Ära õpi eesti keelt, kui sa ei taha olla eestlaste vaenlane

Meil räägivad siin näiteks venelased, ukrainlased eesti keelt nii, nagu nad räägivad. Vead hakkavad levima ja võimenduvad. /…/ Meie riigi integratsioonipoliitika tulemusena muutub keel tundmatuseni. Keelekaitse seisukohalt on kõige parem, kui integratsiooni ei toimuks – venelased räägiksid oma keelt ja eestlased omavahel eesti keelt, ilma et nad kokku saaks./…/ Eesti keele vaenlane ei ole inglise keel, nagu paljud proovivad propagandistlikult väita. See ei puutu meie keelega üldse kokku. Eesti keele vaenlased on ikkagi need, kes õpivad eesti keelt siin ja hakkavad seda kasutama nii kõnes kui kirjas.

Arvab Postimehes Urmas Sutrop, Eesti Keele Instituudi direktor.

Lugesin korra, teise, tüki kolmandatki. Pilgutasin ja hõõrusin silmi, lugesin veel. Ei, ma ei eksinud. Ongi nii, et “Eesti keele vaenlased on ikkagi need, kes õpivad eesti keelt siin ja hakkavad seda kasutama nii kõnes kui kirjas.”

Et nagu, kuidas? Huvitav, kas ma olen potentsiaalselt näiteks inglise ja saksa keele vaenlane, sest ma olen neid õppinud ja mul on oht neid, kui ma peaksin vastavasse keelekekeskkonda sattuma, kasutada, samas lmselt mitte kunagi küll täiesti perfektselt?

Hullem veel, mul oli tõsine plaan sügisest soome keelt õppima hakata. Tunnistan, nimelt plaaniga võib-olla kunagi teispool merd elada. Peaks vist selle plaani maha matma, muidu saab must soome keele kultuuri, riigi ja rahva vaenlane.

Ja üldse, Kristjan Jaak, kelle sünnipäeval härra Sutrop sedasamustki kõneleb, mida sa, sunnik, ronisid sinna Riiga? Et kas siis selle maa keel jne. Ei või, ei või. Pole sul vaja taevani tõusta ja igavikku otsida.

Eks selleski pretensioonis, Kristjan Jaagu omal ajal ju euroopalikult moodsates värssides, on minu meelest liiga palju suhtlemist ja suhestumist võõraga. On liiga palju integratsiooni, ma ütleksin.

Kõige parem on ikka püsida parsil ja aganikus, omaette suletult. Mitte piiluda, mis teised teevad ja mitte teistele teada anda, mis meie teeme. Ainult täiuslikus isolatsioonis säilib meie täiuslikult isikupärane nägu.

Ainult, ärgem siis imestagem, kui meil, juhul, kui me isand Sutropi nõu kuulda võtame, tuleb varsti jälle igas riigiasutuses nimelt vene keelt kõnelda ja seda ametnikule, kes siiralt usub, et tema vaarisa meid vabastas ja meile veel kirjaoskusegi tõi. Aga tühja ka. Kodus seitsme luku ja riivi taga kõneleme ometi puhast ja õiget eesti keelt.

Muide, ma ei ole küll filoloog ning võin nüüd mõjuda väga rumalana, aga Sutropi jutt meenutas mulle mu vana kiuslikku küsimust, et mis siis ikka on see keelepuhtus, mille eest me peame nii hirmsasti võitlema?

Kas keel on miski, mis elab kuskil suletud purgis, ei muutu ega arene? Kui jah, siis millal purgile kaas peale pandi?

Me võime öelda “aken”, “tool” ja “hunt”. Isegi “diplom”, “dušš”, “dražee” võivad me sõnavaras olla. Ja pead peseme me ka šampooniga. Ometi on kõik need sõnad saadud kahtlaste kokkupuudetega kahtlaselt võõraga. Ja kui nüüd need võivad olla, siis miks midagi uut sellist enam juurde ei tohi tulla?

Oskab keegi mulle, lollile, selgitada?