debatil erakonna sees, osaledes aruteludes avalikkuses, osaleda spetsialistina seal, kus minu spetsialistiteadmisi vajatakse, kirjutades siia blogisse. 😉

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

märts 2008
E T K N R L P
« veebr.   apr. »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31  

%d bloggers like this: